Venemaa sõjaline võimekus ja armeereform(id)

[Kapten Trumm]

Aga hetkel me elame siiski 21. sajandil ja nii Tu-95 kui ka B-52 on pigem muuseumieksponaadid kui mingid tõsiseltvõetavad relvad. Piisab vist ühest Aegis süsteemi kandvast alusest, et kogu see ,, Lennuvägi,, alla tuua ...

Kulibin võiks oma nappe teadmisi turgutada nt Tom Clancy raamatu "Red Storm Rising" läbilugemisega, mahust umbes pool on kulutatud meresõjale Atlandil. Clancy valdab muide päris hästi teemat ja pelgalt juturaamat see pole.

Aegis suudab antud juhul ainult tiibrakette alla tulistada, lennukeid nad ilmselt ei näegi. Aegise õhutõrjerakettide arv aga on teada ja venelaste lahendus on lasta lihtsalt poole rohkem tiibrakette kui on Aegisel (või Aegistel) õhutõrjerakette kaasas. 1980ndate seisuga oleks sellise Briti eskaadri, millele Argentiina tekitas mõningaid kaotusi üksikute tiibrakettidega, vene merelennuvägi suutnud täielikult hävitada üheainsa rünnakuga. Selle vastu oleks näiteks saadetud korraga 100 Tu-22M3 pommitajat Tu-95 luure ja segamise toetusega, sellisel (väikesel) lennukaugusel oleks iga pommitaja võtnud kaasa 3 suurt tiibraketti (millest üheainsast piisanuks HMS Sheffieldi upitamiseks), sihtmärgist mingi 200 km oleks välja lastud 300 tiibraketti (mis lendavad Mach 3 kiirusega), võib-olla inglaste õhutõrje oleks neist 50 alla lasknud ja edasi jäänuks ellu vaid see, kes piisavalt vaja taibanuks üle parda hüpata (igas raketis on tonn lõhkeainet).

Tu-95 ja B-52 peamine roll on olla ikkagi suure lennukauguse ja õhus püsimise ajaga relvaplatvorm, vabalangevad pommid, mida tuleb õhutõrjetules alla loopida on nende vähemtähtsam arsenali osa. Relvastuses püsivadki nad samal põhjusel - lendavad kaugele, lendavad kaua, veavad palju ning on selle kõige kohta suhteliselt odava lennukilomeetri hinnaga (samal põhjusel, miks tavalise reisilennuki pilet on Concorde omast palju odavam).

Tu-95, Tu-160 ja Tu-22M peamine oht (ka lääneriikide jaoks muide) on nende poolt kaasas kantavad tiibraketid.
Selle ohu kõrval on need mootorimürad ja asjad teisejärguline vaht. B-52 särab ka radaril nagu jõulupuu.

USA mereväe suurim hirm Hollywoodi linastuses:
https://www.youtube.com/watch?v=rY7v21Zy1yE

[Kulibin]

Hollywood võib mistahes jura genereerida, aga reaalselt selline asi suht võimatu. Lennukikandjat kaitseb ikka arvestatav laevastik ja neid Vulcan kahurid on rohkem igaksjuhuks, kui tõesti eelkaitsest midagi läbi peaks tulema.
Uurige siis ise kui suure ründava kvantumiga suudab üks Ticonderoga klassi alus toime tulla. Ootamatu rünnak on samuti suht ebatõenäoline. USA omab parimat kosmoseluuret ja teab täpselt kus mis asub ja teeb. Puudub pretsedent, et lennukikandjat sisaldavale laevastikule oleks keegi isegi läheneda julgenud mingi pommitajaga.

Edit: Herr kapteni poolt mainitud Briti laevu kotiti prrantslaste poolt toodetud Exocet überraketiga, idanaaber ei suuda sellist valmistada.

[tsikkelröövel]

Mmm... miskit pidi jookseb nende lennukite osas mu mõte samas suunas, kus Kulibinil. Seal, kus õhus on täielik ülekaal, vähemalt nende suurte pommitajate lennukõrgusel, seal nad võivad lennata jah ja muneda oma mune allapoole. Teisalt on jälle nii kalli ja massiivse masinaga mõttetu ajada taga kampa mässajaid, kellele pihta ei saa ja isegi kui saab, küll jälle uued valmis kepitakse.

Enne teist ilmasõda olid suurriikluse märgiks suured ja kallid lahingulaevad, millega ringi kolistati ja väiksemaid terroriseeriti. Omavahelises arveteklaarimises osutusid need aga lõpuks sisuliselt kasutuks.
Mulle näib, et need suured lennukid on praegu sarnases rollis.

[Kapten Trumm]

Vene sõjapidamine käib sellisel puhul (kus neil pole võimalik saavutada tehnoloogilist paremust või üllatust) lihtsalt kommunistliku matemaatika alusel, mille põhiaktsioom on "kvantiteet loob oma kvaliteedi". Kõik need Kursk-tüüpi allveelaevad, tiibrakette kandvad lennukid jne oli kavas kasutada põhimõttel, et rakette saadetakse lendu poole rohkem kui vastane neid tõrjuda suudab. See oligi ainus võimalus, kuidas venelased suutnud tehnoloogiliselt paremaid ameeriklasi lüüa. Ticonderoga tüüpi ristlejad, F-14 hävitajad ja taoline värk keskendus aga massi tõrjumisele.

Ticonderoga-klassi ristlejal (külma sõja ajal neid Aegis-tüüpi fregatte polnud veel) on raketikohti sõltuvalt tüübist 88 kuni 122, meresõjas on seal ka muid rakette peale õhutõrje omade. Kui need hoidlad on tühjaks lastud, on finito, nende laadimiseks tuleb toetuslaev parda äärde tuua ja sealt hakata kraanaga tõstma (kui võimalik see on lainetaval Atlandil üldse). Igas lennukikandjate lahingugrupis on 2 Ticonderogat (lennukikandjaid on 11, Ticonderogasid täpselt 22), seega lahingugrupi tõrjevõime taolise massrünnaku vastu (Oliver Perry klassi fregatid ja lennukikandja ise oma Sea Sparrow rakettidega oleks tegelenud vaid enesekaitsega) on alla tulistada ca 160 tiibraketti (tabamistõenäosus 80%). Et seda probleemi (+kaotused omakaitse õhutõrjest), tuli rakette teele panna näiteks 300. Et mereväel ei pruukinud olla lennukeid, siis taolist väljaõpet said ka kauglennuväe Tu-22 meeskonnad, kelle väljaõppe juurde käis Kaspial asuval polügoonil vanade laevavrakkide põhja tulistamine.

Ja selle ümber kogu teema käiski.
AEGIS süsteem (mis ilmus Ticonderoga tüüpi ristlejatele esmakordselt) oli leiutatud spetsiifiliselt vene massrünnaku tõrjumiseks õhust (millega varasemad, Los Angeles klassi ristlejad poleks toime tulnud). Vene teatmikud nimetavad Ticonderogat isegi "kreiser PVO" ehk õhutõrjeristleja. Selle iva oli erinevalt varasematest süsteemidest võime jälgida väga paljusid märke ning tulistada neid üheaegselt. Varasemad süsteemid eeldasid sihtmärgi sihikul hoidmist tabamuseni ja alles siis sai järgmise lasu teha. See oleks aga võimaldanud 1 km sekundis lendavate rakettide vastu liiga aeglast tulekiirust (raketid oleks läinud tuletsooni kiiremini kui sa jõudnuks neid tulistada).

Nüüd on muidugi olukord muutnud, esiteks on vene lennuväe võime langenud ja teiseks on USA relvastusse tulnud külma sõja aegse Oliver Perry tüüpi fregattide asemele uued, Aegise süsteemiga (Arleigh Burke tüüpi) fregatid. Samas on jällegi USA tekilennuväe tõrjevõime langenud, sest F/A-18 pole F-14-le vastane ei radari-, tõrje- ega kauglennuvõimes.

[Kapten Trumm]

Mmm... miskit pidi jookseb nende lennukite osas mu mõte samas suunas, kus Kulibinil. Seal, kus õhus on täielik ülekaal, vähemalt nende suurte pommitajate lennukõrgusel, seal nad võivad lennata jah ja muneda oma mune allapoole. Teisalt on jälle nii kalli ja massiivse masinaga mõttetu ajada taga kampa mässajaid, kellele pihta ei saa ja isegi kui saab, küll jälle uued valmis kepitakse.

Enne teist ilmasõda olid suurriikluse märgiks suured ja kallid lahingulaevad, millega ringi kolistati ja väiksemaid terroriseeriti. Omavahelises arveteklaarimises osutusid need aga lõpuks sisuliselt kasutuks. Mulle näib, et need suured lennukid on praegu sarnases rollis.

Ei ole nii lihtne.
Kui lahingupiirkond on kodust kaugel, siis suure lennuki lennukaugus ja õhus püsimise aeg ületab väikseid lennukeid mäekõrguselt.
Küsimus pole mitte ainult tehnilises lennuvõimes, vaid ka meeskonna vastupidavuses (F16 piloot ei saa kabiinis magada parima tahtmise juures).
Pealegi B-52 võib paari tonni kaupa pomme mitu korda puistada, F-16 läheb iga puistamise järel baasi tagasi (mille ajaks kaob ju kättesaadavus).

[tsikkelröövel]

100 Tu-22M lennukit korraga kusagile saata... Neid läbi 30 aasta toodeti kokku ca 500 ühikut. N.Liidu lõpus oli neid relvastuses mingi 370 tükki, aga need paiknesid ju üle riigi. Saada neist 100 tükki korraga kusagil ühte üksust ründama on minu meelest suhteliselt võimatu, eelkõige just logistilistel kaalutlustel. On selge, et ka 10 lennukit korraga (see oleks vast võimalik) koos oma rakettidega oleks ohtlikud, aga 100... no ei.
Lisan ka, et II MS ajal loeti pommitajate rünnakul 5% kaotusi talumatuks. Selline massiivne laupa ründamine oleks juba kamikaze-rünnak. Keski tark mees ütles millalgi, et ta ei vaja sõjas surnud kangelasi vaid normaalseid sõdureid, kes lähevad hommikul lahingusse ja tulevad õhtul eluga tagasi, et homme jälle minna. Pigem ikka üritataks servast laaste lüüa ja vastane läbi kulutada. Resultaat on ju lõpuks sama. Sõjas on kõigil halb, aga võidab see, kes kauem vastu peab. Kogu lugu.

[Kapten Trumm]

Kauglennuväe ümberbaseerumised suurte vahemaade taha olid nõuka ajal rutiin, Tartu elanikud on seda korduvalt kuulnud ja näinud.
Üldiselt oli siis selline asi nagu lahinguvalmidus see kõikse tähtsam, häire võis tulla öösel kell 0300 ja nt 0500 pidi plats puhas olema.
Kui 2 lennukit jäid maha, siis häda selle polgu komandörile, kes võis oma karjääri jätkata mõne lennuvälja teeninduspati komandörina ja majori auastmes.

Tegu oli ikkagi strateegiliste tuumajõudude osaga, mis olid alalises valmisolekus.

Aga miks nad merel pidid lennukeid kaotama? Pearelva lennukaugus oli ca 600 km. Luurel on vaja välja selgitada lihtsalt laevade asukoht.
Rakett on "fire and forget".
Sõjalaevadel asuvad radarid ei avastagi neid lennukeid nii kaugelt (400 km kaugusel on alumine avastuspiir ca 10 km kõrgusel).
E-2 aga iga ilmaga ei lenda (Atlandil on ilusat ilma harva)
http://en.wikipedia.org/wiki/Kh-22

[Würger 190G]

Vene armee müüb:

http://www.thefiscaltimes.com/2015/06/1 ... IifQ%3D%3D

Kataloog:
http://stat.economy.mil.ru/files/morf/k ... chered.pdf

[Drax]

Kataloog:
http://stat.economy.mil.ru/files/morf/k ... chered.pdf

Päris ägedaid välikööke oli seal . Uppunud laevad tundusid vähem atraktiivsed.

[Würger 190G]

Venelased ise irvitasid , et ostke tankimootor, kaater, GAZ66 ja saate kalale minna oma elektrijaamaga.

[eloscuro]

Vene massilisest (kas sobiks väljend "parvrünnak"?) raketirünnakust laevastikule on ksf. Lemeti poolt tõlgitud ülevaatlik artikkel:

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... lit=granit

[TTA]

http://www.navweaps.com/index_tech/tech-031.htm

Ja veel üks artikkel mis haakub teemasse. Nagu tänapäeva sõjas ikka, on vastase leidmine kõige suurem probleem.

[trs]

100 tu-22 korraga õhku saada on paras ettevõtmine ning nende rünnakuulatusse lendamine ja rakettide välja laskmine ning sihtmärgile lendamine seda enam. Mingist ootamatusest pole sellisel juhul enam lõhnagi. Pigem on ohtlik ootamatu tühjalt kohalt rünnak palju lähemalt, kui rakettide avastamiseks ja allatulistamiseks on vähem aega. Samas on sellisele probleemile ka väga hea lahendus, mida tiblastan stabiilselt rakendab- mitte sattuda olukorda, kus on vaja need 100 tu-22 läbi ussiemmi kuidagi õhku putitada ning keskenduda olukordadele, kus piisab ühest või kahest ning veel paarist lendamas vajalike riikide piiri ääres hetkel, mil maailma superriikide sekkumine või karistusaktsioon on eelnevalt pärsitud või 99% ebatõenäoline.

[Lemet]

Starfivad erinevatelt lennuväljadelt näiteks. Ja radar maakera nuka taha eriti ei näe. Muidugi on selle vastu AWACSid

[trs]

Ma ei usu, et tiblastanil on üldse kokku 100 teoreetiliselt lennukõlbulikku tu-22. See lennuk vist ei lähe ka kusagilt Lääne ringkonna lennuväljalt Vaiksele ookeanile missioonile, selle jaoks on 95 ja 160. Aga palju neid lennukõlbulikke on, on samuti hea küsimus, aga kindlasti on see number kaugel 100-st. Kuigi venelased käivad pidevalt lääne piire ja õhutõrje võimekust kompamas, siis ei tasu uskuda, et Nato riikidel ja USA-l puuduvad täielikult sarnased patrullid tiblastani piiride läheduses, pidevalt õhus olevad eelhoiatus lennukid ning huvitavate lennuväljade ja lennukigruppide jälgimine.
Samas ei saa seda asja vaadata ainult USA ja Nato mätta otsast. Nende riikide jaoks, kel puudub (või on eelnevalt kasutuskõlbmatuks muudetud) raketitõrje võimekus või õhutõrje võimekus üldse, on ka pomme puistav tu-95 paras peavalu.