Sinimägede kaotused (eelkõige Laari raamatu kriitika)

[Reigo]

Paistab nii, et väite 1944 juuli-augusti lahingutest kui konkurentsitult kõige ohvriterikkamatest Eesti ajaloos, võib seada kahtluse alla.

Punaarmee kaotused 24. juuli-10.august surnute/teadmata kadunutena: 7708.
Keskmiselt 428 inimest päevas (periood 18 päeva).

Punaarmee kaotused 11.-20. veebruar 1944 peaeltungioperatsioonil surnute/teadmata kadunutena: 7160.
Keskmiselt 716 inimest päevas (periood 10 päeva).

Isegi kui me võtame juuli-augusti lahingutest välja vaid 10 kõige ohvriterohkemat päeva (Punaarmee jaoks), saame kaotuste summaks 6425 surnut/teadmata kadunut. Keskmiselt 642 inimest päevas.

Märkus: kaotuste arvud ei sisalda kummalgi juhul suurtükiväge väljaspool diviise, tagalaosi väljaspool diviise, inseneripataljone ja lennuväge.

Saksa kaotusi veebruaris 44 ja juulis-augustis 44 pole veel võrrelnud.

[Reigo]

ERA.624.1.226

[Reigo]

Pildil on näha ligikaudu see piirkond:

[Poti soldat]

http://ekspress.delfi.ee/ajalugu/punaar ... d=73447033

Pekka Erelt
Punaarmee hiigelkaotused Sinimägedes on müüt

Eesti sõjaajaloo uurijad väidavad, et Punaarmee kaotused Sinimägedes 1944. aasta suvel olid varem arvatust kordades väiksemad.

„Lahingud Sinimägedes olid kõige verisemad ja ohvriterohkemad Eesti ajaloos,“ kirjutab ajaloolane Mart Laar oma raamatus „Sinimäed 1944“. Neis 27. juulist kuni 7. augustini 1944 toimunud lahinguis suutis Saksa armeegrupp „Narva“ Tannenbergi kaitseliinil peatada Punaarmee pealetungi. Seni on arvatud, et ründajad kandsid meeletuid kaotusi. Artjom Astafjev, Andrus Kütt ja Reigo Rosenthal kummutavad ajakirja Tuna värskes numbris selle seisukoha.

Müstiline 170 000

Paarikümne aasta eest hindas Ülo Tamre ajalehes Võitleja, et Sinimäed läksid Punaarmeele surnute ja haavatutena maksma 170 000 sõdurit ja ohvitseri. Sama arvuga nõustuvad mõned teisedki ajaloo uurijad, näiteks Sergei Soldatov. Saksa poole kaotusteks nimetas Tamre 10 000.

Vene ajaloolased on Sinimägede lahingute uurimist kaotuste vaatepunktist pigem vältinud. Viimase kümmekonna aasta jooksul on siiski ka sellega tegelema hakatud. Näiteks Vladimir Rodin nimetab 6. augustil 1944 koostatud raportile tuginedes langenud punaarmeelaste arvuks 8166 ja haavatute arvuks 10 789. Paraku pole teada, mis ajavahemikuga täpselt on tegemist. Ka on haavatute arv langenutega võrreldes ebaloogiliselt väike. V. Bešanovi väitel ulatusid 3. augustiks Punaarmee kaotused 23 287 meheni surnute ja haavatutena.

Mart Laar tugineb oma hinnangus Leningradi rinde kogukaotustele 1944. aastal. Lahutades sellest kõigi teiste lahingute kaotused, jõuab Laar seisukohale, et „Tamre esitatud hinnangut – 170 000 rivist välja löödud punaarmeelast – võib pidada küllalt tõenäoliseks“. Langenute hulgaks tuletab Laar 35 000. „Sinimägede“ 3. trükis (2012) väidab Laar, et ainuüksi 2. löögiarmee kaotas juulis-augustis Narva rindel surnute ja haavatutena umbes 60 000 meest.

Ka Saksa poole langenute osas jõuab Laar Tamrega ühisele seisukohale. „Kui arvestada langenute ja haavatute suhteks üks kolmele, ulatuks Saksa poolel väljalangenud meeste hulk veidi üle 10 000.“

Pilt täpsustus oluliselt, kui 2006. aastal avaldas Andrus Kütt sõjandusfoorumis Militaar.net armeegrupi „Narva“ kaotustearuannetest pärit andmed ajavahemike 23. juuli – 7. august ning 23. juuli – 19. august 1944 kohta. Selle järgi kaotati I perioodil langenute ja haavatutena 240 ohvitseri ja 8907 sõdurit, II perioodil vastavalt 285 ja 10 564. Oma raamatu 3. trükis toob ka Laar need andmed ära.

Tõde on palju „lahjem“

Möödunud aasta Tuna viimases numbris avaldasid Astafjev, Kütt ja Rosenthal artikli „Vastaspoolte inimkaotustest Narva rindel 1944. aasta 24. juulist kuni 7. augustini (Narva ja Sinimägede lahingud)“. Tegemist on kahtlemata seni täpseima ja usaldusväärseima uurimusega sel teemal. Ja vähemasti autorite endi kinnitusel esimesega üldse, mille kokkuvõtlikud andmed Punaarmee kohta põhinevad väeosade eneste kaotusaruannetel.

Selgub, et seni väidetud Punaarmee pöörased kaotused Sinimägedes – 170 000 meest – on müüt. Punaarmee dokumentatsiooni põhjal kaotati Narva rindel surnute ja teadmata kadunutena 7700–7800 meest. „Teadaolev haavatute arv on ligi 27 000; võimalik, et see on siiski mõnevõrra ebatäielik, kuid tõenäoliselt mitte suures ulatuses ning pigem ei ületa 30 000 piiri.“

Kokkuvõttes kaotas Punaarmee Sinimägedes 35 000 meest, millele täpsustatuna võiks lisanduda mitte rohkem kui paar-kolm tuhat inimest. See on seni arvatust ligi viis korda väiksem arv. Ühelt poolt võib seda seletada idanaabri arhiivide kauaaegse suletusega ja ka tahtmatusega selle teemaga tegelda, mis on andnud rohelise tee igasugustele spekulatsioonidele. Teisalt on Sinimäed olnud Eesti vabadusvõitluse üheks sümboliks, ja sinna sobivad surmavaenlase üüratud kaotused hästi.

Tuna artikkel näitab samas, et Saksa poole kaotusi pole varem ei vähendatud ega üle paisutatud. „Saksa vägede kaotused surnute, haavatute ja teadmata kadunutena võisid ulatuda 10 100 inimeseni, millest ligikaudu 3200 moodustasid peamiselt eestlastest koosnenud väeosade kaotused.“ Seega võiks väita, et Sinimägedes oma kodumaad kaitstes andis elu ligi 1000 eestlast. Võrdlusena olgu toodud, et Velikije Luki all 1942/43 langes Punaarmee mundris umbes 5000 eestlast.

Sinimäed – legendaarsed surmamäed

Sinimägede heitluse teisel päeval, 27. juulil 1944 saabus Idapataljon nr 659 ülema Georg Soodeni juurde käskjalg. Heitnud punkriesisel käsule pilgu peale, ütles major oma kuulsad sõnad: „Nüüd on siis lõpp. Meie ei suuda venelast enam pidada. Kui ta läbi murrab, on ta kolme päevaga Tallinnas. Ning läbi ta murrab.“ Järgmisel päeval sai Soodeni punker otsetabamuse. Nii nagu tema prohvetlikud sõnad, muutus ka mees ise legendiks. Legendiks said ka Sinimägede lahingud oma lootusetuses, vapruses ja metsikuses.

Rahva mällu on jäänud Sinimäed kui surmamäed. Sõltumata sellest, kas siin langes tuhat, kümme tuhat või sada tuhat meest. „Et Sinimäed said nii paljude eesti sõdurite hauaks ning et seal pandi punkt ka Idapataljon nr 659 saatusele, seda me siiski ei aimanud,“ meenutas aastaid hiljem pataljoni võitleja E. ­Saumets. Lahingute ajal ja isegi veel kuid pärast nende lõppu lehkas kõikjal surma järele. „Õhus oli tunda põleva õli lõhna ning mingit muud teravat kõrbevingu, mida haistes tahes-tahtmatult võpatasid. Lõhn pärines põlenud inimkehadest. Ja õige! Ööpimeduses paistiski suitsevaid teraskolosse – venelaste tankid – mõnelgi neist rippumas poolsöestunud sõdur tornis, nii kuidas surm teda oli tabanud leegitsevast tankist välja ronides,“ kirjeldas Saumets.

Ehk kõige paremini on nende surmamägede kohta öelnud Eesti Diviisi 47. rügemendi võitleja Nigol Juurma. „Pidev autovoor tõi Sinimägedesse terveid mehi ja seesama pidev autovoor viis tagasi purukskistud, läbisorgitud, vigastatud, kuid veel hingavaid olendeid. Kombinaat „Sinimäed“ töötas täie koormusega.“

Kirjutamisel on kasutatud Tuna 2015, nr 4 ja Mart Laari raamatut „Sinimäed“.

[Kriku]

Reigo:

Soliidseteski ajalooteostes on Punaarmee suvise pealetungi lõppkuupäevaks Narva rindel märgitud 10. august, ent see on eksitus. Tegelikult lõpetas üks kahest Leningradi rinde armeest – 2. löögiarmee – pealetungid 6. augustil ning teine – 8. armee – 7. augustil. Leningradi rinde juhatuse esialgse kava kohaselt pidi paus olema ajutine, et vägesid ümber paigutada, ning juba mõne päeva pärast kavatseti pealetunge jätkata. 10. augustil otsustati sellest aga loobuda. Vastava otsuse järgi ongi 10. august ajalookirjandusse ringlema läinud kui pealetungide lõppkuupäev. Kuid täpne on, nagu juba öeldud, 7. august.

Narva rinde suviste lahingute inimkaotuste kindlakstegemiseks on ajaloouurijatel tänapäeval võimalik kasutada mõlema poole sõjaaegseid kaotusaruandeid. Nende põhjal saab öelda, et Saksa väed kaotasid 24. juulist kuni 7. augustini ligi 11 100 inimest surnute, teadmata kadunute ja haavatutena. Teadmata kadunute hulgas on 400–500 meest, kes tegelikult langesid vangi. Peaaegu kolmandiku Saksa vägede kaotustest – ümmarguselt 3200 meest – kandsid üksused, mis olid formeeritud eestlastest.

Punaarmee kaotusi on ajalookirjanduses või -publitsistikas varem tegelikust väga palju suuremaks hinnatud. Vastavaks arvuks on pakutud isegi kuni 170 000 inimest. Otsesõnu öeldes on tegu siiski n-ö õhust võetud hinnangutega, millel puudub tõsiseltvõetav arvestusalus.

Arhiividokumentide põhjal kaotas Punaarmee kokku umbes 35 000 inimest surnute, teadmata kadunute ja haavatutena. Kaotused olid seega ligi 3,2 korda suuremad kui Saksa vägedel.

Lugejal võib tekkida küsimus: kas eeltoodud arvandmed on ikka usaldusväärsed või täielikud? On tõepoolest võimalik, et need ei ole päris täielikud – ja see kehtib ka Saksa poole kaotuste kohta –, kuid sellisel juhul suure tõenäosusega mitte oluliselt. Üldpilt jääb samaks.

Punaarmee kaotused – 35 000 inimest – on kooskõlas ka neis lahingutes osalenud jalaväe arvulise tugevusega. Valdava enamiku, ümmarguselt 87 protsenti Punaarmee kaotustest moodustasid laskurdiviiside omad. Kõnealustest võitlustest võttis osa 20 laskurdiviisi, kuid neist kolm ainult suurtükiväega (jalaväelased lahingus ei osalenud). Ülejäänud 17 diviisi omasid lahingu alguses tavaliselt 4900–5100 inimest, mõnes diviisis oli ka ainult 4300–4400 inimest.

Rünnakule läksid peamiselt diviiside laskurpataljonid. Diviisis oli üheksa laskurpataljoni, igas tavaliselt 250–270 inimest. Laskurpataljonide verest tühjaks jooksmisel tõmmati diviis reeglina rindelt välja, misjärel võis see saada täiendust ja uuesti lahingusse minna. Mõne diviisiga Narva suviste lahingute ajal nõnda ka toimiti, kuid enamikuga mitte.

17 laskurdiviisi, mis osalesid lahingutes jalaväega, kaotasid surnute ja teadmata kadunutena kokku 7028 inimest ehk keskmiselt 413 inimest. Haavatute arv võis olla umbes kolm ja pool korda suurem. Kokku kaotasid laskurdiviisid keskmiselt seega ligi 1800 inimest. Kuna valdava osa neist kaotustest kandsid laskurpataljonid, siis võib hinnata, et 1800 inimese väljalangemise järel oli enamikust pataljonidest järel vaid riismed ning diviis oli kaotanud oma ründevõime.

Olgu lisatud, et Sinimägedel ja selle ümbruses ehk nn Tannenbergi liinil (Saksa vägede seitse kilomeetrit pikk kaitseliin, mis algas mererannikul ja lõppes Sooküla lähistel) 26. juulist kuni 6. augustini kestnud lahingutes kaotas Punaarmee ligi 12 000 meest ehk kolmandiku kogukaotustest. Teise kolmandiku kogukaotustest kandis Punaarmee lahingute esimesel kolmel päeval alates 24. juulist (välja arvatud lahingud Tannenbergi liinil 26. juulil). Ülejäänud kolmandik tulenes peamiselt lahingutest lõuna pool Tannenbergi liini Sirgala–Putki piirkonnas 27. juulist 7. augustini.

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/12030 ... esti-valed

[Kriku]

Peeter Kaasik:

Legendile kohaselt on vastaspoole ehk Punaarmee kaotusi mõõdutundetult üle hinnatud, mille kohaselt olevat kaotatud langenute, teadmata kadunute, vangilangenute ja haavatutena koguni kuni 200 000 võitlejat (kaotuste suhtega 1:20). Konservatiivsemad hinnangud, mis tuginevad Punaarmee dokumentatsioonile, viitavad sellele, et kaotused olid kordades väiksemad. Kaotusi ja isikkoosseisu puudutavad aruanded viitavad sellele, et 2. löögiarmee ja 8. armee kaotused Narva rindel surnute ja teadmata kadunutena olid alates pealetungi algusest 24. juulist kuni 8000 võitlejat, kellele lisandus ca 30 000 haavatut.

Saksa vägede kaotused surnute, haavatute ja teadmata kadunutena võisid ulatuda 10 000 võitlejani. Neist eesti üksuste kaotused üle 3000 ehk kolmandik armeegrupi Narva kogukaotustest.

https://www.postimees.ee/8066143/saatus ... agi-peetud