Snaipritegevus on väga efektiivne võitlusviis

[kapten.]

Kui Pihkvas on igal kompaniil oma elukutseliste snaiprijagu siis mis meil neile vastu panna on?

[alari]

KL malev on vähemalt pataljoni taseme organisatsioon, mõni malev mitme pataljoni. Juba kompaniitasemel ja muidugi VGdes peaks olema snaiprid. Mahajäänus.

Reaalselt on malevas väga erinevate ülesannetega allüksused. Jalaväepataljonid pannakse kokku mitme maleva lahingkompaniidest. Arvatavasti selle tõttu ei olegi igal pool snaipreid ette nähtud ja pataljoni snaiprijao koostamine on määratud mingile malevale, mitte malevate peale.

[Leo]

Siia vahepeal päris palju huvitavat arutelu sündinud. Ma siis lisaksin ka oma poolt mõned tähelepanekud. Jao täpsuslaskur ehk peenema nimega jao snaiper on praktiliselt jalaväejao parim laskur, kelle relvale mingi optika peale sätitud ja võitleja seda kasutama õpetatud, tiksub kogu aeg üksusega koos ja laseb seda, mis on automaadi jaoks liiga kaugel ja KP jaoks liiga pisike. Vajadusel koondatakse rühma või kompanii vajaduseks kokku. VG ja kompanii tase nõuab lisaks vähemalt 1 meeskonna ehk 2 snaipripaari ehk 4 võitlejat, kes tegutsevad vastavalt VG/kompanii vajadustele, vajadusel täiendatakse jao snaipritega. Parem oleks 2 meeskonda kompaniis, siis saaks iga rühma juurde 1 paari panna ja KÜle jääb ka oma pikk käsi reservi. Oluline on parem personalivalik ja väljaõpe ning magnumi kaliibriga põhirelv, KL puhul oleks see siis 338 LM, AP ja API moona kindlasti. Pataljoni juures on tavaliselt veel 1 snaiprijagu, mis on pataljoniülema alluvuses, tavaliselt kasutatakse koos luurerühmaga, harvem antakse kompaniide toetuseks. Ma olen näinud, et 1/3 jao snaipritest suudaks järgmisel tasemel toimetada, ülejäänud on liiga nõrgad või laisad, lihtsalt ei suuda asju nõutaval tasemel omandada, 338 LM relva andmine lambale ei tee lambast murdjat, väljaõpe on tähtis ja sellega on kehvasti. KL reaalne vajadus oleks sadakond korralikku snaipripüssi kaliibriga 338 LM, sest niimoodi saaks iga VG ja lahingkompanii endale midagi ja pataljoni tasemele jäeks ka midagi. Iga relva peale tuleb vähemalt 2 laskurit välja koolitada, või veel parem 3, kui on asjalikke mehi võtta, seni ei ole snaiprikoolitusel eriti tunglemist olnud, kolmandik kuni pooled kaovad kursuse jooksul lihtsalt vaikselt minema, kui aru saavad, et peab olema üksi pimedas ja külmas metsas ja ei saa eriti suitsu teha ning kohvipausile minna. Järelkoolitamisega on ka kehvasti, seda praktiliselt ei ole, kui mehed ise malevast ei nõua ja harvadel on niipalju viitsimist. Kui homme oleks 100 TRG 42 KL laialijagamiseks, siis alguses jääks suur osa jagamata, soovijaid ju muidugi oleks, kuid selliseid, kes suudavad erialakursuse rahuldavalt läbida ning seejärel aastaid trenni teha, ei ole liiga palju.

Ma ei suuda ära imestada, millise idioodi järjekindlusega luuakse Eestis suurriigi armeed, ägedad brigaadid ja pataljonid seiklevad kaardi peal ja NATO vihmavari on üle kõige Aga tulejõudu on parimal juhul paari bridaadi jagu ka needki 1 enamvähem soomusega ja teine tendiga. Isegi soomlased oma massiivse armee ja sadade raskerelvade tulejõuga ei opereeri üle pataljoni lahingugrupi, millel on tulejõudu praktiliselt 1 EKJ brigaadi jagu, sest ei ole rohkem vaja. Administreerimiseks võiks EKJ moodustada kasvõi Esimese Ratsa-armee, külab uhkelt ja saab staabirottidele uhkeid mundreid jagada, kuid reaalsus on ikka see, et need KL megapataljonid on pabertiigrid ja tühja täis. Maa peale tagasi tulles peab igal maleval olema võimekus omale täpsuslaskureid koolitada, need samad snaiprid koolitavadki ja väga edukalt nendes malevates, kus kaader jaksab ja viitsib asju korraldada. Et nendel erialadel oleks mingitki sõjalist mõtet, peab täpseid laskureid olema palju ja hajutatud võimalikult madalale tasemel, see teadmine ei soojenda Rapla VG ülemat mitte üks raas, et teoreetiliselt saaks pataljonist snaipreid tellida, kuid praktiliselt ei ole see võimalik. Sama teema näiteks kaudtulega, proovige mõnele KL kompaniile 155 mm kaudtuld tellida, see oleks ikka vägev saavutus, reeglina võib KL loota nendele relvasüsteemidele, mis on endal olemas ja kaasas, muu on peamiselt teooria. Snaipritele sobivaid relvasüsteeme on Eestis müüdud praktiliselt kogu iseseisvuse aja, ja neid on ka kaitseliitlaste käes, kuid kui homme algaks sõda, siis oleks olukord ikka päris kehv. Venelastel on eriüksustes lääneriikide snaipripüssid, millele meile on vastu panna vanad Norra Mausereid, see on sama hea kui kadaga vibumeeste vastu sõda pidada...

[Juhani Putkinen]

Leolt järjekordselt suurepärane kommentaar. On hea, et Leol on "jalad maas" ning selged eesmärgid.

[Kapten Trumm]

Et nendel erialadel oleks mingitki sõjalist mõtet, peab täpseid laskureid olema palju ja hajutatud võimalikult madalale tasemel, see teadmine ei soojenda Rapla VG ülemat mitte üks raas, et teoreetiliselt saaks pataljonist snaipreid tellida, kuid praktiliselt ei ole see võimalik.

Enam nõus ei saagi olla.
See muide ei puuduta ainult TL-e, vaid ka mitmeid muid asjamehi ja relvasüsteeme.
Lahe on küll Kevadtormil konstrueerida, et vot see tuleb patist ja see brigaadist.
Tegelikkus on ilmselt selline, et selle toreduse vahele võib jääda nt 50 km tühja maad.

Minu 2 kopikat - inimesed, koolitage TL-e nii, et teil on igas jaos 1-2 (varuks ka) võtta. Siinsetel metsavahelistel teedel, kus 200 m on tihti suur lagendik, on ka täpsuspüssiga vend jõud, mis paneb tõesti suurema vastase kõhuli. Telli efekt on umbes nagu kuulipildujal - sinna otsa keegi jooksma ei kipu, ainult erinevlalt KP-st on TL-i üldises käras pea võimatu avastada ja kui avastatakse, on võib-olla juba rühmaülemal, kuulipilduril ja võib-olla veel kellegi ajud samblale lastud. Linnalahingus aga (milles me end tugevaks peame) võib TL saadagi kaalukeeleks, mis vastase rünnaku uppi laseb. Telli mõju igasugu viiendale kolonnile ja natuke liiga kallite teleobjektiividega tegelastele, mis viimastel aastatel KV tegemisel järgi käivad, võib iseloomustada sõnaga "moraali hävitav", saades aru, läbi millise "objektiivi" nende tegemisi vaadatakse, on mõnigi mees lausa jooksu pannud

[Kulibin]

Kas keegi viitsiks käsitleda siinkohal psüholoogilist momenti ?
Vot neid täpseltlaskjaid mehi leiaks, see laskmine ei olegi mingine imekunst mis ei ole õpitav.
Küsimus on selles, paljud neist on nõus inimese pihta teadlikult kõmmutama.
Jahimeestel on kindlasti teatav eelis
Ma olen rääkinud sõdades olnud meestega ja nad on kõik olnud ühel meelel, et sõjas käib laskmine huupi ja tapetakse vastast võimalikult anonüümselt. Erandiks siis snaiprid. Ja snaipreid teatavasti ei sallita. Ei hakka siinkohal kirjeldama mis nendega on tehtud vangistamise puhul.
Palju oleks pisikesel riigil prohvikillereid (sest seda snaiper kahtlemata peab olema) välja panna ?
P.S. Ma kusagil vist juba olen kirjutanud, et nii venes, usas, kui ka muudes riikides on jahimehed ja muidu sedasorti asjadega kokkupuutunud tüübid eriarvel, et neid oleks vajadusel kiiresti võtta. Sõdade käigus on tarvitatud kah otse vanglast rindele toodud kriminaale. Ja ajalugu on näidanud, et tulemus väga efektiivne sest 5.piiblikäsk ei kammitse teatud kontingenti.

[Juhani Putkinen]

Õige sõdur ei tulista huupi, vaid iga lask on sihitud vaenlase pihta. Sama asi distantslõhkeseadme nupule vajutamine - on vaja pihta saada, mitte nii sama pauku teha.

[Medusa]

Tuleb teha lihtalt oma tööd, mis vahel tähendab ka kellegi pihta võimalikult efektiivselt laskmist. Ära unusta, et töö eesmärk ei ole vastast mitte lihtsalt tappa, vaid mõjutada vastase võitlusvõimet - maksimaalne võimalik kahju nii vähese vaevaga, kui võimalik. Mõnikord sobib selleks puhas number, st vastase niitmine niipalju, et see saabki otsa, sageli on see hoopis võtmesihtmärkide ja objektide kahjustamine. Mida muud siin psühholoogiast ikka rääkida? Teed mida vaja, sest eesmärk ei ole mitte, sarnaselt enesekaitsele, kedagi tappa, vaid lõpetada ohuolukord oma isikule, oma kaaslastele või oma riigile.

Koolitamise juures on üks suur tegur tellimuste maht. Näiteks kui mingis malevas on, ütleme näiteks, ette nähtud 10 vastavat ametikohta, siis nii mitu relva seal olema saab ja nii mitu inimest ka välja koolitatakse.

[alari]

Kas keegi viitsiks käsitleda siinkohal psüholoogilist momenti ?
Vot neid täpseltlaskjaid mehi leiaks, see laskmine ei olegi mingine imekunst mis ei ole õpitav.
Küsimus on selles, paljud neist on nõus inimese pihta teadlikult kõmmutama.
Jahimeestel on kindlasti teatav eelis
Ma olen rääkinud sõdades olnud meestega ja nad on kõik olnud ühel meelel, et sõjas käib laskmine huupi ja tapetakse vastast võimalikult anonüümselt.

Mälu järgi räägin sellest, mis lugesin raamatust "On killing", kirjutatud on see raamat ühe usa armee psühholoogi poolt ja räägib tapmise psühholoogilisest poolest. Suuremale osale inimestele on teise inimese tapmine üsna raske ja selleks on vaja üldiselt kõva trenni - see on evolutsiooniliselt tekkinud instinkt, et säilitada inimest kui liiki. Tappa seda lihtsam, mida kaugemal ollakse vastasest (suurtükiväelastel pole eriti suurt probleemi lasta vastast 10 km kauguselt, aga kui vaatad vastast läbi sihiku, siis ei ole see nii lihtne, sest instinktid löövad välja).

2. maailmasõjas olevat usa sõduritest ainult 15-25% sõduritest suutnud lasta vastaseid, ülejäänud kas tõid moona või tegid midagi muud, aga ei suutnud vastast lasta. Vietnami sõja ajaks oli usa väljaõppesse tehtud muudatused ja siis suutsid vastast lasta 95% sõduritest. Eestis on asjad minu arvates kehvemad, kui usas, kuna vastase sihtimist õppustel ei harjutata piisavalt ning näiteks laserveste kasutatakse väljaõppes liiga vähe ja selle tõttu ei saa mehed teiste laskmist harjutada. Eelis on neil, kes näiteks paintballi või airsoftiga tegelevad, sest nemad harjutavad inimeste laskmist relvataolise esemega ja suudavad tõenäolisemalt inimesi lasta, sest nad on aju teadlikult või teadmatult "programmeerinud" laskma inimesi, sest nad teavad, et inimene ei saa surma sedasi ja kui nad peavad tulirelvaga inimest laskma, siis ajus ei teki blokki, kuna aju arvab, et see on nagu mängus - inimene ei saa surma.

Enda ajateenistuses rühmaülem pidevalt kordas, et ei tohi teisi inimesi relvaga sihtida ja mul kulus üsna palju aega, et end sellest lollist sisseõpitud asjast välja harjutada. Nüüd on väljaõppe tase siiski parem ja ikka räägitakse sellest, et inimesi tuleb sihtida ja ainult lühikesel distantsil ei tohi ohutuse tõttu sihitud laske teha.

Isiklik arvamus on, et tõenäolisemalt suudavad vastast lasta nooremad mehed (kes on palju tulistamismänge arvutis mänginud, tegelenud airsofti või paintballiga) ja need, kes on ajateenistuse läbinud. Erandeid muidugi on, aga mulle on jäänud mulje, et vanemad ja ainult KLis väljaõppe saanud inimesed nii kergelt ei suuda vastaseid lasta (põhiline põhjus kehvem väljaõpe).

Sõdade käigus on tarvitatud kah otse vanglast rindele toodud kriminaale. Ja ajalugu on näidanud, et tulemus väga efektiivne sest 5.piiblikäsk ei kammitse teatud kontingenti.

Seda asja on uuritud ja inimkonnast on umbes 2% inimesi, keda ei häiri teise inimese tapmine.

[Juhani Putkinen]

"Suuremale osale inimestele on teise inimese tapmine üsna raske"

Meil Soomes on sellele vana hea retsept olemas - ryssä ei ole inimene. Selle retseptiga maailma parim snaiper Simo Häyhä tappis oma ilma optilise sihikuta vintpüssiga Talvesõjas üle 500 vaenlast ja peale seda Suomi-püstolkuulipildujaga hunnikute viisi.

Häyhä sai Rootsist kingituseks väga hea optilise sihikuga püssi, aga ta ikka eelistas oma Soome "Pystykorva" ilma optilise sihikuta - polnud vaja nii kõrgele oma pead tõsda. Sellest sõltumata vene sniper sai lõppude lõpuks plahvatava kuuliga (keelatud rahvusvahelise lepinguga) tabamuse Talvesõja lõpus Häyhä näkku haavates teda väga raskelt.

Häyhä jäi napilt ellu ja oleks tahtnud ka Jätkusõjas rindele, aga teda ei sinna enam lubatud.

[kaur3]

Medusa töö tegemise ja alari kirja jätkuks.

Some authors claim that a German infantry squad of WW2 typically had 80% of its firepower concentrated in its one machine gun; a MG34 or MG42.
That was probably quite correct, but the carried ammunition and practical rate of fire indicate a slight exaggeration.
The issue was more fundamental than simple mechanical or material statistics, though. A machine gunner has the feeling that he can actually achieve much in battle and has typically a different psychology in effect than most other soldiers have.


Infantry is not all the same - you cannot give a special weapon to just anyone and expect always the same results. Differences are also deeper than mere qualifications and physical fitness or strength.

Some soldiers are aggressive, many are capable if lead well and some are basically porters, not fighters. The most basic problem for infantry is therefore to identify who belongs to which group and to assign jobs and missions accordingly (and possibly reject the porter guys).

http://defense-and-freedom.blogspot.com ... pment.html

[alari]

Tuleb meelde see, et kuulipildurite meeskonna või snaipripaari puhul oli ka üsna kindel, et nad lasevad vastast, kuna väikses meeskonnas ei tahtnud üks mees teist alt vedada ja selle tõttu tulistas.

[klm]

Telli mõju igasugu viiendale kolonnile ja natuke liiga kallite teleobjektiividega tegelastele, mis viimastel aastatel KV tegemisel järgi käivad, võib iseloomustada sõnaga "moraali hävitav", saades aru, läbi millise "objektiivi" nende tegemisi vaadatakse, on mõnigi mees lausa jooksu pannud

Mina kolan kah vahest natuke liiga kalli teleobjektiiviga mööda metsi, kas liigitun kah kohe viiendasse kollonni?
Avalikel üritustel küll väga ei pildista, aga kui miskit põnavat näen teen pilti küll.

[Juhani Putkinen]

Sõjas üldiselt tapetakse vaenlasi seetõttu, et endal ja sõbratel oleks suurem võimalus ellu jääda. Mida rohkem seda uhkem.

[ruger]

Eestisse tunginud vastane on vaenlane ja lõpp. Sissetunginud vaenlane kuulub aga hävitamisele.
Sõjas muutub väga palju. Inimene, kes psüholoogiliselt on valmis olnud ja näinud kaasvõitleja hukkumist, võib selleks enam mitte valmis olla. Paljude puhul mängib rolli ka pere ja sugulaste olukord. 90% juhtudel on 1-ne pere ja alles peale seda tuleb riik meelde. Ka UKR konflikti juures oli näha paljudel relvadel optikaid peal. Kui täpsed ja efektiivsed need relvad seal suutsid olla, on omaette küsimus. Nende "amatöör" jahimeeste või huviliste hulgast kasvas kindlasti TL materjali välja. Sõda ongi parim õpetaja ja praktika koht. Juba see, et vastase hulgas võib olla TL-i koolituse ja varustusega mehi, võtab vastasel huvi edasi tungida tunduvalt maha. Selline efekt tuleb koheselt esimestel sissetungipäevadel ära teha, kus mõnes kohas lastakse 4-5 inimest korraga ära. Ega teised on peale seda tunduvalt ettevaatlikumad. Psühholoogilist efekti peab kasutama. See hakkab vastast närima. Ega meie peame arvestama, mis relvad meil SA varudes on. 308 moona on meil erineva valiku ja kvaliteediga. 338LM on aga tunduvalt haruldasem ja tavakasutaja (ka TL-i)jaoks tundmatu kaliiber. 338LM on väga hea edasiminek võrreldes .308Win kallibriga. Hetkel tundub militaarstruktuuride jaoks kaduva kaliibri hulka kuuluvat .300WinMag. See jäetakse tänapäeval juba vahele. .338LM relvade kasutamine annaks vastasele selge signaali, et kaugus ei ole enam piiratud 800m-ga. Selle psüholoogilise efekti looja oleks ka näiteks M14 jagamine/müümine KL ja jõustruktuuride liikmetele, kes saaksid endale sellega TL väärilise relva kokku panna. Optikakinnitused ja optika suudetakse relva olemasolul, mis ka ennast õigustab(ks), kasutajate poolt juba ise osta juurde. Kui on vastasel teada relvade jaotumine üle riigi siis oleks seegi üks kiht vastupanuahelas, mis võib vastasele väga halvasti lõppeda.
Samas peab iga inimene enda jaoks sõja ja rahu teemad selgeks mõtlema. Sõjas minnakse vastast tapma, et ise ellu jääda või vastasele sellist kahju tekitada, et ta hakkaks mõtlema, et peaks tagasi hakkama pöörama.