Au andmine
Utšepkas tuli anda au juba nooremseerule (jefreitoritele polnud vaja) . Mõni meeter enne auandmisobjekti hakkasime taguma rivisammu ja enne temani jõudmist tõstsime käe kõrva juurde. Peale möödumist võis jama lõpetada. Peale käskkirja enam seerudele au anda polnud vaja.
Väeosas tuli praporile au anda siis, kui ta oli patrulli ülem. Muidu oli taoline tegevus vanakeste poolt keelatud. Kohustuslik oli au anda garnisoni ainukesele polkovnikule ja alampolkovnikutele. Majoritele ja kaptenitele tagusime kulpi vastavalt olukorrale, teenistuskohale ja omavahelisele läbisaamisele. Kindlasti tuli au anda osobistile (kapten).Hästi on meeles kuidas rühmakomandör vanemprapor Klepikov ehmatas, kui äsja utšepkast tulnud aser tema poole pöördudes talle kulpi viskas. Üldiselt keerasid võõrast majorit kohates pea kõrvale ja tegid näo nagu ei märkaks teda. Meil (autoroodus) oli ka oma must nimekiri ohvedest ja praporitest. Sinna sattunud pidid arvestama sellega, et neil tuleb mööda lennuvälja jalgsi käia. Alati sai öelda, et ootad mõnda alampolkovnikut või pead kohe mõne lennuki alla sõitma.
Väeosas tuli praporile au anda siis, kui ta oli patrulli ülem. Muidu oli taoline tegevus vanakeste poolt keelatud. Kohustuslik oli au anda garnisoni ainukesele polkovnikule ja alampolkovnikutele. Majoritele ja kaptenitele tagusime kulpi vastavalt olukorrale, teenistuskohale ja omavahelisele läbisaamisele. Kindlasti tuli au anda osobistile (kapten).Hästi on meeles kuidas rühmakomandör vanemprapor Klepikov ehmatas, kui äsja utšepkast tulnud aser tema poole pöördudes talle kulpi viskas. Üldiselt keerasid võõrast majorit kohates pea kõrvale ja tegid näo nagu ei märkaks teda. Meil (autoroodus) oli ka oma must nimekiri ohvedest ja praporitest. Sinna sattunud pidid arvestama sellega, et neil tuleb mööda lennuvälja jalgsi käia. Alati sai öelda, et ootad mõnda alampolkovnikut või pead kohe mõne lennuki alla sõitma.
Meil oli auandmise reeglistik lihtne. Üldse ei tulnud kätt kõrva äärde visata. Igaüks tegi oma tegemisi ja igasugu nõmedusteks ei jäänud aega.
Tjah, andsin järjekindlalt au lenduritele. Nood virutasivad siis vastu ka, säde silmanurgas.
Tjah, andsin järjekindlalt au lenduritele. Nood virutasivad siis vastu ka, säde silmanurgas.
Tõde on selle poolel, kes vähem valetab.
Слава Україні!
Героям слава!
Слава Україні!
Героям слава!
Au mitteandmisest ja selle tagajärgedest.
Viibisin komandeeringus Taškendis. Komandeeringu eesmärgiks veoste vedu Afgaani ja tagasi. See koht oli tuntud eriliselt kõva ustavi järgimise poolest. Linnaku patrullid aga koosnesid täiesti segastest ja ennast imetlevatest ohvitseridest. Oli naljakas vaadata kuidas mõni ohvitser karjus ajateenija peale juba eemalt umbes 20 meetri pealt – Ei kuule rivisammu-. Seega mulle kui võõrale sõdurile oleks seal viibimine olnud paras katsumus, kui poleks olnud väikest lisadetaili. Nimelt olin kõikidel komandeeringutel peale esimest riides nagu lendurid. Seljas helesinine lennutehniline riietus. Oli see kõik polkovnikust lennukikomandöri isiklikul initsiatiivil, et ka mina võiksin end normaalselt tunda. See tagas normaalse liikumise pea kõikjal kus sai komandeeringutes käidud. Taškendis aga jäi millegipärast ka sellest väheseks.
Kord ekipaažiga lõunalt tulles avastasin oma suitsuvarud otsakorral olevat ja ütlesin lenduritele et lähen lippan kähku puhvetist läbi ja tulen neile siis järele. Komandör seepeale, et ma pikalt ei venitaks sest kahe tunni pärast oli väljalend ning enne vaja kõik lennukil nagu kord ja kohus üle vaadata ning iga mees vajalik. Jooksin siis kenasti puhvetisse, ostsin suitsud ja tagasiteele, kui järsku kuulen – Seltsimees ohvitser, miks au ei anna -. Vaatan ringi, milles asi, kellega räägitakse, deem ohvitseride patrull, alampolkovnik ja kaks majorit – jaa just teie seltsimees ohvitser – öeldi mulle. Esimest korda kuulsin et ohvitser peaks mingile patrullile au andma. Tulid teised ligi ja küsisid dokumenti näha. Mis dokumendid aga minul – soldati sõjaväepilet. Ja siis kuulsin ma kõike mida patrullilt üldse kuulda võib. Au ei anna, rikub määrustepärast vormiriietust, viibib üksinda väljaspool sõduritele ettenähtud territooriumi. Küsin siis vastu et kus ma siis olema peaks söökla ju siinsamas, käisin ju söömas. Seepeale vastu – sa siin ära targuta see on ohvitseride söökla ja sulle pole sinna mingit asja. Nüüd tuled meiega kaasa komandantuuri -. Ütlen siis neile viisakalt et ma ei saa teiega kaasa tulla meil läheb kahe tunni pärast väljalend. Nemad – See ei tähenda midagi tuled kaasa -. Üritan veel vastu vaielda et see pole lihtne väljalend vaid Afgaani transa ning ei ole nende pädevuses mind kinni pidada, kuna ma ei allu kohapealsetele ülemustele ja sellel võivad olla nende jaoks kurvad tagajärjed. Selgituseks öeldud et Afgaaniga seotu oli nagu sõjavägi sõjaväes ja see ei allunud miskit pidi kohalikule võimule vaid juhiti Moskvast. Minu vastuvaidlemist aga tõlgendati kui nahaalset ohvitseridele vastuhakkamist ning mind viidi kahevahel, kui ohtlikku elementi komandantuuri.
Seal pandi mu nimi kenasti kirja ning patrulli juhtfiguur teatas mulle – 7 päeva kubu, eriti ülbe käitumise eest-. Vaatan mina hirmuga kella, aeg jookseb. Juba pool tundi nendele lollidele kulutatud. Lennuki komandör kindlasti juba mures et kus mees on. Püüan veelkord seletada milleks ma üldse Taškendis viibin ja millised ülesanded mul on. Mõttetu.
Korraga läheb välisuks lahti ja seal seisab komandör, vaatab ringi näeb mind ja küsib – Misasja sa siis nüüd siin teed -. Mina vastu näidates samas ruumis oleva patrulli koosseisu poole – Need idioodid tõid-. Patrulli alampolkovnik tahtis mulle selle lause peale vist veel nädalakese otsa väänata ja hakkas juba midagi ütlema kuid enam talle sõna ei antud. Komandör küsis neilt suht tigedalt miks mind sinna toodi. Nemad seepeale läbisegi ladusid kõik leitud määrusterikkumised ette. Komandör küsis seepeale minult – Kas sa ütlesid neile, kes sa oled ja kuhu sa pead minema-. Mina vastu et muidugi ütlesin. Seepeale küsis komandör patrullilt et kas ma ütlesin neile seda kõike, mispeale nemad arvasid et ega sõduri juttu ei saa kunagi uskuda.
Komandör küsis seepeale minult – Palju sulle siis määrati-. Ma vastu et 7 päeva.
Kutt tõmbus näost pilve ja käratas seepeale patrullile et tema on polkovnik Z. Afgaani sõjalise transpordiüksuse komandör (lisades hulk dolsnosteid ja numbreid) – Saate kõik aresti sõjalise tegevuse takistamise eest, alampolkovnik 7 päeva ja majorid 5 päeva. Ette kanda täideviimise kohta grupiülemale-. Viipas siis mulle et lähme minema ja sinna need soolasammastena seisvad patrulli ohvitserid jäidki.
Pärast seda vahejuhtumit käisid kõik patrullid meie seltskonnast kaarega mööda ja kuluaarides liikus jutt et meie seltskond pidavat püstihull olema.
Meie kodudiviisis ei antud kunagi mitte kellelegi au. Lendurid, tehnikud oleks seda norimiseks pidanud. See oleks ka olnud üsna lootusetu ettevõtmine au anda. Tuttavaid lihtsalt teretati. Kui mõni uustulnuk aga proovis seda nõuda tehti see talle teiste ohvitseride poolt kohe selgeks – tööd on vaja teha mitte kätega vehkida.
Viibisin komandeeringus Taškendis. Komandeeringu eesmärgiks veoste vedu Afgaani ja tagasi. See koht oli tuntud eriliselt kõva ustavi järgimise poolest. Linnaku patrullid aga koosnesid täiesti segastest ja ennast imetlevatest ohvitseridest. Oli naljakas vaadata kuidas mõni ohvitser karjus ajateenija peale juba eemalt umbes 20 meetri pealt – Ei kuule rivisammu-. Seega mulle kui võõrale sõdurile oleks seal viibimine olnud paras katsumus, kui poleks olnud väikest lisadetaili. Nimelt olin kõikidel komandeeringutel peale esimest riides nagu lendurid. Seljas helesinine lennutehniline riietus. Oli see kõik polkovnikust lennukikomandöri isiklikul initsiatiivil, et ka mina võiksin end normaalselt tunda. See tagas normaalse liikumise pea kõikjal kus sai komandeeringutes käidud. Taškendis aga jäi millegipärast ka sellest väheseks.
Kord ekipaažiga lõunalt tulles avastasin oma suitsuvarud otsakorral olevat ja ütlesin lenduritele et lähen lippan kähku puhvetist läbi ja tulen neile siis järele. Komandör seepeale, et ma pikalt ei venitaks sest kahe tunni pärast oli väljalend ning enne vaja kõik lennukil nagu kord ja kohus üle vaadata ning iga mees vajalik. Jooksin siis kenasti puhvetisse, ostsin suitsud ja tagasiteele, kui järsku kuulen – Seltsimees ohvitser, miks au ei anna -. Vaatan ringi, milles asi, kellega räägitakse, deem ohvitseride patrull, alampolkovnik ja kaks majorit – jaa just teie seltsimees ohvitser – öeldi mulle. Esimest korda kuulsin et ohvitser peaks mingile patrullile au andma. Tulid teised ligi ja küsisid dokumenti näha. Mis dokumendid aga minul – soldati sõjaväepilet. Ja siis kuulsin ma kõike mida patrullilt üldse kuulda võib. Au ei anna, rikub määrustepärast vormiriietust, viibib üksinda väljaspool sõduritele ettenähtud territooriumi. Küsin siis vastu et kus ma siis olema peaks söökla ju siinsamas, käisin ju söömas. Seepeale vastu – sa siin ära targuta see on ohvitseride söökla ja sulle pole sinna mingit asja. Nüüd tuled meiega kaasa komandantuuri -. Ütlen siis neile viisakalt et ma ei saa teiega kaasa tulla meil läheb kahe tunni pärast väljalend. Nemad – See ei tähenda midagi tuled kaasa -. Üritan veel vastu vaielda et see pole lihtne väljalend vaid Afgaani transa ning ei ole nende pädevuses mind kinni pidada, kuna ma ei allu kohapealsetele ülemustele ja sellel võivad olla nende jaoks kurvad tagajärjed. Selgituseks öeldud et Afgaaniga seotu oli nagu sõjavägi sõjaväes ja see ei allunud miskit pidi kohalikule võimule vaid juhiti Moskvast. Minu vastuvaidlemist aga tõlgendati kui nahaalset ohvitseridele vastuhakkamist ning mind viidi kahevahel, kui ohtlikku elementi komandantuuri.
Seal pandi mu nimi kenasti kirja ning patrulli juhtfiguur teatas mulle – 7 päeva kubu, eriti ülbe käitumise eest-. Vaatan mina hirmuga kella, aeg jookseb. Juba pool tundi nendele lollidele kulutatud. Lennuki komandör kindlasti juba mures et kus mees on. Püüan veelkord seletada milleks ma üldse Taškendis viibin ja millised ülesanded mul on. Mõttetu.
Korraga läheb välisuks lahti ja seal seisab komandör, vaatab ringi näeb mind ja küsib – Misasja sa siis nüüd siin teed -. Mina vastu näidates samas ruumis oleva patrulli koosseisu poole – Need idioodid tõid-. Patrulli alampolkovnik tahtis mulle selle lause peale vist veel nädalakese otsa väänata ja hakkas juba midagi ütlema kuid enam talle sõna ei antud. Komandör küsis neilt suht tigedalt miks mind sinna toodi. Nemad seepeale läbisegi ladusid kõik leitud määrusterikkumised ette. Komandör küsis seepeale minult – Kas sa ütlesid neile, kes sa oled ja kuhu sa pead minema-. Mina vastu et muidugi ütlesin. Seepeale küsis komandör patrullilt et kas ma ütlesin neile seda kõike, mispeale nemad arvasid et ega sõduri juttu ei saa kunagi uskuda.
Komandör küsis seepeale minult – Palju sulle siis määrati-. Ma vastu et 7 päeva.
Kutt tõmbus näost pilve ja käratas seepeale patrullile et tema on polkovnik Z. Afgaani sõjalise transpordiüksuse komandör (lisades hulk dolsnosteid ja numbreid) – Saate kõik aresti sõjalise tegevuse takistamise eest, alampolkovnik 7 päeva ja majorid 5 päeva. Ette kanda täideviimise kohta grupiülemale-. Viipas siis mulle et lähme minema ja sinna need soolasammastena seisvad patrulli ohvitserid jäidki.
Pärast seda vahejuhtumit käisid kõik patrullid meie seltskonnast kaarega mööda ja kuluaarides liikus jutt et meie seltskond pidavat püstihull olema.
Meie kodudiviisis ei antud kunagi mitte kellelegi au. Lendurid, tehnikud oleks seda norimiseks pidanud. See oleks ka olnud üsna lootusetu ettevõtmine au anda. Tuttavaid lihtsalt teretati. Kui mõni uustulnuk aga proovis seda nõuda tehti see talle teiste ohvitseride poolt kohe selgeks – tööd on vaja teha mitte kätega vehkida.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
Tsaariarmees anti au, samuti ka nõukogude armees. See on sõna-sõnaline tõlge vene keelest ja tema sisuks oli see, et talupoegadest kahuriliha pidi demonstreerima oma jäägitut kuuletumist ja ustavust jumala asemikust ohvitserile ja nooremohvitserid vanemohvitseridele.
See tulenes seisuslikust ühiskonnast. Kui sõdur nõukogude armees endale presentkirsade asemel ohvitseri nahksaapad hankis, siis sai ta karistada, kuna nahksaabas oli ülemklassi tunnus ja oli lubamatu seda hierarhiat rikkuda.
Vene keeles on veel huvitavaid sõjandustermineid nagu näiteks sõjateater. Meile tundub tänapäeval imelik, aga sõjakunst (mis huvitav sõna jällegi!) oli keskkajal üks kunstiliik kaunite kunstide hulgas. Sõdur oli siin lihtsalt tinasõdurist näitleja, kes vastuvaidlemata suri suure kunsti nimel. Vasalli au oli nimelt seotud suverääni auga ja oli suur au surra oma isanda eest! Mõtle näiteks sellele, miks jaapani kamikadzed vabatahtlikult ennast ohverdasid - see andis nende perekondadele ja neile endile ühiskonnas lugupidamise ja austuse. Sama mehanism töötab ka palestiina enesetapu terroristide puhul, nad annavad oma elu kellegi au eest. See mõtteviis seletab paljuski ka venelaste siiani kasutatavat taktikat, et rebime madrusesärgi rinnal lahti ja jookseme tormi niikaua kuni viimane mees on mättasse löödud. Sama mõtteviisi tulemuseks on ka. nn dedovtsina, mis aitab luua seisuslikke erinevusi ja üleüldse võimaldab vene armeed juhtida. Enne dedovtsina tekkimist olid vene armees politrukid kes lasid oma käega maha kõik kes rünnakule ei läinud. Kõik ikka selle nimel, et tähtsusetu sõdur vastuvaidlemata oma au (elu) ülemuste eest ära annaks.
See tulenes seisuslikust ühiskonnast. Kui sõdur nõukogude armees endale presentkirsade asemel ohvitseri nahksaapad hankis, siis sai ta karistada, kuna nahksaabas oli ülemklassi tunnus ja oli lubamatu seda hierarhiat rikkuda.
Vene keeles on veel huvitavaid sõjandustermineid nagu näiteks sõjateater. Meile tundub tänapäeval imelik, aga sõjakunst (mis huvitav sõna jällegi!) oli keskkajal üks kunstiliik kaunite kunstide hulgas. Sõdur oli siin lihtsalt tinasõdurist näitleja, kes vastuvaidlemata suri suure kunsti nimel. Vasalli au oli nimelt seotud suverääni auga ja oli suur au surra oma isanda eest! Mõtle näiteks sellele, miks jaapani kamikadzed vabatahtlikult ennast ohverdasid - see andis nende perekondadele ja neile endile ühiskonnas lugupidamise ja austuse. Sama mehanism töötab ka palestiina enesetapu terroristide puhul, nad annavad oma elu kellegi au eest. See mõtteviis seletab paljuski ka venelaste siiani kasutatavat taktikat, et rebime madrusesärgi rinnal lahti ja jookseme tormi niikaua kuni viimane mees on mättasse löödud. Sama mõtteviisi tulemuseks on ka. nn dedovtsina, mis aitab luua seisuslikke erinevusi ja üleüldse võimaldab vene armeed juhtida. Enne dedovtsina tekkimist olid vene armees politrukid kes lasid oma käega maha kõik kes rünnakule ei läinud. Kõik ikka selle nimel, et tähtsusetu sõdur vastuvaidlemata oma au (elu) ülemuste eest ära annaks.
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
-
Kapral Karu
- Moderaator
- Postitusi: 1133
- Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
- Kontakt:
Päris sõnasõnaline tõlge see pole --- sõnasõnaline oleks just nimelt "au ära andmine" (otdanije tšesti)...Tux kirjutas:Tsaariarmees anti au, samuti ka nõukogude armees. See on sõna-sõnaline tõlge vene keelest ... Kõik ikka selle nimel, et tähtsusetu sõdur vastuvaidlemata oma au (elu) ülemuste eest ära annaks.
Auandmise kohta mäletan ma niipalju, et see sõltus rohkem konkreetsest isikust, mitte auastmest. Teine üldine reegel oli, et au anti "tere hommikust" mõistes. Isegi need majoripagunitega mehed ei oodanud, et neid kuus korda päevas - söögi alla ja söögi peale tervitataks.
Negatiivsed erandid kinnitavad alati reeglit. Ere näide oli üks viienda roodu prappor kes igatses, et talle antakse isegi sööklatoimkonnas au. Sihuke arusaamatu eeldus laienes tal ka demblite kohta ja me arutasime tõsimeeli, et ostame vanale enne kojuminekut linna turult kuke, pühendusega tiibadel "jebi dalshe!" Võib-olla hilisemad minejad ostsidki, mind tabas kojuminek ootamatult nagu tuumarünnak.
Ülejäänud ohvitserid olid nagu ikka. Staabi mehed ajasid pigem näpuga määrustikus järge, tehnika pool võttis lõdvemalt ja laomehed olid tsivilistide hulka degradeerunud. Nende majoripagunitega lipulaev "Suhhatsov" vist ei teadnudki, kuidas sõjaväeline tervitus välja näeb ja mille vastu see õigupoolest hea on. Seersandid ka - neile küll keegi au ei andnud.
Väljastpoolt väeosa tulijaid oli hea tava ikka tervitada, sest näod olid võõrad ja iial ei võinud teada milline nuhtlus ignoreerimise puhul võib tabada. Üks kurikuulsamatest külalistest oli diviisi staabist saabuv meditsiiniteenistuse polkovnik. Formaalselt tuli ta kontrollima väeosa hügieeni, aga oskas alati tekitada kaose, mille kõrval katkud ja näljahädad olid nagu jõulurahu. Esimene kokkupuude selle polkovnikuga oli juba salaboniajal. Tavaliselt keedeti meile suvel kui hapukapsas otsas ja värsket veel ei olnud, kuivatatud kartulipulbrist karamellikiselli taolist putru. See oli nii ilge asi, et isegi paljud kaasvõitlejad Punaarmeest polnud seda oma väeosas kunagi näinud ja on keeldunud uskumast, et see süüa sünnib. Veel hullemaks muutus asi tsurkadest kokkade aranzeeringus. Esimene suvi oligi võitlus näljasurma ja kartulipulbri vahel. Kord saime omadest allikatest teada, et nädala keskel kavatsetakse tatraputru keeta. Oodatud päeval käisime söökla juures ninaga õhku nuusutamas, suust jooksis vett nagu kodutul koeral turu väravas ja kõik mõtlesid heast söögist. Siis lendas enne lõunat uazikuga kohale hull meditsiinipolkovnik, leidis väeosas vähemalt tuhat puudujääki ja lasi nagu muuseas sööklas kateldesse kloori visata. Tema arvates oli see tatrapuder inimtoiduks kõlbmatu. Shokk oli selline, et väeosa lahinguvõime tõstmiseks kästi laost välja jagatava suhpajoki (kuivtoidu komplekt) juurde korralik loomalihakonserv anda. Muidu oleks vist polkovniku valveta seisev uazik algelementideks lammutatud või ta ise katlasse surutud.
Üldse armastas ta klooriga lagastada, sest see pidi tema ettekujutuses päästma kõikidest tõbedest ja olema väärt kopsurohi. Dnevalnõid (päevnikud) teadsid, et kui kloori-polkovnik tuli, tasus juba aegsasti uus kott toorainet santsastist välja tassida. Peldikutesse pandi meil alati natuke kloori, aga polkovniku juhendamisel visati seda sinna lausa kühvlitega ja kasteti siis suure veega üle. Terves kasarmus hõljus kollakas-roheline udu ja sellest kostus polkovniku rahulolevaid kraaksatusi. Mõnes mõttes oli see isegi hea, sest päevnikuna ei pidanud pärast seda sortiire koristama. Lihtsalt keegi ei julgenud sinna minna, käidi kuskil õues või paluti jumalakeeli raketshikute või keemikute päevnikku, et ole hea mees, luba peldikusse.
Üks kõige värvikamaid skandaale seoses auandmisega oli ka temaga seotud. Aga juhtus asi hoopis Lugavojes kus ma uudismaale minekuks valmistusin. Kohale aeti fluorograafikong. Tuli ühel päeval, aga erilist huvi kellelgi oma kopsusid kontrollida lasta ei olnud. Sõdureid oli tervest Kaliningradi oblastist, need vahetusid, mingit ühtset nimekirja ei olnud ja kopsuvaatlejad tukkusid tööta. Ühel õhtul saabus kloori-polkovnik laagrit rabama ja avastas kohe, et fluorograaf seisab jõude. Ronis kongi trepile, et kaugemale näha ja käsutas igaühe kes silma jäi ja kuuldekauguses oli, kongi. Ma läksin ka sealt pahaaimamatult mööda, au andsin nii nagu peab, sest trepil seisev nägu oli kangesti tuttav. Aga parasjagu käimasolevast kampaaniast polnud uduaimugi ja pärast väikest vaidlust : "kohe flourograafi - ammu käidud - ei usu" istutati mind ka sappa.
Siis tulid kaks tsurkat. Olid vist pärit kuskilt ürgmetsades paiknevast garnisonist, sest seda polkovnikut nad ära ei tundnud ja neil jätkus veel jultumust üldse mitte au anda. Sellist häbematust nägid kloori-polkovniku silmad viimati arvatavasti millalgi leitnandipõlves, sest ta lausa kriiskas : "seis - 20 sammu tagasi - rivisammul, marss!" Tsurkad pöörasidki ümber ja läksid tagasi, aga lähtepunkti jõudnud, vaatasid korraks üksteisele otsa ja panid jooksu. Nende arvestus oli muidugi lihtne: välitingimused, kus keegi neid ei tunne ja kakskümmend sammu edumaad. Suure väejuhi positsioonil seisev polkovnik saatis egiptuse vaaraole omase käeliigutusega terve parve tasujaid põgenejaid tabama. Jälitajateks olid polkovniku kaaskonda kuuluvad ohvitserid. Nende õnnetuseks jooksid tsurkad otse loojuvasse õhtupäikesesse ja siin tulid selgelt esile ergavas kõrbepäikeses treenitud silmade eelised . Tsusmekkide edumaa aina suurenes ja varsti rippus esimene ohvitser laagrit sektsioonideks jagavas okastraataias kuhu ta päikesest pimestatuna oli jooksnud. Veel keegi koperdas kraavi ja varsti tulid kõik ükshaaval tagasi, ähkides ja furaskad näpu vahel. Ei olnud kätte saanud. Kongi juures ootav, enamjaolt partisanidest koosnev järjekord aktsioonis ei osalenud. Keegi avalikult irvitada ka ei julgenud, kõik peitsid pilku ja sügasid keskendunult lõuga.
Õhtu oli siis jälle sisustatud. Küsitleti tunnistajaid, formeeriti löögigruppe kurjategijate tabamiseks, tehti rivistusi. Ma ütlesin, et ei suuda küll ühtegi nägu silme ette manada - minumeelest on need tsusmekid kõik ühesugused nagu liivaterad kõrbes. Lõpuks tõmmatigi rivist kaks täiesti suvalist õnnetut urjukki välja, öeldi, et teie tegite ja saadeti hukatusse.
Negatiivsed erandid kinnitavad alati reeglit. Ere näide oli üks viienda roodu prappor kes igatses, et talle antakse isegi sööklatoimkonnas au. Sihuke arusaamatu eeldus laienes tal ka demblite kohta ja me arutasime tõsimeeli, et ostame vanale enne kojuminekut linna turult kuke, pühendusega tiibadel "jebi dalshe!" Võib-olla hilisemad minejad ostsidki, mind tabas kojuminek ootamatult nagu tuumarünnak.
Ülejäänud ohvitserid olid nagu ikka. Staabi mehed ajasid pigem näpuga määrustikus järge, tehnika pool võttis lõdvemalt ja laomehed olid tsivilistide hulka degradeerunud. Nende majoripagunitega lipulaev "Suhhatsov" vist ei teadnudki, kuidas sõjaväeline tervitus välja näeb ja mille vastu see õigupoolest hea on. Seersandid ka - neile küll keegi au ei andnud.
Väljastpoolt väeosa tulijaid oli hea tava ikka tervitada, sest näod olid võõrad ja iial ei võinud teada milline nuhtlus ignoreerimise puhul võib tabada. Üks kurikuulsamatest külalistest oli diviisi staabist saabuv meditsiiniteenistuse polkovnik. Formaalselt tuli ta kontrollima väeosa hügieeni, aga oskas alati tekitada kaose, mille kõrval katkud ja näljahädad olid nagu jõulurahu. Esimene kokkupuude selle polkovnikuga oli juba salaboniajal. Tavaliselt keedeti meile suvel kui hapukapsas otsas ja värsket veel ei olnud, kuivatatud kartulipulbrist karamellikiselli taolist putru. See oli nii ilge asi, et isegi paljud kaasvõitlejad Punaarmeest polnud seda oma väeosas kunagi näinud ja on keeldunud uskumast, et see süüa sünnib. Veel hullemaks muutus asi tsurkadest kokkade aranzeeringus. Esimene suvi oligi võitlus näljasurma ja kartulipulbri vahel. Kord saime omadest allikatest teada, et nädala keskel kavatsetakse tatraputru keeta. Oodatud päeval käisime söökla juures ninaga õhku nuusutamas, suust jooksis vett nagu kodutul koeral turu väravas ja kõik mõtlesid heast söögist. Siis lendas enne lõunat uazikuga kohale hull meditsiinipolkovnik, leidis väeosas vähemalt tuhat puudujääki ja lasi nagu muuseas sööklas kateldesse kloori visata. Tema arvates oli see tatrapuder inimtoiduks kõlbmatu. Shokk oli selline, et väeosa lahinguvõime tõstmiseks kästi laost välja jagatava suhpajoki (kuivtoidu komplekt) juurde korralik loomalihakonserv anda. Muidu oleks vist polkovniku valveta seisev uazik algelementideks lammutatud või ta ise katlasse surutud.
Üldse armastas ta klooriga lagastada, sest see pidi tema ettekujutuses päästma kõikidest tõbedest ja olema väärt kopsurohi. Dnevalnõid (päevnikud) teadsid, et kui kloori-polkovnik tuli, tasus juba aegsasti uus kott toorainet santsastist välja tassida. Peldikutesse pandi meil alati natuke kloori, aga polkovniku juhendamisel visati seda sinna lausa kühvlitega ja kasteti siis suure veega üle. Terves kasarmus hõljus kollakas-roheline udu ja sellest kostus polkovniku rahulolevaid kraaksatusi. Mõnes mõttes oli see isegi hea, sest päevnikuna ei pidanud pärast seda sortiire koristama. Lihtsalt keegi ei julgenud sinna minna, käidi kuskil õues või paluti jumalakeeli raketshikute või keemikute päevnikku, et ole hea mees, luba peldikusse.
Üks kõige värvikamaid skandaale seoses auandmisega oli ka temaga seotud. Aga juhtus asi hoopis Lugavojes kus ma uudismaale minekuks valmistusin. Kohale aeti fluorograafikong. Tuli ühel päeval, aga erilist huvi kellelgi oma kopsusid kontrollida lasta ei olnud. Sõdureid oli tervest Kaliningradi oblastist, need vahetusid, mingit ühtset nimekirja ei olnud ja kopsuvaatlejad tukkusid tööta. Ühel õhtul saabus kloori-polkovnik laagrit rabama ja avastas kohe, et fluorograaf seisab jõude. Ronis kongi trepile, et kaugemale näha ja käsutas igaühe kes silma jäi ja kuuldekauguses oli, kongi. Ma läksin ka sealt pahaaimamatult mööda, au andsin nii nagu peab, sest trepil seisev nägu oli kangesti tuttav. Aga parasjagu käimasolevast kampaaniast polnud uduaimugi ja pärast väikest vaidlust : "kohe flourograafi - ammu käidud - ei usu" istutati mind ka sappa.
Siis tulid kaks tsurkat. Olid vist pärit kuskilt ürgmetsades paiknevast garnisonist, sest seda polkovnikut nad ära ei tundnud ja neil jätkus veel jultumust üldse mitte au anda. Sellist häbematust nägid kloori-polkovniku silmad viimati arvatavasti millalgi leitnandipõlves, sest ta lausa kriiskas : "seis - 20 sammu tagasi - rivisammul, marss!" Tsurkad pöörasidki ümber ja läksid tagasi, aga lähtepunkti jõudnud, vaatasid korraks üksteisele otsa ja panid jooksu. Nende arvestus oli muidugi lihtne: välitingimused, kus keegi neid ei tunne ja kakskümmend sammu edumaad. Suure väejuhi positsioonil seisev polkovnik saatis egiptuse vaaraole omase käeliigutusega terve parve tasujaid põgenejaid tabama. Jälitajateks olid polkovniku kaaskonda kuuluvad ohvitserid. Nende õnnetuseks jooksid tsurkad otse loojuvasse õhtupäikesesse ja siin tulid selgelt esile ergavas kõrbepäikeses treenitud silmade eelised . Tsusmekkide edumaa aina suurenes ja varsti rippus esimene ohvitser laagrit sektsioonideks jagavas okastraataias kuhu ta päikesest pimestatuna oli jooksnud. Veel keegi koperdas kraavi ja varsti tulid kõik ükshaaval tagasi, ähkides ja furaskad näpu vahel. Ei olnud kätte saanud. Kongi juures ootav, enamjaolt partisanidest koosnev järjekord aktsioonis ei osalenud. Keegi avalikult irvitada ka ei julgenud, kõik peitsid pilku ja sügasid keskendunult lõuga.
Õhtu oli siis jälle sisustatud. Küsitleti tunnistajaid, formeeriti löögigruppe kurjategijate tabamiseks, tehti rivistusi. Ma ütlesin, et ei suuda küll ühtegi nägu silme ette manada - minumeelest on need tsusmekid kõik ühesugused nagu liivaterad kõrbes. Lõpuks tõmmatigi rivist kaks täiesti suvalist õnnetut urjukki välja, öeldi, et teie tegite ja saadeti hukatusse.
1996/97, mil EKV's kehtis 193x aasta sisemäärustik, oli minu mäletamist mööda nii, et kaitseväelased tervitavad üksteist, kuid sargale, Vabadussõja mälestusmärgile ja vist ka väeosa lipule antakse au. Aga noh, eks ole sellest üksjagu aega möödas, nii et võin eksida.
Pataljonis löödi nooreajal kulpi kõigile alates kapralist, hiljem käis kuidagi tunde järgi.
Ilma mütsita või kiivri juurde tol ajal kätt ei tõstetud. Sidepati Valvekompanii käis muu hulgas toimkonnas KL Peastaabis, samas majas vahtkonnaruumi kõrval asus ka USA sõjaline esindus. Suitsu tehti koridoris ning tihti juhtus, et mõni USA major või kolonel kõndis paljapäi mööda ja viskas rõõmsalt käe kõrva juurde, mille peale meie ainult kohmetult valvelseisu oskasime tõmmata.
Tavaolukorras suitsetamiskohtades mingit tervitamist ei nõutud.
Pataljonis löödi nooreajal kulpi kõigile alates kapralist, hiljem käis kuidagi tunde järgi.
Ilma mütsita või kiivri juurde tol ajal kätt ei tõstetud. Sidepati Valvekompanii käis muu hulgas toimkonnas KL Peastaabis, samas majas vahtkonnaruumi kõrval asus ka USA sõjaline esindus. Suitsu tehti koridoris ning tihti juhtus, et mõni USA major või kolonel kõndis paljapäi mööda ja viskas rõõmsalt käe kõrva juurde, mille peale meie ainult kohmetult valvelseisu oskasime tõmmata.
Tavaolukorras suitsetamiskohtades mingit tervitamist ei nõutud.
Sisemäärustikust http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13108434Vaiks kirjutas:Au antakse siiamaani kas lipule või matuserongile. Ülejäänud on tervitamine
75. Kaitseväelased tervitavad ametialastel tseremooniatel väeüksuse lippu ja Eesti riigilippu.
[---]
80. Kohtumisel matuserongiga, jõudes sargaga kohakuti, avaldatakse lahkunule viimset lugupidamist tervitusvõttega. Samuti peab toimima Vabadussõjas langenute mälestussammaste juures.
[---]
86. [---] Matuserongidele, Eesti riigilipule (ametlikel tseremooniatel), väeüksuse lipule ja Vabadussõjas langenute mälestussambale avaldab üksus oma lugupidamist tervitusega ülema käskluse järgi.
Kahjuks ei mäleta, kuidas vanas määrustikus see sõnastus täpselt oli.
Meil kümmekond aastat tagasi oli nii, et noorteajal tuli igat kapralit tervitada kui nad vormis on. Kui seeru saunast poolpaljalt tuppa loivas, siis neid samuti aga see käis ainult enda jaoülemate kohta, teise kompanii omi ei pruukinud ju nägupidi ei pruukinud tunda. Hiljem läks asi iga nädalaga lebomaks aga see käis ajateenijatest ülemuste kohta, kaadrit tuli lõpuni tervitada. Ajateenijat ei tervitanud kusagil viiendast kuust keegi.
Küll aga ei mäleta ma seda kas tuttavat ohvitseri tuli väljaspool väeosa territooriumit tervitada, kui ta erariietes oli või mitte. Väeosa sees minu mäletamist mööda tuli.
Küll aga ei mäleta ma seda kas tuttavat ohvitseri tuli väljaspool väeosa territooriumit tervitada, kui ta erariietes oli või mitte. Väeosa sees minu mäletamist mööda tuli.
” Aga miks on Eestis praegu päris palju paremäärmust? Lahendus lihtne: NSVL lipukiri oli: sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik ja nii see NSVL sõna otseses mõttes natsionaalsotsialiste kasvataski. ” Sirje Kingsepp.
88-90 a. DDR Kaardiväe Dessant-Ründebrigaad, seerust ülespoole igapäeva suhtluses "lapu podnjat"! Mingis teemas vist juba kirjutasin, kuidas kuuenda roodu praporiga seletasime sel teemal käte ja jalgadega. Peale selle intsidendi avaldati mulle kubuga tutvumist 47 ööd-päeva kokku, ära istusin 32, vzvodukas tiris mind välja, kuna oli tulemas brigadnõje utshenie(ütles, et pärast istud edasi, see mulle ei mekkinud). Mis nuppe ta vajutas, aga välja ma sain(jutt jäi, et rohkem ma istuma ei lähe, pidas sõna, müts maha tema ees!). Meil olid ohvitserid ausad, roodukast ei tahtnud keegi midagi kuulda(see oli issanda pederast ruudus), sellel oli mingi sugulane Moskvas staabis kuskil, isegi brigaadi staabi ülemused kartsid teda! Peale selle, kui tuli uus brigaadikas Afgaanist, elu muutus. Nõudis kõigilt ühtemoodi(polkovniku auastmes oli), aga see on juba pikem jutt, nagu meie pikema jutu mehed siin kribavad 
. Niipalju veel, et roodu neljast vzvodust kolme komandöre austati-võeti omaks ja vastavalt hoiti neid. Kui vzvodukaid pärast edutati ja tulid utshilisest uued, siis enam klappi ei leitudki. Pataljoni komandör oli meil lahe, pikk, kõhna ja tegi kõik rännakud varustuses kaasa, kuidas sellisele mehele au mitte anda? Mul on seoses temaga meeles veel üks seik : lahinglaskmine, vzvodu kolme granatomjotshiku peale anti välja 2 granaati. Aasta hakkas täis saama, olin 3 kuud järjest lutshi granatomjötshik brigadõ. Noh, nägupidi ikka teadis mind juba(ja häälduse ja kõnepruugi järgi 
). Isakesed ajasid kombitsad granaatide järgi(üks tahtiski lasta, teine tahtis pilti teha). Siis pataljonikas mulle selga potsataski, miks ma nii ilmkistumata morn ja muud jutud? Mina vastu, kas see mõni väljaõpe, 2 granaati kolme granathomjotshiku peale? Mõtles natu ja küsis, kas 6 tükki jõuad välja lasta? (polügoon oli 3 kilti pikk). Muidugi jõuan, laskis praporid ligi kutsuda ja kasti granathomjötshiku kohta välja anda 
. Mulle ütles, et kui kasvõi ühe tagasi toon, lööb isiklikult vastu minu pead puruks. 
Kuidas siis sellisele komandörile mitte au anda?
. Niipalju veel, et roodu neljast vzvodust kolme komandöre austati-võeti omaks ja vastavalt hoiti neid. Kui vzvodukaid pärast edutati ja tulid utshilisest uued, siis enam klappi ei leitudki. Pataljoni komandör oli meil lahe, pikk, kõhna ja tegi kõik rännakud varustuses kaasa, kuidas sellisele mehele au mitte anda? Mul on seoses temaga meeles veel üks seik : lahinglaskmine, vzvodu kolme granatomjotshiku peale anti välja 2 granaati. Aasta hakkas täis saama, olin 3 kuud järjest lutshi granatomjötshik brigadõ. Noh, nägupidi ikka teadis mind juba(ja häälduse ja kõnepruugi järgi ). Isakesed ajasid kombitsad granaatide järgi(üks tahtiski lasta, teine tahtis pilti teha). Siis pataljonikas mulle selga potsataski, miks ma nii ilmkistumata morn ja muud jutud? Mina vastu, kas see mõni väljaõpe, 2 granaati kolme granathomjotshiku peale? Mõtles natu ja küsis, kas 6 tükki jõuad välja lasta? (polügoon oli 3 kilti pikk). Muidugi jõuan, laskis praporid ligi kutsuda ja kasti granathomjötshiku kohta välja anda . Mulle ütles, et kui kasvõi ühe tagasi toon, lööb isiklikult vastu minu pead puruks. Kuidas siis sellisele komandörile mitte au anda?
sitt päev, kellele kurdad
-
Vandersell
- Liige
- Postitusi: 74
- Liitunud: 08 Veebr, 2010 0:11
- Asukoht: Internetis.
- Kontakt:
Auandmine dispatis.
Minuni on jõudnud info, et dispatis oli auandmine palju tähtsam kui mujal. Kui mu vend oli seitsmekümnendatel aastatel nooremseersant, tuli tema juurde dispatist tulnud mees, kes kogu aeg talle au andis. Mu vend aga palus või nõudis , et ta sellise jama ära lõpetaks.
Või see oli tema personaalne probleem? Vaevalt.
Või see oli tema personaalne probleem? Vaevalt.
Andres
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist