Meenutusi Debaltsevest - ajakirjaniku vestluskaaslaseks on 95. brigaadi luuraja Ivan Trembovetski
Vika Jasinskaja
http://censor.net.ua/resonance/341668/r ... debaltsevo
Aasta tagasi, pärast Maidani, kui algas see tohuvabohu Krimmiga, läksime sõpradega sõjakomissariaati ja registreerisime vabatahtlikeks tingimustel, et kui sõdida, siis sõdida, aga kui dokumente kirjutada, siis kirjutage ise. Kuu aja pärast helistati meile, kutsuti komissariaati ja saadeti Žitomiri. Mina sattusin oma 95. brigaadi, milles teenisin ajateenistuses 12 aastat tagasi, oma pataljoni ja luurerühma.
Kuni selleni töötasin toimetajana üheaegselt kanalites „2+2“ ja „TET“. Nüüd olen tööle tagasi pöördunud, kuid senimaani taastan oma jõudu ja tervist. Kui meid välja kutsuti, värskendasime paar nädalat mälu ja tulistasime ning asusime sõdima. Esialgu olin ma 2. pataljoni luurerühma luuraja, pärast sain luurerühma komandöri asetäitjaks. Alguses olime Dobropoljes, aga mais, kui algas ATO, sõitis meie brigaad hõivama Karatšuni, koos Rahvuskaardi ja spetsnaziga. Tol ajal oli meie pataljon üldse väga laiali pillutatud eri kohtade vahel.
Kui pärast ülesannet pöördusime tagasi Dobropoljesse, kohtasime teel väikest poissi, kes hüüdis:
„Слава Украине“ - saime aru, et kõik polegi selles regioonis nii halvasti, et paljud toetavad meid. Seejärel hakkasime ümber Slavjanski paigutama poste, et toimuksid valimised ja „katk“ ei laieneks. Mäletan, et seisime postil, tõkestasime maantee Dimitrovi linna juures. Kui inimesed läbi sõitsid, vaatasime nad üle, lastega lasime lihtsalt edasi. Kõige hoolikamalt kontrollisime miilitsaid, sest arvestasime, et pooled neist on erilised lurjused, kes lasid toimuda sellel, mis toimus idas ja andsid relvad ära ise, vabatahtlikult. Mõned kohalikud aga laususid vahetevahel: „Te otsige meid läbi, kuid siin teile süüa“. Ja jällegi saime aru, et pole kõik nii halb, nagu alguses tundus. Tõsi, oli kuulda jutte, et mõned sõid ja jäid magama - sõime järgemööda.
Nii me siis püsisime paigal kokku kolm ja pool nädalat. Just siis olid meie pataljonis esimesed hukkunud. Poisid toimetasid meile toidumoona ning sattusid varitsusele. BTRi ekipaaž koos saatjatega hukkus. Siit algas minu jaoks teine etapp: mingisugune tundmus, et nüüd on tõepoolest kõik tõsine ja on vaja olla väga ettevaatlik.
Seejärel paiknesime ümber metsa mitte kaugele Karatšunist ja elasime seal paar kuud. Alguses oli väga raske: vett ja söögipoolist oli väga vähe. Anti ööpäevas liiter inimese kohta. Ja mida sellega teha tahad, seda teegi - tahad joo, tahad pese. Aga tol ajal oli väga palav. Varustamisega oli suur probleem, sest arusaadavalt siis veel ei teatud, mil viisil meieni kõike hädavajalikku toimetada.
Sealt liikusime erinevatele väljasõitudele. Meie allüksus oli konvoiks meie brigaadile. Poisid 1. ja 13. pataljonist võitlesid väga ägedalt. Meie aitasime neid, saatsime, toimetasime kohale laskemoona. Alguses oli just see meie tööks. Pärast Slavjanski vabastamist baseerus kogu 95.-s linnas. Seal, üle pika aja, nägime lõpuks ka voodit ning sealt hakkasime tegema rännakuid. Kuid kui ülejäänud brigaadid sõitsid välja pataljonidena ja vahetusid, siis meie mitte.
Kui meie brigaad sisenes Lisitšanskisse, seal lihtsalt kubises laipadest. Neid tapetud separatiste ei koristanud mitte keegi, palavus oli õudne ja püsis kohutav lehk.
Üks kõige meeldejäävamatest kohtadest minu jaoks oli Donetski lennuväli. Me sõitsime Peskisse. Algselt oli selline ülesanne, et töötab miinipildujate grupp, aga roodugrupid ja jalaväerühmad jäävad katteks. Kuid välja kukkus mitte päris nii: ühel osal grupist nii nagu ülesanne oli, nii ka jäi, aga teine osa sõitis lennuväljale, kuna seal ei jätkunud inimesi. Niisiis viibis meie pataljon kaks kuud terminalis, grupid vahetusid perioodiliselt. Meie rühm käis lennuväljal mitu korda. Viimane kord segatud allüksustest oli novembri lõpus, siis vahetas meid välja 90. pataljon. Terminalis oli põhireegliks jääda rahulikuks ning pidevalt olla valvel - sest suvalisel hetkel võis midagi kohale lennata. Selgesti oli näha vahe separite ja professionaalide vahel. Üks asi, kui näed kedagi 300 meetri pealt, teine asi – kahekümnelt meetrilt ja saad aru, et see pole sul mingi kaevur, vaid sõdur.
Viimased kolm ööpäeva, kuni 1. detsembrini, olid väga karmid, sest lahingud ei katkenud. Magasime siis tunni-kahe kaupa – mitte rohkem. Kolmandal päeval, pärast pikki lahinguid, olime juba omadega täiesti otsas. Nagu tellitult saabus meid vahetama 90. pataljon, aga oli seal selline möll – vaenlased puistasid meid kõigega üle. Siis sai selgeks, et saabunud poisid polnud sugugi mitte lahingukogemustega – on suur viga saata sellisesse möllu uustulnukaid, ei tohi paisata sellesse psühholoogiliselt ja füüsiliselt mitte valmis inimesi.
Pärast lennuvälja anti meile puhkust ning puhkuse lõpus oli mul murdehetk otsustamiseks - minna tagasi või mitte. Sõjas vedas mul pidevalt, kuid kogu aeg nii minna ei saa. Vajusin mõttesse - aga võib olla aitab? Kuid helistas minu komandör, ütles, et ta haigestus tõsiselt ning et ma teda asendaksin.
Jaanuaris oleksime pidanud juba valmistuma demobilisatsiooniks, pöörduma tagasi Žitomiri. Kuid siis midagi muutus ja mitut meie gruppi valmistati kiiresti ette väljasõiduks. Meid saadeti koos meie suurtükiväega Donetski alla, Avdeevka ja Spartaki rajooni. Öeldi kolmeks päevaks, aga istusime seal 23 päeva. Meie pihta anti tuld iga päev, aga varjeid seal pole. Esimesed kaks nädalat elasime ilma kaevikuteta, sest kolisime pidevalt ümber. Magasime lumel BTRi all, vahel selle peal. Varjuda polnud seal kuhugi, kui lendab – lihtsalt viskad kõhuli ja ootad möödumist. Kuid vedas meil seal kõvasti, kusjuures kolm nädalat järjest – kõigil olid ainult põrutused.
Pärast neid põldusid saabusime Slavjanskisse, räpased, pead pesin kaua puhtaks. Seal hakkasime tegelema paberimäärimisega, paberitööga. Minul oli esmajärjekorras vaja minna meditsiiniroodu, märkida üles kõik oma haavad ja põrutused. Sõda sõjaks, kuid kui sul on mingisugused tagajärjed, ei tohi unustada, et kõik oleks žurnaalidesse sisse kantud – need on dokumendid ja tõendid selle kohta, et sa sõdisid.
Ei jõudnud toibudagi, kui meid taas kiiresti maha võeti ja öeldi, et on vaja viivitamatult sõita Logvinovosse, ühineda 1. pataljoniga – seal on inimeste puudus. Meie grupp – tervelt seitse inimest ja BTR. Sõitsime kohale. Lõpetasime poistega tutvused ja ootasime ülesandeid. 11-12. veebruaril hakkasid meie väed aga massiliselt Debaltsevest lahkuma. Kusjuures minu arvates lahkusid nad arulagedalt – valgustatult keset ööd. Vaenlase suurtükivägi hakkas seda kolonni tümitama ja ühtlasi ka meile pihta andma. Jälgisime, kuidas inimeste ja tehnika mass lahkub ning ei saanud aru, mis toimub – kõik põgenevad, aga meie oleme paigal. Pidime ööbima ristmikul, kus siis positsiooni hoidsime, sissesõitu Luganskoje külla, kuid eemaldusime sealt. Tegime haagi, liikusime põllule, veetsime öö seal, enda julgestuseks ning ootasime juhtnööre. Meie juurde saabus paar inimest mingist lähedalasuvast välistaabist ja andsid ülesande – sõita Debaltsevesse. Aga meid on 22 inimest, 3 BTRi, vaatame staabimeestele otsa ja räägime, et see on muidugi äge, kuid miks sealt niipalju tehnikat lahkus, me pole ju pimedad ja nägime seda. Meile aga vastatakse, et sealt tuleb keegi välja, teil on vaja minna ette: kuskil seal teha läbimurre, et koondada seal inimesi ja nii edasi.
Meie aga vastu – et kas meie oleme surematud või? Miks tuhat sõdurit lahkuvad, aga dessantväelaste rühm peab minema edasi? Kuid kui „on vaja“, siis vastu ei vaidle. Pidime minema Debaltsevesse kõrvalteede kaudu, see oli just kuupäevadel 13-15. Edasi – kohtuda mingisuguse pataljoniga, nende allüksused olid puruks löödud, need ühendada, hoida positsiooni ja seista seal kaitses.
Sõitsime aeglaselt altpoolt, aga kõrgendikel kohtasime perioodiliselt vastase tanke, BMPsid ning meil vedas, et nad meie poole ei pöördunud. Andsime koordinaadid edasi staapi. Sõitsime läbi linna, ööbisime sildade all, raudteejaamas. Seal astusin ma sisse mingisse valvetorni, seal aga istuvad miilitsauurijad, otsustasin nendega mõnda aega suhelda, et aru saada, mis ja kuidas. Aga nemad, äraehmatatud, pärivad, mida neil teha? Räägivad, et on harjunud paberitega tegelema, tulistanud on parimal juhul püstolist pudelite pihta.
Mina pärin:
„Aga kes teid siia saatis?“
„No saadeti, kuna oli vaja.“
„Ja mis teil olemas on?“
„Automaat ja viis salve.“
Öö istusime jaamas. Tuldi miilitsate järele, kes „võškas“ olid, kuid vahetust ei saadetud. Me hõivasime ise positsiooni. Relvastus ja lahingukomplekt oli meil täielik. Selles plaanis meil brigaadis probleeme pole, meie pataljonikomandör kindlustas kõigile, mida vaja ja seda piisavas koguses.
Seal siis kohtasimegi spetsnazi 8. polku, neid saadeti puhastama ilma tehnikata. Ütlesin neile, et oma BTRi ei anna, kuna ainult see mulle ongi veel jäänud. Tuli välja, et nad oleks pidanud meid 15ndal vahetama, kuid neile anti teised ülesanded. Me taipamatud ei saanud aru, mida edasi teha. Tuli välja, et neist, kes enam-vähem ettevalmistatult linna liikusid, taheti välja pressida maksimumi. Ja kindralitele tahaks öelda, et te olete tropid, sest et ei tohi anda lõputuid ülesandeid. Kutid on väsinud, nad ei mõista seda.
Hommikul sõitsime linna teise otsa, lõime lahingut, tõrjusime tagasi, hõivasime positsioonid. Oli kohalikke inimesi, kuid vähe. Nad elasid keldrites. Pooled neist – enam-vähem adekvaatsed. Mõned tegid meiega koostööd ja andsid korterivõtmed, selgitasin, et me ise avada ei taha. Hoiatasin, et aknaid alles ei jää ja et korjaks kokku oma väärtasjad. Nende mõne päeva jooksul võis segi minna sellest, mis seal toimus. Mõtlesime, et läheme suurtükkide tõttu hulluks. Hetkekski tuli ei katkenud. Tümitasid nii vaenlased meie pihta kui meie omad vastu.
Võideldi koos meie grupeeringuga, täideti ülesanne ja saime teada, et jääme edasi, sest mitte keegi meid vahetama ei hakka. Minul koos grupiga kästi üles otsida spetsnazi 8. polk ja ära tuua neilt haavatud. Me naasime raudteejaama ja näeme, et käib lahing. Pärime, et kus on haavatud. Meid saadeti teatud kohta ja meie poole lendas kolm RPGd. Kuid haavatud me ikkagi leidsime ja võtsime kaasa. „Kaheksas“ pidas seal vapralt vastu. Kuid kõrval, mitte kaugel, lamas aedade all Rahvuskaardi rood, pugesid tuimalt põõsasse. Sõitsime BTRiga nende juurde ja küsisin: „Mida te, kutid, siin teete? Seal lööb lahingut „kaheksas“, neid on vaja katta – siis nad saavad edasi minna.“ Rääkisin komandöriga, aga tema pidurdab, räägib, et ei tea, kuidas väravast läbi saada. BTRiga lõhkusime neile värava maha, aga nemad nii nagu lamasid seal aedade all, nii ikka edasi, ei tea mida teha. Ei saa aru, no milleks selliseid sõjamehi vaja?
Kuni veeti haavatuid, sõitsime läbi kohast, kus oleks pidanud meie väed olema, aga seal polnud enam peaaegu kedagi. Sain aru, et olime põhimõtteliselt üksinda jäänud sellesse linna ossa. Sõitsime sinna, kus seisis 128.-s, aga ka seal oli enam-vähem tühjus, terve brigaad oli haihtunud. Küsisin kelleltki: „Aga kus inimesed on?“ Mulle hakati midagi jutustama, et nad lahkusid, kuid tulevad tagasi. Sain aru, et see kõik on jama, et kõik lahkusid lõplikult.
Kui jõudsime tagasi oma positsioonile, kästi meil lahkuda Debaltsevest sama vaikselt, kui sinna sisenenud olime. Läksime välja mööda põlluteid. Kusjuures oli näha, et seal oli juba keegi tule all liikunud – sattus ette pihtasaanud meie tehnikat. Tahtsime seda välja vedada ja kaasa võtta, kuid ei tahtnud endiga eriti riskida. Kuni sõitsime, tulistas snaiper paar korda meie pihta. Lahkusime kiiresti, sest teda metsast otsida – mõttetus. Kui välja jõudsime, siis nagu meile pärast räägiti - osutus, et me kulgesime mööda miinivälja, ise sellest teadmata. Peale ööbimist naasime lähimasse välistaapi. Seal taheti meid jälle Debaltsevesse saata. Tegime teatavaks, et meie üle lihtsalt irvitatakse. Seejärel püstitati ülesanne võtta ära Novogrigoriivka. Olime üllatunud, sest alles eile sõitsime sealt läbi ning seal seisid meie omad. Aga tuli välja, et küla on juba separite käes.
Saadeti meid taas tagasi rõngasse, kuid Rahvuskaardi tankistidel, kellega me pidime selle operatsiooni läbi viima, ebaõnnestus midagi ja see muudeti ära. Õhtul kutsuti meie grupp välja, öeldi, et on vaja teha väike jalutuskäik, hõivata kõrgendikud. Inimesed tulevad välja, seetõttu on vaja teel luuret teha ja kontrolli all hoida vaenlase tehnikat, kui see hakkab ründama, anda koordinaadid suurtükiväele. Omadele aga näidata, kuhu minna ja hoida koridori, et nad väljuksid. Meile öeldi, et tuleb inimest 100, aga tuli kusagil poolteist tuhat.
Inimesed lihtsalt põgenesid. Seal oli selline paanika debiilidest komandöride tõttu. Ärgu nad solvugu, sest et mõned neist lasid jalga. Küsisime poistelt, keda kohtasime, et kes on teil vanem, aga nemad vastasid, et tema lahkus juba varem. Vapustav komandör, minu arvates. Ja sõdurid jäid paanikas üksi. Ning veel oli probleem selles, et näiteks helistas kellegi ema, kuulis kusagilt, et kõik on katlas ja läkski lahti, ühelt teisele. Kõik on ära ehmatatud ja ei tea, mida teha. See oli täielik nuhtlus.
Debaltseves olid tuhanded sõdurid ja arusaadavalt tulistamise tõttu neid kõiki kohe välja ei too. Väljuti osade kaupa, samas inimene seisab postil ja vaatab, et inimesed lahkuvad, paanitsejad näevad, et neid jäetakse maha ja hakkavad põgenema, isegi teadmata kuhu. Põgenevad arusaamatut teed mööda, pooled hülgavad oma tehnika. Mõningad komandörid lihtsalt ei suutnud tagasi hoida, poisid põgenesid mööda miinivälju või tule all olevaid teid mööda, kuna ei teadnud seda teed, mida mööda oleks tulnud minna. Just seetõttu oli palju hukkunuid, palju haavatuid.
Aga kõige suurem probleem - brigaadide vahel pole sidet. Meie püsime, teeme neile koridori, aga nemad tulistavad meie pihta. Kupatavad kuhu saavad, kõikide põõsaste pihta - aga meie istume nendes põõsastes ja räägime üksteisele, et tahaks lihtsalt püsti tõusta, minna ja anda vastu vahtimist. Istusime tundi poolteist nende tulerahe all, kõik, kes välja tulid, tulistasid meie pihta. Meil tuli kõrgendikelt ära minna, sest omad hakkasid meid juba maha nottima. Lahkusime, et ellu jääda. Meie omadele saadeti signaalraketid, tõmmati lipp üles, anti end välja, et nad läheksid vajalikku suunda. Lisaks poisid jooksid ja tassisid haavatuid.
Peale seda, kui terve päev olid linnast inimesed lahkunud, saab selle sektori väejuhatuse juht hakkama järjekordse „märkimisväärse“ sooritusega – räägib meile, et kui tuleb rünnak Debaltsevest, siis teie ootate, kaevute sisse ja lööte tagasi. Aga meid on kokku ainult 35 inimest. Saime puuga pähe juba mitmendat korda – pole magada saanud kes teab mitu ööd järjest. Paljudel tekkis kerge külmumus. Põrutused kõigil minu rühmas. Poisid olid juba lihtsalt omadega segi. Nad suutsid veel võidelda - küsimus aga, kui kvaliteetselt?
Päev kaldus õhtusse, aga meie jätkasime samal kohal. Vaatame soojuskaamerasse – meist mööduvad juba vaenlased. Tehnika liigub ja kohe ring sulgub meie ümber. Saime aru, et jääda kohale taolises olukorras – see on jama ning meil lubati taanduda. Lahkusime ja võtsime sisse kaitse teisel positsioonil. Hiljem kutsuti meid välja ja saadeti Slavjanskisse sellesse inimeste gruppi, kes olid põrutuste ja haavadega. Mind sealhulgas – õlaliigese põletikku ravin senimaani.
Kokkuvõtlikult, situatsioon Debaltseves kujunes seetõttu, et paljud tõstavad paanikat. Side puudumise tõttu. Sellepärast, et sõdime kuidas juhtub, vanaviisi. Aga lisaks - mitte midagi põhimõtteliselt ei muutu. Rahapesu nagu oli, nii ikka on. Ja ma ei suuda mõista - need, kes varastavad, kas nad kunagi õgivad endid täis või mitte?
Möödunud aastal sai meil alguse rahvuse sünd, kuni senimaani enamus meist ei mõistnudki, kes on ukrainlased. Nüüd ongi see tärkamine kõige tähtsam – see tähendab, et ei tohi kaotada seda, mis on praegu. On vaja pöörata tähelepanu tulevikule, sellele, kuidas praegu lapsi kasvatatakse. Astusime sisse oma koolidesse vaatama, mis seal toimub: noorte sõjalise ettevalmistuse klassid nagu olid tühjad, nii on ka jäänud. Pedagoogid ostavad oma raha eest plakateid. Minu juuresolekul jutustas õpetaja, et laenas õppeautomaadi ajutiselt teisest koolist, sest on poisse ja tüdrukuid, kellele see on huvitav.
Sõduri asi on seal sõdida, kuid inimesed, kes asuvad tagalas, peavad võitlema siin. Neil pole vaja relva kätte võtta, neil on vaja luua kord, lõhkuda seda süsteemi. Praegu on ukrainlaste kõige suurem probleem – me isegi ei tea, mis on meile konstitutsiooni järgi ette nähtud. Aga need, kes teavad, väsivad võitlemast bürokraatiaga. Igaühel meist on vaja alustada võitlusest oma õiguste eest, mitte taganeda, siis hakkab kõik samm-sammult muutuma.
