Snaipritegevus on väga efektiivne võitlusviis

[Juhani Putkinen]

Rugeril on õigus. Oleks vaja osata kasutada kõiki omade ja vaenlaste relvi peale isikliku relva.

Tava kaitseliitlasest snaipril pole aga aega piisavalt tegeleda igasuguste relvadega vaid on vaja keskenduda oma erialale - ka selles on täiesti piisavalt teha. Peaks saama lausa vabastus igasugustest paraadidest ja muust sellisest jamast.

Snaipri tööst on väga vähene osa paugutamist. On vaja näiteks harjutada heade laskepositsioonide leidmist ja ehitamist ning maskeerimist. Ja veel "üks sada" muud väga tähtsad asja.

[Medusa]

Loomulikult on laskmine vaid üks osa terviksüsteemist, mis koosneb kõigepealt sinna punkti ja hetke jõudmisest, mil lasta või tuld tellida või vastase kohta infot edastada, seejärel siis vastavast tegevusest ning ka ära minekust. Aga tulla siin rääkima seda, et TL relv on selline ja SN relv hoopis selline, on vale, eriti kaliibri kohta rääkides. SN või TL määrab ära siiski väljaõpe ja funktsioon, kasutamine, mitte relv. SN võib ka tavaplangu AK-4ga hakkama saada, kui olukord seda soosib. Mina isiklikult soosin relva tööpõhimõttes seda, et poltlukk oleks magnumkaliibris ning 7,62x51 kal oleks poolauto.

1-6x optikaga, 16-18 tollise rauaga 7,62 poolauto, summutiga ja AR platvormil on absoluutne universaalne tööriist, ning valdavalt ka etem poltlukust, nii kinnisel, poolkinnisel kui linnamaastikul. Üks asi on siin fännata suurte kaliibrite tugevusi - suur efektiivne laskekaugus ja kuuli energia selle piires, kuid esmalt tuleb see sihtmärk ka üles leida. See üks lask üks tabamus jutt on mõneti jama, kui vaja on SN-il üks salv üks sihtmärk.

[Juhani Putkinen]

Kui snaiper hakkab oma positsioonilt paugutama rohkem kui üks või kaks lasku on väga suur tõenäolisus et ta avastatakse. Kui avastatud, siis on juba raske jäädä ellu.

Snaiper on väga väärtuslik spetsialist - snaipreid pole jalaga segada.

Tava poolautomaat 7.62x51 padruni ja optikaga on hea riist 300m kaugusele. 400m on juba kahtlane. Näiteks Dragunovile maksimaalne laskekaugus on 500m, siis on juba suurem võimalus mööda lasta kui saada tabamus.

Sako TRG-42 .338 Lapua Magnum seevastu 500m on täitsa normaalne kaugus ja 800m kauguselt saab pea alati pihta (kui on mõõdetud kaugus õigesti ja arvestatud tuul õigesti).

[ruger]

Üldiselt on igasugune erineva (võimsama)relvasüsteemi kasutamine paras s*tamagnet, kui nii võib õelda. TL ja SN jäävad oma tegevusega koheselt silma vastasele, kes omakorda saadab kohale kas raskerelvad või oma spetsialistid. See on koht, kus hakkab SN õpe ja väljaõpe vilja kandma, kui just vastane targem ei ole. Aga ega mees-mehe vastast võitlust tänapäeval kasutatakse igasuguste muude suuremate kaliibrite või raketirünnakutega mahasurumiseks. Kellegil ei ole eriti aega hakata mitut päeva täpse tule all istumisega veetma. Tänapäeval TL oma väljaõppega countersniper tegevuse suhtes erilist lootust ei oma. Eelnevalt on ka mainitud, et relv peaks olema ühtne kogu üksuse omaga või sellega suhteliselt sarnane. Igasugused vidinad olgu kotis, mitte aga nähtaval, mujal kui väljaõppel või positsioonil ülesannet täitmas.

Vaatan, ehk saab netist kätte paar huvitavat raamatut lugemist, mis kirjeldavad erinevate sõdade kogemusi ja linnalahingutes tegutsemist.

[Kapten Trumm]

Tava poolautomaat 7.62x51 padruni ja optikaga on hea riist 300m kaugusele. 400m on juba kahtlane. Näiteks Dragunovile maksimaalne laskekaugus on 500m, siis on juba suurem võimalus mööda lasta kui saada tabamus.

Oi oi, korralik poolauto (nt Galil SN) laseb rinnakujule pihta nii poole kaugemalt kui sa pakud.
Lihtsalt küsimus on sihtmärgi üles leidmises ja selles, et sihtmärgid ei püsi eriti paigal.
SVD on siiski kehvem riist kui lääne normaalsed poolautomaadid.

Poolautomaatide puhul tuleks võibolla eristada need poolautomaadid, mis 70ndate sõjalise mõtte järgi nähti ette snaipripüssideks (nimetatud Galil on just taoline) ja natuke kobedamad ründepüssid, millele lihtsalt väikse suurendusega optika peale pandi. Selle 70ndate mõtte kandja on ka homemade M14TP, mille sihik on pigem snaipripüssi, mitte TL relva oma.

[Leo]

Siin on vahepeal jälle aega mööda läinud.

Keegi ei ole 1 kuu jooksul läbi hammustanud või vähemalt seda arusaadavalt väljendada suutnud, et brittide jutt 1000 m kauguselt 50 BMG relvaga pealasust ISISe jätise pihta oli pigem armee propagandateenistuse spinn ehk psyops kui reaalselt ja teadlikult sooritatud pealask. Selleks on palju põhjuseid, alustades sellest, et suurtele kaugustele ei hakka ükski ajudega snaiper, kes SASi snaiper kahtlemata on, sihtima pähe vaid ikka center massi ehk keset keret, sest pea on liiga pisikene ja liikuv sihtmärk. Teiseks, kui on 50 BMG kasutuses, siis ei ole vaja ka kaitsevesti pärast muretseda, sest kuul puurib kindlasti läbi ka NIJ IV klassi plaadist või selle kohalikust analoogist. Summutatud 50 BMG see jälle olla ei saanud, sest selle aeglaselt lendava kuuli praktiline laskekaugus on oluliselt väiksem kui 1000 m. Kolmandaks, KLis lasti 10 a tagasi õppematerjaliks hulgaliselt kiivreid puruks 308 ja 338 relvadega. Kui nüüd arvestada 50 BMG kineetilist energiat ja pea koostist (= õhuke kõva luu ja selle sees sült), siis on tabamus pähe sellise kaliibriga väga huvitav, pea võib praktiliselt põrmustuda, nii tabamuse korral näkku on kuklast järgi verised naharibad ja tabamuse korral kuklasse on näo asemel mehe rusika suurune auk.

5,45 mm, 5,56 ja 7,62 poolauto on täpsuslaskmiseks täiesti asjalik riist, kui me räägime kaugustest mitte üle 500 m. Viimasel Põhjakonnal olid nii kaitses kui ründajate poolel peamiselt nimetatud kaliibritega täpsusrelvad, sest suuremaid polnud võpsikus lihtsalt vaja. Raske tassida, tulekiirus väike ja nähtavus samuti. Läbivus kuulikindlasse plaati on kehv võrreldes magnumiga, kuid lähemalt saab sihtida ka mujale, kiiver või killuvest neid kuule ei pea. Seda läänekate eriüksuste alfaisased ajavadki taga, et oleks üks ja sama relvasüsteem, millega kõigepealt maja ära puhastada ja siis kuhugi 500 m raadiuses tuletoetust teha. Probleemiks on see, et laskur on ka ise samal ajal vastase automaatide ja kuulipildujate praktilise laskekauguse sees, nii et vastutuli on tiha ja pihtasaamise oht on tõsine ja sellega peab kogu aeg arvestama. Lihtsalt ei jaksa alati suurt püssi kaasa tarida, sest see on raske ja suur ront. Kui olukord seda suurt ronti nõuab, siis tuuakse suur püss välja. See on siis teemaks, kui EOG või teiste lääneriikide eriüksustest rääkida. KL ei ole eriüksus, vaid kergejalavägi, kes peab oma seljakoti ja peidiku või juhusliku toetuse najal võitlema seal, kus nad parasjagu asuvad, enamik lahingutegevust pigem linnaruumis ja suuremate maanteede piirkonnas. Selleks ajaks, kui vallutaja saadab oma siseministeeriumi üksused hästi peitu pugenud KL maakaitseüksuseid likvideerima, on sõda juba kaotatud ja võitlus käib peamiselt põhimõtte pärast. Seega KLil on oluline omada relvasüsteeme, millega saab vastast rünnata väljaspoolt vastase käsitulirelvade sihikulist laskekaugust ja mõjutada sihtmärki nii, et teine tabamus oleks peenutsemine või laiba mõnitamine. Siin ei ole snaipritel alternatiive magnumitele ja selline võimekus peab olema igas kompaniis, soovitavalt isegi rühmas. SN-paaril, mis on praktiliselt väikseim tegutsev üksus, peab olema vähemalt 1 magnum kaugele laskmiseks ja 1 täpsusautomaat lähikaitseks. Püstolid enesekaitseks ja automaat snaiprile, kui jaksab pikema rännakul kanda, on alati võimalik kaasa võtta. Kui magnumi padrunid otsa saavad, siis loomulikult minnakse üle täpsusautomaadi peale, kuid siis kaotakse magnumi eelised.

Putkinen räägib seda, nagu soomlased maaväe ja kohalike kaitse üksusi käsitlevad. Ta on ikkagi meie mees ehk Eesti ja Soome vabariikide seaduslike valitsuste pooldaja. Pidage see meeles enne kui lahmima hakkate. Ku Eestis on snaipriasjandus peamiselt üksikute lollide kaitseliitlastest marginaalide eralõbu (minu kummardus meestele, kes veel jaksavad ja suudavad eriala arendada, sest juhtkonnal on sügavalt savi!), siis Soomes käsitletakse seda olulise osana riigikaitsest ja tegeldakse süstemaatiliselt nii KJ kui MPK poolt ja kontrollitakse tulemusi nii kaitseministeeriumi kui Eduskunna riigikaitsekomisjoni tasemel.

TRG 42 on Soome KJ põhiline täpsusrelv ja neid on kompaniis vähemalt 1 SN-meeskond 2 relvaga, Tkiv 85 ja SVD on juba aastaid olnud teisejärgulised. SN paari enesekaitserelv on automaat, võimalusel on sellel kergelt suurendav optika. Vajadusel antakse kasvõi kogu jalaväejagu ühes pakikandjaks ja tuletoetuseks, kui on oht komistada vastase luurepatrulli vms otsa. SN-üksus ei välju kunagi oma üksuse kaudtule mõjualast ja kõikidele snaipritele õpetatakse kaudtule kasutamist, sest see on see asi, mis vajadusel päästab soomlaste elusid, kui enda ja vaenlase vahele või kasvõi enda positsiooni peale kaudtuld tellitakse. EKJ vanas SN õppekavas oli kaudtuli tähtis, seda õpiti ja harjutati piisavalt. Ükski KL rühma- või kompaniiülem, kellega ma olen rääkinud, tegelikult ei usu, et pataljoni staabi juurest mingit toetust saab SA tingimustes, need KL lahingpataljonid on pigem mingi staabimeeste hallutsinatsioon kui reaalselt toimiv lahendus.

[Juhani Putkinen]

Pean ilmselt ka mõne sõna ütlema teemal Kaitseliidu jalaväepataljonid ja kaudtuletoetus.

Et oleks õige jalaväekompanii sellel peab tingimata olema oma miinipildujarühm (81 mm), mis on hästi kokku harjutatud ka lahinglaskmistel terava moonaga ning harjutanud kokku ka selle oma kompaniiga. Kaitseliidul on mõned miinipildujarühmad aga arenguruumi on veel.

Et oleks õige jalaväepataljon sellel peab tingimata olema oma miinipildujakompanii (120 mm). Mina küll pole selliseid näinud - kunagi osalesin küll Maaväe staabis relvastustabelite koostamisel. Minu arvates oleks parim ausalt tunnistada üles, et pataljone pole ja panna suurem rõhk sissitegevusele. Muidugi pataljonil peab olema palju muud peale 120 mm miinipildujakompaniiga, aga see on iseasi. Kus on näiteks Stingerid?

Snaiprid koos .338 LM püsside ja moonaga oleksid väga tõhusad vaenlase vastu - aga kahjuks ma ei näe arengut. Rahast see minu arust pole kinni vaid prioriteetidest.

[Leo]

Juhani peaks hästi teadma, et EKJ tegeleb peamiselt nišhivõimekuste loomisega, mitte reaalselt toimivate SA üksuste kokkupanekuga, erinevalt soomlastest, kellel ongi reservis SA üksused koos varustuse ja ülekattega, sest reaalse kriisi tingimustes kulub nii mehi kui riistasid.

Snaiprite ülekate peaks olema vähemalt 2 x, ehk siis 1 SA meeskonna jaoks peab olema treenitud ja varustud 1 SN jagu, sest nendel kõikidel on palju tööd, kui asi kriisiks kisub. Jutu mõte on see, et staabid on oma struktuuridega suretamas välja snaipri eriala Kaitseliidus ja valdavalt on selle taga oma mehed, mitte moskoviitide käpikud. KV snaiprid on juba aastaid tagasi marginaliseeritud. KL snaiprite areng on jõudnud punkti, kus järgmine kvaliteedihüpe saab toimuda ainult riikliku huvi korral.On vaja raha inimeste treenimiseks ja varustuse hankimiseks sest vabatahtlikkusel põhinev inimresurss on ammendunud. Need üksikud, kes viitsivad ja suudavad, on hankinud nii hea varustuse ja väljaõppe, kui see omavahendite eest võimalik. Praeguse olukorra jätkumisel on mõne aastaga nullitud ära kogu viimase 20 a töö ja snaiprid on marginaliseeritud ja sõjaline võimekus olematu. Igas KL paberpataljonis on paberil ametikohad olemas, kuid reaalselt keegi üksustes snaipreid oma silmaga näinud ei ole, neid kasutada ei osata ja SA tingimustes nad kusagil midagi teevad, kuid tegelikult väga vahet ei ole.

Nendele, kes varem teemast midagi kuulnud ei ole, siis KL snaiprieriala arendamiseks vajalik rahasumma on u 1 jalaväesoomuki hanke ja käitamise tasemel, vaja on sadakond Sako TRG 42 või paremat relvasüsteemi ühtlaselt malevate peale jaotatuna, turuhind on 10000 € suurusjärgus komplektina, lisaks optilisi ja elektroonilisi abivahendeid mõne tuhande eest iga relva juurde ja 500-1000 lasku aastas relva kohta, millest relvade hange oleks 1 miljon € ja abivahendid teine miljon ning kulumaterjale ehk padruneid ja varuosi 250-500 tuhat aastas. Sellistest suurusjärkudest siis räägime, et kõik KL malevad snaipritega mehitada ja snaiprid relvastada. Riiklik huvi puudub ja selle tõttu tegeldakse aastaid mingi kirbutsirkusega, nagu seda oli M14 TP ja Norra mauserite tuunimine. Ma usun, et tegemise mängimise peale on vahepeal juba oluliselt suurem summa maetud, kui läheks kogu KLi relvastamiseks snaiprirelvastusega ja snaipri 24/7 tegevuseks vajalike abivahenditega.

[Juhani Putkinen]

soomlaste vana rahvatarkus, et major ei ole mitte auaste vaid pigem diagnoos, on ka Eestis reaalne.

Ma koolitasin Soome Kaitseväe spetsialiste ja pidasime juba kursuse lõpetamispidustust heas restoranis. Ma ei mäleta mida üks major ütles söögilauas, aga selle ma mäletan mida kolonel kärgatas majorile kõva häälega: "Ohvitser on majorina kõige lollim."

[Medusa]

Keegi ei ole 1 kuu jooksul läbi hammustanud või vähemalt seda arusaadavalt väljendada suutnud, et brittide jutt 1000 m kauguselt 50 BMG relvaga pealasust ISISe jätise pihta oli pigem armee propagandateenistuse spinn ehk psyops kui reaalselt ja teadlikult sooritatud pealask. Selleks on palju põhjuseid, alustades sellest, et suurtele kaugustele ei hakka ükski ajudega snaiper, kes SASi snaiper kahtlemata on, sihtima pähe vaid ikka center massi ehk keset keret, sest pea on liiga pisikene ja liikuv sihtmärk. Teiseks, kui on 50 BMG kasutuses, siis ei ole vaja ka kaitsevesti pärast muretseda, sest kuul puurib kindlasti läbi ka NIJ IV klassi plaadist või selle kohalikust analoogist. Summutatud 50 BMG see jälle olla ei saanud, sest selle aeglaselt lendava kuuli praktiline laskekaugus on oluliselt väiksem kui 1000 m. Kolmandaks, KLis lasti 10 a tagasi õppematerjaliks hulgaliselt kiivreid puruks 308 ja 338 relvadega. Kui nüüd arvestada 50 BMG kineetilist energiat ja pea koostist (= õhuke kõva luu ja selle sees sült), siis on tabamus pähe sellise kaliibriga väga huvitav, pea võib praktiliselt põrmustuda, nii tabamuse korral näkku on kuklast järgi verised naharibad ja tabamuse korral kuklasse on näo asemel mehe rusika suurune auk

Võimalik on ka variant, et sihtiski keset kere, aga pani kaugusega väheke mööda ja läks tabamus kõrgemale, või lihtsalt vedas kuul sinna. Hajuvus noh. Ses mõttes, et võis ka päriselt peatabamuse saada, kuigi tahtmatult. Tugev propavärk on juures küll, kuid see töötab jällegi teadmatuse peal - kes teab, kui raske on peale pihta saada, võrreldes COM või vaagnaga, see pigem kehitab õlgu ja võtab teadmiseks.

Samas, kui nüüd Hollywood-mode peale lülituda, siis mis mõttes nagu eriüksuslane ei saa kildi pealt peale pihta. Juba suurel linal, Shooter nimelises filmis, näidati erialase väljaõppe head taset ja lasti liikuva sõiduki juhti kõigest hädise 7,62 kaliibriga ca 800 m pealt (mälu võib petta, aga oli mingi selline kaugus). Ja taset ses mõttes, et oldi kuuldud ideest, mille käigus auto peatamiseks juhti, mitte mootorit, lastakse. Ja teadagi, teleekraan juba ei valeta.

Magnumi suurim eelis on siiski hea efektiivne laskekaugus, aga seda saab rakendada siis, kui ka sihtmärgi nii kaugelt üles leiab ja kirbule võtab. Sihtmärgid raiped ei taha eriti koostööd teha, kasutavad maastikku enda ja liikumise varjamiseks, või ronivad mõne soomuskattega masina taha peitu, värvivad ennast roheliseks, või tahavad pimeduse varjus toimetada. Vastase tabamiseks tuleb teda enne siiski näha, ja pole just palju maastikke, kus inimest magnumi laskekauguse suuremast otsast kerge vaevaga üles leiab. Pigem on raisad ikka mõnesaja meetri piires, ja siis hakkab rolli mängima jällegi magnumi miinused - madal tulekiirus ja väike salv, ehk lähikontaktideks vähesobiv süsteem, ning eelise saab mingi iselaadiv lahendus keskmises kaliibris, 5,56-7,62.

Aga see ei ole siin mõtete väljatoomine stiilis üks VÕI teine, vaid just akadeemilist laadi arutelu teemadel, mis sobib mis oludesse paremini. Klassikaline snaiprirelv, ehk 1 lask ja 1 tabamus, on pigem magnumkaliibriga poltluku pärusmaa, aga kui sihtmärke on palju ja alates väiksematest laskekaugustest, siis on poolauto parem. Enamike tegevuste käigus minule tundub, et poolauto plussid vaagivad miinuseid rohkem üle, kui poltlukul, ja seega jään siiski arvamusele, et kvaliteetne poolauto 7,62 kaliibris, mõistliku rauapikkusega ja summutiga töötav, on pea universaalne töövahend 90% elujuhtumiteks.

[Kapten Trumm]

Samas, kui nüüd Hollywood-mode peale lülituda, siis mis mõttes nagu eriüksuslane ei saa kildi pealt peale pihta. Juba suurel linal, Shooter nimelises filmis, näidati erialase väljaõppe head taset ja lasti liikuva sõiduki juhti kõigest hädise 7,62 kaliibriga ca 800 m pealt (mälu võib petta, aga oli mingi selline kaugus). Ja taset ses mõttes, et oldi kuuldud ideest, mille käigus auto peatamiseks juhti, mitte mootorit, lastakse. Ja teadagi, teleekraan juba ei valeta.

Hiljutises filmis Ameerika snaiper pani üks Bagdadi snaipri nimeline tegelane SVD lühendatud versiooniga 1000+m, niiet Chris Kyle pidi lausa päästikule hingama, et teda tabada.

[Juhani Putkinen]

Hiljutises filmis Ameerika snaiper

Minu meelest Chris Kyle raamat on oluliselt parem kui see film. Ma olen selle raamatu vähemalt kaks korda läbi lugenud.

[Juhani Putkinen]

püüab selle saavutamiseks meeleheitlikult mitte midagi olulist teha, et ainult midagi ei juhtuks, mis kõrgendust võiks viivitada!! Ehk isegi köhimiseks eeldatakse koloneli või veel parem kindrali kirjalikku käsku kolmel leheküljel, ise ja oma peaga = vastutusega ei kasteta isegi lille aknalaual, sest käsk puudub ja ei ole teada,

Ma olin päris pika aja korraga niin KL ülema nõunik kui ka Maaväe ülema nõunik. Tollal arendasin koos KL PS G6 sidemeestega koos üleriigilist sõjaväe sidet, mis oli ühine nii KLi malevatele, Maaväe üksustele nagu üksikpataljonid, Sidepataljon, Tagalapataljon, ROK, muidugi KLPS, KJPS, varujuhtimispunktid, jne. Saime väga väikse rahaga palju tehtud - kõrgetasemelise krüpteerimisega üleriigilised andmesidevõrgud. Korraldasin ka üleriigilisi õppuseid, mis olid ühised KLile ja Maaväele.

Keegi polnud andnud minule sellist käsku - kõik see tõimus omal algatusel, initsiatiivil. Kaitseministeerium maksis kulud kinni taotletud mahus. Kirjutasime aruandeid mis on tehtud ja mis on järgmise aasta plaanid. Toimis. Ka tollal panime sidelastega tähele, et mõned ülemused ei eriti tahtnud seda sidet, aga õnneks nad väga vastu ka polnud.

Nüüd on jälle näha, et paljud ülemused ei eriti taha toimivat kõrgetasemeliselt krüpteeritud sõjaväesidet - piisab internetist ja puutetundliku ekraaniga mobiiltelefonist. See on jama.

[Leo]

Filmilinal ja psyopsides võidakse väita ja teha mida iganes suudetakse välja mõelda, kuid reaalses elus kehtivad füüsika seadused ja ka head mehed saavad pihta ning padrunid saavad otsa. Medusa tõi väga hästi välja, miks tänases Eestis oleks kaitseliitlase esimene valik täpsuspüssiks optikaga poolauto kaliibriga 7,62 NATO. See ongi nii, magnum on hea, kuid sellel on ka omad puudused.

Mind morjendab väga see, et kõikidele Galil SN ja M14 TP headele omadustele tõmmati vesi peale ja peamiseks snaiprirelvaks valiti relv, mis on nimetatutega praktiliselt sama laskekaugusega, kuid oluliselt väiksema laskekiirusega ehk siis halvem relv! Nimelt on Norra mauser ikkagi vanamoodne poltlukk 5-lasuliste salvedega, teistel relvasüsteemidel on 20-lasulised. See on oluline vahe olukorras, kus sama relvaga on vaja lasta kõike, mis 5-500 m kauguselt vales vormis vastu tuleb.

Meenutame, et külma sõja aastakümnetel oli jänkidel jalaväepataljonis 1 snaiprijagu 7 võitlejaga ehk ülem ja 3 snaipripaari. SN-paari relvastuses oli 1 M24 poltlukk kaliibriga 308 Win ning 1 M16 automaat rauaaluse granaadiheitjaga M203 ning 2 püstolit. Laskekauguseks 300-800 m. Kaitseliidu struktuurid on tehtud vastavalt sellele ajastule. Vahele on jäetud vahepealsete aastakümnete kogemus, kus märgati, et 3 SN paari pataljoni kohta on tilk meres. Esimese hädaabina M16 ja M4 optikad peale ja natuke rohkem laskedrille ehk DMR. Järgmiseks M14 ladudest välja ja EBR, sest poltluku tulekiirusest ei piisanud linnas, kui positsioonidele peale joosti ja 5,56 läbivus ei olnud piisav. Siis M110 SASS, milles ühendati päris edukalt M24 täpsus ja M14 tulekiirus ning lõpuks poltlukud magnumites, et sama meeskond suudaks katta lisaks 300-800 m laskekaugustele ka kuni 1 miili ilma vajaduseta Barretit kaasas tassida, mis tegelikult ei olegi eriti täpne vaid pigem suur jurakas kergelt soomustatud sihtmärkide vastu. EKJ on oma snaiprivarustusega praktiliselt kusagil 1980ndates, kuid aeg on vahepeal palju edasi läinud, kuid õppida sellest ei suudeta

[ruger]

Juhani peaks hästi teadma, et EKJ tegeleb peamiselt nišhivõimekuste loomisega, mitte reaalselt toimivate SA üksuste kokkupanekuga, erinevalt soomlastest, kellel ongi reservis SA üksused koos varustuse ja ülekattega, sest reaalse kriisi tingimustes kulub nii mehi kui riistasid.

KLis snaiprite koolitamine ülekattega on keelatud. Kursusele tohivad kandideerida ainult nende malevate kaitseliitlased, kus on snaiprijaod ette nähtud, ehk Tallinn, Tartu, Alutaguse ja Harju. Seda ainult siis, kui snaiprijaos on mõni koht täitmata. Kui Eesti ülemustele rääkida, et äkki peaks panema nii relvasüsteeme kui mehi ülekattega, vaadatakse nagu idiooti, keelest saavad aru, kuid jutu sisust mitte, sest EKJ ju ei kanna kindlasti kaotusi lahingutegevuses ja rohkem ei ole ette nähtud!

Seda ülekattega koolitamise teemat on näha mitmelpool ka KV-s. Kõik struktuurid on arvestatud 2 brigaadiga ning need on hävimatud. Sõdivad, õpetavad ja paljunevad(kloonivad ennast) reservi väljaõppeks. See, et kui 1 erialaspetsialist(snaiprid näiteks) on sõdimas, siis kes SA ajal õpetab või koolitab järgmisi TL/SN eriala reserväelasi, kui kõik olemasolevad relvasüsteemid on rindele aetud. Eks sõditakse ka vähemate relvadega aga nende otsa saamisel on kogu erialane teadmine riigist läinud.