Põgeniketulv Euroopasse 2015-2017

[Kriku]

Aga miks arvamuslood välja jätta? Kui 9/10 arvamuslugusid on ühes suunas demagoogilised, kas see siis ei näita meedia kallutatust?

Mis uudistesse puutub, siis on muidugi raske vahet teha pahatahtlikkusel ja küündimatusel. Eesti ajakirjanduse uudisevalik ongi juhuslik, nagu Ukraina teemas korduvalt tõdetud.

Näide väga kallutatult sõnastatud uudisest:
http://epl.delfi.ee/news/eesti/pagulasv ... d=72363563

[Westland]

Tahte puudumine keele õppimiseks tuleb vajaduse puudumisest.Ega siis korter ja abiraha sellest väiksemaks jää kui ainuke õpitud võõrkeelne lause on ''ve vant dzemanii''.Sihtriigis aga ootavad juba krapsakad tõlgid,kes aitavad dokumentide vormistamisel jne.
Ma oleksin ka omal ajal hea meelega vene kroonus eesti keele peale jäänud aga enda huvides tuli see heal tasemel kähku selgeks saada,sest perspektiiv kaks aastat koos ''vennasrahva'' usbekkidega polgu sigalas ''suurt kodumaad'' kaitsta polnud eriti ahvatlev.

[Reigo]

-

[Jaanus2]

Natuke oleks neid pagulasi või kedaiganes siia siiski vaja, nii näidiseks. Siis näeksime, kuidas selle eesti keele õppega tegelikult olema saab neile. Siis peaksime kõiki sisserändajaid ühtemoodi kohtlema, meil veel vanast järjest hulk kõva peaga seltskonda, kellele eesti keel kuidagi külge ei hakka. Selle asemel, et Maria ja Jüri saaksid ühes klassis õppides tuttavaks ja sellest sünniks juurde toredaid eestlasi, on meil mingi imelik apartheidlik-sadistlik haridussüsteem neile, kus neile vigases eesti keeles mõnda ainet õpetatakse. Ikka nii, et oleks piisavalt vastik ja keelt liiga hästi selgeks ei saaks.

[MMX]

Aafrika pojad Itaalias: "No good!"

https://www.youtube.com/watch?v=wj-sj_3rJmM

Pikem lugu Iraagi põgenikest (?):

A New Wave of Migrants Flees Iraq, Yearning for Europe

By TIM ARANGOSEPT. 8, 2015

BAGHDAD — Having sold his car for $4,600, and then some of his wife’s jewelry, and having loaded his smartphone with photographs of his five children, all that was left for Haider Abdella to do was say goodbye.

“From yesterday to today, we are crying,” he said.

His mother sat next to him on the couch, sobbing. “He’s never left me before, from when he was a child until now,” she said. “How can I bear him leaving?”

Mr. Abdella, 42, a police officer, had never left Iraq — never even seen the sea. But last week, he was on a plane to Istanbul, and from there traveled to the coastal resort city of Izmir, Turkey. A day later, he was on a smuggler’s boat to Greece, crying and praying over the phone with his family left behind in Baghdad. By the weekend, he told them, he was well on his way to Germany. ...

http://www.nytimes.com/2015/09/09/world ... .html?_r=0

[Westland]

Endale tuhka pähe raputades pean nentima,et muukeelse inimesega suheldes ja kuuldes tema abitut eesti keelt,lähen nagu iseenesest vene või inglise keele peale üle.Vahest ei peaks?

[Kriku]

Ei peaks jah, aga ega see kerge pole.

[Kapten Trumm]

Aga miks arvamuslood välja jätta? Kui 9/10 arvamuslugusid on ühes suunas demagoogilised, kas see siis ei näita meedia kallutatust?
Mis uudistesse puutub, siis on muidugi raske vahet teha pahatahtlikkusel ja küündimatusel. Eesti ajakirjanduse uudisevalik ongi juhuslik, nagu Ukraina teemas korduvalt tõdetud.
Näide väga kallutatult sõnastatud uudisest:
http://epl.delfi.ee/news/eesti/pagulasv ... d=72363563

Aga vaatame seda, artikli sissejuhatus algab kohe demagoogiavõttega, kus autor esitleb peavoolupoliitikat ja/või enda isiklikku seisukohta:

Ekspertide hinnangul on umbusu ja viha suurenemise taga kriisi üldine süvenemine, valitsuse halb kommunikatsioon ja inimeste soov uskuda oma hirme.

Aga miks mitte CNN-s nähtu, nähtu analüüsimisel enda tehtud järeldused? Vanemate inimeste kogemused NSVL sundmigratsiooni, NSVL lõunaosa "vennasvabariikide" esindajatega?
Nii lihtne konstruktsioon, kohe valituse kommunikatsioon ja ksenofoobia.
Rõhub täiesti inimeste süütundele.
"Rumalad inimesed, te vihkade linnalegendide põhjal häid inimesi".

[Westland]

Aafrika pojad Itaalias: "No good!"

https://www.youtube.com/watch?v=wj-sj_3rJmM

Jaah...kaheksakesi ühes telgis,õudne!Ma saaksin ka šoki kui musta mandri kristallpaleest sellisesse sarasse kolima peaksin.

[Kriku]

Vahelduseks ka arvamuslugu inimeselt, kes ise Saksamaal elanuna teab, mida räägib:
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/pogeni ... d=72478119

Sõbralikud inimesed toovad meile eeskujuks sakslasi oma Willkommenskultur’iga.

Tean, mida sakslaste Willkommenskultur endast kujutab ja mis on selle taga. Vanema ja radikaalsema osa tundeid juhib tõepoolest vasakpoolses leeris (omal ajal?) levinud viha Saksamaa vastu ja lootus, et kui võõraid tuleb rohkem, siis on „Saksamaad” vähem.

Sel kaugel ajal, mida sakslased ei taha hea meelega meenutada ja kahjuks ka analüüsida, ent ei saa unustada, võttis selle kokku lause: Am deutschen Wesen soll die Welt genesen. (Saksa olemust järgides peab maailm tervenema.) Tänapäeval ei võta keegi selliseid „tarkuseteri” tõsiselt, neid hoopis häbenetakse, ent eks igas naljas ole ka pisut tõtt.

Nõnda on Saksamaa nõudmine, et teised EL-i riigid peavad põgeniketulva kohustuslikult („solidaarselt”) jaotama, ebaõiglane. Ei saa öelda, et Saksamaa oleks selle tulva põhjustanud, aga kui Angela Merkel veel eelmisel nädalal kinnitas, et varjupaigaõigusele ei saa seada mingeid piire, ega taha seda praegugi jonnaka lapse moel korrigeerida, siis on loogiline väita, et Saksamaa on kaasvastutav, et need lained nüüd üle Euroopa rulluvad.

Olukord ja põgenike küsimusse suhtumine on hakanud muutuma päevade ja tundidega. Kui veel eelmisel nädalal süüdistas Saksa meedia Viktor Orbánit ebainimlikkuses, siis nüüd tunnistab ajakirjandus, et olgu mis on, aga Orbán on põgenike asjus järjekindel, mida ei saavat öelda Saksa riigi kohta, kellel põgenikepoliitikat üldse ei ole. Juba tuuakse positiivselt esile, et Orbán kaitseb EL-i piire – mida Itaalia ja Kreeka üldse ei tee.

Mul on piinlik, et Eesti valitsus ei julge isegi oma seisukohta võtta, veel vähem seda Brüsselis väljendada.

Kas mulle tundub või ongi nii, et isikud, kes ise välismaal elavad või Eestisse kolinud välismaalased (Abdul Turay) kirjutavadki valdavalt sellises võtmes?

[trs]

Krikule: Arvamuslood on esiteks kellegi isiklik arvamus ja teiseks oleneb nende välja andmine täpselt sellest, kes ja millise kvaliteediga lugusid suudab kirjutada. No Delhvi ja Postimehe ja teiste netiväljaannete puhul oleneb ilmselt esilehele jõudvate arvamuslugude valik ka sellest, kes kui palju klikke on kogunud ja palju eeldatavalt kogub.
Trummile: Kus selles esimeses väites demagoogia on, ma ei näe. Ma kahjuks ei saa seda artiklit täies mahus hetkel lugeda, aga alguse põhjal ma ütleks, et see artikkel räägib sellest, et mingi kahe uuringu vahelisel ajal on eestlaste tahtmine pagulasi vastu võtta oluliselt vähenenud ja miks ta on vähenenud. NSVL ja muud mõjurid olid olemas ka esimese küsitluse ajal.

E: Kriku viimane lugu on ju küll arvamuslugu ja minu arust mitte pagulasi imalalt kiitev?

[Kriku]

Arvamuslood on esiteks kellegi isiklik arvamus ja teiseks oleneb nende välja andmine täpselt sellest, kes ja millise kvaliteediga lugusid suudab kirjutada.

See on kahtlane väide. Kui mingi survegrupp otsustab endale sõbraliku väljaande üle ujutada oma propagandaga ja viimane avaldab kriitikavabalt kõike, mis sealtpoolt tuleb, on süüd mõlemal.

E: Kriku viimane lugu on ju küll arvamuslugu ja minu arust mitte pagulasi imalalt kiitev?

Keegi polegi väitnud, et kõik arvamuslood on ühte väravasse. See ei muuda asja, et ühe poole seisukoht on palju tugevamalt esindatud. Täpselt samamoodi kui kooseluseaduse eel.

Palun väga, artikkel täies mahus:

Pagulasvastasus kasvas suvega pea poole võrra
04. september 2015 00:30

Tuuli Jõesaar
Tuuli Jõesaar, tuuli.joesaar@epl.ee
Eesti Päevaleht

Värske uuring näitab, et ainult 22% inimesi on nõus pagulasi Eestisse vastu võtma. Veel kaks kuud tagasi oli pagulaste vastuvõtmise poolt 41% eestimaalasi. Ekspertide hinnangul on umbusu ja viha suurenemise taga kriisi üldine süvenemine, valitsuse halb kommunikatsioon ja inimeste soov uskuda oma hirme.

Ööl vastu eilset süütas seni tabamata kurjategija Vao pagulaskeskuse otsaseina. Juhuslikult valmis samal päeval Turu-uuringute AS-i värske uuring, mis küsis muu hulgas ka inimeste suhtumist pagulastesse. Tulemus on ehmatav, eriti paari kuu taguse seisuga võrreldes.

Turu-uuringute AS uuris ka oma juunikuises omnibuss-küsitluses, mida inimesed arvavad pagulaste ümberpaigutamisest EL-i määratud kvootide alusel. Tookord leidis 41%, et Eesti peaks pagulasi vastu võtma, kuid vastavalt oma võimalustele. Nüüd, augustis, kui pagulaste piirarvuks Eesti jaoks on määratud 150–200, kordas uuringufirma sama küsimust juba täpsustatud kujul. Kuni 200 pagulase riiki vastu võtmist aktsepteeris ainult 22% vastanuist. Seega on igasugune külalislahkus kiiresti kadunud, kui eestlased ütlevad „ei” isegi paarisaja inimese aitamisele.
Foto: Ain Liiva

Kerkib kolm peamist küsimust. Esiteks: miks eestlased muutusid kolme kuuga veel umbusklikumaks ja vaenulikumaks? Teiseks: kas vihkamine suureneb ja kas oodata on veel räigemaid rünnakuid? Kolmandaks: mida teha, et vihkamist vähendada?

Miks tigedus kasvas?

Võrdse kohtlemise eksperdi Kadi Viigi sõnul võib ühe aspektina esile tuua, et Eesti valitsuskommunikatsioon oli halb. „Alguses oli see üldse olematu, hiljem on püütud seda parandada, aga kõlama jäänud sõnumid on valdavalt negatiivsed. Meil on sotsiaalkaitseminister [Margus] Tsahkna, kes kohe alguses rõhutas, et eesmärk on vastu võtta võimalikult vähe pagulasi (nagu see oleks midagi väga halba), hiljem on sinna lisandunud mingid arusaamatud mõttevälgatused burkade keelamise teemal või nüüd Vao süütamise valguses seisukohad, et süütamise taga seisis keegi, kes tahtis provotseerida debatti, ja hoopis sallivuse eest seisjad külvavad viha,” ütles Viik.
Inimesed usuvad peamiselt seda, mis tundub nende hirmudele tõepärasem.

Valitsuse nõunik, psühholoogilise kaitse arendaja Ilmar Raag ütles aga, et pagulasteema foon on kriisi süvenedes muutunud mitte ainult Eestis, vaid tervikuna kogu Euroopas. „Ka Eesti ajakirjandus kajastab migrante välisuudiste kontekstis enamasti probleemina ja see loob ka fooni, mis ei süsti usku sellesse, et Eesti suudab olukorda kontrollida,” tõi Raag esile ühe põhjuse.
Pagulasteema foon on kriisi süvenedes muutunud mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas.

Teine väga oluline koht on sotsiaalmeedia, kus saavad haridustasemest hoolimata kõlapinda kõik seal osalejad. Ja just sotsiaalmeedias hakkas viha sel suvel kobrutama. „Suuremad ajalehed olid valdavalt liberaal-humanistlikul positsioonil. Sisuliselt edastati ka kõik, mida valitsus tegi või ütles, ehkki samal ajal kritiseeriti, et valitsus ei ütle piisavalt. Teisalt on ühiskonna moraalne paanika nii tugev, et traditsiooniline meedia ei ole enam piisav informeerimise vahend. Hüpoteesi korras võiks arvata, et sotsiaalmeediast sai sellise paanika olukorras olulisem kanal kui traditsiooniline meedia,” ütles Raag. „Kõige olulisema informatsiooni kättesaadavusest hoolimata uskusid inimesed siiski peamiselt seda, mis nende hirmudele tundub tõepärasem.”

Mis saab edasi? Kas viha koguneb veelgi?

Vao keskuse seina süütamine on muidugi lihtsalt labane kuritegu, mille toimepanija vaevalt oskab selgitada, kuidas ta lootis 50 inimese tapmisega ülemaailmset pagulaskriisi lahendada. Nüüd on küsimus: kas ees ootab rohkem sääraseid idiootlikke kuritegusid? „See, mis juhtus Vao keskusega, on paljude jaoks šokeeriv, kuid paraku võis midagi sellist ette näha. Seejuures on varjupaigataotlejate kodu süütamine kardetavasti ainult raskete vihakuritegude pika jada algus,” andis Eesti Pagulasabi juhatuse liige Ingi Mihkelsoo sünge ennustuse.
Vao pagulaskeskuse põlen Ain Liiva

Sisekaitseakadeemia rändeekspert Kert Valdaru osutas, et vihkamise vähendamisega tuleb tegelema hakata.

„Vastasus ei hakka iseenesest kasvama ega kahanema. Kõik sõltub sellest, kuidas me suudame enda jaoks pagulasteema lahti mõtestada ja selgeks rääkida. Kuidas me näeme pagulast: kas inimesena, kes põgeneb tagakiusamise ja vägivalla eest, või inimesena, kes on tulnud riiki mõttega ainult halba teha?” ütles Valdaru.

Mida saame teha, et viha edaspidi väheneks?

Uuringu koostaja Juhan Kivirähk tõi esile üsna olulise sarnasuse. „Võrdleksin praegust olukorda 1990. aastate keskel päevakorras olnud surmanuhtluse kaotamise küsimusega. Ka sellele oli rohkem kui 70% elanikkonnast vastu. Ometi otsustas toonane riigikogu euroopalike väärtuste kasuks,” ütles Kivirähk. Seega on üks võimalus, et riiklik poliitika peaks jõuliselt näitama sallivat eeskuju.
See on paljude jaoks šokeeriv, kuid paraku võis midagi sellist ette näha.

Ilmar Raag seevastu asetab põhirõhu tavakodanikele, kes mõjutaksid riigi ideoloogiat sallivuse poole. „Praeguses moraalse paanika olukorras on just kodanikuühiskonnal mängida võtmeroll, sest valitsus võib küll sõnastada oma tegevuse aluseks olevad väärtused, kuid see ei kanna mingit garantiid, et elanikkond selle kohe üle võtab. Teame ju niigi, et ükski valitsus ei oma Eestis 100% usaldusväärsust. Järelikult toimib asi ainult siis, kui kodanikuühiskonnas on inimesi, kes leiavad, et mõistlik rändepoliitika oleks meie kõigi ühine huvi. See toimib ju nii ka vastupidiselt, sest pagulasvastasus on samuti praegu omamoodi kodanikuühiskonna nähtus,” tõi Raag näite. Ta lisas, et igal juhul on ksenofoobse pinge jahutamine ja kultuurilise muutuse esilekutsumine alati väga aeglane protsess.

Mihkelsoo osutas, et suurte protsesside aeglusest hoolimata on tähtis, et igaüks tunnetaks selles oma väikest rolli. Nii nagu vaenajad kasutavad iga võimalust, et oma vihast teada anda, peaks ka sallivuse eestkõnelejad oma seisukohti väljendama. „Järgmine kord, kui satud vihakõnele peale näiteks kas bussipeatuses aega parajaks tehes, sügisesel grillpeol viibides või Facebooki uudisvoogu kerides, võta julgus kokku ja tõmba vaenu õhutamisele pidurit. Kui meid on palju, saame Eesti ühiskonna allakäigust loodetavasti jagu,” andis ta nõu.

[Reigo]

-

[Jaanus2]

Postimees ei ole päris lootusetu, viimasel ajal on ilmunud ka tõsisemaid lugusid sellest, kuidas asi tegelikult on ja et kõik ei ole päris tore. Arvamuslugudest - eile oli Merle Jäägeri arvamus sellest, et ahjualused on jõudnud Euroopa südamesse.

[Kapten Trumm]

Inimene on taolistel teemadel tavaliselt pealiskaudne ja vastus muutub seda objektiivsemaks, mida rohkem inimene asjadega kurssi end viib/viiakse ja mida rohkem küsimus teda ennast puudutab. Nii öelda subjekt täpsustub. Analoogselt peavad väga paljud vajalikuks Eestit kaitsma, kuid kui esitada täpsustavaid küsimusi, mis puudutavad nt inimese isiklikku panust, ohtusid ja riske, siis protsent langebki mürinal.