Põgeniketulv Euroopasse 2015-2017

[Kriku]

Paistab, et ühes varasemas postituses tsiteeritud säuts on ekslik: Sloveenia võtab ikka 2500 päevas, aga Austria 1500. Nii et Balkan on ikkagi osaliselt blokeeritud, aga teoreetiliselt saab Sloveeniast ka Itaaliasse edasi minna. Iseasi on, kui paljud seda tahavad, sest lõppeesmärk on ikkagi Saksamaa või Skandinaavia.

[Kasutajanimi]

Ei suuda kuidagi neist multi-kulti aktivistidest aru saada. Jahuvad kultuuride rikastamisest rahvaste kokkusegamise teel kuid isegi nemad on pilte maalinud ja värve kokku seganud ning peaks väga hästi teadma et erinevate värvide kokku segamisel saame ilmetu halli plöga. Tõsi, algfaasis veel segunemata värvid võivad üsnagi nauditavad olla kuid mitte lõpptulemus. Värvikirevat pilti nii maalida ei õnnestu. Haritud inimene peaks teadma, et kultuuride segamine annab sama tulemuse. Usutavalt ei taha nemadki oma lastele ega rahvale ilmetut tulevikku, ometi on nad oma rahva ja rassi hävitamisele agaralt kaasa aitamas. Järelikult ahned jätised kes klaashelmeste ja seeklite eest on nõus isegi oma vanaema litsimajja müüma kui vaid keegi maksaks. Ei suuda neid mõista ja paremat seletust asjale ei leia.

Nad lihtsalt ei ela seal piirkonnas kus võib peksa saada. Nende ainuke kogemus välismaalastega on nagunii välistudengid lähimas ülikoolis: "see kutt/neiu on täitsa okei, ju siis nad on kõik okeid, las tulevad".
või käivad kusagil etnilises restoranis:
"need tegelased teevad ju väga head toitu, ma ei näe kuidas keegi võiks neid vihata"

jne.

[Kurjam]

Veel on tulekul kaamelikasvatuse spetsialiste ja palmiraputamise eriteadlasi.

http://uueduudised.ee/ft-el-kavandab-20 ... iikidesse/

[Westland]

Otsetoomisel on see eelis,et jääb ära igasugune tulnukate ümberjagamise juriidiline virrvarr,sunnimeetodid jne.Hästi ei kujuta ette,kuidas oleks võimalik Saksamaal jala maha saanud ''lotovõitjat'' rahumeelselt veenda muretut pagulaspõlve nautima Müncheni asemel hoopis kusagil Alutaguse metsade vahel?

[Kriku]

"The Economisti" mõni päev vana (16.10) artikkel läbirääkimistest Türgiga:

In exchange, Mr Erdogan is seeking around €3 billion ($3.4 billion) in aid, via an EU trust fund. Visa-free travel for Turks inside the EU’s Schengen zone, another big prize, may be granted next year, if Turkey agrees to readmit illegal third-country migrants who reach Europe via its territory. Perhaps most strikingly, the leaders agreed last night to “re-energise” Turkey’s long-stalled bid to join the EU. This would come via the opening of fresh “chapters” (negotiations in specific policy fields).

Laual siis 3 miljardit eurot, järgmisel aastal viisavaba reisimine Schengeni alas (kui Türgi võtab tagasi kolmandate riikide kodanikud, kes on Türgi kaudu EL-i reisinud - sarnaselt Dublini regulatsioonile siis) ja EL-iga liitumiskõneluste taastamine. Need peatati enne Erdogani viimast autokraatiahoogu eelkõige Prantsusmaa ja Küprose vastuseisu tõttu. Praegu suhtuvad sellesse mõttesse skeptiliselt näiteks Austria ja Küpros. Türgi soovib ka "turvalise riigi" staatust, millele mitmed Euroopa valitsused vastu on ja Erdogan nimetas EL juhte "ebasiirateks". EL-is aga pandi eelmisel nädalal ilmuma pidanud raport Türgi edusammudest liitumiskõlbulikuks saamisel mõneks ajaks kalevi alla. Eilne "The Independenti" artikkel "räpasest tehingust" ei lisa midagi uut.

Väidetavalt on Saksa parlamendis armeenlaste genotsiidi eelnõu edasi lükatud.

Koalitsioonipoliitikud tahavad piiri sulgeda (saksa k.).

Saksamaa pakub Kreekale finantsabi põgenikekriisiga toime tulekuks.

---

Poola loodab koaleeruda Hispaaniaga püsivate kvootide vastu. Merkel tahtis viimasel tippkohtumisel märkida, et immigratsioonipoliitikaga tuleb edasi tegeleda ning mainida ka Euroopa Komisjoni tulevasi soovitusi. Saksamaad toetasid Austria, Holland ja Rootsi, vastu olid Tšehhi, Ungari, Poola, Rumeenia ja Slovakkia. Hispaania ebales ja soovis rohkem selgitusi, Prantsusmaa soovitas samuti pehmemat sõnastust. Poola peaminister ütles, et palju rohkem maid oleks vastu püsivale kvoodisüsteemile kui 120 000 jaotamisele (loodame, et ka Eesti!). Euroopa Komisjon on siiamaani optimistlik ja tegelikult oleks ka Hispaania vastuseisu puhul hääled ikkagi koos.

---

SVP sai Šveitsis isegi 65 kohta 200-st. Sama asja kohta "Financial Times:"

The results were “an indication of what will happen” elsewhere in Europe and would worsen Switzerland’s relations with the EU, said Patrick Emmenegger, a political scientist at St Gallen university.

Although Switzerland has been relatively unaffected by the refugee crisis, especially compared with neighbouring Germany and Austria, fears have risen of uncontrolled immigration. Foreigners comprise 24 per cent of its population.

The SVP is one of Europe’s longest established, ultraconservative political parties. As well as arguing for tougher controls on immigration, it opposes Switzerland joining the EU. Christoph Blocher, a wealthy businessman and its veteran leader, sprung to international attention in the early 1990s when he prevented EU membership.

During the election campaign, the SVP warned of “asylum chaos” across Europe, and Mr Blocher told the Financial Times that the refugee crisis had shown the Schengen agreement on free movement of people across Europe — of which Switzerland is a signatory — to be unworkable.

---

Kui Suurbritannia valitsus tahab, et riik EL-i jääks, tuleb referendum korraldada võimalikult varsti.

Eurotunnel on taaskord sissetungi tõttu suletud.

---

20 päeva pärast läheb Balkanil külmaks. Ma ei kujuta ette, mis siis saama hakkab. Saksamaal ju ka paljud inimesed elavad siiani kas telkides või mingites suurtes ruumides, mida on raske kütta. Öökülmadega väljas elada on igal juhul karm, aga nad on ju soojalt maalt ka. Hakkavad jääma tuhandete kaupa kopsupõletikku ja sellesse ka surema - kui ka panna antibiootikumid peale, on paranemiseks ju ikkagi sooja tuba vaja? Haiglakohti ka kindlasti ei ole nii palju.

Tuhanded rändurid (kas pole ilus sõna?) on Horvaatia-Sloveenia piirile lõksu jäänud. Sloveenia ei lase neid sisse, Horvaatia enda poole tagasi. Viimane säuts on 1800 inimesest, kes on juba 12 tundi lageda taeva all ootamas.

Ungari taastab piirikontrolli Sloveeniaga. Ajutiselt muidugi.

---

Uruguai võttis 5 Süüria perekonda, aga sai lõputult vinguva seltskonna.

[Kriku]

EPL tasuline artikkel Lea Larinilt, "Sirbi" tegevtoimetajalt. Kas kellelgi on...?

[lamjak]

EPL tasuline artikkel Lea Larinilt, "Sirbi" tegevtoimetajalt. Kas kellelgi on...?

Kellelgi on.

„Ettevaatust, natsipäkapikk!”ja „Appi, sallivusrünnak!”
19. oktoober 2015 00:10
Lea Larin, ajalehe Sirp tegevtoimetaja


Foto: Andres Putting

Valitsuse jaanalinnumäng on pagulasprobleemi puhul mõistliku dialoogi väga keeruliseks muutnud.

Selliseid pilte pole Eestis ega Euroopas nähtud. Üha rohkem me igapäevast teadlikkust loov sotsiaalmeedia toob reaalajas meieni pildid nii põgenikest, kes jalgsi läbi Euroopa marssides endale kodu otsivad, ja Euroopasse 21. sajandil kerkivatest taradest kui ka rongkäigust, mis tõrvikute valguses Toompealt Vabaduse Risti manu laskub. Justkui elaksime taas keskajal.

Euroopa on silmitsi Teisest maailmasõjast saati suurima humanitaarkriisiga. Kriisiga on silmitsi ka Eesti, sest oleme Euroopa ja euroopaliku kultuuriruumi osa. Tahame seda või mitte. Selle kriisi tõttu on Eesti ühiskondlik alateadvus ja ka avalik väitlusruum lõhestunud.

Valitsus ei teinud alguses kommunikatsioonis ega kriisiks valmistudes kahjuks häid valikuid. Kas seetõttu, et tulevaks poldud valmis (mida olen valmis siiralt uskuma), või salajase rahvuslik-konservatiivse ilmavaate pärast, mis liberalistliku ja võib-olla ka sotsiaaldemokraatliku pealispinna all tuksub. Selmet algusest peale keskenduda, olukorda võimalikult ausalt selgitada (ja selgitada ja selgitada) ning silmanähtava kiirusega kerkivad hirme kõnetada, keskenduti Eesti-siseses kommunikatsioonis arvumaagiale: läheme ja kaupleme võimalikult väikse arvu. Ühtlasi keskenduti eitusele: meie oleme kvootide vastu, meie eesmärk on riikide vabatahtlik panustamine. Selline jaanalinnumäng toitis pinnast, millelt nüüd vaatavad vastu loosungid „Ei ühtegi pagulast!”, „Meie ei taha „neid” siia!”, „Olen vastu!”, „Vihkan!” ja vägivallaga ähvardamine. Pea liiva alla pistmine paistis signaalina, et ka valitsus ei taha neid siia. See justkui andis õiguse olla rahulolematu pagulasi peale sundiva Brüsseliga ja olla vastu pagulastele endile.

Hea, et nüüdseks on valitsuse tasandil hakatud siia saabujate vastuvõtuks valmistuma ning kaasama asjaga seotud vabakondi, organisatsioone, asutusi ja ettevõtteid.

Burkad ja vihakõne

Ent nüüd tundub kohati, et kahe vastasleeri – „Ettevaatust, natsipäkapikk!” ja „Appi, sallivusrünnak!” – vahel dialoogi tekitamine on üsna lootusetu ettevõtmine.

Lahendusele ei vii lähemale ei näpuga viibutamine, ülalt alla vaatamine, ninakirtsutamine ega ka moraalsesse üleolekusse rüütatult mõttekaaslastega ühtekoondumine. Pole vaja keelata burkasid ega vihakõnet. Vastasleerid peavad teineteist rahulikult ära kuulama. Mõne hirmu võiks kaotada ka see, kui räägitaks rohkem Eesti senisest kogemusest varjupaigataotlejatega. Eestis varjupaika taotlejad ei saa ju naksti! kodakondsust ega elamisluba, vaid üheks kuni kolmeks aastaks ajutise elamisloa. Enamasti üheks. Vahest aitaks seegi, kui avalikult identifitseeritaks netis trollijad, kes silmanähtavalt vaenuleeki õhutavad.

Muidugi tahaks osa meist ümber lükata kõik välismeedias meie ja laiemalt Ida-Euroopa riikide kohta viimasel ajal ilmunu ning maailmale teada anda, et kõik eestlased pole rassistid. Või siis hoopis teada anda, et kõik eestlased ei poolda pagulaste jaotamist ega Eestisse saabumist. Ent kus nad siis olema peaksid? Valdav enamik sõjakollete põgenikke ja pagulase staatuse saanuid elab ju konfliktikollete vahetus naabruses asuvates võrdlemisi vaestes riikides ülekoormatud põgenikelaagrites. Nende toitlustamine hakkab juba rahvusvahelistelegi organisatsioonidele üle jõu käima.

Vaadates telekaamerate ees esinevaid söögiga või peavarjuga rahulolematuid põgenikke, ei mõtle me sellele, et iga hinna eest kaamerate ette tikkujaid on igas riigis ning rahvuse- ja vanuserühmas. Me ei mõtle ka sellele, kuivõrd kaamera neid kaadreid vajab ning kui palju meedia põgeniketulva kajastades ja edastatavaid kaadreid valides meie teadvust programmeerib ning stereotüüpe loob, taastoodab ja kinnistab.

Tara ümber Eesti

Paraku pole meie kollektiivne alateadvus siiani üle saanud ei Teise maailmasõja traumast ega ka okupatsiooniajast. Seetõttu saavad esile kerkida ja kandepinda leida mõtteavaldused, et mõnisada või mõni tuhat siia (suure tõenäosusega ajutiselt) elama asuvat põgenikku suudavad ohustada meie heaolu, kultuuri ja isegi eksistentsi eestlastena. Kõrvale heidetakse fakt, et sel sajandil on Eestist välismaale lahkunud umbes 50 000 inimest rohkem, kui on Eestisse tulnud, ja kõige rohkem on lahkujate seas 30–34-aastaseid naisi.

Ent samal ajal on pinnast mõtteviisile, et kõik põgenikud on tulnud Euroopasse hea elu peale, meie töökohti ära võtma ja samal ajal tänu abirahale luksuslikku elu elama.

Olematud argumendid

Kas keegi Eestis tunneb, et siin juba elavad välismaalased takistavad tal kuidagi oma elu õnnelikult elamast? Kas tõesti keegi suudab ja oskab tõenduspõhiselt esitada argumendid, miks Eesti ühiskond on valmis kohanema ja rahulikult koos eksisteerima just 130, aga mitte 330, 3300 ega 33 000 võõramaalasega?

On mõistetav, et ajakirjandus ei taha äärmuslastele pinda anda. Kuid tähtis oleks äärmuslikelt võõraviha propageerijatelt küsida, kui kaugele on nad valmis minema. Kas nad pooldavad pagulaste eemalhoidmiseks Eesti ümber tara ehitamist? Kas nad usuvad, et esindavad kogu eesti rahvast? Kas nad oleksid valmis võtma vastutust, kui oleksime sunnitud tagasi maksma eurotoetused ja Euroopa Liidust lahkuma?

Tegelikkuses on valik ju lihtsam: kas tahame aidata või mitte. Kas oleme solidaarsed või mitte. Inimkonna algusaegadest kehtinud kirjutamata reegli alusel on ohus viibijale ikka pelgupaika pakutud.

Kuid oleme kriisis ja informatsiooniajastul pole võimalik kommunikatsioonitarasid püstitada. Tuleb meeles pidada, et kriisikommunikatsioon eeldab kiiret reageerimist, avatud olekut ja ausust.

Selle artikliga algab Eesti Päevalehes reedeni vältav sari, kus liikumise Sõbralik Eesti eksperdid kirjutavad rändekriisi eri tahkudest. Kutsume registreeritud kommentaatoreid internetis oma arvamust avaldama. Igal õhtul kell 17-19 ootame jälgima http://www.epl.ee koduleheküljel ka artiklist ajendatud online-debatti. Täna löövad peale autori kaasa Ilmar Raag valitsuse kommunikatsioonibüroost, Maarjo Mändmaa AS-ist Hoolekandeteenused ning Janek Mägi siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonnast.

[kana tagumik]

Aitüma hoiatamast, artiklist, mis alguses tõotas tulla selline mõlema poole äärmusi nuhtlev, sai ikka lõpuks sallijate hääletoru.

[Some]

On mõistetav, et ajakirjandus ei taha äärmuslastele pinda anda. Kuid tähtis oleks äärmuslikelt võõraviha propageerijatelt küsida, kui kaugele on nad valmis minema. Kas nad pooldavad pagulaste eemalhoidmiseks Eesti ümber tara ehitamist? Kas nad usuvad, et esindavad kogu eesti rahvast? Kas nad oleksid valmis võtma vastutust, kui oleksime sunnitud tagasi maksma eurotoetused ja Euroopa Liidust lahkuma?

Kusjuures, ma tegelikult pooldaks EU-st lahkumist. Väga ja väga NSVL juba oma tohutu bürokraatia, komisjonide, ülereguleerimise ja otsustusõiguse koondumisel üksikisikute kätte. Me kaotaks 10% eelarvevahenditest aga võidaksime paindlikuses omaenda majanduspoliitika (ja lihtsalt poliitika) teostamisel. NATO, Schengeni jms vasatastiku kasulike lepingutega võiks muidugi edasi jätkata.

[Kriku]

Ühtlasi keskenduti eitusele: meie oleme kvootide vastu, meie eesmärk on riikide vabatahtlik panustamine. Selline jaanalinnumäng toitis pinnast, millelt nüüd vaatavad vastu loosungid „Ei ühtegi pagulast!”, „Meie ei taha „neid” siia!”, „Olen vastu!”, „Vihkan!” ja vägivallaga ähvardamine.

See põhjuslik seos on üpriski arusaamatu.

Ent kus nad siis olema peaksid? Valdav enamik sõjakollete põgenikke ja pagulase staatuse saanuid elab ju konfliktikollete vahetus naabruses asuvates võrdlemisi vaestes riikides ülekoormatud põgenikelaagrites. Nende toitlustamine hakkab juba rahvusvahelistelegi organisatsioonidele üle jõu käima.

Nagu siin lõngas korduvalt selgitatud, on see argument täielik jama. Ainuüksi Saksamaale võetavate pagulaste peale kulutatavate summadega saaks põgenikelaagris ülal pidada kas kõiki Süüria pagulasi või vähemalt suurt osa neist.

Kõrvale heidetakse fakt, et sel sajandil on Eestist välismaale lahkunud umbes 50 000 inimest rohkem, kui on Eestisse tulnud, ja kõige rohkem on lahkujate seas 30–34-aastaseid naisi.

Raske uskuda:

2004-2014 mehi -6100, naisi -15000. Millegipärast ei saa Statistikaametist varasemaid aastaid otsida :s

Kas keegi Eestis tunneb, et siin juba elavad välismaalased takistavad tal kuidagi oma elu õnnelikult elamast?

Jah.

Kas tõesti keegi suudab ja oskab tõenduspõhiselt esitada argumendid, miks Eesti ühiskond on valmis kohanema ja rahulikult koos eksisteerima just 130, aga mitte 330, 3300 ega 33 000 võõramaalasega?

Jah.

Kas nad oleksid valmis võtma vastutust, kui oleksime sunnitud tagasi maksma eurotoetused ja Euroopa Liidust lahkuma?

Tagasi maksmise jutt on selge jamps Lahkumise osas sõltub vastus numbrist.

Selle artikliga algab Eesti Päevalehes reedeni vältav sari, kus liikumise Sõbralik Eesti eksperdid

Kas tasuks seda sarja siia ka edaspidi tiražeerida...?

[Kriku]

Veel ummikutest Balkanil

[Fucs]

Ka minu arust on see artikkel täielik jamps. Kui mul oleks aega, siis kirjutaks lausa vastuartikli. Kas lugupeetud Kriku ei viitsiks seda hea sõnsseadjana ja teemas väga hästi orienteeruvana äkki paljude meeleheaks teha? Sellised lambiväidetega arusaamatud udubaarikirjutised vajavad hädasti pädevat vastust.

[Kurjam]

Ungari sai oma piiri pidama.

http://uueduudised.ee/ungari-piiri-sulg ... vale-lopu/

[Kriku]

Võib-olla tasuks enne kogu sarja ära oodata ja siis kirjutada. Sisetunne ütleb, et pärleid sealt tulekul on...

Teisest küljest, mitte midagi see kirjutamine ei muuda. Kirjutaja isiklikku populaarsust võib-olla tõstaks, aga kui pole tahtmist ise poliitikuks hakata, on sellest üsna ükskõik. Avaliku ruumi reostamine vale ja demagoogiaga on muidugi kahetsusväärne, aga see toimub kogu aeg nagunii. Ajakirjanduse kallutatusest on siin lõngas juba palju juttu olnud ning ebatasakaalu hoovad on ikka artiklisarjade tellijate, mitte kirjutajate käes. See, et EPL tellib debati ühelt osapoolelt nädalase artiklisarja, on ju täiesti ilmselge propagandarünnak. Minu arvates sealjuures küllaltki kahjutu - ei usu mina, et praegune valitsus hakkaks midagi teisiti tegema niisuguste artiklite põhjal või et märkimisväärne osa lugejatestki nii kergesti mõjutatav oleks.

Tuul on Euroopas pöördunud. Selleks, et mitte aru saada, et praeguses õhkkonnas oleks mõõdutundetu külalislahkuse (vahet pole, kas 330 või 33 000) viljelemine poliitiline enesetapp, peab ikka päris loll olema. Ma võin nendest meie pehmuritest ja karvastest arvata igasuguseid asju, aga seda nüüd küll mitte. Kui ma enne veel kahtlesin (võimalik, et alusetult), kas nad ikka on südamega asja juures, siis kasvõi oma naha päästmiseks jokutavad nad nüüd nende piirarvudega nagu jõuavad. Sõbralikud ja sallivad jäävad lõpuks samasugusteks ullikesteks nagu Siim Tuisk ja muud tüübid, keda 15 aastat on kanaliseeritud TOM portaali, jääkeldrisse ja muudesse niisugustesse konkudesse.

Ma hetkel oletan, et 50% tõenäosusega jääb see 523 viimaseks seltskonnaks, kes meile pähe määritakse ja 50% tõenäosusega tuleb teist sama palju veel võtta. Rohkem küll ei tahaks enam uskuda. Seda, mis neist 1000 saab, olen kuskil eespool kirjutanud ja olgem ausad, ainuke asi, mida nad siin meile reaalselt teevad, on tasuta kampaania EKRE-le.

---

Kümned tuhanded süürlased põgenevad valitsusvägede pealetungi eest Aleppo all.

Dr Zoabi told the BBC's Newsday programme that he had seen at least 70,000 people on the move in the countryside south of Aleppo.

"We saw only people who do not have even tents, any shelter, whatever. People were asking for some food, sandwiches even," he said. "There is no medical support."

"The shelling is so fierce. The sky was filled with jet fighters, with helicopters, and people are terribly scared. They are scared to death."

Pommitavad neid aga Putini kotkad.

[Siga]

Tegelikkuses on valik ju lihtsam: kas tahame aidata või mitte. Kas oleme solidaarsed või mitte. Inimkonna algusaegadest kehtinud kirjutamata reegli alusel on ohus viibijale ikka pelgupaika pakutud.

Demagoogia.
Vähe on eestlasi või ütleme siis eestimaalasi, kes deklareeriksid, et hädas olijatele mingitki abi anda ei tohi. Tohib ikka, ütleme, et meditsiinilist, rahalist või toiduabi ei keelaks keegi. Kui küsimus tõstatatakse eluruumi ja sotsiaalsfääri jagamisest, siis valupunkt ongi kitsamalt just siin. Halvastivarjatud saladus on, et alternatiive isegi ei arutatud vajaliku tõsidusega.
Siit tekib omakorda küsimus, et kellega siis solidaarne olla või kellega mitte, või kas üldse saab rääkida solidaarsusprintsiibist, kui valida on ainult poolt ja vastu ka neil, kes abistamisest kunagi isegi keeldunud pole, kuid eelistaksid mõistlikumaid lahendusi.
Selline solidaarsus haiseb diktaadi järele rohkem, kui vaja oleks. Kui me lisame siia varjatud ähvarduse (tõsi, täiesti meelevaldse, et mitte õelda jabura) mingitest eurotoetuste tagasimaksmisest, siis ei saa enam solidaarsusteemat arutadagi, see on juba ehe sund.