Snaiprikoolituse (täpsuslaskurid ka) asjad

[Kapten Trumm]

No need riistad, mis täna vajavad kuskil juhtimiskongis reaalselt voolu, ei vaja enda toitmiseks 5-9 kW 100 kilo kaaluvaid genekaronte.
Et laadida mõned akud ja hoida töös mõned läptoptid ja LED valgustid, on vajalik võimsus paarsada vatti. Selle genereerimiseks vajalik genekas kaalub 20 kilo ja on keskmise lauaprinteri suurune. Küsimus pole ka vanuses, kasutatakse ka päris uusi, aga ikka sama suuri, kuna võimu on, siis saab soojapuhuritega telke kütta ja halogeenprozektorite valgusel suppi jagada. Kõik taoline värk hakkab ligi tõmbama õhus lendavat metalli, vastase snaipreid sealhulgas. Miks oleks veel parem peaauhind kui üks suitsu tegev kolonelleitnant prosede valguses maha nottida? Isegi headele TL-dele täiesti jõukohane töö.

[kaur3]

Mis snaipripüssid peaks alles jääma jänkidel.

http://www.dtic.mil/ndia/2015smallarms/Alessio.pdf

Sako M10 läheb sama teed, mis jänkid ennustavad. Lingi all väike Soome optikamüüjate ülevaade.

https://www.facebook.com/permalink.php? ... 7495057018

USA HK foorumis levitab vana HK köögipoole mees juttu 417 võidust CSASS-i konkursil.

Default
Quote Originally Posted by ztunelover View Post
Anybody know the reasoning for going 417 instead of 416?
.

Just look at the imagery of ISIS, or the Russians in the Crimea. Many more 7.62x54mmR weapons in the small units. 5.56mm rifles compete very poorly with those in most environments.
These guns are for German SOF who already have plenty of 5.56mm LMG's and carbines.
Italy is going the same route (two 7.62mm ARX200 rifles per squad), as are other countries.
America is still "studying it".

Rumor on the street is that HK won the US Army CSASS (Compact Semi-Auto Sniper System) competition but I can't confirm.

G3Kurz

[Leo]

Käesolevad Eesti snaiprite eriala käisemärgid on kasutusel juba aastaid, esinevad ka rohelisena, viimasel ajal nähtud Hispaanias koos skautidega, jagatakse kaadrisnaipritele peale snaipri eriala kursuse lõpetamist. Märke täiendatakse peale erialast välismissiooni või täiendõpet ja vastavalt teenistusaastatele, nii ei eriala mehed näevad ühe pilguga ära, kui palju on erialal oldud ja väljas käidud.

[Leo]

Usaldusväärsest allikast tuli teade, et Norrast ostetud täpsuspüssid NM 149 maksid meile suurusjärgus 700 € komplektist, selle eest saadi siis relv koos optilise sihiku ja lisasalvede ning kandekotiga. Relvapäevikuid ja usaldusväärseid andmeid kui palju mingit relva on kasutatud, ei ole, kuid silma ja mõõdikute järgi oletatatakse, et keskmiselt on nendest ikka mitu tuhat lasku tehtud, nii et relvade amortisatsioon on päris korralik. Aitäh mehed!

[toitst]

Usaldusväärsest allikast tuli teade, et Norrast ostetud täpsuspüssid NM 149 maksid meile suurusjärgus 700 € komplektist, selle eest saadi siis relv koos optilise sihiku ja lisasalvede ning kandekotiga. Relvapäevikuid ja usaldusväärseid andmeid kui palju mingit relva on kasutatud, ei ole, kuid silma ja mõõdikute järgi oletatatakse, et keskmiselt on nendest ikka mitu tuhat lasku tehtud, nii et relvade amortisatsioon on päris korralik. Aitäh mehed!

Mis selle otsene põhjus on, et EKV kasutab neid skandinaavias läbihooratud riistu? Kas sõduri elu on väärtusetu, kasutatakse vaid treeningrelvadena täpsuslaskuritele baasväljaõppe andmisel, ei soovita idanaabrit provotseerida või miskit muud? Kas nendele relvadele on meil ette nähtud mingi erimoon või lastakse seda, mida automaatide ja kuulipildujategagi? Mis selle läbikulunud värgi reaalne täpsus võiks olla? Uus, ilma optiliste lisanditeta relv peaks maksma mingid 3000 eurot, tegelikult probleemi lahendus on vaid mõnes miljonis sümboolses euros.

[alban]

Mis selle otsene põhjus on, et EKV kasutab neid skandinaavias läbihooratud riistu?

Kas mõni eelkirjutanu omab praktilist kogemust konkreetsete relvadega, et neid ärahooratuteks nimetada? Või iriseme jälle oma eelarvamuste ja kuulujuttude pinnalt?

[Medusa]

Omab, aga kirjutab hiljem oma tähelepanekutest

[Madis22]

Reservistist jao täpsuslaskur, kes väikese tõenäosusega vahepeal harjutada on saanud, peaks Norra hooratud poltlukuga täpsemalt laskma, kui sama jooksutihedusega AK4st. Vähemasti viimane Kaitse Kodu kirjutab, et poltlukust olla lihtsam täpselt laskma õppida kui poolautost.

[Kapten Trumm]

Mis selle otsene põhjus on, et EKV kasutab neid skandinaavias läbihooratud riistu?

Kas mõni eelkirjutanu omab praktilist kogemust konkreetsete relvadega, et neid ärahooratuteks nimetada? Või iriseme jälle oma eelarvamuste ja kuulujuttude pinnalt?

Extra valvepatriootidele: eelmine nädalavahetus oli vastavateemaline kursus, oleksid saanud siis parimatelt otse küsida?
Siis sa sellist lollakat kommentaari poleks kirjutanud.

Toitst on üsna täpselt probleemi tuuma tabanud.

[alban]

Äkki siis lugupeetud kaasfoorumlane valgustab mida seal snaiprivastase tegevuse koolitusel ka räägiti nende relvade kohta. Saaks ka ise teada kui loll ma olen.

[Medusa]

Ei ütleks, et lollakas kommentaar on. Parem võiks tunnistada, kes see pärdik seal mainitet koolitusel oma kaasvõitleja(te)ga isiklikuks läks ja oma mina-olen-munadega-mees pläusti ajama hakkas.

Miks ei ole lollakas? Sest see on õigustatud küsimus, mille alusel ühte või teist relvasüsteemi ikalduseks nimetada.

Aga NM-149, nii orig kui moditud kujul. Väga põhjalikult lahkama ei hakka, sest pole hetkel vaja, kuid tehnilisest poolest võttes käib lukk ja salv palju raskemalt, võrreldes Tikka või TRG-ga.Ühest küljest Mauseri-luku eripära, teisalt ka luku vanadus. Minu kasutada olnud originaalil oli luku peal sõjaaegsed markeeringud. Aga see on relva eripära, või isikupära, ning sellega saab harjuda. Mis rohkem häiris algupärasel relval, oli see, et optika kiirkinnitusjalgade pöördhoovad olid lukustatud asendis ettepoole pööratud, ning jäid liikumisel kergesti kuskile taha kinni ja hakkasid vaikselt avanema. See tähendab varsti relva küljest ära läinud optikat. Algupärane optika on siis 6x42 Schmidt&Bender (samasugust võite minna Tallinnas Nordarmi kontorisse imetlema ja soovi korral ostma), ballistilise trumliga (tundus olevat tehtud tavalise 145-147 graanise FMJBT jaoks). Poltlukuga ekvivalent Galja SN&Nimrodile, sisuliselt. Optika oli väga lihtne, tavalise nn saksa postig ristiga (nr 4, german post, whatever), aga kasutatav ja mina suutsin sellega 600 m piires torso laiuse järgi hakkama saada. Siin räägime muidugi täpsusest minute-of-man. Minu käes olnud relv jooksis kuskile 700 meetrini enam-vähem rahuldavalt, täpsusega moa juures (RUAGi 168gr HPBT-ga), sealt edasi hakkas rohkem hajuma ja tabamused olid lopergused. Kuna relva kaliibriks mõõdeti 7,63, siis arvan et kuuli langenud kiiruse ja kulunud raua koosmõjuna see nii läks

Moditud NM-ga oli sarnane kogemus. Kuni 700 m oli stabiilselt sub-moa, sealt edasi läks lappama. Paremad eksemplarid vedasid ka kuni kildini välja. Ses mõttes saab selle relvaga tööd teha, ja ilmselt on see stabiilsem platvorm M14-ga võrreldes.

Kas see on mõistlik lahendus? 7,62 kaliibris olen ise pigem poolauto usku. Kvaliteetne poolauto teeb poldi töö ära, samas pakub suuremat salve ja tulekiirust, ning osadel juhtudel on sellest kasu, poltluku eelised tulevad minu jaoks alles magnumkaliibriga piisavalt põhjendatult esile. Sama 6x sihikuga ja piisavalt tutika AG-3/AK-4 tundin ennast vähemalt sama hästi, kui poldiga, ja relva täpsus võimaldas pooliku tellise pihta sihitud laske teha, 500 m laskekaugusel. Aga võrreldes M14-ga on NM edasiminek. Siiski juba vastav relvasüsteem, mis on ka päriselt snaipri tööks ette nähtud, ja esialgu väljaõppeks, kogemuste omandamiseks, käib küll. Need relvad ka kuluvad (veelgi rohkem praeguse tasemega võrreldes) ja nende pealt on ehk suurem võimalus saada upgrade Tikka või TRG näol. Jah, saaks ka paremini, aga kui valikuks on kas see, või mitte midagi, siis pigem see. Ega relv ilma inimeseta lase.

[Leo]

Medusa kirjeldus vastab üldjoontes teiste laskurite kogemustele, kes on Norra mauseriga harjutanud. Eksemplaridel on suured vahed, see on kõikide kulunud relvasüsteemide teema, näiteks Galil SNide hulgas oli juba 10 a tagasi seis selline, et 10 % relvadest olid head korras, sest neid oli vähe kasutatud, ülejäänutest kolmandik natuke kulunud, ei vaja remonti, kolmandik keskmiselt kulunud, kuid remonditavad ja kolmandik väga kulunud või katki, sisuliselt kõlbulikud varuosadeks. Selle inventuuri tegid inimesed, kes päriselt teadsid, mis on täpsusrelva ülesanne ja nõuded. Olen sama meelt, et 308 on tänapäeval armee täpsuspüssina teema peamiselt poolautona, sest need on piisavalt täpsed ja suure tulekiirusega. Poltlukud peaksid olema magnumid. Pooletolliste puhul jälle eelistaksin poolautosid, samad põhjendused kui 308 poolautodel. See on ju peamiselt soomusevastane relv ja siis on oluline lasta võimalikult kiiresti ja piisava täpsusega. Ülipikkade laskekauguste jaoks 50 BMG pigem ei sobi, kui need on teemaks, siis on selleks paremaid kaliibreid olemas.

Mind morjendab see, et KJ läks teadlikult (või siis otsustajate lolluse tõttu) eriala arendamise asemel eriala halvendamise teed. Norra mauserid olid juba kasutuselevõtmise hetkel ehk 1980ndatel vananenud, sest lukuraamid olid pärit 1940ndatest ja sihikud 50ndatest. See, et neile pandi uued rauad, oli positiivne, kuid näiteks põsetugi kabale unustati ära, nii et ka norrakate algses loomingus on tunda sellist "teeme midagi ära, et saaks kasti linnukese kirja" suhtumist, mis väga ilmekalt kirjeldab ka EKJ täpsuslaskmise ümber toimuvat. Kui kellelgi oleks julgust kokku lüüa, kui palju töötunde ja € on tuulde lastud igasugu kodukootud projektidega täpsusrelvade ümber, siis see summa on ilmselt soolane ja keegi peaks lahti lastama või isegi kinni pandama. Erasektoris niimoodi aastaid ilma tulemuseta töötades oleks king päris kiire tulema. Samal ajal jänkid tegutsesid jalaväe M24 ja merejalaväe M40 ümber ja hoopis paremate tulemustega. Näiteks optika on nendel relvadel oluliselt parem kui norra püssidel. Jänkid on oma tuhandete täpsusrelvade pööritamise kogemusega jõudnud tõdemuseni, et kroomimata täpsuspüssi raud talub kui 5000 lasku hea täpsusega ja siis veel mõned tuhanded lasud võib olla väljaõpperelv või kusagil reservis. Sealt on lihtne välja arvutada, palju relvasüsteemi eluiga on. EKJ Sako TRG 42 nõue oli alla 1 MOA täpsus kuni 10000 lasku ja soomlased panid varuraua iga relvaga kaasa, sest Soome KJ sadade TRG 42 pööritamisel on see, et see piir jõuab kätte 7-8000 lasu järel, halva hoolduse korral oluliselt kiiremini. Rauda ja muid kuluvaid osi saab muidugi vahetada. Näiteks TRG varuraud maksab hetkel suurusjärgus 1000 €, suuremal tellimisel ilmselt 25-30% odavam, mis on normaalne soodushind riiklikule tellijale. Kaasaegsete 308 Win poltlukkude hindadest niipalju, et Tikka T3 Tactical maksab suurusjärgus 1000 €, müüakse normaalse optikaga ja lisadega ehk täpsuslaskmiseks kohandatud komplekte 1800€ eest.

Neid asju teades tuli ikka päris kuri meel peale, kui kuulsin, et norrakad küsisid oma uunikumide eest peaaegu uue püssi hinna. Ma oleksin sellises olukorras need ostmata jätnud, sest kordan veelkord, poltlukk kaliibris 308 on samm tagasi, poltlukud peavad olema magnumid!

[Kapten Trumm]

Miks ei ole lollakas? Sest see on õigustatud küsimus, mille alusel ühte või teist relvasüsteemi ikalduseks nimetada.

Asjatundjad on selle norra Mauseri suhtes üldiselt kriitiliselt meelestatud, küsimus pole mitte ainult moraalses vananemises (kaliiber), vaid ka relvade kulumisastmes. Sapine olin ma aga seepärast, et kas mitte polnud see sama isik, kes jalaväe relvastuse osas pidas mõttekaks uute automaatide ostmist. Millest siis selline meelemuutus?

EKJ snaiperrelvastuse vajadus on lihtsalt nii väike, et vajaminev korralik kraam maksab suhteliselt ebaolulise summa. Tegemist ikka ei ole ju massikasutuse automaatidega, kus 100 m kaugusel rinnakuju tabamist võib lugeda kasutatavaks relvaks. Arvestades, kuidas idanaaber täna valmistub snaiprisõjaks, on sellise WWII taseme relvastusega tegelemine ikka kaunis kurb.

[Julius]

Iltasanomat ajalehes oli jutt Soome sojaväe snaiprikoolitusest.
Link: http://www.iltasanomat.fi/kotimaa/art-1 ... 39800.html

[Leo]

See kapten, kes Santahaminas snaipreid koolitab, on isiklikult Häyhä võistluse võitnud ja tema alluvad kaadriseersandid suudavad sarnastel jõukatsumistel kõrgeid kohti saavutada. Seega mees teab, mida õpetab. Nende meeste autoriteet Soome snaiprite hulgas on kõrge. Erinevalt EKV snaiprikooli ja skaudi snaipritest, kes näiteks Muhu Karikale ei suvatsenud kohalegi ilmuda. Muidugi peale 2014. a skautide hävingut samal Muhu Karikal ei imesta üldse, et on häbi oma nägu näidata.

Siin ka 28.11. Iltalehti artikli tekst soome keeles koos 1 pildiga:

Saalistaja. Sen niminen on tarkka-ampujien päivän harjoitus Santahaminassa, Kaartin Jääkärirykmentissä. Harjoituksen ajatus on seuraavanlainen: Ryhmä tarkka-ampujia maastoutuu kohoavan koivikon keskelle ja alkaa edetä hissukseen kohti 150 metrin päässä seisovaa kouluttajaa, joka puolestaan kiikaroi jatkuvasti tarkka-ampujien suuntaan. Hyväksytyssä suorituksessa tarkka-ampuja pääsee koivikon reunaan ampumaan laukauksen niin, ettei kouluttaja huomaa tarkka-ampujan liikettä. Suoritus on täydellinen, jos laukauskaan ei kavalla ampujan olinpaikkaa. Täydellisiä suorituksia tulee alkuiltapäivän aikana yksi. Yksi tarkka-ampujista puolestaan paljastuu sen vuoksi, että ase menee jumiin ja korjatessa liikahtaa hieman pystysuunnassa niin, että kouluttaja näkee liikkeen.

Tärkein ominaisuus on rauhallisuus. Mitä tarkka-ampujien koulutukseen Santahaminassa tulee, niin monet ovat kutsutut, mutta harvat valitut. Kun uudet alokkaat ovat lähellä peruskoulutuskautensa loppua, tarkka-ampujaksi haluaville järjestetään vapaaehtoinen pääsykoe. Pääsykokeeseen ilmoittautuu helposti sata kandidaattia, joista lopulta noin parikymmentä sopivinta päätyy tarkka-ampujiksi eri komppanioihin. Kokeessa testataan fyysistä kuntoa, laskupäätä ja sotilastaitoja. Vaikka hyvä fyysinen kunto ja aiempi metsästys- tai ampumisharrastus lasketaan eduksi, ne eivät yksistään ratkaise valintaa.
– Tärkein ominaisuus on rauhallisuus. Ampumisen oppii ajan kanssa, mutta oikeanlaista, pitkäjänteistä luonteenlaatua on hankalampi opettaa, sanoo osastoupseeri, kapteeni Pekka Määttänen, joka on kouluttanut tarkka-ampujia jo parikymmentä vuotta.
– Sen olen huomannut vuosien varrella, että ampumisharrastus on ollut selvästi vähentymään päin, mutta väitettä alokkaiden yleistason huonontumisesta en allekirjoita. Päinvastoin. Seuraavina viikkoina valitut koulutetaan sinuiksi tarkkuuskiväärin ja maastossa liikkumisen kanssa. Tarkka-ampujat toimivat pareittain: yksi on tähystäjä, ”spotteri”, ja toinen ampuja. Koulutuksen ohessa tarkka-ampujat kasaavat ja räätälöivät itselleen sopivan naamioasun haalarista ja vaatesuikaleista, siis armeijaslangissa ”röllin” tai ”röllipuvun”.

Tehokas 1,3 kilometriin. Määttäsen mukaan tarkka-ampujien rooli taistelutilanteessa ei ole muuttunut sitten toisen maailmansodan. Edelleen tarkka-ampujien tärkeimmät tehtävät ovat valikoitujen maalien, usein vihollisen erikoishenkilöstön eliminoiminen ja tiedustelutoiminta. Erikoishenkilöstöä ovat esimerkiksi vihollisen tarkka-ampujat tai johtajat, tehtävästä riippuen. Jos jokin on muuttunut, niin aseet. Siinä missä toisen maailmansodan kenties tunnetuin tarkka-ampuja Simo Häyhä käytti avotähtäimellä varustettua Pystykorva-kivääriä, nykyään suomalaisen tarkka-ampujan työkalu on Sakon valmistama tarkkuuskivääri 8.6 TKIV 2000. Sen tehokas ampumaetäisyys suotuisissa olosuhteissa on 1 300 metriä – se vastaa suurin piirtein matkaa Helsingin rautatieasemalta Katajanokalle saakka.