Mida Ukrainast õppida?

[Kulibin]

See on mõeldud odava laiatarbe kräpi tõrjumiseks. Korralik asi töötab etteprogrammeeritud marsruuti jälgides ja on immuune mistahes raadiosageduslikule segamisele.

[Blackhawk]

https://www.youtube.com/watch?v=uXOhVYtoWz0

Kas EKV-s võiks /(peaks?) samuti sama asja korrata? "Saaks" jääks vist üldsuse vastuseisu tõttu ära, pakun.

[Raubritter]

...kummikuulid?
Kui see nüüd päris moonaga oli (heli järgi ei tundu), on vaja vaid ühte viletsat laksu et kogu programm sekundipealt läbi oleks

[kuido20]

See on mõeldud odava laiatarbe kräpi tõrjumiseks. Korralik asi töötab etteprogrammeeritud marsruuti jälgides ja on immuune mistahes raadiosageduslikule segamisele.

Üks tööstuslik vidin UAV-de vastu
http://www.blighter.com/products/blight ... ystem.html

[eloscuro]

https://www.youtube.com/watch?v=uXOhVYtoWz0

Kas EKV-s võiks /(peaks?) samuti sama asja korrata? "Saaks" jääks vist üldsuse vastuseisu tõttu ära, pakun.

See meetod tundub olevat kasutuses nii mõneski reaalses sõjas osalevas/osalenud organisatsioonis.

Moraalselt küsitav ja ohtlik? Ilmselgelt.

Aga praktilist kasu ta kindlasti annab, muidu ei kasutataks.

[pagan]

Jäägrikompaniis olla midagi samalaadset korraldatud. Sugulane rääkis, et roomamisel lasti üle pea ja iga mitmes (vist 5-es?) olla terav olnud.
Et on meetri kauguselt oksi läbistava kuuli vingumist kuulnud küll. Olla väga madalaks teinud. Pole küll päris see, mis videos.
Videos toimub asi vaba käega, ohtlikumalt, meeste vahele. Horisontaali on lihtsam hoida.

[NGolf]

FSB Alfa poistel on ka sellelaadsed päris karmid drillid:
https://www.youtube.com/watch?v=rI01qKAqYts

[alari]

Põhimõtteliselt annaks kasutada ka paintballi või airsofti relvi. Kui ikka midagi üle pea lendab, siis tõmmatakse pea alla.

[Roamless]

Väidetavalt on 90-nde algul ka Kaitseväes üle peade teravmoonaga tulistamine moes. Üks tolleaegne ajateenija lonkab selle tõttu siiani ehk siis tulistajal käsi vääratas (kes teab, tollal võis laskja olla joobes või vähemalt pohmellis). Seega ei pooldaks küll sellist lähenemist õppustel ajateenijatega, risk, et keegi kogemata kuuli saab on liiga suur. Tekib mõnel ajateenijal paanikahoog või vääratab laskja käsi, tulemus on igal juhul kurb. Eriüksustega on natukene teine tera.

[maksipoiss]

Väidetavalt on 90-nde algul ka Kaitseväes üle peade teravmoonaga tulistamine moes. Üks tolleaegne ajateenija lonkab selle tõttu siiani ehk siis tulistajal käsi vääratas (kes teab, tollal võis laskja olla joobes või vähemalt pohmellis). Seega ei pooldaks küll sellist lähenemist õppustel ajateenijatega, risk, et keegi kogemata kuuli saab on liiga suur. Tekib mõnel ajateenijal paanikahoog või vääratab laskja käsi, tulemus on igal juhul kurb. Eriüksustega on natukene teine tera.

Tuli jah meilgi Pärnus sellist asja ette. Õnneks selles rühmas kus mina olin olid normaalsed juhid , aga naaberkasarmu seltskonnal niimoodi ei vedanud. Seal sai ikka igasugu tsirkust nagu skalpelliga pea paljaks ajamist, õppustel üle peade laskmist jne. Sellest laskmisest tuli üleajateenjatele ka paras jama muidugi.

[AivarV]

Vangisattunud Ukraina vabatahtliku meenutused

Olga Besperstova http://censor.net.ua/resonance/358420/c ... navlivalis



Mis on kõige hirmsam vangisattunud inimese jaoks? Füüsilised kannatused või alandamine? Teadmatus ja mure oma lähedaste pärast või teadmine, et elu võib lõppeda ükskõik mis hetkel? Elementaarsete mugavuste puudumine või võimetus andmaks julmuritele vastulööki? Mitte keegi ega mitte kunagi ei suuda mõista, milliseid katsumusi läbivad inimesed vangipõlves. Pataljoni Donbass seersant Igor Kožoma (Zugres) viibis DNRi piinakambrites kümme kuud. Tema lugu on veel üks lehekülg selle mõttetu ja äärmiselt halastamatu sõja kroonikas.

„Isake, kuhu sa nüüd, vanas eas?“ küsis naine ainult

Ma olen 53 aastane. Sündisin Ždanivkas Donetski oblastis. Ema on Volnovahha rajoonist, aga isa Kertšist, nii et naljatamisi nimetasin ma end Donbassis elavaks krimmitatarlaseks. Šahtarskis, kuhu hiljem pere kolis, lõpetasin kiitusega kaubandustehnikumi. Proovisin saada ka kõrgharidust, kuid kahjuks ei saanud kooli sisse.

1980-82 läbisin ajateenistuse Poolas. Peale demobiliseerumist töötasin erinevatel töödel, enne sõda - direktori asetäitjana ehitusettevõttes. Alati olin Regioonide Partei vastane. Naine tegeles äriga - pidas poodi. Kasvatasime üles kaks last, tundsime rõõmu kolmest lapselapsest. Elasime nagu kõik.

Hakkas hirmus, kui nägin Venemaa ja DNRi lippe riigiasutustel ja nägusid, kes seisid nende all. Need olid kohaliku narkomaanid, alkaššid, aferistid. Paljudel oli rohkem kui üks karistus. Lisaks töötles masside teadvust vägagi efektiivselt televisioon, mis edastas varjamatut jampsi. Südamevaluga võtsin vastu Krimmi vallutamise. Pisut hiljem algas minu linnades, nagu ka kogu oblastis seadusetus. Ilmusid blokkpostid, nendes seisid kodukootud opoltšeenid automaatide ja kuulipildujatega.

Kui lugesin Facebookist, et formeeritakse pataljon Donbass, otsustasin, et on juba elatud küll, on aeg sõdima minna. Rääkisin naisega. "Isake, kuhu sa nüüd, vanas eas?" küsis ta ainult. Peale tema ei teadnud mitte keegi omastest ega sõpradest millestki. Töölt võtsin palgata puhkust ja ütlesin, et sõidan Odessasse haltuurale.

Baasis Novi Petrivtsis sain aru, kui suur on ettevalmistuse vahe nõukogudeaegse armee ja praeguse vahel. Maa ja taevas, kordades hullem. Rahvuskaart oskas tollal vaid väljakutel rahutusi maha suruda. Kuid peamine oli ikkagi, et kõigil oli usk Ukrainasse.

Mind võeti arvele kokana, kinnitati materiaal-tehnilise varustamise rühma. Tagalateenistus rabas. Õigupoolest, seda kui sellist ei olnudki. Asetäitja tagala alal ainult rehmas käega vastuseks minu küsimustele, millised on sõduri varustuse normid. Vormirõivastusest vaikin hoopiski. See oli minu jaoks šokiks.

Niinimetatud koridor - õudusfilmis te midagi sellist ei näe

Formeerimist mööda läkitati pataljoni Donbass allüksused ATOsse. Kokku saime juba Artemivskis. Osalesime Popasna ja Lisitšanski vabastamisel. 8.augustil liikus osa pataljonist Kurahovest Grabskesse, osa Kuteinikovesse, seal veetsime ligi ööpäeva. Meid tugevdati motolaskurrooduga, kuigi raske oli seda rooduks nimetada. Neil oli kõigest neli BMP-d. Noormehi oli võimatu ilma pisarateta vaadata - nälginud, räpased ja surmani väsinud.

Selleks ajaks hülgasime juba Amrosivka ja Savur-mogila. Üldises plaanis, sissetung Ilovaiskisse ei osutunud otstarbekaks. See on minu isiklik tõdemus. Tähtsust omas see sõlmpunktina nõukogude ajal. Teine asi on Hartsisk, kus saab kohe ära lõigata nii raudtee kui ka maanteetrassi. Kõige hullem, et polnud ei kaarte ega sidet. Rühma, roodu ja isegi pataljoni tasandi ohvitseridel polnud ettekujutust, mis toimub nendest vasakul ja paremal. Nagu pimedad kassipojad. See räägib sellest, millisel määral oli armee laostunud.

Enne Ilovaiskit anti meile kuivpajuk välja ainult ööpäevaks. Arvati, et tuleb väike jalutuskäik: puhastame küla ja pöördume baasi tagasi. Alguses seal erilisi purustusi ei märganud. Seadsime end sisse viiekümnendatel ehitatud koolimajas. Oli pisut kartuleid, konserve. Keetsime tummise supi. Kuidagi elasime üle. Mõne päeva pärast toodi toiduaineid. Linnas polnud ei valgustust ega gaasi, veega oli üldse tohutu probleem. Meie juures käis kogu aeg naisterahvas, et valmistada putru rinnalapsele. Kahe põletiga pliit oli alatasa hõivatud, kuid teda lasti vahele ilma mingi jututa.

Siis hakkas pihta. Iga päev lakkamatud tulelöögid. 29ndal teatati, et justkui väljume niinimetatud koridori kaudu. Selleks, et meid seal venelased ees ootavad, ei olnud me üldse valmis. See otsustas kõik. Oleks kohe öeldud, et tuleb lahinguga läbi murda, poleks selliseid kaotuseid olnud.

Hakkasime liikuma Mnogopilljast Krasnopilljasse - midagi sellist ei näe te ka õudusfilmis. Lakkamatud otsetabamused autode, busside, suurtükkide pihta. Igal pool kehaosad. Vahemaa iseenesest ei olnud suur. Ning igaüks pigistas oma masinast välja maksimumi. Meie sõitsime kolmekesi AGSi meeskonnaga lahtisel UAZil. Juht oli täitsamees! See oli mahalaskmine, nagu lasketiirus. Pea kohal ei vaikinud mitte sekundikski suurekaliibriliste suurtükkide, kuulipildujate ja mürskude vile. Sul justkui oleks šanss ellu jääda, aga justkui poleks ka.

Meie granaadiheituril lömastati lõualuu, lisaks läbiv haav küünarvarres. Jõudsime mingisuguste aedadeni Krasnopilljas. Kui teda masinast välja tõstsime, purskas tal suust verd. Algas paanika. Kuigi välismaised instruktorid olid meid õpetanud, et sõjaseaduse järgi tuleb esmaabi osutada kannatanu enda esmaabiapteegi vahenditega, tegin ma kõike enda omadega. Me ei jaganud mingil viisil "sinu-minu".

Edasiteed meil ei olnud. Tulistati mõlemalt poolt. Vaat selline koridor. Kui pääsesime vaevaliselt Tšervonosilske külani, rääkisime kohaliku taadiga. Senimaani mäletan tema sõnu: "Kui viletsasti te sõdite, teid oodatakse juba kolm päeva". Ta pidas silmas venelasi. Mürsud lendasid lakkamatult üle tema hoovi, kuid taat ei peitnud end mitte kordagi keldrisse. Ta andis meile vett, sooje riideid, abistas haavatutega. Rääkis, et lähedalasuvas majas on vene tankistid. Muuseas, meie omad, kes esimestena sinna kohale kihutasid, võtsid nad maha joobnute ja jõuetutena. Nad ei oodanud hoopiski, et keegi nende "valdusteni" välja jõuab.

Okupandid said veel ühe üllatuse osaliseks. Võitlejad Usatš valveroodust ja granaadiheitur/autojuht Bugor oskasid sõna otseses mõttes 3-5 minuti jooksul granaadiheitjaga lüüa rivist välja kaks tanki. Mõlemad said põrutada, kuid nende silmi oleks pidanud nägema. Milline hulljulgus! See oli nende isiklik võit. Aga mina päästsin sel päeval vene sõduri. Oli sootuks poisike - 21 aastane. Belgorodi oblastist. Lamas abituna, hirmunud, raskelt haavatud. Räägin: "Pojake, sind tassib karistussalklane. Ära karda. Jääd ellu". Räägitakse, et hiljem anti haavatud venelased üle Punasele Ristile.

Kõik said aru, et olime sattunud piiramisrõngasse. Juhtkond seda ei varjanud. Kuid oli ebameeldiv vaadata, kuidas mõned ohvitserid hirmust värisesid. Selline hala telefonis! Oli tahtmine ligi astuda ja küsida: "No milleks sa helistad? Miks sa perele seda räägid?"

Kolme peale oli meil pool liitrit vett

29ndal vastu 30ndat kes öösel, kes hommiku eel, hakkasid väljuma väikeste gruppidena. Mina, Kohan ja Pastor - üks kiievlane, teine Volõõniast - läksime öösel läbimurdele. Ületasime raudtee, istandiku, päevalillepõllu. Tahtsime jõuda kas minu juurde suvilasse Šahtarski all või siis ümber Kuteinikovo Mariupolisse või Volnovahhasse. Igaühel oli täielik lahingukomplekt, tagavarasalved ja kolme peale üks magamiskott, tekk, üks vene kuivpajuk ja pool liitrit vett. Alguses oli minna hirmus, aga pärast kogusime julgust ja andsime takka. Esimesel päeval leidsime keset minu pikkuseid ambroosiataimi väikese arbuusipõllu. See oli kirjeldamatu õnn - nii vesi kui ka glükoos.

Tulime välja üle kolme ööpäeva. Magasime kordamööda. Ühes külas läksin luurele. Riietusin erariietesse, nagu oleksin kalamees. Rääkisin naisterahvaga, ta andis vett, tomateid, leiba ja vareenikuid. Ütles, et opoltšeenid on majades piki tänavat edasi. Üldiselt, separite otsa komistasime pidevalt. Ükskord oleksime isegi keset päevalilli peaaegu tanki kahurit riivanud. Jõudsime enam-vähem normaalselt Volnovahhasse. Kuna tõmbasin puruks jalakõõlused, sattusin koheselt hospitali.

Neid kahte nädalat põrgut ei unusta ma mitte kunagi. Olen veendunud, et Ilovaiskit oleks saanud hoida rohkem kui kuu, seepärast on minul ja teistel poistel väga palju küsimusi juhtkonnale.

"Ärge minge mööda, ta tappis lapsi, pommitas Zugresi!"

Pärast ravi anti mulle kuu aega taastumiseks. 1. oktoobril põrutasin koju. Tahtsin DNRist naise välja tuua. Jõudsin sujuvalt ühistranspordiga kohale.

6. oktoobril umbes kell kümme õhtul ilmusid meile koju Zugrese komandatuuri töötajad. Panid mulle peale käerauad ja viisid kaasa. Kui poleks internetti lekkinud pataljoni nimekirjad koos kõikide võitlejate andmetega, ei oleks mind keegi puudutanud. Peksti komandatuuris, siis viidi Hartsiski blokkpostile, peksti püssipäradega. Ähvardati, et ujutavad veehoidlas, "et ajusid loputada" ja meenuks, kes veel koos minuga saabusid. Päriti: "Oled sa luuraja? Diversant?" Saadeti kambrisse. Seal oli viis kohalikku eraisikut - kes joomise, kes laamendamise eest.

Hommikul vara pandi mind komandatuuri ukselävele põlvitama. Kella kaheksa paiku viidi aga linnaväljakule, kus aheldati "häbiposti". Kaks bojevikku keerasid rahvahulka üles: "Ärge minge mööda. Ta tappis lapsi. Pommitas Zugresi". Ühed sülitasid ja needsid, teised peatusid uudistamiseks, naersid ja pildistasid, kolmandad pöördusid kiiremini minekule. Nägin mitmeid tuttavaid. Sealhulgas naabrinaist, kelle lapselaps eelmisel päeval miinil õhku lendas. Nii tema kui ka ülejäänud olid veendunud, et tulistab ja pommitab ainult VSU. "Kes sind palkas? Palju sulle makstakse?" küsis pidevalt keegi.

Minu naine võeti kodunt kinni ja toodi kohale pisut peale mind. Olnuks ta justkui tulekorrigeerija. Teda ei puudutatud, aga minul murdsid kaukaaslased roide, peksti tugevasti maksa ja neerude pihta. Üks kohalik aktivist lõi aga puruks lõualuu. Mõned hambad sülitasin kohe sealsamas välja, mõned eemaldasin hiljem niidiga. Naine nuttis, püüdis mind katta oma kehaga, karjus: "Mida te teete?"

Mind rabas üks vanaeit, kes lõugas: "Ma oskan lasta. Andke, ma lasen ta maha". Sel hetkel olnuks mul tõepoolest lihtsam, et maha lastaks. Teadsin, mis ees ootab, sain aru, et ainult sellega asi ei piirdu. Mitu korda kaotasin teadvuse. Isegi sõõmukest vett keegi ei andnud. Laaditi mind lõpuks masinasse. Mingis hoones, arvatavasti GAIs, pärisid kaks tütarlast-meedikut: "Miks te ta tõite? Ta on ju üleni segi pekstud!". Pärast, köhides, sülitasin välja vereklompe. Pea ja keha olid hematoomidest mustad.

Kõige hirmsam - ma ei teadnud, mis toimub naisega

Samal päeval, 7. oktoobril, viidi mind üle Donetskisse, tehasesse Topaz. Nad olid ettevõtted ja teised atraktiivsed objektid "erastanud" ning baseerusid nendes. Tehases olid põhiliselt venelased. Veetsin seal neli nädalat. Kaks korda päevas toideti, hommikul ja õhtul viidi tualetti. Anti sigarette. Üks kord pakuti napsi. Seal enam nii ei pekstud, nagu Zugresis. Kuigi üks ärajoonud tegelane "Goretsi" (GRU polkovnik, oli seal vist auastmelt kõrgeim) ihukaitsest, võis lihtsalt niisama möödaminnes näkku virutada.

Mul oli väga halb olla. Kõrvus kumises nii, et tundus nagu ukse taga töötaks transformaator. Doktor andis paar tabletti. Aga roide ja lõualuu kohta ütles: "Sul on vaja need fikseerida". Ja kõik. Põrandal lamada ma ei saanud. Peale kolme tooli polnud kambris mingit mööblit. Kuidagi kuhjasin kokku poroloonistmed ja magasin poolistukil-poollamades. Valgus põles seal ööpäevaringselt.

Paari nädala pärast anti ajakiri Za ruljom "parim enne ammu möödas" ja brošüür a´la "Juštšenko - messias". Kiskus poeesia poole. Kirjaridade vahele kirjutasin luuletusi. Seda baasi külastas ka kasakas Babai. Minu pöördumisele "mehed" vastas ta: "Me pole mingid "mehed", me oleme kasakad". Kui ma täpsustasin: "No mis, kas kasakad polegi mehed?", üritas ta mul noaga silma peast välja torgata. Sadist selline.

Kõige hullem - ma ei teadnud, kuidas on lood naisega. Pidevalt šantažeerisid nad mind nii lastega kui ema ja abikaasaga. Ükskord ütlesin Goretsile: "Näe, teie olete viisakad inimesed. Vene maailma kaitsjad. Meie oleme fašistid. Aga kus on kirjas, et naine vastutab mehe eest? Miks teda posti külge aheldati? See on muinasjutt, et ta on korrigeerija. Kus meie olime ja kuhu lendasid miinid meie asulas?" Gorets tunnistas, et "naisega käituti inetult". Ta oli terve mõistusega mees. Suurepäraselt nägi kogu seda tagatuba.

Poissi peksti nii, et tal soolikad lõhkesid

Novembris viidi mind üle teise baasi. Seal asus juba üle nädala üks noor arestialune Aleksandrovkast. Ta oleks sõbrannale telefonis justkui öelnud, et teenib Aidaris. Sellest sõnast piisas täiesti. Sõitis Donetskisse nende juurde kohtumisele, jõudis Južnõi vaksalist Štšerbakovi pargini, seal teda "vastu võetigi". Poissi peksti nii, et tal soolikad lõhkesid. Teda opereeriti oblastihaiglas ja õmmeldi õngenööriga kõht kokku. Kõik õmblused immitsesid ja mädanesid. Kuid eksekuutoreid see ei takistanud. Tuldi ja kolgiti puukaika ning miilitsa kumminuiaga käte ja jalgade haavade pihta. Et kõik meelde tuletaks. Sellest, kas ta tõepoolest oli pataljonist, me ei rääkinud. Püüdsin teda kuidagi toita, sigaretiga kostitada, sisendasin, et kõik saab korda.

Ükskord toimetati mind staapi. Seal oli kaks vene ohvitseri. Võib olla, et Gorets andis neile ülesande. Üldiselt, lubati naisega ühe minuti rääkida. Lülitati valjuhääldi peale, telefoni kätte ei antudki. Ütlesin talle, et minuga on kõik korras. Ta nuttis kõvasti. Naine asus sel momendil koduarestis. Kuid ma teadsin, et kui ta on kodus, siis sealt pääseb kuidagimoodi ka välja.

Päevade kaupa leiba ei näinud, rääkimata millestki muust

Pärast vahepealset baasi sattusin Ševtšenko külla, see asub Ždanivka ja Kirovske vahel, kus veetsin paar nädalat. Kolmekorruselises modernses "erastatud" majas asetses väike venelaste allüksus, paarkümmend inimest. Mind ja kaht ärahirmutatud arestanti paigutati esialgu aiamajakesse - ühel vaibal magasime, teisega katsime end kinni. Kuna oli külm, viidi meid hiljem sauna üle. Nood kaks sattusid kinni marodööritsemise eest. Üks oli opoltšeen, teine oli oma 36st eluaastast 20 kinni istunud - neli korda karistatud.

Toitlustamisega oli halvasti. Päevade kaupa ei näinud leibagi, rääkimata millestki muust. Tulises vees leotati nisu- ja odrakliid. Kui mu jalanõud lõplikult ribadeks kulusid, anti mulle välja tavaline poolsaabas ja armeesaabas - mõlemad paremale jalale.

20. novembril sõitsid kohale Lie Newsi ajakirjanikud. Soovisid teha olupildikese: DNR tahab vahetada sõjaväelast, aga Ukraina on ta unustanud. Veeti mind Kirovskesse. Korrespondent päris, kas ma tahan Ukrainasse. Vastasin, et tahan. Mõne päeva pärast jõudsid kohale mitu bussitäit mingisuguste sõjaväelastega ning relvitustasid kogu selle vennaskonna.

Ataman, kui ennast täis jõi, tulistas valangutega, kuhu juhtus

Detsembri alguses saadeti meid kolmekesi Makijivkasse. Seal läks kaks ööpäeva keldris. Pärast osutusin olevat kasakate keskbaasis Budjonivski rajoonis Donetskis. Miks mind pandi kasakate juurde? Arvan, et kõik oblasti komandatuurid on ära jaotatud. Mida kontrollib Oplot, mida Vostok, mida Kalmius. Aga meie linna nähtavasti Doni kasakad.

Baasis on revolutsioonieelne koolihoone, võib-olla isegi Hughesi perioodist (John Hughes, Walesi ärimees, linna rajaja). Lisaks suur territoorium, mis kuni sõja alguseni kuulus kahele ettevõtjale. Üks neist on ataman, kindralmajor, Donetski oblasti kasakate juht. Staap asub tal Maiski tänaval, aga siin on kontor, türm ja kasarmud kasakate jaoks. Nemad on põhiliselt kohalikud - Budjonivski, Proletarski, Leninski rajoonist.

Ataman, kui ennast täis jõi, tulistas valangutega, kuhu juhtus. Võis ka niisama lihtsalt granaadi visata. Tal oli asetäitja eriülesannete, väljapressimiste ja tapmiste alal, hüüdnimega Balui. Tema arvel on paljud „märjad asjad“.

Vangla - see on kaks üksikkambrit, milledest ühte pandi kohe mind, ning ühiskamber. Detsembri lõpus viidi üle teiste juurde. Tol ajal istus seal umbes 30 süüdi olevat opoltšeeni. Esialgu pöördusid kambrikaaslased minu poole "ukrop", "fašist" jne. Mõne aja pärast läks käiku hüüdnimi, juhtkond kutsus aga mõnikord isegi isanime pidi.

Kambris on kirjutamata seadused. Kord, vaikus. Suitsukoni maha visata ega sülitada ei lubatud kellelgi. Kuidagimoodi piilusin loendusel, et olen arvatud "eriti ohtlike" kategooriasse. Selliseid ei lastud isegi tööle. Kaks korda päevas saadeti tualetti. Ja kõik. Väikese häda jaoks seisis alumiiniumkastrul kaanega. Peale minu sõjavange ei olnud. Aga ukrainameelsed tsiviile sinna sattus.

Ettepanekut bojevikkude poolele üle minna ei teinud mulle keegi. Mingit informatsiooni selle kohta, mis toimub vabaduses, meil ei olnud. Raadios kõlasid laulud ning "vabariiklaste" uudised. Ainult valvurite lausekatkenditest keegi ehk aimas, mis toimub rindel. Baasis asetsesid kaks allüksust. Järgemööda sõitsid nad välja "ukroope kollitama". Pärast seda veeti kohale haavatuid ja tapetuid. Nägin kaks või kolm korda preestrit, kui ta "kahesajaste" matusetalitust pidas. Kasakad lõdisesid tollal kaevikutes Debaltseve all. Saabusid kohale külmetunutena, põletikus. Neid raviti.

See oli orjapidamine

Kui tundsin ennast paremini, palusin tööd, kuna üle kuu olin veetnud ilma värske õhuta. Mulle usaldati lõkkel toiduvalmistamine. Pärast õpetasin selles juba teisi. Tuli ette, et juhtisin toimkondi, territooriumi koristamist, masinate pesemist. Kontingent vahetus seal kogu aeg. Kasakad pidasid suurt abimajandit. Kõik töötasid varahommikust hilisõhtuni, kuni päevavalgust jagus. Sisuliselt oli see orjapidamine.

Vabanemisest püüdsin mitte unistada. Mida pikemalt vangistus kestis, seda vähem selle peale mõtlesin. Pole mõtet ennast üles kruttida. Palju kordi oli eelaimdus, et nüüd kohe-kohe saan siit välja. Isegi üks valvur rääkis saladuskatte all, et mind vahetatakse välja. Kuid, kahju küll...

Seadsin endale sihi: saabub päev ja kõik laheneb. Võib-olla sellepärast unetuse all ei piinelnudki. Magasin nagu nott. Jumalasse uskumise kohta ütlen järgmist. Oli palju aega järelemõtlemiseks. Ma olen pragmaatik. Tuli ette, et ümberringi kõik klaasid pudenesid, aga minul ei ainsatki kriimustust. Püksisäärest rebenes tükk, aga jalg on korras. Lahingus mitte kusagil riivatagi ei saanud. Mingisugune jõud on olemas. Lugesin läbi nii Piibli kui ka Evangeeliumi. Igal hommikul nii sõjas kui ka vangis lugesin omaette meieisapalvet. Palusin Jumalat pere eest. Ilma usuta ei saa. Inimene peab uskuma, et kunagi kõik lõppeb.

Paljud kasakad istuvad nüüd Donetskis SBU keldrites

Kuidas nad valmistusid Võiduparaadiks! Mööda Donetski peaväljakut pidi pidulikut marssima kasakate allüksus uues Venemaalt saadud vormis. Kuid 8. mail kihutas "DNRi vabariiklik kaardivägi" nad laiali. Ataman sattus halastamatusse konflikti Zahhartšenkoga. Paar päeva enne seda käis umbes kaks tundi lahing Maiski tänaval, kus asus samuti suur kasakate baas - palju objekte, garaažid, laod.

8. mai hommikust alates ründasid "kaardiväelased" hotelli Praha, mis oli samuti kasakate käes. Seejärel jõudis järjekord meie kätte. Atamani polnud juba kaks päeva keegi näinud, aga komandant olevat sõitnud Venemaale. Kamandasid tema asetäitjad. Kuid territooriumi ei tulistanud keegi. Mitu tundi istusime pinges. Pärast hajusid kõik 15-20 minuti jooksul majadesse laiali. "Vabariigi kaardivägi" võttis kohe selle baasi oma kontrolli alla. Kui palju oli sealt kõike välja vedada! Lisaks mõnele relvakoormaga KamAZile, seal oli, mida võtta. Muide, paljud kasakad istuvad nüüdseks Donetskis SBU keldrites.

Palusin luba kaheks päevaks lahkuda - ja olingi läinud

Kui "vabariiklased" tulid, küsis vene alampolkovnik: "Kas te meie juurde jääksite?". Ma olin seal juba justkui majandusjuhataja: hoolitsesin pudulojuste eest, teadsin, kus on tööriistad, kuidas katelt kütta, kust vett kinni keerata. Aga mida mul talle öelda oli? Põgenemiseks pole ei dokumente, normaalseid riideid ega raha. Jäin paigale.

Mai lõpus tegi naine mulle DNRi elukohatõendi. See oli kinnipidamisel äravõetud passi asemel. Ma suhtlesin nendega juba tihedalt. Kui üks eraisik pääses vabadusse, palusin tal sugulase üles otsida, ta töötab Donetskis marsruuttaksol. Ta tegi kõik, mis vaja ja 1. märtsil sõitis naine koos õemehega minu juurde. Viis minutit saime väravas rääkida. Pärast sai vennas mulle telefoni üle anda. Kuid sellest, et mul see on, ei teadnud mitte ükski hing. Selle eest löödi maha. Isegi sellele, kes andis helistada, väänati kuu aega türmi ja peksti nuutidega.

8. mai õhtul, kui kõik jäi vaikseks, helistasin endisele töökaaslasele - ta oli DNRi pataljoni Vostok ülema asetäitja. Kui ma septembris Dnipropetrovskis hospitalis lamasin, helistas ta mulle. "Millega tegeled, sõdid?" Küsisin vastuseks: "Kui sa mind läbi sihiku oleksid näinud, oleks tulistanud?" Pärast rääkisime veel kaks korda. Praegu aga palusin ennast koju viia. Ta lubas, kuid ei teinud midagi ja minu kõnedele enam ei vastanud.

Suvel loeti mind juba vabapalgaliseks. Sain territooriumilt välja, kauplusesse. Juuli lõpus, pärast katseaega, maksti isegi 15 000 rubla. 30. juulil palusin luba kaheks päevaks lahkuda. Lubati. Istusin bussis kuni Olenivkani - ja olingi läinud. Seal kohtusin poistega pataljonist ja nad toimetasid mu Volnovahhasse. Ka volontäärid aitasid väga palju.

Ainus, mis olukorda tumestas - uudis minu põgenemisest pandi Facebooki üles. Mulle helistas Kohan, kellega piiramisrõngast välja tulime, ta on praegu VSU 51. brigaadis. Soovis õnne. Pärisin: "Kust sa tead?". Ja kõik selgus. Ma olin šokis - mu pere on ju okupeeritud alal. Pärast läbisin ravi ja taastusravi. Kogu vangisoleku aja maksti mulle miinimumi nagu reservistile. Nüüd saan lahingutegevuses osalenu staatuse. Dokumendid lebavad juba kuu aega osakonnas. Eluase on, kuid selles pole võimalik elada. Nii peab vanas eas kõigega nullist alustama.

Saabub aeg ja me hakkame elama ühel maal

Paljudel on stereotüüp, et Donbassis on ainult vatnikud, kõik on omadega segi, kõik on vaja maha lüüa. Mitmeid kordi selgitasin, et sealt ei saa inimesed sõita isegi sugulaste juurde. Kui siiski sõidavad, kaheks-kolmeks päevaks, oled juba ülearune. See on tõsine probleem. Vabastatud linnade elanikega on vaja tegeleda. Televisioon, ajalehed, raadio - kõik tuleb kaasata. See on kolossaalne riigipoolne lõpetamata töö. Too pool on samuti täidetud normaalsete inimestega. Olen kindel, et saabub aeg ja me hakkame elama ühel maal. Mida kiiremini, seda parem mõlemale poolele.


… Ta jutustas oma kibeda loo, aga minul kerkis silme ette pilt - raevunud, aru kaotanud rahvasumm, aga posti küljes pekstud ja nõrkenud mees. Imeväärne, kuid pärast ebainimlikke piinasid ta ei murdunud, ei tigestunud, ei kalgistunud.

[Svejk]

Vangisattunud Ukraina vabatahtliku meenutused

Kõva tükk tõlget, Aivar!

[kaugeltuuriv]

Kuidas hindavad spetsid uuemaid Ukraina kaitserajatisi ja kas meil on õppida Ukrainas ka fortifikatsioonide ja insener-tehniliste vahendite osas?
Siia alla kuuluks ka miiniväljad ning kuidas need on Vene edasitungi aeglustanud ja mõnes suunas lausa peatanud?

[ruger]

Värsketes ajakirjades "Sõdur" ja "Kaitse kodu" on 2 artiklit vabatahtlike pataljonide "Donbass" ja "Parem sektor" lahingutest, kogemusest ja ülesehitusest juttu. Tasub lugemist.

http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu
http://issuu.com/sodur/docs/sodur0515v

[AivarV]

Pataljoni Mirotvorets ohvitseri meenutused Ilovaiski lahingust (veidi lühendatumalt...)


Igor Berkut http://censor.net.ua/resonance/349012/b ... irotvorets


Meenutad, analüüsid, elad kord korra järel üle neid hetki ja neid tunde. Mõtled, mida ja kuidas oleks võinud teha teisiti, silmitsedes pilti nüüd juba eemalt. Kuid aja möödudes minetavad detailid kirkuse ja palju, eriti halba, ununeb. Arvatavasti just seetõttu tasubki jätta oma meenutused sellisel kujul.

On möödunud kõigest pool aastat, kui mul õnnestus sealt välja rabeleda. Kuid mälestused ei lase senimaani lahti... Suled silmad ja esile kerkivad tõsielukaadrid nendest päevadest.

Mõned asjad on kirjeldatud mitte ainult minu sõnade järgi. Tervikpildi jaoks torkan vahele poiste meenutusi, kellega olime kõrvuti nendel päevadel. Mõningate ebatäpsuste eest palun ette vabandust. Mina nägin ja kogesin seda niiviisi, läbi enda tunnete prisma. Samuti palun vabandust selle eest, et võib-olla väljendun ebakorrektselt kellegi suhtes või ei maini kedagi. Kõike detailselt meenutada ei õnnestu, kõike ei mäleta, aga mõnda ei tahagi meenutada.

Kõik algas 20. augustil 2014, kui peale kontserti meie baasis Dzeržõnskis, kus me töötasime juba kuu aega, kogus komandör meid oma kabinetti kokku ning teatas meile "saladuskatte" all, et me vahetame asukohta. Küsimusele „Kuhu?“ ei vastanud kohe. Kuid hiljem kõlas nimi Ilovaisk.

Muide, Dzeržõnskis me just sellega tegelesimegi, mida oskasime ja milleks valmistusime. Oli miilitsatöö, sõjalise suunitlusega. No näiteks armee blokkpostide kaitse tavapärase miilitsatöö hulka ei kuulu. Kuid meie tegime ka seda. Ja tegime väga hästi. Meie tegevuse kõrgeimaks hindeks oli blokkpostide rahulik töö. Väed olid rahul, selga keegi ei tulista. Ja veel üheks meie töö tunnustuseks oli hüsteeria separite saitidel. Nad rääkisid avalikult, et Dzeržõnskisse on neil ohtlik ilmuda. Ja siis me sõitsime ära - juba teisel päeval hakati blokkposte ka tagalast tulistama. Ja poodi ei saa poisid enam nii vabalt sõita, eriti pimeda ajal...

Meenus mu mõte selle õhtuse kogunemise eelõhtul. Oli täpselt kontserdi kõrghetk. Poisse oli meeldiv vaadata, kasvõi tunnikeseks sai neid sõjast eemale rahuaega kiskuda. Eriti tore oli vaadata territoriaalkaitse poisse, kes olid samuti kutsutud ning kes juba üle kolme kuu olid blokkpostidel tule all istunud. Siis hiiliski sisse see mõte: "Nagu enne rindele saatmist". Pärast aga mõtlesin: "Millisele rindele? Aga kus me siis praegu oleme?". Naeratasin ja peletasin selle mõtte endast eemale. Kuid järelmaik jäi. Pärast võeti meid aga kokku.

Õhtul pärast seda, kui olime artistid ära saatnud ja kired mõnevõrra vaibunud, kutsus pataljonikomandör kogu isikkoosseisu kokku üldisele rivistusele ja tegi käsu teatavaks. Sihtpunkti nimetust ei kõlanud, kuid kõik teadsid, kuhu. Kõik teadsid, mis olukord on selles rindelõigus, helistasid sinna ja omasid ettekujutust, kuhu meil tuleb minna.
Selle tagajärjel kirjutati umbes - ma ei täpsustanud ega jätnud meelde - kuuekümne raporti ringis. Viidati erinevatele põhjustele, kuid asja tuum oli üks - soovimatus sõita.

Sellel õhtul valis igaüks oma saatuse ja võttis vastu otsuse. Asjaolud ja põhjused olid kõigil erinevad. Kuid järgmise päeva hilisööl sõitsid poisid ära. Kellegi üle ei kavatse ma kohut mõista ega silte külge kleepida. Sel hetkel, kordan, valis igaüks ise oma tee.
Senimaani olen rõõmus selle üle, et paljud nendest, kellega ma olin ülejäänutest lähedasem, tollal lahkusid. Jah, ma tundsin neist puudust. Oli puudu nende kogemustest ja teadmistest, nende "torudest". Kuid! Ma olin rõõmus, et mul ei tulnud nende pärast üleelamisi läbi elada.
Väga raske oli kaaslasi kaotada. Veel raskem oli sõpru kaotada. Seetõttu ma üritasingi kellegagi eriti lähedalt mitte sõbruneda. Kuigi elu asetas kõik oma kohale.
Sel päeval maeti veel ühte meie võitlejat, kes sel suvel hukkus. Pool aastat hiljem, pool aastat lootust ja meeleheidet. Pool aastat teadmatust. Ja arvatavasti oli isegi hea, et kõik lõppes. Halb, et nii lõppes.
Kõigile, kes kadusid igavikku - olgu muld neile kerge. Kõigile, kes jäid ellu - tervist. Kõigile, kes on veel sõjas - õnne.
Poiste ärasõit oli esimeseks märgiks, et meil ei tasuks sõita. Neid märke oli veel mitmeid. Keegi kusagil väga ei tahtnud, et me sinna sõidaks. Alustades algusest, oli meil probleeme kõigega.

Alguses keeldusid kutid sõitmast ja me jäime ilma umbes kuuekümnest "rauast". Pärast ei suutnud me õigeaegselt välja sõita, venitasime varustuse laadimisega. Sõitsime välja päev hiljem. Tee peal läksime viis korda katki. Üks masin tuli maha jätta. Laadisime ümber otse trassil. Pimedas venis kolonn välja, kaks viimast KAMAZi ei märganud ärapööret ning sõitsid Donetski poole. Kuni neid taga aeti ja tagasi toodi, seisime umbes kaks tundi eesliini vahetus läheduses. Ööbida tuli Kurahoves. Pataljonikomandör võrdles meid juba siis "haavatud jahiloomadega"...
Kuigi võib-olla ma liialdan. Poisid sõitsid lõbusalt, meeleolukalt ja tundus, et millelegi tähelepanu pööramata. Tõsi, mõned astusid ligi, küsisid nõu, pärisid - ma olin ikkagi roodukomandör ja nendes oli tunda pinget. Teel kohtasime kohalikke elanikke ning igaüks suhtus meisse omamoodi. Paljud viipasid tervituseks käega, mõned aga tegid meie kolonnile ristimärgi.

Kurahove. Ööbisime normaalselt, hommikul liikusime edasi, sihtpunkti jõudsime 23. augustil enne lõunat.
Kuni juhtkond sõitis nõupidamisele, alustasime meie pioneerilaagris endi sisse seadmisega. Kutid ristisid selle kohe "Petuškaks" ("Kukekeseks"), iseloomuliku joonistuse pärast sissekäigu kohal. Aga üldiselt nimetati seda "Avangardiks".
Selleks ajaks paiknes seal juba mitu pataljoni. Meelde jäid vaid Herson ja Ivano-Frankivsk. Ja needki ainult sellepärast, et järgnevatel päevadel olime kõrvuti. Nende allüksuste isikkoosseisu põhiosa oli juba paar päeva Ilovaiskis. Kohale jäi ainult 7-10 inimest igast pataljonist, laagri ja vara valveks.
Muide, 24. augustil, kui meie juba olime Ilovaiskis, tümitati laagrit miinide ja Gradidega. Poisid lahkusid, kuid kogu meie varustus jäi kohapeale. Tõsi küll, mitte kauaks. Kohalikud ja separatistid tassisid kõik laiali. Kahju. Sinna jäi palju vajalikke ja "kalleid" asju.

23. kuupäeva õhtul kogus pataljonikomandör kokku roodukomandörid. Jagati laiali Ilovaiski kaardid. Tahaks ära märkida, et kaardid olid hämmastavalt head, armee omad, detailselt tänavanimede ja majanumbritega. Pataljonikomandör ütles, et me õpiks pähe kõik suuremate tänavate nimed, paremaks orienteerumiseks ja koostööks kohapeal. Ja pani paika ülesande: siseneda linna, pääseda Donbassi positsioonideni ja pärast armee rünnakut puhastada linn. Meile lubati armee poolt kaitseks kolm BMPd ja piiramatut toetust.

Söödi, mõeldi, määrati esialgsed liikumissuunad, kogunemispunkt, sinna ka lahingumoonaga varustamise punkt ja mobiilne hospital. Üldiselt oligi kõik. Laiali läksime pimedas.
Mina korjasin oma roodu jäägid kokku, sisuliselt oli alles jäänud mittetäielik rühm. Tegin teatavaks olukorra, andsin esmased ülesanded. Inimesi arvestades jagunesime ründegruppidesse. Ja läksime puhkamiseks laiali.
Mul õnnestus isegi tänaval pesukausis külma veega pesta. Kes teab, mida see tähendab, saab minust aru.
Aga sel ajal tegid meie väsimatud snaiprid juba luuret, lamades läheduses maastikul, kuid ka mineerisid siin-seal... Venemaa piirini oli meist kõigest 25 km. Kuid toona ei uskunud, et on võimalik regulaarvägede sissetulek.
Õhtul, enne öörahu, läksime suitsetama ja lobisema. Ütleme nii, et Gradide töötamist on kaunis vaadata. Kuid ainult siis, kui nad ei anna teile pihta. Silmapiir lõkendas. See oli üheaegselt nii ilus kui ka ohtlik. Kuigi - kuu aja jooksul Dzeržõnskis me harjusime tulelöökidega, kuid tol ajal mõtlesin ma nii.
Hommik. Tõusime enne koitu. Sõime kiiresti keelt põletades kuuma putru. Kogunesime. Võtsime vaid kolm lahingkomplekti ja roodu tagavara padruneid... Meile ju lubati juurde tuua, niisiis ei hakanud end higiseks ajama. Ilmaasjata. Oleks pidanud võtma, niipalju kui suutnuks kaasa vedada, siis poleks vähemalt padrunitele pidanud mõtlema. Aga mõelda tuli kogu aeg. Asi oli selles, et meil olid relvastuses AKMid ja AKMSid kaliibriga 7,62 mm, kogu armeel oli aga kaliiber 5,45 mm - nii tuligi välja, et armeelt padruneid hankida ei õnnestunud. Kõik tassiti endaga kaasa. Kuid mitte sel korral.

Nihkusime kolonniga Ilovaiski poole. Läksime lisaks pimedalt, ilma tuledeta. Ja mis te arvate, millega sõitsime? Õige - bussidega Bogdan, UAZ ja paar sõiduautot. Vaat selline sõda. Teel vilksatas mööda põlenud, õigemini, veel põlev Grad, ma ei saanudki aru, kelle oma, meie või mitte... Kuid see sündmus möödus emotsioone kergelt riivates, häirivad mõtted olid eemale peletatud. Pidupäev ikkagi, Iseseisvuspäev, tont võtaks.
Eesliinile blokkposti jõudsime kohale koidu ajal. Vaatepilt julgustas. Suur hulk rasketehnikat, tankid, suurtükid, BMPd, tankijad saalivad edasi-tagasi - ilus.
Üks tank seisis vigastustega. Mürsk tabas aktiivsoomust torni vasakut poolt. Tanki ekipaaž magab rahulikult kaevikus oma tehnika all. Kõrval mürskude mägi tanki jaoks. Küllus.
Pärast saabus meile teejuht Donbassist. Meid oli otsustatud viia üle põllu kahes etapis. Mina läksin teises grupis.
Kutid rivistusid kolonni. Oodati suurtükkide tõkketuld. Juba siis tuli välja, et linna niisama lihtsalt siseneda oli problemaatiline. Alles umbes tunni aja pärast said liikuma. Aga meie lõõgastusime blokkpostil. Isegi tukastada õnnestus.

Paari tunni pärast tuldi meile järgi. Hakkasime meiegi liikuma. Läksime läbi pooleldi purustatud asulaid, põlde, metsaistandikke. Kõik oli valve all, kuidas siis muidu. Ümberringi hunnik põlenud tehnikat, see pani mõtlema. Kahju, fotosid ei säilinud, kõik põles ära.
Just enne linna sissepääsu saime meie "Kingitusele" (džiip oli meile kingitud, nii see siis ristitigi) augu tagumisse vasakusse rehvi. Vedasime välja kuni metsaribani, seal tõusime. Ülevaatuseks aega ei olnud. Võib-olla me ise rehvi ei lõhkunudki, vaid see lasti meil läbi, pole nii oluline. Laadisime roodu lahingkomplekti bussi, „Kingituse“ jätsime maha ja panime edasi.

Pöörasime linna sisse. Sõitsime läbi Donbassi positsioonide. Nad asetsesid koolis ja lähimate tänavate majades. Elasid seal ja seal ka sõdisid.
Silma torkas suur hulk põlenud tehnikat ja purustatud maju. Koolgi oli mitte just parimas seisukorras. Aga meie, minu üllatuseks, sõitsime kõigest sellest mööda ja liikusime edasi linna sügavusse. Siis mul hakkaski hoopis huvitav.
Jõudsime raudteedepooni. Sinna oli plaanitud meie operatiivbaas, sai aga koduks lähimaks neljaks ööpäevaks. Iseenesest mitte halb positsioon. Pinget tekitas ainult erasektori olemasolu vahetus läheduses, nimelt üle tee, vasakul tiival ja taga.
Esimese grupi poisid igavlesid juba varjus, puhkasid ja tukkusid. Oli haripunktis veel üks palav päev idas. Hoones olid juba pataljoni Herson võitlejad. Kuid neid oli vähe ja kogu depoo territooriumit nad ei kontrollinud.
Pataljonikomandöri asetäitjaga käisime mööda territooriumi. Vaatasime välja kohti tunnimeeste paigutamiseks ja varjatud postideks, sulgemaks võimalikke sissetungiteid territooriumile, aiake oli ikkagi madalavõitu. Keegi ei kujutanudki siis ette, et meil tuleb sellel objektil lähimad päevad kaitses olla.
Noh, käisime läbi, vaatlesime, tegime kindlaks. Arvestasime kokku hädavajaliku hulga isikkoosseisu, jaotasime vahetusteks. Valve langes osaks teisele roodule, kuna neil jagus selleks inimesi. Kolmas rood saadeti pärast järjekordset nõupidamist "üleval" erasektorisse paremale tiivale, piki raudteed, kus nad õnnelikult teenisidki. Selle üle me olime ka põhimõtteliselt piiritult rõõmsad, vähemalt sealt meid ei tülitatud. Paremale tiivale saadeti Herson. No ja mina enda omadega võtsin sisse esikülje ja depoo parempoolse osa kaitse. Jooksin ruumide vahet, määrasin kindlaks vaatluskohad ja tulesektorid. Viisin kutid sinna, määrasin vanemad, kuid igaks juhuks tuletasin ka meelde, kuidas ja mida on vaja teha selles või teises olukorras.

Positsioonid määrati kindlaks, kuid jällegi nii igaks juhuks. Sest me pidime ju rünnakule minema, häälestatus oli vastav ja kaitses istuda keegi ei kavatsenud. Kuid õhtupoole ütles pataljonikomandör, et kõik toimub homme ja et me ööbime siin. Muide, raadiojaamadele laadijaid me samuti kaasa ei võtnud, nagu ka süüa mitte. Jaamad koolesid teisel päeval, tõsi, olid veel varuakud, neid jagus veel päevaks, aga pärast pidasime sidet muistsete aegade kombel - kand ja varvas või siis käskjala kaudu... Muuseas, virgatsiteks olid haavadega poisid. Tulistada nad ei saanud, kuid jooksid suurepäraselt. Olid kasulikud sellisel moel. Suur tänu neile, et rasketel hetkedel ei toetunud haavatasaamisele ega istunud maha, vaid aitasid kuidas suutsid. No ja üheaegselt virgatsite funktsioonidega olid nad "dispetšeriteks", kandsid juurde laskemoona...
Hakkasime end öömajale seadma. Avastasime paar elektrirongi otse oma positsioonide kõrval, et mitte kaugele joosta, kui vaja. Mulle langes osaks VIP klassi kupee moodsas elektriveduriga ühevagunilises. Sõda sõjaks, aga sellises pisut magasin.
Snaiprid kohandasid oma positsioonid omaette ja seadsid end sisse samuti eraldi. Nad olid meil alati omaette ja see ongi õige.
Meiega oli veel võttegrupp mingisuguste filmimeestega, nagu pärast selgus, olid need saksa telekanali korrespondendid. Nad sõitsid meiega kaasa juba Dzeržõnskist saadik. Teisel päeval saatsime nad Donbassi juurde, meil läks päris palavaks. Pärast nad ka tulid välja koos Donbassiga. Hiljem tegid reportaaži, päris hea kukkus välja. Kuigi kõike, mida filmiti, ei näidatud.

Õhtusöök osutus väga lõbusaks. Läkitasin rühmaülema ja paar võitlejat läheduses asuvatele aiamaadele pisut tuhnima. Selle tagajärjel õhtustasime tomatite ja õuntega. Nii öelda - peale kella kuut mitte midagi rasket, hoiame figuuri.
Öö möödus võrdlemisi rahulikult. See oli ainuke öö, mis selgelt meelde jäi. Kõik ülejäänud olid nagu üks. Ja sündmused sulasid kokku üheks pikaks "päevaks".
Hommik. Tõusime, pesime, oli veel tehnilist vett. Ja ka mineraalvett ja pudelites magusat oli, poisid tassisid mingist laost. Pärast oli hullem. Vesi sai otsa, jõime õlut, alguses alkoholivaba, pärast – seda mida sai. Muide, pole halb, kui mitte kuritarvitada, janu kustutab. Viinaga pesime käsi ja jalgu.
Lõunatasime sellega, mis oli jäänud õhtusöögist. Pataljonikomandör sõitis Donbassi juurde nõupidamisele. Muide, samal päeval, järjekordsel taolisel sõidul, sattusid tema ja Hersoni komandör varitsusele. Hersoni pataljonikomandör ja tema autojuht hukkusid. Ma sattusin täpselt kõrvuti nende võitlejatega ja kuulsin, kuidas autojuht jõudis veel abi paluda, taustal tulistamise heli ning side katkes. Meie pataljonikomandöril õnnestus läbi murda, masin oli soomustatud. Neil lasti läbi radiaator ja ratas. Venitasid välja mingi aiakeseni ning samas hoovi peal panid alla varuratta ja tulistasid vastu. Kuid kõike seda sain ma teada hiljem. Pataljonikomandörile läks appi tema asetäitja koos kümne võitlejaga. Ma ei tea, kes temaga läksid, kuid kohale jõudis ainult neli inimest. Ülejäänud "kadusid" teel. Kuid lisaks oli siis veel üks mitte just väga meeldiv moment, kuigi mitte ainus, vaid üks ebameeldivatest. Meie vigastatud masina kõrval asusid Dnepr-1 võitlejad, kuid abi osutada meie pataljonikomandörile ei saanud või ei tahtnud. Kuid - mind seal polnud ja kirjutan nende sündmuste pealtnägija sõnade põhjal. Üldiselt, jätame selle seiga nende südametunnistusele, kes ei aidanud.

Sel ajal hakkasid hargnema aktiivsed sündmused. Mäletan neid selgesti, kuna see oli "algus". Võib-olla mõnevõrra eksin ajaraamides, kuid mitte asja tuumas. Donbass läks meie pool raudteed rünnakule naftatöötlemistehase või ladude suunas, täpselt ei mäleta. Kuulsime lahingut BMPde, AGSide ja laskurrelvade kasutamisega. See andis lootust. Õhtuks võeti tehas ära ja rajati veel üks koridor linna. Tõsi, järgmise päeva lõunaks anti taas ära.

Aga sel ajal siirdus teisele poole raudteed meie luuregrupp. Uurima, mida ja kuidas. Ma asusin parajasti positsioonil kooli vastas, ainult et meie hoones. Kutid ristisid pärast selle positsiooni "Viietärnihotelliks", aja jooksul oli seal "kõik hinna sees". See oli üks kaitse kõige kuumematest ja võtmekohtadest rindel.

Astusin "hotelli" sisse, vaatasin kuidas kutid end paika seadsid. Arutasime asja. Kohad võtsid sisse enam-vähem, sektorit hoidsid asjatundlikult, ei rahmelda, võitluslik häälestatus. Siis saabusid luure ettekanded. Koolimajas peitus umbes 20-25 tsiviilisikut. Poisid ei jõudnud nendega lõpuni vestelda ega dokumente kontrollida (me oleme ju ikkagi miilits), kui nende kaitseüksus teatas relvastatud inimeste ilmumisest lähedusse. Vastaspoole arvu ja koosseisu polnud võimalik välja selgitada, andsin käskluse ennast mitte lahingusse tõmmata lasta ja tasakesi lahkuda. Kuid ei jõudnud. Algas laskmine. Poisid võtsid oskuslikult sisse kaitse ja lisaks veel korrigeerisid meie tuld. Me ei näinud eriti, mis toimub, distants oli umbes 150-200 meetrit, pluss roheala ja linnatingimused. Ära tulla nad enam ei saanud. Siis saatsin neile appi kaitseüksuse, inimest kümme. Meie aga jäime katma nende paremat tiiba, et neist mööda ei mindaks ja meist ära ei lõigataks.
Muuseas - relvastusest olid meil ainult AKM, RPK, mõni rauaalune granaadiheitja, RPG-7, kuid hoonest nendest eriti ei tulista, ja ka asukoht ei lubanud. Päästsid „Muhhad“ ja RPG-22d. Üldiselt oligi kõik, isegi PKsid polnud. Siiski tõrjusime, millega oli ja piisavalt edukalt.
Ilovaiskist väljumise hetkel oli meil kolm kergelt haavatut, kõik kildudest. Ma loen seda suurepäraseks resultaadiks. Ja kõvasti aitas meid välja meie kaliiber... 7,62 on 7,62, mida iganes keegi seal ka ei rääkinuks. Vagunitest lasi läbi, isegi hariliku padruniga. Jah - halvem tiheduselt, jah – ei tulista valangutega sihikuliselt. Kuid - võimsus. Kui vaja, siis lendab kohale. Ning põõsaid ja puid niidab suurepäraselt. Üldiselt, meid päästis kaliiber.
Niisiis. Jõudis kohale toetus meie luurele ja kannavad ette, et kutid on valmis ründama. Kuid ma sain aru, et jõudu on vähe. Neid lastakse praegu linna sisse ja lõigatakse tiivalt ära, aga meie oma positsioonilt neid katta ei saa. Aga mingiks enam-vähem mõtestatud rünnakutegevuseks ei jätku meil lihtsalt ei inimesi ega padruneid. Ilmselgelt ei suutnud me isegi seda kooli hoida. Mis tunni aja pärast ka kinnitust sai.

Kutid läksid ära. Kõik oli korras. Lahingust rahulolevad ja ülesköetud. Võttis ühendust pataljonikomandör, talle saabus samuti abi. Küsis, kuidas on olukord, ma vastasin et peame vastu. Soovisin talle edu.

Algas otserünnak. Alustas tööd "Viietärnihotell", sai alguse snaiprite tööpäev. Alustasime ka meie. Üldiselt hakkasime sõdima nagu oskasime. Tuli välja, et oskame mitte halvasti, kuid ees seisis veel palju õppimist. Ja hea, et isiklikust kogemusest ei teinud panuse ainult ühele tulepositsioonile. Töötasime mobiilselt.
Alles järgmisel päeval hammustasin ma vaenlase taktika läbi. Kõik oli labaselt lihtne. Lähenevad väikeste gruppidena, kerge varustusega, tihtilugu ainult üks-kaks võitlejat paari salvega. Ja ei pista varjete tagant ninagi välja, annavad ilma sihtimata kaootilist tuld. Niinimetatud häirivat või provotseerivat tuld. Kuid meie omad vastavad. Ning seejuures annavad välja oma positsiooni, relvastuse ja raiskavad lahingkomplekti. Aga seda nagu eriti juurde ei kasva. Toodi lisaks paar kasti, kingitus Donbassilt, ja nägemist. Aga meie avastatud positsioonide kallal töötab juba kaugemalt midagi raskemat. Ongi kogu taktika. Pärast ma seletasin kuttidele, mis ja kuidas, ja me lihtsalt lõpetasime sellisele tulistamisele reageerimise. Alles siis, kui juba väga üle viskas, töötlesime VOGide ja "Muhhadega". Toimis. Ning ka snaiprid tegid oma tööd.

Ma olin tunnistajaks lasule pooleteise kilomeetri kaugusele. Hea välismaine vintpüss, suurepärane optika ja hea snaiprite paar. Maha võeti miinipildujatule korrigeerija üheksakorruselise maja katuselt. Siis tümitati just Donbassi.
Lähteandmed: distants poolteist kilomeetrit, vintpüssi sihikuline laskekaugus 1200 meetrit, sihtmärk üheksakorruselise katusel, vöökuju, kogu aeg paigal ei seisa. Kokkuvõtteks: mitte esimesest lasust, ei hakka luiskama. Kuueteistkümnenda lasuga võttis Fox (snaiper) korrigeerija maha. Vaatasin binoklist. Nii kukub ainult surnud inimene. Ja täpselt kümne minuti pärast tulistamine lakkas. Katkes peaaegu terveks ööpäevaks.

Pärast üritati meid veel rünnata nii eest kui ka tagalast. Ja nii iga päev. Ei hakka lahingumomentidel eriti peatuma, kõike ei näinud, olin samuti hõivatud. Tuli veel peale selle, et tulistada, poisse juhendada. Vasakut tiiba hoidsid hersonlased, nad allutati ümber meie pataljonikomandörile. Positsioon polnud neil halb ja nad võitlesid väärikalt. Pärast tulistas nende pihta snaiper ja nad oleksid positsiooni peaaegu maha jätnud.

Ja nii jätkus kõik päevad. Jalamaid hakati meid tümitama kõigi kaliibri miinipildujatega ning loomulikult Gradidega, kuis siis ilma nendeta. Hommik algas Gradiga, pärast miinipilduja, siis hommikueine ning tulid rünnakud. Lõunasöök, miinipilduja, rünnakud, miinipilduja, vahele Grad ja pimeduse saabudes rahunesid. Võite tegevuse ümber paigutada suvalisse järjekorda, te mööda ei pane.
Mis veel meelde jäi. Kõige eredamast. Ühel päeval võtsime maha kolm korrigeerijat. Ühe peletasime eemale, kui tulistasime roheala VOGidega. Mõtles, et ta on avastatud ja põgenes, snaiper likvideeris. Teise peilisime samuti välja juhuslikult – veel üks vähem. Kolmanda tabasime järkjooksul taandumise käigus. Kõigiga tegelesid snaiprid. SVDdega.

Ühel ööl „tagastati“ meile meie snaiper, kutsungiga Ded. Ta töötas paar ööd Donbassi juures. Ja samal ööl laksas ta soojussihiku abil ära miinipildujameeskonna, miinipilduja pealekauba. Vintpüss oli tal samuti moodne, summutiga. Kuulsin öösel, kuidas see „köhatas“, see-eest hommikul oli resultaat. Grad äratas meid alles kell kaheksa, aga miinipilduja hakkas töötama alles peale lõunat. Tänu Dedile magasime sel hommikul välja.

Veel tahaks märkida poiste tööd püssigranaadiheitjatega. VOGe anti meile palju, neid me kokku ei hoidnud. Kompenseerisime raskerelvastuse ja padrunite puudust. Kutid omandasid vilumuse tulistada püssigranaadiheitjatest suvalises asendis ja ilma sihtimata, silma järgi. Ja ärge uskuge kedagi, kui teile öeldakse, et nii ja naa, püssigranaadiheitjast lasta ei saa. Saab. Järele proovitud.

Eriti edukalt esines selles asjas võitleja kutsungiga Dnepr. Ta tulistas varje tagant isegi kuulmise peale, sihtmärki mitte nähes ja tabas alati. Ta sai hakkama granaadilasuga seitsmekümne meetri pealt raudteevaguni lahtisesse õhuaknasse. Mitte kõige lihtsam ülesanne, isegi rahulikus olukorras, siin aga lahingutingimustes.
No aga ülejäänu oli rutiin. Tulistati meie pihta, meie tulistasime nende pihta. Ei teagi, arvatavasti taheti meid depoost välja lüüa, kuid nii tunde järgi ütleks, et vaevalt see neil oleks lähemal ajal välja tulnud - loomulikult arvestades meie toidumoona ja laskemoonaga varustamise tingimusi. Kuid tuli välja nagu tuli.

Mälestusväärne oli ühe päeva algus. Oli justkui juba päris lõpus. Öösel ronisid poisid katlamaja korstna otsa ja heiskasid Ukraina lipu. Oleks te näinud, mis juhtus separitega, kui valgeks läks ja nad seda nägid. Linna kõige kõrgemas punktis just nende nina all on ukropite lipp. Lühidalt - tundi kaks meid ei puudutatud. Raevukalt üritasid nad lippu alla lüüa. Isegi miinipildujast tulistasid, tekitasid RPGga korstnasse auke... Meie aga uurisime, mis neil olemas on. Oli aga palju ja piiramatus koguses. Tasahilju andsime ka meie neile pihta.

Veel üks moment, peaaegu oleks meelest läinud.
Tank. Ruttan ette. Me andsime talle hüüdnimeks "tank-anarhist". Kohe saate aru, miks.
Läksin kontrollima, kuidas poistel hoones lood on. Nagu tellitult tekkis väike vaheaeg. Jõudsin välja parema tiivani. Räägin võitlejatega, jagame omavahel uudiseid ja muljeid, arutame tulevikuperspektiive. Tulevik, see on tõsi küll suureliselt öeldud - näiteks, kuidas hommikuni hinges püsida, eks siis vaatame edasi. Ja siis kuulen - tank. Seda häält on raske millegagi segi ajada. Poisid sattusid segadusse. Noh, tank ikkagi. Räägin niimoodi rahulikult: meie oma arvatavasti, ju ta meie tagalasse läheb. Aga tema sõitis sel ajal otse seina taha. Meie muidugi rõõmustasime, naljatasime. On ju parem sõdida tankiga, kui ilma tankita. Aga hoones oli juba ažiotaaž. No nii, nüüd on separitel lõpp. Ja siis lajatas meie pihta. Saime aru, et tulistas tank. Kõik vahetasid pilke ja enesetunne polnud just parimate killast. Nüüd, pagan võtaks, hakka veel tankiga sõdima. Ma jooksin üldtsehhi, seal olid RPGd. Jooksen ja mõtlen: no tank linnas ilma jalaväeta - võib ka vastu puskida. Pärast mõtlen, kahju põlema panna, ehk hiivaks ära… Üldiselt, kuni jooksin ja mõtlesin, kuidas tanki hõivata ja jätta teda lahingukõlblikuks, põrutas veel korra. Ja nüüd karjutakse: „Bussid põlevad!“. Mina jooksen „mattide“ ja ohkimisega busside juurde. Ning joosta tuli soomuses ja kahe-kolme lahingkomplektiga turjal, see veel lisanaudinguks... Automaadi viskasin seljale, milleks mulle seda vaja, tank ju... Tulekustutid tassisime aga kokku ja paigutasime kohale juba esimesel päeval. Depoo ikkagi, lademes vedureid ja soljarkat. Tuletõrjujad oleks meie üle uhked olnud! Jooksen, haaran tulekustuti, hakkan jooksma vaheseina taha akende all ning nüüd lendab veel üks. Klaaside jäänused vuhisevad välja, killud elektrirongide pihta, hakkisid kõike. Vedas, vahesein varjas. Kuid jooksen edasi. Näen tuld busside kõrval, kuid bussid ise on terved. Suhteliselt terved, kuid ei põle. Seal leegitses mingisugune põlev segu maapinnal, fosfor või midagi muud, ei tea. Ja kohe kuulen raadiojaaamast pataljonikomandöri röökimist (jaamad olid veel "elus"): „Põletada maha see tank! Automaaturid ja snaiprid, tuld tripleksklaaside pihta, granaadiheiturid - avastada ja hävitada!“.

Mina raban RPG-22e ja jooksen hoonesse tagasi. Mõtlesin siis, et kohe see lurjus sõidab tagasi ja annan talle ülevalt aknast vastu vahtimist – ruumist oli võimalik selle tüübi granaadiheitjast tulistada, sellel on taga vaba ruumi vaja ainult 15 meetrit. Ja nüüd läheb asi arusaamatuks – kõlab lask, kuuleme kuidas mürsk, täpsemini rakett, vilksatab meist mööda ja lõhkeb vaenlase poolel. Oleme segaduses. Järgmine lask, taas kingitus separitele. Kuulan jaamast granaadiheiturite vanema Šamani ettekannet: „Tank avastatud, aru ei saa, kelle oma, tulistab separeid. Mida teha?“. Siin on ju, saate isegi aru, segapuder. Tank sõdib justkui juba ka meie eest. Pärast andis pataljonikomandör „otboi“, tank osutus meie omaks. Ning meie pihta tulistas ekslikult. Selline lõbus lugu.

Kuid veel eksimuste kohta. Ühel ööl, ei mäleta millisel, kõik oli justkui enam-vähem vaikne. Koidikuni on aega ja vastavalt sellele ka 120 mm-te „Tere hommikust!“ soovini samuti. Läbi une, see aga oli vägagi ergas, kuuleme iseloomulikku heli ja esimest plahvatust. Seda ei aja millegagi segamini. Ja peale esimest kohe plahvatuste seeria - Grad. Ja täpselt meie pihta. No väga täpselt. Tookord sai hoone kõvasti vatti. Siin-seal varises katus sisse. Meie kõrval kukkus sisse osa katusest, osa siseseinast ja muutus sõelapõhjaks terve vagun, kus me ööbisime. Lühidalt – košmaar. Põles maha paar vagunit ja vedurit, põles eredalt, läks valgeks nagu päeval. Kah pluss, meile nüüd pimedas eriti ligi ei hiili. Üldiselt tabasid nagu ette nähtud. Pärast aga tuli välja, et meie omad põrutasid. Palusid pataljonikomandöri kaudu vabandust. Vaat selline jama.

Ühel päevadest, juba peaaegu päikeseloojangul, toimus veel üks juhtum. See riivas mind samuti isiklikult. "Viietärnihotell" purskas tuld nagu vulkaan. Tulistati terve päev peaaegu katkematult. Kutid olid mustad nagu kaevurid. Kuid puhkama minekust või vahetusest keelduti. Mina jooksin nagu harilikult kuttidega siia-sinna, peilisime vaenlast ja tulistasime. Tavapärane rutiin. Samuti andsime agaralt püssi- ja granaadiheitjatest. Lõime tagasi järjekordse rünnaku, jäi natuke vaiksemaks. Lõdvestusime. Kuid vaid poole silmaga, kõik jälgisid olukorda. Ma nihutasin endale lähemale transpordikäru, heitsin sellele vatikuue, ajasin vedurile lähemale ja võtsin oma sektori vaatluse alla, nii öelda mugavustega, veduri varjus. Nüüd kandsid haavatasaanud poisid kohale nii õlut, padruneid kui ka küpsiseid. Kaunis. Kuid ikkagi miski ei andnud rahu. Kuigi nähtavaid põhjuseid rahutuseks justkui poleks. Aga ikkagi... Nihkusin meetri võrra kõrvale, paremale, veduri taha. Nüüd kuulsin, kuidas töötas „Viietärniline“ ning kõlas plahvatus. Poiste pihta lajatati granaadiheitjast. Hiiliti lähedale ja põrutati. Hea, et poisid ära tabasid ja tulistasid mitte tubadest, vaid koridorist. Jõudsid välja karata. Põrutada said tõsi küll kõik, eriti Šram ja Grek. Kuid on elus. Pärast tuli veel tabamus samasse kohta. Meil vedas. Kuid tulistamisega lõi lahti suure tüki betooni ja see tükk prantsatas otse sinna kohta, kus ma minut tagasi istusin. Mind puistas üle betoonipuru ja kividega, hea, et olin kiivri ja soomusega. Pääsesin kerge põrutusega. Istun ma tolmupilves ja naeran närviliselt, aga kutid juba jooksevad. Nad ju nägid, kuhu kukkus. Jooksid kohale, kombivad mind, ei usu, et olen terve. Vaatan seda plaaditükki enda kõrval - vedas meil kõigil siis. Kuid päev oli hea, oli väärt. Muuseas, nagu kõik päevad seal.
Kuid see kõik oli talutav. Tulistamine, tulevahetused, isegi söögi ja vee puudus. Kõige rohkem rõhus psüühikat arusaam, et oleme piiramisrõngas. Esimene kord hakkasime sellest rääkima juba 24nda õhtul, Iseseisvuspäeval. Teate, arvatavasti oli huvitav vaadata televiisorist paraadi ja rõõmustada, et see kõik läheb rindele. Ainult et muhvigi ei jõudnud kohale, aga vajalik oli see siis meile seal, aga mitte Kiievis. Ma ei vaadanudki seda paraadi, isegi mitte salvestust. Vihkan pakazuhhat.

Infot ei olnud. Pataljonikomandör midagi selgelt ei räägi, keerutab end välja üldiste fraasidega - abi tuleb, peetakse läbirääkimisi, meid pole unustatud jne. Teda võib samuti mõista, talle kõike ei räägita, tema ise ei tohi kõigest rääkida. Kuid minul tuli kuulata alluvate rahulolematust ja ka mitte minu omade, aga vastata polnud midagi. Kokkuvõttes, kõik oleks juba peaaegu luhtunud, siis aga palusid separid kuus tundi vaherahu. See oli šanss „vaikust“ kasutades proovida piiramisrõngast väljuda. Kuid me jäime kohale.

Hilja õhtul kogunesid pataljonikomandöri juurde kõik ohvitserid. Mõtlesime, mida edasi teha. Arvamust avaldasid kõik. Kuid oli arusaadav, et seda positsiooni me ei hoia. Padruneid oli jäänud vähe, söögi ja vee kohta olen üldse vait. Me olime juba harjunud, et neid pole. Oli vastu võetud otsus öösel (tehes muidugi ülevaate Donbassile ja sõjaväelastele, et meid seal enam pole ja et ei jätaks rinnet kaitseta) väljuda bussidega linnast külavaheteede kaudu, siis jalastume ja gruppidena püüame jõuda omade juurde. Edušansid olid küllaltki suured. Absoluutset kontrolli territooriumi üle olnud ning „kaks kätt taskus“ ja mööda uudismaad olid head võimalused välja saada. Määrati kindlaks liikumissuunad. Otsus edastati isikkoosseisule ja kõigil hakkas kohe kergem. Kõik nägid lõppeesmärki ning olid valmis selleni minema. Ilmus selgus.
Muide, sel õhtul väljusin ma esimest korda paari päeva jooksul tänavale. Kui kaunis oli tähistaevas. Ja kui hea oli teada, et pole vaja karta miine või Gradi. Ettevaatlik oli vaja olla, lõpuni lõdvaks lasta ei õnnestunud, kuid kõigest hoolimata oli mõnus. Ja värske õhk. Ilma masuudi, soljarka lõhnata ja püssirohukärsakata. Suurepärane hetk.

Pärast korjas pataljonikomandör meid taas kokku ja ütles, et kõik muutub. Suured onud leppisid kokku koridori suhtes. Meie rõõmustasime samuti. Siis me veel ei teadnud, mis koridor see on ja mis edasi saama hakkab. Meie hoidsime ju viimaseni kinni vaherahu tingimustest, mida separid palusid. Ja isegi pärast aja lõppemist ei tulistanud. Ausus, kurat võtaks. Kuigi, teisiti me poleks siis saanudki. Inimeseks on vaja jääda ükskõik mis olukorras, isegi kui on väga raske seda teha. Kuigi mitte kõik ei pea sellest printsiibist kinni. Ja selle näiteks pole mitte ainult meie väljumine Ilovaiskist. Igaüks, kes oli idas, võib tuua vastaspoolelt näiteid nii alatusest kui ka üllameelsusest. Kuid alatusest siiski rohkem.

Kuid väljumisest endast ma kirjutama ei hakka. See on raske, isegi praegu. Meil jäi kadunuks üksteist inimest. Kedagi süüdistama ei hakka, kuigi väga palju küsimusi tahaks esitada. Elu paneb kõik paika. Ja need, kes sinna jäid, ei lase seda unustada. Me maksime väga kallist hinda võõraste vigade ja eksimuste eest.