Nädal tagasi oli 10 x lühem treiler.ruger kirjutas:vana video juba...-mingi nädal tagasi siia pandud üles.salusoft kirjutas:Teagi, kas sai õigesse teemasse:
The Russians Are Coming: Estonia's National Militia
https://news.vice.com/video/the-russian ... al-militia
Mis Ukrainas toimub? vol.4
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.4
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.4
OSCE viimane kokkuvõte Luganski piirkonnast
http://www.osce.org/ukraine-smm/205866
http://www.osce.org/ukraine-smm/205866
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.4
Bismillah ir-Rahman ir-Rahim.
Veidi hilinenult Andrei teise sünnipäeva puhul. Või siis kolmanda...Või neljanda...
http://obozrevatel.com/crime/81945-kibo ... -v-adu.htm
Küborg Rahman. Seitse päeva DL -is.
Et miks Rahman? See on mul säärane paatos. Armastan araabia keelt ja kultuuri. Seal tähendab Rahman ühte Kõigekõrgema nimetust – Armulik. Nii seletab oma hüüdnime üks Donetski Lennuvälja kaitsjatest-küborgitest, kui meil õnnestus temaga Dnepropetrovski Meltšnikovi nimelises haiglas kohtuda. Sealse nägemisravi keskuse arstid saavutasid võimatuna näiva, ja päästsid legendiks muutunud võitleja silma.
Rahmani nimetatakse tihti Küborgiks nr 1: ta viibis terve kuu ühes selle sõja kõige raskemas lõigus. Lahkus viimaste hulgas ja mitmekordselt haavatuna. Teda nimetatakse ka kangelaseks, mis aga napisõnalsele ja tõsisele võitlejale ei meeldi. Rahman on veendunud, et tema võitluskaaslaste hulgas on palju neid, kes oleksid seda nimetust enam väärt.
Rahman jutustabki nimelt nendest, samuti aga DL kangelaslike kaitsjate suurtest kaotustest ja väikestest rõõmudest, ning 21 sajandil Euroopas lahvatanud sõja aust ja autusest.
Esimene kord sain haavata novembris. See juhtus terminalis rotatsiooni ajal. Laadimise ajal võeti mind nähtavasti AGS -ga (granaadipildur :Avatar) maha... Külg, puus ja läbiv haav vasakus jalas. Viimane osutus kõige raskemaks.
Paranesin Tšerkaski haiglas – ja siis jälle tagasi, itta.
Teist korda sain haavata jaanuaris. 19, 20, 21... Igal loetletud päeval üha uuesti. Kui mult küsitakse, millal, siis kuidagi ei suuda otsustada, kas lugeda kõik need haavatasaamised üheks, või arvestada neid eraldi. Esimestel päevadel suutsin veel teadvustada, kust haavatud olen. Aga 21 -l pidin juba otsima vere järgi delnjaškal (madrusesärk :Avatar). Adrenaliin ilmselt. Valu praktiliselt puudus...
Kas proovisime lahkuda? Ei, ei proovinud. Oli ju vaja terminali hoida! Seepärast ei olnud lahkumisest isegi juttu. Liiatigi ei olnud millegagi lahkuda. Ainult üks masin murdis läbi 19 jaanuaril (siin Rahman peab silmas viimaseid päevi, enne 19 -ndat siiski masinaid murdis läbi, nagu allpool juttu tuleb: Avatar). Jõudsime osad haavatud siiski masinasse vedada. Tegin neile koos Suitsuga katet – oli meil selline sõdur „Suits“. Ta isa helistab mulle vahel, räägib - luges ühest mu intervjuust, et ma olin tema pojaga koos. Palub öelda, kus poeg on või mis temaga on. Sest et poiss on kadunud. Võib-olla vangis, võib-olla tapetud, võib-olla haavatuna kusagil...
Ehk siis 19 -dal tegime katet ja siis sain haavata põske, kõrisse, külge ja puusa. Hiljem plahvatus, põrutus. 20 -ndal lendas silma alla. 21 -l – kild silma, pähe, nägu põles, sõrm puruks... Vedas, et jalad jäd terveks, sain ise liikuda. Jumal tänatud, muidu oleks poisid pidanud mind tassima.
Ausal – ma ei tea kuidas inimeste ees küll vabandada. Küsivad – miks te sinna läksite? Haavatuid tooma. Aga kuidas see oli? Ja pärast kirjutavad et ma üksinda tõin välja 15 või 20 haavatut...
Sõitsime haavatute järgi soomukiga, meid oli viis. Masin läks ümber. Juht ja üks dessantnik hukkusid... Masinast said välja mina ja veel kaks kutti. Poisid hüppasid välja, aga minul läks veidi kauem aega, jäin soomusvestiga kohmitsema. Ja siis lendas midagi masinasse. Masin lahvatas põlema ja mina samuti. Seal saingi põletada. Ronisin masinast välja, aga silm midagi ei näe...
Kuni me seal lamasime – kõmmutati meie pihta RPG -dega (granaadiheitja :Avatar).
Vaatame kuttidega – kuhu joosta? Lennurajal käib lahing. Mina ühe silmaga ei suuda kuidagi aru saada kuhu minna. Peitsime ennast masina taha, aga meie pihta põrutatakse eestpoolt. Kujutad ette – on öö ja põlev masin, mis kogu ümbrust valgustab. Ja meie istume sela ning meie pihta antakse kõigist torudest. Kutid karjuvad – peame ära minema! Mina aga ei suuda essugi orienteeruda, kuhu meil minna tuleks...
Pärast hakkas masin suitsema. Kasutades võimalust liikusime künka varju. Ainult see küngas oli tule all – ümberringi plahvatused. Tõenäoliselt VOG (granaadipilduri moon :Avatar). Tunne oli selline, et täpselt pähe sihivad...
Uurisime ümbrust, vaatame – kõrval on tuletõrje depoo. Läksime sinna. Seal olid meie poisid, räägivad: tõmmake Torni (dispetšeritorn :Avatar) – seal on vähemalt arst. Üks veel ütles: me käisime täna seal, kui lahingutegevust vahepeal ei olnud. Jooksime Torni ja tagasi. Usume, et pääsete läbi.
Ja me läksime. Jäime Torni kogu järgmiseks päevaks, kuni pimeduse saabumiseni. Sinna oli selleks ajaks jäänud 7 poissi. Näed nüüd, meile räägitakse: te olete kangelased! Kangelased olid need 7, seitse!, kes hoidsid purustatud Torni. Ja meid tuli juurde kolm. Kuigi mina enam täie eest arvesse ei läinud, silm ei näe, pea on üleni sidemes, käsi on lahases... Tegutseda sain ainult ühe käega ja vasaku silmaga.
Sain aru nood seitse kutti plaanisid pimeduse varjus lahkuda. Saabusime nende juurde kusagil umbes 4:00 – 4:30, aga nemad tahtsid enne koitu liikuma hakata. Ja siis tulevad kaks, kes veavad kaasa minusugust haavatut. Ja nad otsustasid jääda veel terveks päevaks. Ja nii terve päev neid materdati tankidest, täitsa lõpp. Reaalselt rünnati Torni. Aga need seitse pluss kaks, kes minuga tulid, hoidsid kogu 22 -nda Torni enda käes. 9 inimest, mõistad...
Me kõik tulime välja. Peaaegu. Üks jäi teel kadunuks. Lahkus 10 meest, üks kibeles üksinda minema. Ja kui läksime juba lennurajale, siis jäime miinipilduja tule alla. Meil oli kokkulepe, et peame hakkama liikuma. Muidu ei ole mingit võimalust. Tehnika ei pääsenud läbi – lasti põlema. Oli hea, et haavatuid polnud, ei pidanud kedagi tassima. Mina olin ainus, aga ma liikusin omil jalul. Ainult Torni juures, kus kõik oli miinide poolt üles küntud ja rämpsu täis, palusin ühelt võitlejalt abi. Ütlesin: Vennas, tohin ma su vestist kinni hoida? Tema: lase käia, pole probleem. Ja kuni me sellest mülkast läbi läksime, hoidsin ma ta vestist, et mitte kukkuda, mitte maha jääda omadest...
Aga see kümnes – ma ei tea, mis temast sai. Eksis pimeduses. Välja tuli meid üheksa. Võib-olla kümnes läks enne meid. Võib-olla ei pidanud vastu...
Läksime tundi kaks - pimeduses, udus... Tundub nagu minna oleks imevähe, Ilmajaamani on vaid 1,6km. Aga pimeduses on teisiti – siin kaldusid kõrvale, seal pöörasid valesti... Me oleks korra peaaegu oma Gradide (nn kaardiväe miinipilduja :Avatar) tule alla jäänud. Separatistid tulistasid lennurada perioodiliselt – lihtsalt profülaktika mõttes. Tuli peatuda...
Alles Ilmajaamas korjasid omad BTR -id (jalaväetransportöör :Avatar) meid peale ja toimetasid Vodjanojesse. Sealt öösel Artjomovskisse ja juba hommikul Dnepropetrovskisse, Metšnikovi haiglasse.
See, mis toimus viimastel päevadel lennujaamas... Tead, ma nägin kunagi filmi „Puhastustuli“. Grožnõist. Seal lennuväljal olles tundus see film kui laste muinasjutt.(film on ise täis elajalike dzihadiste, valgeid sukpükse ja üdini positiivseid VF sõdureid + hästi palju pürot – reaalsusega on seal väga vähe pistmist :Avatar)
15 -ndal asusid otsustavale rünnakule. Algul materdasid tankiga. Tegid endale läbipääsud. Surusid meie tulepesad maha. Ma jõudsin sinna umbes lõuna paiku. Juttudest sain aru, mis toimub. Mina, mu abiline ja veel üks vanemleitnant läksime sinna kui PTUR -i (juhitav tankitõrjerakett) meeskond. Seda tanki jahtima. Sest et kutid juba varahommikust peale kandsid ette, et neid rapitakse tankidega – ei saa peadki tõsta. Tellisid miinipilduja tule, aga miinipildujaga ei saavutanud midagi, kuna tanki polnud näha. Ja siis komandör teatas: vaja on PTUR -i meeskonda. Lasete tanki põlema, või siis vähemalt hirmutate minema. Ja nii me läksime – mina, mu abiline ja vanemleitnant, Vanja...
Enne seda me hõivasime Tuletõrje Depoo – see depoo oli Uue terminali ja Torni vahel. Võtsime seitse inimest Tornist, lisaks meie – kolm ohvitseri ja hõivasime. Sel hetkel oli see neutraalne ala. DNR -lased, separid aegajalt ründasid Depood, tulid – läksid. Kartsin küll niimoodi ilma eelluureta, käigult rünnata. Hoone tegelikult ei ole eriti suur – aga ka mitte väike. Eriti 10 mehe jaoks. Aga meil vedas. Tõsiselt vedas, et leidsime Depoo eest tühjana...
Mu abi, vanemleitnant Vanja ja seitse võitlejat jäid sinna, mina aga läksin tagasi Terminali. Kui kohale jõudsin, siis käis juba esimesel korrusel lahing. Meie omad hoidsid algul läänepoolset seina, teist korrust kontrollisime täielikult, esimest samuti hoidsime täielikult. Aga tol hetkel käis lahing juba esimese korruse põhjapoolses sektsioonis. Tulistati kõigist ustest ja avadest, kust vähegi oli võimalik tulistada... Suruti välja. Hommikul nad materdasid hoonet tankiga, seejärel tulid nende „tarakanid“ – jalavägi siis... Alustasid ülevalt ja järjekindlalt hakkasid meid allapoole suruma. 15. jaanuari õhtuks hoidsime me juba ainult poolt esimesest korrusest.
Aga 16 -ndal algas lahingutegevus juba enne koitu, umbes poole kuue – kuue paiku. Ja lõppes kusagil kahe-kolme paiku 17 -nda öösel. Lahing kestis terve päeva – mõistad. Nad hakkasid juba teiselt korruselt meid tulistama. Meie aga hoidsime alates 16 -ndast vaid väikest juppi terminali loode-nurgas. 25 x 25 meetrit. Kindlustasime end seal.
17 -ndal läksid meie omad läbimurdele. Algas rünnak Spartakile, Kloostrile... Ja sepakad tõmbusid meie juurest tagasi. Mingisugused jõud muidugi jätsid perimeetrile, et meid kinni hoida ja oma kohalolekut demonstreerida. Enamus aga läksid arvatavasti Spartakisse ja Kloostrisse, kus meie omad olid alustanud rünnakut.
Sellel 17 -ndal hakasidki gaasigranaate kasutama. 17, 18, 19 ... Alles 20 -ndal lõpetasid. Aga eelnevatel päevadel oli pidevalt suits, gaas. Saad aru – ilusat midagi ei olnud.
Enne seda olin ma gaasi kasutamisest ainult kuulnud, vist Esimeses Ilmasõjas kasutati. Ja nüüd siis siin...
Raske muidugi öelda, aga me ei olnud selleks vist moraalselt valmis.
Esialgu isegi ei uskunud, et selline asi on võimalik. Me olime algul väljapääsule ligemal, ruumis oli tõmbetuul. Aga need, kes olid olid lähemal saalile (seal oli vist DŠK (raskeipilduja) meeskond või AGS (granaadipilduja) meeskond) karjuvad: kutid! Gaas! Silmad jooksevad vett! Mõtlesin: Mis gaas? Kuskohast? Hiljem sain aru. Algul hakkas ninas kipitama. Hiljem silmades. Ja seejärel läks täiesti uduseks. Ja sepakad hakasid samuti jälgima, kuhu tõmme gaasi kannab. Mõnikord viskasid, ja tuul kandis pilve meist mööda. Teinekord aga kandis pilve täpselt saali – lämbu või ära.
Algul ma isegi tormasin välja. Kui hingata ei saa, siis on keeruline külma närvi säilitada. Tundus, et tegemist ei olnud lihtsalt pisargaasiga. Lämmatas täielikult. Ja nii ma kaks korda ei pidanud vastu – põgenesin hoonest välja. Sees lämbud, aga väljas võib iga hetk miini või killuga pihta saada. Ja vot nii: ronid välja, öögid, köhid, ahmid veidi õhku – ja siis jälle tagasi sisse...
Hiljem harjusime ära, kohanesime. Niisked lapid näole ja põranda ligi... Hakkasin hiljem isegi nii tegema – hoidsin magamiskotti ümber. Lasevad suitsu – mina aga poen koti alla, lapp näole ja kõik!
Kui barrikaade tegime, siis läks kõik käiku: tolmuimejad, ekraanid – kõik, mis kätte sattus. Leidsime kasti. Ilmselt oli piirivalvuritest jäänud. Ja mis selgus – seal olid gaasimaskid. Maskid ja filtrid. Keegi poistest korraga hõikab: Kutid – kes soovib?, ja hakkas asju viskama.Mulle visati mask, aga sellel oli üks silm välja pudenenud, ei saanud kasutada.Võtsime filtrid ja kasutasime ilma maskideta. Hingasime läbi nende ja siis sulgesime nina ja silmad – ja tänu sellele pidasime vastu....
Lubasin endale toona: kui ellu jään – jätan suitsetamise maha. Aga lubadust ei pidanud. Kui kõik oli selja taha jäänud, siis mõtlesin endamisi, et ilmselt pingutasin üle... Kuigi kõik see suits, tunne et sul pole midagi hingata – see oli tõepoolest õudne. Juhtus, et sattusin paanikasse. Näe, räägivad, et „kangelane“ - aga ma ütlen, olin paanikas...
Säärast hirmu olen tundnud ainult siis, kui meid prooviti välja suitsetada. Kui vine sisse mattusime...
Vaatasin hiljuti Novorossia kanalit, ja nad näitasid venelaste võtteid lennujaamast...Või vahest olid ka nende endi võetud kaadrid... Ma ju elasin selles hoones terve kuu: oktoobris 10 päeva, novembris 15 päeva ja jaanuaris 5 või 6, sõltub, kuidas arvestada... Selle aja peale tunned juba iga auku ja nurgatagust, kõiki sissepääse – väljapääse. See hoone on sääraselt ehitatud, et saali keskosa kohal on esimese korruse lagi ühtlasi kolmanda korruse põrand. Teine korrus on ainult saali välisservas.. Vaatan, Novorossia näitab, kuidas loobivad granaate auku – ja ise räägivad kaamerasse: näete, nad (tähendab meie, ukrainlased) kasutavad gaasi. Kaamera käib, filmib, kuidas läbi selle augu tõuseb suitsu...
Kui ütlen, et vihastasin, siis see on väga tagasihoidlikult öeldud! Ütlen ausalt, oleks olnud seal ja relvaga – oleks nad maha lasknud. Naine räägib – lülita telekas välja. Mina vannun ja karjun... Oleks et ma ei tea mis seal toimus. Aga ma olin seal. Hingasin seda gaasi. Aga nemad vot sääraselt pöörasid kõik pea peale, mõistad?!
Mäletan esimest korda, kui nad hakkasid suitsugranaate loopima. Suits tegelikult ei erine väga sellest jubedusest (gaasist). Tõsi ma mõistsin seda alles hiljem. No ei olnud varem kokku puutunud. Me kunagi ei kasutanud mingeid lämmatavaid gaase, suitsu. Suitsugranaate kasutasime ainult maskeerimiseks. Aga sääraselt – mitte kunagi. Seepärast, kui nad hakkasid suitsukaid loopima, siis ma mõtlesin, et nad kasutavad seda varjamiseks. Kuna me ei lasknud neid lähemale. Et kui nad hakkasid massiliselt suitsu kasutama, siis ma arvasin et nad proovivad selle varjus läheneda.
Alles hiljem jõudis mulle pärale, et nad tahavad meid välja suitsetada.
Kuna ei suutnud meid lahingus võita, hoonest välja tõrjuda, kuna meie poisid võitlesid käte, jalgade ja hammastega. Suurtükkidega nad meieni ei ulatunud. Käsirelvadega ei tulnud samuti midagi välja. Ja siis viimases hädas hakkasid välja suitsetama...
Siis 19 -ndal nad viskasid läbi sellesama 3 korruse põrandaaugu säärase kuhja: MON -id (jalaväevastane suund-kildmiinid :Avatar), tankitõrjemiinid, kotid kurat teab millega – arvatavasti trotüüli või plastiidiga... Vot sellise hunniku viskasid alla. Kui ma nägin neid MON -e , vot siis tõmbas alakõhu külmaks. MON-50 -l on tegevusraadius 50 meetrit. Aga seal olid ka MON-100 ja MON-200... Piisab ühest, et sõiduk sääraselt distantsilt tükkideks lasta. Aga seal oli neid terve hunnik. Me seisime siis koos „Bulliga“, „Spartalane“ oli veidi eespool...
19 -ndal korraldasid nad selle esimese plahvatuse. Lööklaine purustas kogu hoone sisu: kipsist seinad, tellistest seinad, eskalaatorid – kõik oli puru ja väändunud. Kui ma silmad avasin, siis tundus nagu oleks mind toodud mingisugusesse täiesti uude hoonesse. Üldse ei kujutanud ette, kus ma olen. Enne ja pärast plahvatust – need olid nagu kaks täiesti erinevat hoonet.
Sõnades on raske edasi anda... Mul vedas, et lebasin liivakottide taga. Kukkusin ja lööklaine lõi üle minu. Ja mitte lihtsalt „Pah!“, aga vot nii „PAAAAH“ - pikalt. Ja lööklaine käis üle.
Vot laman, Jumala eest – ja tunnen kuidas mind rebitakse maas lahti ja kantakse kuhugi...
Pigistad silmad kinni, palvetad (Issand päästa!) ja surud ennast maa sisse. See oli nagu mini-tuumaplahvatus.
Plahvatus purustas põranda ja kukutas selle keldrisse. Tead, kui keegi teine mulle räägiks – ma ei usuks. Kui poleks oma silmadega näinud. Et sul oleks ettekujutus – lennujaama konstruktsiooni kandetalad on näe säärase suurusega (näitab käega maast umbes vöökohani) – sellise läbimõõduga rauast latt. Kujutle, millised vahelaed seal on! Ja sellest lõi läbi väikese toa suuruse tüki. Nad loopisid selle kõik esimesele korrusele, ja siis purustasid toa suuruse tüki vahelage. Lihtsalt auk põrandasse, null-tasandile.Ja umbes sama suure tüki lõi välja laest – kolmanda korruse põrandast. Kujutad ette? Kuidas on võimalik, et me üldse ellu jäime?...
Tõusen – poisid kõik karjuvad. Kõik on põrutada saanud, kurdid... Põrutas metsikult. Poisid, kes kus parajasti juhtus viskusid põrandale. Saad aru, kui nad selle kuhja meie ette kukutasid – tähendas see üheselt, et nad kavatsevad õhkida. See oli nagu massihüpnoos. Kõik mõistsid, et kohe-kohe midagi toimub. Pikali! Keegi ei andnud korraldust. Kõik said niigi aru...
Küsid, et kas kõik elasid üle? Ei tea, võib-olla mitte kõik. Need kes olid seina taga... Poisid arvasid et tellissein kaitseb. Ja mõned istusid seina taga. Keegi võis seina jäänuste alla jääda.
Proovisime otsida. Kaevasime, uurisime. Välja tuli laskemoon, isiklikud asjad, relvad...
Need samad seinajäänused vedasime barikaadideks, et end mingilgi moel kaitsta. Otsisime.
Aga ma ei leidnud toona kedagi, kes oleks seina alla jäänud. Ei hakka valetama, nagu oleks näinud või leidnud. Või et keegi teine oleks leidnud. Ei olnud midagi säärast. Aga ma ei saa vanduda, et sinna kedagi ei võinud jääda – me võib-olla ei kaevanud piisavalt sügavale. Seal oli säärane lasu telliseid – võib-olla lihtsalt ei jõudnud nendeni...
Peale seda esimest plahvatust võtsime ringkaitsesse. Ja jälle lõime nad tagasi. Sidet meil sel ajal enam ei olnud: samal päeval võeti pataljoni komandör (81. dessantvägede brigaadi 90. pataljoni komandör Kuzminõhh – vabanes 22.05.15 :Avatar) koos oma „Emmega“ (nii kutsuti raadiojaama) vangi. Korraldus oli raadiosidet mitte kasutada. Raadiojaamu hakati ümber häälestama.
Ja 20 -nda lõuna paiku õhiti uuesti. Ma olin jäänud just tukkuma – ärkasin plahvatusest ja sellest, et libisesin. Klammerdusin millegi külge. Seekord toimus plahvatus meie all. Tollest 20 -ndal toimunud plahvatuse rusudest kaevati hiljem poisse välja. Õhiti just seal, kus haavatud lamasid. Väga palju haavatuid jäi toona rusude alla.
Küsid, et kas olid seal tšetšeenid? Mina neid ei näinud. Mida ei näinud, seda ei näinud. Seal oli eristada võimalik ainult hääle järgi. Öösiti, kui lahing vaibus ja nad tahtsid puhata, siis hakkasid meile karjuma umbes nii: „Hakkame teid veristama“. Võib-olla oli päris aktsent, aga võib-olla ahvis keegi järgi. Ma võin sama moodi hüüda. Kord tegin nii hästi aktsenti järgi, et kutid arvasid, et neile on tšetšeen vangi sattunud...
Ühesõnaga röökisid nad seal. Täpsemalt üks tola karjus, või paar... Mida veel karjusid – ei ütle, sellepärast, et oled naisterahvas... Mõnikord lihtsalt tulistasid. Pah! Pah! Pah! - meie suunas. Mõtled – jää vait juba, rahune maha, aitab närvide kruttimisest... Ja jälle pah-pah-pah – üksiklasud ülevalt. Pihta ei lenda – lihtsalt närvi ajab. Mõnkord keegi meie omadest ei pidanud vastu: andis ta-ta-ta-ta vastu...
Hea oli, et toitu ja vett oli meil peaaegu lõpuni.
Juba hiljem, peale 20 -nda varingut, leidsime vett. Jäätunud – 5 liitristes pudelites. Kuivpajukid olid. Mõnikord leidsime konserve. Kuigi mina 5 päeva üldse ei söönud. Tahtmist ei olnud.
19 -ndal tuli viimane masin läbi. Üleüldse viimane oli too, millega mina ümber käisin, kui haavatutele järgi sõitsime. 20 -ndal me juba lahkusime sealt, kuna masinad lasti terminalile lähenemisel põlema... Mina ja Zenõk murdsime läbi jalgsi. Samuti läksime alguses Ilmajaama suunas, pimeduses aga kaldusime kõrvale ja sattusime sepakate territooriumile. Lõpuks jõudsime Peskisse. Seal Peskis Paremsektori kutid andsid meile masina ja me tulime tagasi omadele järgi. Sinna (Peskisse) ja tagasi minek võttis aega. Haavatute järgi läksime umbes 3:00 – 3:30 vastu 21-st. See oli teine katse läbi murda.
Aga üldiselt kutid proovisid. 17 -ndal ja 18 -ndal murdsid läbi. Me olime reaalselt blokeeritud. Nii tihedalt eraldatud, et seda on raske kirjeldada. Ja siiski kutid jõudsid meieni. Sõitsid. Viiest mainast kolm lasti põlema. Ei olnud nii, et poisid sõitsid meieni, tõmbasid korra ninaga ja panid uuesti minema.
Kui palju nad sinna lennurajale põlevaid masinaid jätsid. Murdsid läbi aga....
Kord sõitis meieni MTLB (kiirekäiguline roomikmaastur, mõeldud inimeste ja kaupade transpordiks, köetava salongiga, mõeldud kasutamiseks teedevõrguta aladel, keeruliste lumeoludega, soisel maastikul). Ta lasti kahe „torpeedoga“ põlema. Vaatan – üks „torpeedo“, teine... Mõtlen – kõik, juhtidega on lõpp. See toimus päeval. Otsesihtimisega tulistati. Aga siis hüppasid poisid masinast välja, dessant hüppas välja. Üks juht sai surma, aga teise tõime masinast välja. Ilma käeta. Selgus, et see oli sama juht, kes mind 15 -ndal terminali tõi. Nii mulle vähemalt meelde jäi...
Ma kogu aeg küsisin: kuidas seal on juhiga, kuidas juht? Mulle vastatakse: elus on. Arvasin, et temaga on kõik läbi. Aga vastavad mulle: elus on, ainult käe kaotas. Ta oli meiega kas päeva või kaks. Sel ajal juba minigisugust evakueerimist ei toimunud. Kaks päeva hiljem küsisin: kuidas juht? Mulle vastatakse: pole enam juhti...
(Kõigi eelduste kohaselt on tegemist juhtumiga, kus osales Ivan Šostak - „Doberman“. Toosama, keda Life-news küsitles. Käe kaotas Vladimir Truh, Ivani sõber. Rahman Vanjat ei mäleta, võib-olla selle pärast, et kuni Vova veel elas, Ivan tema juurest ei lahkunud. Šostak vabanes vangist suht ruttu – veebruari keskel. Vast seetõttu, et oli raskelt vigastatud. Ukraina arstid päästsid ta elu ja terve kuu võitlesid käe päästmise nimel. Ivan jäi ühes neist suurtest plahvatustest rusude alla. 3 korda siirdati kudesid (sooned purud koed kärbusid), aga lõpuks siiski tuli käsi õlavarrest amputeerida. Oli märtsist septembrini Saksamaal taastusravil. Autasustati 28.09.15 Bogdan Hmelnitski 3 järgu ordeniga. Kui ma seda Life-news -i videot nägin, siis arvasin, et mingi 50 -ndates vana. Kutt on 32 aastane. Sõda... :Avatar
http://www.sosukraina.com/pochemu-doberman/
http://life.pravda.com.ua/warriors/2015/02/16/189423/
https://www.youtube.com/watch?v=iu4ORF7cLxA
http://www.gorod.cn.ua/news/gorod-i-reg ... manii.html
http://spravda.com/chernigovskij-kiborg ... niyu/17034
)
Meil olid meedikud. Näiteks „Psühh“, kadunuke... Enne sõda töötas ta psühhiaatrina – siit siis nimi. Algas sõda – läks saninstruktoriks. Sai normaalselt hakkama. Minu haavasid vaatas samuti üle. Räägib: tühiasi, kõik on korras. Aga kui 20 jaanuaril meie all plahvatas, siis ma.... Tead, tõstad, aga keda – ei näe... Või inimene lebab, nägu vastu maad. Ja pime on. Ühesõnaga, tõstad üles – kannad, midagi aru ei saa. Alles pärast poisid ütlesid, et ma tassisin „Psühhi“ välja. Ta oli veel elus, ainult teadvuseta. Tuli välja, et selgroog oli murtud... Juba hiljem öeldi: hukkus. Suri haavadesse... Aga ma ütlen sulle – suurepärane kutt oli. Meil oli seal täielik segameeskond: 90. pataljon, 80. pataljon, 93., 74. luurepataljon – vot selline segu. Küsid: kes on vanem 90 -ndas? „Psühh“ vastab: mina olen. Eales pole midagi sellist varem näinud. Selline munadega saninstruktor oli.
Temaga oli veel üks teine saninstruktor – hüüdnime ei mäleta. Tean, et oli 90. pataljonist. Oli meie juures ainult päeva, ei jõudnud tutvuda. Kutsusime teda „Dokiks“.
Tornis oli samuti meedik. Kas Andreiks või Volodjaks kutsuti. Jube haritud. Ja kartmatu. Mitte midagi ei kartnud. Kui hakati Torni ründama – haaras automaadi ja jooksis rünnakut tagasi lööma. Asi tehtud – tuli minu juurde, sidus midagi, tõmbas ühe sigareti, tegi kohvi, et sooja saada. Oli üleni märg, jalad, „Gorka“ (riietus/vorm), kõik kõrbenud, läbi tulistatud...Ühesõnaga tubli poiss oli...
Küsid, et kas oli vaja lennujaam kaitsta? Muidugi oli vaja!
Ma ei väsi kordamast, lennujaamad, lennuväljad, sillad – need on strateegilised objektid. Jah, nüüd ei ole DL (Donetski Lennujaam) enam kellelegi vajalik. Sest et seal on nüüd kõik õhku lastud, segi paisatud, verd ja laipu täis – mis mõtet sel enam oleks.
Aga lennurajad on endiselt nagu uued – kasvõi praegu lenda sinna ja maandu.
Uus terminal ise on mõtetu. Strateegia seisukohast või kaitserajatisena mingit väärtust ei oma. Jah me hoidsime teda seni kuni oli võimalik hoida. Aga lennujaam ise, tema maandumisrajad, hooned – see on strateegilise tähtsusega objekt. Seda oli vaja hoida. Oli vaja! Mind vihastavad need küsimused: miks? Milleks oli vaja nii palju inimesi sinna matta?
Aga sellepärast, et teisiti ei olnud võimalik! Anname siis neile juba ka sillad, anname Zaporožie hüdroelektrijaama, anname veel midagi. Et milleks teda kaitsta? Milleks poisse hukka saata? Aga selle pärast, et käib sõda!
Olen ise kaadrisõjaväelane. 2009 läksin pensionile – ettenähtud aeg sai täis teenitud. Aga hiljem naasin... Seekord vabatahtlikuna. Proovisin juba aprillist alates. Pakuti küll Dnepr-1, küll Dnepr-2, küll 20 -s, küll 40-s... Aga vot ma ei saanud neist aru. Andke mulle üks normaalne tegevarmee üksus, selline, kus ma saan aru kus ja mis. Patrioodid – see on loomulikult hea. Aga tihti juhtub, et hiljem neilsamadel patriootidel algne entusiasm läheneb nullile. Armee on minusuguste jaoks. Pakkuge normaalne üksus. Ja nemad: hästi. Rühmakomandöriks luurepati lähed? Pole probleemi. Ma juhtisin enne sõda patareid. Ja nii läksingi sõtta rühmakomandörina.
Ei, lahingukogemust mul ei olnud. Tahtsin omal ajal Iraaki minna, aga ei tulnud välja. Ja kui olekski säärane kogemus olnud, siis siin oleks sellest väheks jäänud. Meile tulid mõned kutid ja rääkisid: kogu Iraagi rotatsiooni ajal tulistati nende pihta 40 miini. Aga meile lendab päevas 140. Seepärast nende teenistus Iraagis kõlas kui muinasjutt. Jalutuskäik.
Sellest, et meid „küborgiteks“ nimetatakse, sain teada lennujaamas.
Kuulsin, kuidas poisid omavahel räägivad „küborgid“ ja „küborgid“. Küsin: mis see tähendab? Nemad mulle: aga vot meid kutsutakse küborgiteks. Mina ennem ei olnud kuulnudki. Ja ei hoolinud. Mul ei ole selliseid vajadusi. Mõned meist kandsid eraldusmärke: küborg, kolp... Mina olen selle jaoks ilmselt liiga vana.
Ja mulle ei meeldi, kui mind kangelaseks nimetatakse. Kangelased on need poisid, kellega ma koos sõdisin. Vot nemad on kangelased. Zenõk, Bull, Põhi, Krabi, Psühh, Pistrik, Õnneseen, Ninatark, Metsakas 79 -dast, leitnant. Viimane muide päästis mu elu oktoobris.
Mul oli vaja vanasse terminali (toona veel meie käes) sidevahendeid viia. Ja kui siis hommikul tulid sealt „süstikud“ (kutsusime nii poisse, kes tulid asjade, lobi ja moona järgi sinna, kus seda maha laaditi), siis ma liitusin nendega. Läksime kohale ilma probleemideta (seal oli minna vaid 100 meetrit). Viibisin kohapeal minutit 15 – andsin sidevahendid üle, istusin ja tegin suitsu... Lühidalt, kui hakkasin tagasi minema, siis juba ahetas... Ja mina eksisin teelt ning läksin mööda kohast, kust tuli vasakule pöörata. Liikusin piki terminali seina. Aga seal olid reeglid lihtsad: terminalis – omad, väljaspool - võõrad. Seal keegi ei hakka järgi vaatama, ning keeruline oleks seda ka teha, kui poole sekundi jooksul praost kellegi pead näed. Seepärast tulistatakse hoiatamata.
Metsakas oli juhtumisi seal postil. Ma olin poistele öelnud, et tulen tagasi, et nad mind kataksid kui vaja. Et mind ei saaks ära lõigata, kui lähen. Ja siis läksin. Nad said aru, et ma eksisin teelt, aga nad ei saanud ju posti maha jätta. kuuliipildur, kes oli veidi kaugemal, võttis mind juba sihikule. Õnneks Metsakas reageeris õigeaegselt, jooksis tema suunas ja karjus: „Kutid pidage! See on Rahman – ärge tulistage!“ Nii jäin ma ellu...
Kas naersime seal mõnikord? Muidugi naersime... Kui mul kild silma alla lendas – küsisin poistelt, mis seal on. Aga nemad mulle: Tundub et keegi on sul lambi siniseks löönud. Istusime maas ja hirnusime...
Mäletan 18 -ndal me naersime mis kole. Keegi midagi ütles – kohe kõik kõõksusid. Ma veel ütlesin: poisid, pill tuleb pika ilu peale. Ja 19 -ndal täpselt siis tuligi...
18 -ndal ronisin ise kuulipilduja taha. Seal teisel korrusel oli kuulipildur – too sai haavata. Võtsime ta postilt maha. Seal oli veel üles käiv alumiiniumist redel – seda oli raske alla lasta. Kuulipilduja jäi üles. Mäletan et rääkisin: Mis teete? Tahate kuulipritsi sepakatele jätta? - ja ronisin järgi. Aga selgus et seal oli veel granaadiheitja. Kui üles ronisin, siis ütlesin Bullile: kata mind vennas, muidu jääd joomasemust ilma... Asi oli selles, et me veidi enne seda leidsime plasku. Mina leidsin. Teen lahti – sees on viin. Lasime sellel plaskul ringi käia, nuusutasime – ja keerasime jälle kinni. Sest et seal mitte lihtsalt ei olnud keeld alkoholi tarbida, vaid see oli täiesti raudkindel tabu. Üksainus lonks võib sulle elu maksma minna. Reaktsioon ei ole enam endine, mõte töötab veidi teisiti... Ma nii mäletan seda plaskut... Tegime lahti, nuusutasime – ja keerasime uuesti kinni. Andsin selle Bullile ja ütlesin: Bull, valva seda, kui siit minema pääseme, siis joome. Ja mind valva, muidu jääd joomasemust ilma...
Kui tulistamist ei olnud, siis me harjusime terminaliga päris ära. Tundsime ennast isegi veidi hubaselt. Magamiskott, mõni papitükk all – ja ongi juba hea. Või lükkasid mõne kapi kummuli. Mul oli üldse kuninglik magamisase – riidekapi panin põrandale. Külm oli, aga kui uste peal lamasin, siis justkui oli veidi soojem.
Kuulid muidugi lendasid kogu aeg. Seinad olid ju kipsist. Iga päev vaatad, kuidas nad nõelavad. Tuli magada kiivri ja soomusvestiga. Nii oli isegi soojem. Ja kui kord 3-5 päeva tagant selle kõik maha võtsid, siis vesti panid nagunii seina äärde kaitseks – juhuks, kui midagi peaks lendama...
Paljudel lähedased ei teadnud, et oleme lennujaamas.
Minu omadest keegi ei teadnud. Said teada alles siis, kui mind Metšnikovi toodi. Esimesest haavatasaamisest teadis ainult vend. Ja üks naaber. Ütlesin talle: onu Vanja, levitage desinformatsiooni, et keegi isegi ei aimaks kus ma olen, mis ma olen. Ja onu Vanja vedas kõiki mu naabreid ninapidi. Aga hiljem helistab ja räägib: Andrjuha – kõik! Enam ei ole midagi teha, sind näidati juba teles...
Mulle tundub, et meil ei ole piisavalt enesekindlust et end seal kehtestada, seal idas. Nii komandöridel, kui ka võitlejatel. Tead, mult kunagi Harkovis küsiti: keda te vaenlaseks peate? Ma vastasin, et eelkõige neid, kes meid – haavatuid gaasiga mürgitasid. Seal olid ju haavatud! Kas nad siis ei mõistnud, mida nad teevad? Ja neid, kes ei lasknud haavatuid evakueerida, kuigi meie neile seda võimaldasime... Kuid mulle on vaenlasteks ka need, kes lihtsalt istuvad ATO -l (terrorismivastane operatsioon ukrainas :Avatar). ATO – see on lai mõiste. Üks ots 20 km Zaporožie oblastist, teine ots Donetski eeslinnas. Vot need, kes seal meie selja taga istuvad, nemad sean ma ühte rita nonde teistega, kes meid gaasiga mürgitasid, välja püüdsid ajada, õhku lasid seal ATO -l...
Üle kõige tahaks võitluskaaslasi näha. Minu omad jäid justkui kõik ellu. Haavatud, põrutatud - aga elusad. Ja neid tahaks näha kellega ma jaanuaris DL -is olin. Paraku seni oleme ainult telefonitsi suhelnud... Põhi, Bull, Zenõk...
Põhi on tubli. Tema sai ju samuti haavata, aga jätkas juhtimist. Kui ma teda esimest korda nägin, siis mõtlesin, et mingi nooremohvitser. Võib-olla leitnant. Nii enesekindlalt ja asjalikult kamandas. Küsisin – kes sa oled? Tema: snaiper...
Krabist on kahju. Kapten käis nende juures uurimas. Öeldi, et hukkus. Pärast algasid kuulujutud, et justkui haavatud ja vangis...
Ja kirjuta Kozakist. Ka tema on teadmata kadunud. Ta lihtsalt vapustas mind. 16. jaanuaril me juba võitlesime hoone nurgas. Seal jookseb Itaallane (hüüdnimi oli tal säärane – esivanemad olid justkui Itaaliast) ja karjub: kutid, seal ju ainlt üks inimene hoiab positsiooni. Võtsin lasud RPG-7 -le ja jooksin sinna „luugi“ juurde (see oli kõige lähem positisoon vanale terminalile). Tulistasin granaadi ja vaatan – istub üks mees. Ütlen talle: vennas – sa vabatahtlikult oled siin? Tema: vabatahtlikult. „Kuidas sind kutsutakse?“ - „Kozak. Volodimir Mikolajovitš. 46 aastat“.
Lubasin talle siis: kui ellu jääme, siis kindlasti märgin ära. Ta iseseisvalt hoidis posti. Terve päev. Võitles.
Hiljem vaatasin – hakkasid juba teiselt korruselt tulistama. Ütlen talle: lähme vennas, muidu lõikavad meid ära. Sõjas on 10 -15 meetrit suur vahemaa, aga 100 meetrit juba täiesti kujuteldamatult pikk distants. Aga tema mulle: kuidas me siis posti maha jätame? Veidi aja pärast siiski korjas oma magasinid ja granaadid kokku ning me jõudsime omadeni... Seepärast ütlen, et kui keegi on kangelane, siis on see Kozak Volodimir Mikolajovitš, 46 aastat, või Zenõk, Bull, Pistrik, Itaallane... 74. luurepat. Nad said aru, et me oleme ümber piiratud. Helistasid. Ja kutid ise, ilma käsuta tulid meile appi...
President andis mulle ordeni. Aga ma leian, et igaüks, kes viibis DL -is peab ordeni saama. Ma käisin isiklikult staabiülema juures, koostasime nimekirja, et kõik kutid saaks esitatud autasustamiseks... Et kedagi ei unustataks. Ma ei tea, kas poisid said autasud või mitte, aga mina isiklikult nõudsin seda raudkindlalt. Vannun...
Veidi hilinenult Andrei teise sünnipäeva puhul. Või siis kolmanda...Või neljanda...
http://obozrevatel.com/crime/81945-kibo ... -v-adu.htm
Küborg Rahman. Seitse päeva DL -is.
Et miks Rahman? See on mul säärane paatos. Armastan araabia keelt ja kultuuri. Seal tähendab Rahman ühte Kõigekõrgema nimetust – Armulik. Nii seletab oma hüüdnime üks Donetski Lennuvälja kaitsjatest-küborgitest, kui meil õnnestus temaga Dnepropetrovski Meltšnikovi nimelises haiglas kohtuda. Sealse nägemisravi keskuse arstid saavutasid võimatuna näiva, ja päästsid legendiks muutunud võitleja silma.
Rahmani nimetatakse tihti Küborgiks nr 1: ta viibis terve kuu ühes selle sõja kõige raskemas lõigus. Lahkus viimaste hulgas ja mitmekordselt haavatuna. Teda nimetatakse ka kangelaseks, mis aga napisõnalsele ja tõsisele võitlejale ei meeldi. Rahman on veendunud, et tema võitluskaaslaste hulgas on palju neid, kes oleksid seda nimetust enam väärt.
Rahman jutustabki nimelt nendest, samuti aga DL kangelaslike kaitsjate suurtest kaotustest ja väikestest rõõmudest, ning 21 sajandil Euroopas lahvatanud sõja aust ja autusest.
Esimene kord sain haavata novembris. See juhtus terminalis rotatsiooni ajal. Laadimise ajal võeti mind nähtavasti AGS -ga (granaadipildur :Avatar) maha... Külg, puus ja läbiv haav vasakus jalas. Viimane osutus kõige raskemaks.
Paranesin Tšerkaski haiglas – ja siis jälle tagasi, itta.
Teist korda sain haavata jaanuaris. 19, 20, 21... Igal loetletud päeval üha uuesti. Kui mult küsitakse, millal, siis kuidagi ei suuda otsustada, kas lugeda kõik need haavatasaamised üheks, või arvestada neid eraldi. Esimestel päevadel suutsin veel teadvustada, kust haavatud olen. Aga 21 -l pidin juba otsima vere järgi delnjaškal (madrusesärk :Avatar). Adrenaliin ilmselt. Valu praktiliselt puudus...
Kas proovisime lahkuda? Ei, ei proovinud. Oli ju vaja terminali hoida! Seepärast ei olnud lahkumisest isegi juttu. Liiatigi ei olnud millegagi lahkuda. Ainult üks masin murdis läbi 19 jaanuaril (siin Rahman peab silmas viimaseid päevi, enne 19 -ndat siiski masinaid murdis läbi, nagu allpool juttu tuleb: Avatar). Jõudsime osad haavatud siiski masinasse vedada. Tegin neile koos Suitsuga katet – oli meil selline sõdur „Suits“. Ta isa helistab mulle vahel, räägib - luges ühest mu intervjuust, et ma olin tema pojaga koos. Palub öelda, kus poeg on või mis temaga on. Sest et poiss on kadunud. Võib-olla vangis, võib-olla tapetud, võib-olla haavatuna kusagil...
Ehk siis 19 -dal tegime katet ja siis sain haavata põske, kõrisse, külge ja puusa. Hiljem plahvatus, põrutus. 20 -ndal lendas silma alla. 21 -l – kild silma, pähe, nägu põles, sõrm puruks... Vedas, et jalad jäd terveks, sain ise liikuda. Jumal tänatud, muidu oleks poisid pidanud mind tassima.
Ausal – ma ei tea kuidas inimeste ees küll vabandada. Küsivad – miks te sinna läksite? Haavatuid tooma. Aga kuidas see oli? Ja pärast kirjutavad et ma üksinda tõin välja 15 või 20 haavatut...
Sõitsime haavatute järgi soomukiga, meid oli viis. Masin läks ümber. Juht ja üks dessantnik hukkusid... Masinast said välja mina ja veel kaks kutti. Poisid hüppasid välja, aga minul läks veidi kauem aega, jäin soomusvestiga kohmitsema. Ja siis lendas midagi masinasse. Masin lahvatas põlema ja mina samuti. Seal saingi põletada. Ronisin masinast välja, aga silm midagi ei näe...
Kuni me seal lamasime – kõmmutati meie pihta RPG -dega (granaadiheitja :Avatar).
Vaatame kuttidega – kuhu joosta? Lennurajal käib lahing. Mina ühe silmaga ei suuda kuidagi aru saada kuhu minna. Peitsime ennast masina taha, aga meie pihta põrutatakse eestpoolt. Kujutad ette – on öö ja põlev masin, mis kogu ümbrust valgustab. Ja meie istume sela ning meie pihta antakse kõigist torudest. Kutid karjuvad – peame ära minema! Mina aga ei suuda essugi orienteeruda, kuhu meil minna tuleks...
Pärast hakkas masin suitsema. Kasutades võimalust liikusime künka varju. Ainult see küngas oli tule all – ümberringi plahvatused. Tõenäoliselt VOG (granaadipilduri moon :Avatar). Tunne oli selline, et täpselt pähe sihivad...
Uurisime ümbrust, vaatame – kõrval on tuletõrje depoo. Läksime sinna. Seal olid meie poisid, räägivad: tõmmake Torni (dispetšeritorn :Avatar) – seal on vähemalt arst. Üks veel ütles: me käisime täna seal, kui lahingutegevust vahepeal ei olnud. Jooksime Torni ja tagasi. Usume, et pääsete läbi.
Ja me läksime. Jäime Torni kogu järgmiseks päevaks, kuni pimeduse saabumiseni. Sinna oli selleks ajaks jäänud 7 poissi. Näed nüüd, meile räägitakse: te olete kangelased! Kangelased olid need 7, seitse!, kes hoidsid purustatud Torni. Ja meid tuli juurde kolm. Kuigi mina enam täie eest arvesse ei läinud, silm ei näe, pea on üleni sidemes, käsi on lahases... Tegutseda sain ainult ühe käega ja vasaku silmaga.
Sain aru nood seitse kutti plaanisid pimeduse varjus lahkuda. Saabusime nende juurde kusagil umbes 4:00 – 4:30, aga nemad tahtsid enne koitu liikuma hakata. Ja siis tulevad kaks, kes veavad kaasa minusugust haavatut. Ja nad otsustasid jääda veel terveks päevaks. Ja nii terve päev neid materdati tankidest, täitsa lõpp. Reaalselt rünnati Torni. Aga need seitse pluss kaks, kes minuga tulid, hoidsid kogu 22 -nda Torni enda käes. 9 inimest, mõistad...
Me kõik tulime välja. Peaaegu. Üks jäi teel kadunuks. Lahkus 10 meest, üks kibeles üksinda minema. Ja kui läksime juba lennurajale, siis jäime miinipilduja tule alla. Meil oli kokkulepe, et peame hakkama liikuma. Muidu ei ole mingit võimalust. Tehnika ei pääsenud läbi – lasti põlema. Oli hea, et haavatuid polnud, ei pidanud kedagi tassima. Mina olin ainus, aga ma liikusin omil jalul. Ainult Torni juures, kus kõik oli miinide poolt üles küntud ja rämpsu täis, palusin ühelt võitlejalt abi. Ütlesin: Vennas, tohin ma su vestist kinni hoida? Tema: lase käia, pole probleem. Ja kuni me sellest mülkast läbi läksime, hoidsin ma ta vestist, et mitte kukkuda, mitte maha jääda omadest...
Aga see kümnes – ma ei tea, mis temast sai. Eksis pimeduses. Välja tuli meid üheksa. Võib-olla kümnes läks enne meid. Võib-olla ei pidanud vastu...
Läksime tundi kaks - pimeduses, udus... Tundub nagu minna oleks imevähe, Ilmajaamani on vaid 1,6km. Aga pimeduses on teisiti – siin kaldusid kõrvale, seal pöörasid valesti... Me oleks korra peaaegu oma Gradide (nn kaardiväe miinipilduja :Avatar) tule alla jäänud. Separatistid tulistasid lennurada perioodiliselt – lihtsalt profülaktika mõttes. Tuli peatuda...
Alles Ilmajaamas korjasid omad BTR -id (jalaväetransportöör :Avatar) meid peale ja toimetasid Vodjanojesse. Sealt öösel Artjomovskisse ja juba hommikul Dnepropetrovskisse, Metšnikovi haiglasse.
See, mis toimus viimastel päevadel lennujaamas... Tead, ma nägin kunagi filmi „Puhastustuli“. Grožnõist. Seal lennuväljal olles tundus see film kui laste muinasjutt.(film on ise täis elajalike dzihadiste, valgeid sukpükse ja üdini positiivseid VF sõdureid + hästi palju pürot – reaalsusega on seal väga vähe pistmist :Avatar)
15 -ndal asusid otsustavale rünnakule. Algul materdasid tankiga. Tegid endale läbipääsud. Surusid meie tulepesad maha. Ma jõudsin sinna umbes lõuna paiku. Juttudest sain aru, mis toimub. Mina, mu abiline ja veel üks vanemleitnant läksime sinna kui PTUR -i (juhitav tankitõrjerakett) meeskond. Seda tanki jahtima. Sest et kutid juba varahommikust peale kandsid ette, et neid rapitakse tankidega – ei saa peadki tõsta. Tellisid miinipilduja tule, aga miinipildujaga ei saavutanud midagi, kuna tanki polnud näha. Ja siis komandör teatas: vaja on PTUR -i meeskonda. Lasete tanki põlema, või siis vähemalt hirmutate minema. Ja nii me läksime – mina, mu abiline ja vanemleitnant, Vanja...
Enne seda me hõivasime Tuletõrje Depoo – see depoo oli Uue terminali ja Torni vahel. Võtsime seitse inimest Tornist, lisaks meie – kolm ohvitseri ja hõivasime. Sel hetkel oli see neutraalne ala. DNR -lased, separid aegajalt ründasid Depood, tulid – läksid. Kartsin küll niimoodi ilma eelluureta, käigult rünnata. Hoone tegelikult ei ole eriti suur – aga ka mitte väike. Eriti 10 mehe jaoks. Aga meil vedas. Tõsiselt vedas, et leidsime Depoo eest tühjana...
Mu abi, vanemleitnant Vanja ja seitse võitlejat jäid sinna, mina aga läksin tagasi Terminali. Kui kohale jõudsin, siis käis juba esimesel korrusel lahing. Meie omad hoidsid algul läänepoolset seina, teist korrust kontrollisime täielikult, esimest samuti hoidsime täielikult. Aga tol hetkel käis lahing juba esimese korruse põhjapoolses sektsioonis. Tulistati kõigist ustest ja avadest, kust vähegi oli võimalik tulistada... Suruti välja. Hommikul nad materdasid hoonet tankiga, seejärel tulid nende „tarakanid“ – jalavägi siis... Alustasid ülevalt ja järjekindlalt hakkasid meid allapoole suruma. 15. jaanuari õhtuks hoidsime me juba ainult poolt esimesest korrusest.
Aga 16 -ndal algas lahingutegevus juba enne koitu, umbes poole kuue – kuue paiku. Ja lõppes kusagil kahe-kolme paiku 17 -nda öösel. Lahing kestis terve päeva – mõistad. Nad hakkasid juba teiselt korruselt meid tulistama. Meie aga hoidsime alates 16 -ndast vaid väikest juppi terminali loode-nurgas. 25 x 25 meetrit. Kindlustasime end seal.
17 -ndal läksid meie omad läbimurdele. Algas rünnak Spartakile, Kloostrile... Ja sepakad tõmbusid meie juurest tagasi. Mingisugused jõud muidugi jätsid perimeetrile, et meid kinni hoida ja oma kohalolekut demonstreerida. Enamus aga läksid arvatavasti Spartakisse ja Kloostrisse, kus meie omad olid alustanud rünnakut.
Sellel 17 -ndal hakasidki gaasigranaate kasutama. 17, 18, 19 ... Alles 20 -ndal lõpetasid. Aga eelnevatel päevadel oli pidevalt suits, gaas. Saad aru – ilusat midagi ei olnud.
Enne seda olin ma gaasi kasutamisest ainult kuulnud, vist Esimeses Ilmasõjas kasutati. Ja nüüd siis siin...
Raske muidugi öelda, aga me ei olnud selleks vist moraalselt valmis.
Esialgu isegi ei uskunud, et selline asi on võimalik. Me olime algul väljapääsule ligemal, ruumis oli tõmbetuul. Aga need, kes olid olid lähemal saalile (seal oli vist DŠK (raskeipilduja) meeskond või AGS (granaadipilduja) meeskond) karjuvad: kutid! Gaas! Silmad jooksevad vett! Mõtlesin: Mis gaas? Kuskohast? Hiljem sain aru. Algul hakkas ninas kipitama. Hiljem silmades. Ja seejärel läks täiesti uduseks. Ja sepakad hakasid samuti jälgima, kuhu tõmme gaasi kannab. Mõnikord viskasid, ja tuul kandis pilve meist mööda. Teinekord aga kandis pilve täpselt saali – lämbu või ära.
Algul ma isegi tormasin välja. Kui hingata ei saa, siis on keeruline külma närvi säilitada. Tundus, et tegemist ei olnud lihtsalt pisargaasiga. Lämmatas täielikult. Ja nii ma kaks korda ei pidanud vastu – põgenesin hoonest välja. Sees lämbud, aga väljas võib iga hetk miini või killuga pihta saada. Ja vot nii: ronid välja, öögid, köhid, ahmid veidi õhku – ja siis jälle tagasi sisse...
Hiljem harjusime ära, kohanesime. Niisked lapid näole ja põranda ligi... Hakkasin hiljem isegi nii tegema – hoidsin magamiskotti ümber. Lasevad suitsu – mina aga poen koti alla, lapp näole ja kõik!
Kui barrikaade tegime, siis läks kõik käiku: tolmuimejad, ekraanid – kõik, mis kätte sattus. Leidsime kasti. Ilmselt oli piirivalvuritest jäänud. Ja mis selgus – seal olid gaasimaskid. Maskid ja filtrid. Keegi poistest korraga hõikab: Kutid – kes soovib?, ja hakkas asju viskama.Mulle visati mask, aga sellel oli üks silm välja pudenenud, ei saanud kasutada.Võtsime filtrid ja kasutasime ilma maskideta. Hingasime läbi nende ja siis sulgesime nina ja silmad – ja tänu sellele pidasime vastu....
Lubasin endale toona: kui ellu jään – jätan suitsetamise maha. Aga lubadust ei pidanud. Kui kõik oli selja taha jäänud, siis mõtlesin endamisi, et ilmselt pingutasin üle... Kuigi kõik see suits, tunne et sul pole midagi hingata – see oli tõepoolest õudne. Juhtus, et sattusin paanikasse. Näe, räägivad, et „kangelane“ - aga ma ütlen, olin paanikas...
Säärast hirmu olen tundnud ainult siis, kui meid prooviti välja suitsetada. Kui vine sisse mattusime...
Vaatasin hiljuti Novorossia kanalit, ja nad näitasid venelaste võtteid lennujaamast...Või vahest olid ka nende endi võetud kaadrid... Ma ju elasin selles hoones terve kuu: oktoobris 10 päeva, novembris 15 päeva ja jaanuaris 5 või 6, sõltub, kuidas arvestada... Selle aja peale tunned juba iga auku ja nurgatagust, kõiki sissepääse – väljapääse. See hoone on sääraselt ehitatud, et saali keskosa kohal on esimese korruse lagi ühtlasi kolmanda korruse põrand. Teine korrus on ainult saali välisservas.. Vaatan, Novorossia näitab, kuidas loobivad granaate auku – ja ise räägivad kaamerasse: näete, nad (tähendab meie, ukrainlased) kasutavad gaasi. Kaamera käib, filmib, kuidas läbi selle augu tõuseb suitsu...
Kui ütlen, et vihastasin, siis see on väga tagasihoidlikult öeldud! Ütlen ausalt, oleks olnud seal ja relvaga – oleks nad maha lasknud. Naine räägib – lülita telekas välja. Mina vannun ja karjun... Oleks et ma ei tea mis seal toimus. Aga ma olin seal. Hingasin seda gaasi. Aga nemad vot sääraselt pöörasid kõik pea peale, mõistad?!
Mäletan esimest korda, kui nad hakkasid suitsugranaate loopima. Suits tegelikult ei erine väga sellest jubedusest (gaasist). Tõsi ma mõistsin seda alles hiljem. No ei olnud varem kokku puutunud. Me kunagi ei kasutanud mingeid lämmatavaid gaase, suitsu. Suitsugranaate kasutasime ainult maskeerimiseks. Aga sääraselt – mitte kunagi. Seepärast, kui nad hakkasid suitsukaid loopima, siis ma mõtlesin, et nad kasutavad seda varjamiseks. Kuna me ei lasknud neid lähemale. Et kui nad hakkasid massiliselt suitsu kasutama, siis ma arvasin et nad proovivad selle varjus läheneda.
Alles hiljem jõudis mulle pärale, et nad tahavad meid välja suitsetada.
Kuna ei suutnud meid lahingus võita, hoonest välja tõrjuda, kuna meie poisid võitlesid käte, jalgade ja hammastega. Suurtükkidega nad meieni ei ulatunud. Käsirelvadega ei tulnud samuti midagi välja. Ja siis viimases hädas hakkasid välja suitsetama...
Siis 19 -ndal nad viskasid läbi sellesama 3 korruse põrandaaugu säärase kuhja: MON -id (jalaväevastane suund-kildmiinid :Avatar), tankitõrjemiinid, kotid kurat teab millega – arvatavasti trotüüli või plastiidiga... Vot sellise hunniku viskasid alla. Kui ma nägin neid MON -e , vot siis tõmbas alakõhu külmaks. MON-50 -l on tegevusraadius 50 meetrit. Aga seal olid ka MON-100 ja MON-200... Piisab ühest, et sõiduk sääraselt distantsilt tükkideks lasta. Aga seal oli neid terve hunnik. Me seisime siis koos „Bulliga“, „Spartalane“ oli veidi eespool...
19 -ndal korraldasid nad selle esimese plahvatuse. Lööklaine purustas kogu hoone sisu: kipsist seinad, tellistest seinad, eskalaatorid – kõik oli puru ja väändunud. Kui ma silmad avasin, siis tundus nagu oleks mind toodud mingisugusesse täiesti uude hoonesse. Üldse ei kujutanud ette, kus ma olen. Enne ja pärast plahvatust – need olid nagu kaks täiesti erinevat hoonet.
Sõnades on raske edasi anda... Mul vedas, et lebasin liivakottide taga. Kukkusin ja lööklaine lõi üle minu. Ja mitte lihtsalt „Pah!“, aga vot nii „PAAAAH“ - pikalt. Ja lööklaine käis üle.
Vot laman, Jumala eest – ja tunnen kuidas mind rebitakse maas lahti ja kantakse kuhugi...
Pigistad silmad kinni, palvetad (Issand päästa!) ja surud ennast maa sisse. See oli nagu mini-tuumaplahvatus.
Plahvatus purustas põranda ja kukutas selle keldrisse. Tead, kui keegi teine mulle räägiks – ma ei usuks. Kui poleks oma silmadega näinud. Et sul oleks ettekujutus – lennujaama konstruktsiooni kandetalad on näe säärase suurusega (näitab käega maast umbes vöökohani) – sellise läbimõõduga rauast latt. Kujutle, millised vahelaed seal on! Ja sellest lõi läbi väikese toa suuruse tüki. Nad loopisid selle kõik esimesele korrusele, ja siis purustasid toa suuruse tüki vahelage. Lihtsalt auk põrandasse, null-tasandile.Ja umbes sama suure tüki lõi välja laest – kolmanda korruse põrandast. Kujutad ette? Kuidas on võimalik, et me üldse ellu jäime?...
Tõusen – poisid kõik karjuvad. Kõik on põrutada saanud, kurdid... Põrutas metsikult. Poisid, kes kus parajasti juhtus viskusid põrandale. Saad aru, kui nad selle kuhja meie ette kukutasid – tähendas see üheselt, et nad kavatsevad õhkida. See oli nagu massihüpnoos. Kõik mõistsid, et kohe-kohe midagi toimub. Pikali! Keegi ei andnud korraldust. Kõik said niigi aru...
Küsid, et kas kõik elasid üle? Ei tea, võib-olla mitte kõik. Need kes olid seina taga... Poisid arvasid et tellissein kaitseb. Ja mõned istusid seina taga. Keegi võis seina jäänuste alla jääda.
Proovisime otsida. Kaevasime, uurisime. Välja tuli laskemoon, isiklikud asjad, relvad...
Need samad seinajäänused vedasime barikaadideks, et end mingilgi moel kaitsta. Otsisime.
Aga ma ei leidnud toona kedagi, kes oleks seina alla jäänud. Ei hakka valetama, nagu oleks näinud või leidnud. Või et keegi teine oleks leidnud. Ei olnud midagi säärast. Aga ma ei saa vanduda, et sinna kedagi ei võinud jääda – me võib-olla ei kaevanud piisavalt sügavale. Seal oli säärane lasu telliseid – võib-olla lihtsalt ei jõudnud nendeni...
Peale seda esimest plahvatust võtsime ringkaitsesse. Ja jälle lõime nad tagasi. Sidet meil sel ajal enam ei olnud: samal päeval võeti pataljoni komandör (81. dessantvägede brigaadi 90. pataljoni komandör Kuzminõhh – vabanes 22.05.15 :Avatar) koos oma „Emmega“ (nii kutsuti raadiojaama) vangi. Korraldus oli raadiosidet mitte kasutada. Raadiojaamu hakati ümber häälestama.
Ja 20 -nda lõuna paiku õhiti uuesti. Ma olin jäänud just tukkuma – ärkasin plahvatusest ja sellest, et libisesin. Klammerdusin millegi külge. Seekord toimus plahvatus meie all. Tollest 20 -ndal toimunud plahvatuse rusudest kaevati hiljem poisse välja. Õhiti just seal, kus haavatud lamasid. Väga palju haavatuid jäi toona rusude alla.
Küsid, et kas olid seal tšetšeenid? Mina neid ei näinud. Mida ei näinud, seda ei näinud. Seal oli eristada võimalik ainult hääle järgi. Öösiti, kui lahing vaibus ja nad tahtsid puhata, siis hakkasid meile karjuma umbes nii: „Hakkame teid veristama“. Võib-olla oli päris aktsent, aga võib-olla ahvis keegi järgi. Ma võin sama moodi hüüda. Kord tegin nii hästi aktsenti järgi, et kutid arvasid, et neile on tšetšeen vangi sattunud...
Ühesõnaga röökisid nad seal. Täpsemalt üks tola karjus, või paar... Mida veel karjusid – ei ütle, sellepärast, et oled naisterahvas... Mõnikord lihtsalt tulistasid. Pah! Pah! Pah! - meie suunas. Mõtled – jää vait juba, rahune maha, aitab närvide kruttimisest... Ja jälle pah-pah-pah – üksiklasud ülevalt. Pihta ei lenda – lihtsalt närvi ajab. Mõnkord keegi meie omadest ei pidanud vastu: andis ta-ta-ta-ta vastu...
Hea oli, et toitu ja vett oli meil peaaegu lõpuni.
Juba hiljem, peale 20 -nda varingut, leidsime vett. Jäätunud – 5 liitristes pudelites. Kuivpajukid olid. Mõnikord leidsime konserve. Kuigi mina 5 päeva üldse ei söönud. Tahtmist ei olnud.
19 -ndal tuli viimane masin läbi. Üleüldse viimane oli too, millega mina ümber käisin, kui haavatutele järgi sõitsime. 20 -ndal me juba lahkusime sealt, kuna masinad lasti terminalile lähenemisel põlema... Mina ja Zenõk murdsime läbi jalgsi. Samuti läksime alguses Ilmajaama suunas, pimeduses aga kaldusime kõrvale ja sattusime sepakate territooriumile. Lõpuks jõudsime Peskisse. Seal Peskis Paremsektori kutid andsid meile masina ja me tulime tagasi omadele järgi. Sinna (Peskisse) ja tagasi minek võttis aega. Haavatute järgi läksime umbes 3:00 – 3:30 vastu 21-st. See oli teine katse läbi murda.
Aga üldiselt kutid proovisid. 17 -ndal ja 18 -ndal murdsid läbi. Me olime reaalselt blokeeritud. Nii tihedalt eraldatud, et seda on raske kirjeldada. Ja siiski kutid jõudsid meieni. Sõitsid. Viiest mainast kolm lasti põlema. Ei olnud nii, et poisid sõitsid meieni, tõmbasid korra ninaga ja panid uuesti minema.
Kui palju nad sinna lennurajale põlevaid masinaid jätsid. Murdsid läbi aga....
Kord sõitis meieni MTLB (kiirekäiguline roomikmaastur, mõeldud inimeste ja kaupade transpordiks, köetava salongiga, mõeldud kasutamiseks teedevõrguta aladel, keeruliste lumeoludega, soisel maastikul). Ta lasti kahe „torpeedoga“ põlema. Vaatan – üks „torpeedo“, teine... Mõtlen – kõik, juhtidega on lõpp. See toimus päeval. Otsesihtimisega tulistati. Aga siis hüppasid poisid masinast välja, dessant hüppas välja. Üks juht sai surma, aga teise tõime masinast välja. Ilma käeta. Selgus, et see oli sama juht, kes mind 15 -ndal terminali tõi. Nii mulle vähemalt meelde jäi...
Ma kogu aeg küsisin: kuidas seal on juhiga, kuidas juht? Mulle vastatakse: elus on. Arvasin, et temaga on kõik läbi. Aga vastavad mulle: elus on, ainult käe kaotas. Ta oli meiega kas päeva või kaks. Sel ajal juba minigisugust evakueerimist ei toimunud. Kaks päeva hiljem küsisin: kuidas juht? Mulle vastatakse: pole enam juhti...
(Kõigi eelduste kohaselt on tegemist juhtumiga, kus osales Ivan Šostak - „Doberman“. Toosama, keda Life-news küsitles. Käe kaotas Vladimir Truh, Ivani sõber. Rahman Vanjat ei mäleta, võib-olla selle pärast, et kuni Vova veel elas, Ivan tema juurest ei lahkunud. Šostak vabanes vangist suht ruttu – veebruari keskel. Vast seetõttu, et oli raskelt vigastatud. Ukraina arstid päästsid ta elu ja terve kuu võitlesid käe päästmise nimel. Ivan jäi ühes neist suurtest plahvatustest rusude alla. 3 korda siirdati kudesid (sooned purud koed kärbusid), aga lõpuks siiski tuli käsi õlavarrest amputeerida. Oli märtsist septembrini Saksamaal taastusravil. Autasustati 28.09.15 Bogdan Hmelnitski 3 järgu ordeniga. Kui ma seda Life-news -i videot nägin, siis arvasin, et mingi 50 -ndates vana. Kutt on 32 aastane. Sõda... :Avatar
http://www.sosukraina.com/pochemu-doberman/
http://life.pravda.com.ua/warriors/2015/02/16/189423/
https://www.youtube.com/watch?v=iu4ORF7cLxA
http://www.gorod.cn.ua/news/gorod-i-reg ... manii.html
http://spravda.com/chernigovskij-kiborg ... niyu/17034
)
Meil olid meedikud. Näiteks „Psühh“, kadunuke... Enne sõda töötas ta psühhiaatrina – siit siis nimi. Algas sõda – läks saninstruktoriks. Sai normaalselt hakkama. Minu haavasid vaatas samuti üle. Räägib: tühiasi, kõik on korras. Aga kui 20 jaanuaril meie all plahvatas, siis ma.... Tead, tõstad, aga keda – ei näe... Või inimene lebab, nägu vastu maad. Ja pime on. Ühesõnaga, tõstad üles – kannad, midagi aru ei saa. Alles pärast poisid ütlesid, et ma tassisin „Psühhi“ välja. Ta oli veel elus, ainult teadvuseta. Tuli välja, et selgroog oli murtud... Juba hiljem öeldi: hukkus. Suri haavadesse... Aga ma ütlen sulle – suurepärane kutt oli. Meil oli seal täielik segameeskond: 90. pataljon, 80. pataljon, 93., 74. luurepataljon – vot selline segu. Küsid: kes on vanem 90 -ndas? „Psühh“ vastab: mina olen. Eales pole midagi sellist varem näinud. Selline munadega saninstruktor oli.
Temaga oli veel üks teine saninstruktor – hüüdnime ei mäleta. Tean, et oli 90. pataljonist. Oli meie juures ainult päeva, ei jõudnud tutvuda. Kutsusime teda „Dokiks“.
Tornis oli samuti meedik. Kas Andreiks või Volodjaks kutsuti. Jube haritud. Ja kartmatu. Mitte midagi ei kartnud. Kui hakati Torni ründama – haaras automaadi ja jooksis rünnakut tagasi lööma. Asi tehtud – tuli minu juurde, sidus midagi, tõmbas ühe sigareti, tegi kohvi, et sooja saada. Oli üleni märg, jalad, „Gorka“ (riietus/vorm), kõik kõrbenud, läbi tulistatud...Ühesõnaga tubli poiss oli...
Küsid, et kas oli vaja lennujaam kaitsta? Muidugi oli vaja!
Ma ei väsi kordamast, lennujaamad, lennuväljad, sillad – need on strateegilised objektid. Jah, nüüd ei ole DL (Donetski Lennujaam) enam kellelegi vajalik. Sest et seal on nüüd kõik õhku lastud, segi paisatud, verd ja laipu täis – mis mõtet sel enam oleks.
Aga lennurajad on endiselt nagu uued – kasvõi praegu lenda sinna ja maandu.
Uus terminal ise on mõtetu. Strateegia seisukohast või kaitserajatisena mingit väärtust ei oma. Jah me hoidsime teda seni kuni oli võimalik hoida. Aga lennujaam ise, tema maandumisrajad, hooned – see on strateegilise tähtsusega objekt. Seda oli vaja hoida. Oli vaja! Mind vihastavad need küsimused: miks? Milleks oli vaja nii palju inimesi sinna matta?
Aga sellepärast, et teisiti ei olnud võimalik! Anname siis neile juba ka sillad, anname Zaporožie hüdroelektrijaama, anname veel midagi. Et milleks teda kaitsta? Milleks poisse hukka saata? Aga selle pärast, et käib sõda!
Olen ise kaadrisõjaväelane. 2009 läksin pensionile – ettenähtud aeg sai täis teenitud. Aga hiljem naasin... Seekord vabatahtlikuna. Proovisin juba aprillist alates. Pakuti küll Dnepr-1, küll Dnepr-2, küll 20 -s, küll 40-s... Aga vot ma ei saanud neist aru. Andke mulle üks normaalne tegevarmee üksus, selline, kus ma saan aru kus ja mis. Patrioodid – see on loomulikult hea. Aga tihti juhtub, et hiljem neilsamadel patriootidel algne entusiasm läheneb nullile. Armee on minusuguste jaoks. Pakkuge normaalne üksus. Ja nemad: hästi. Rühmakomandöriks luurepati lähed? Pole probleemi. Ma juhtisin enne sõda patareid. Ja nii läksingi sõtta rühmakomandörina.
Ei, lahingukogemust mul ei olnud. Tahtsin omal ajal Iraaki minna, aga ei tulnud välja. Ja kui olekski säärane kogemus olnud, siis siin oleks sellest väheks jäänud. Meile tulid mõned kutid ja rääkisid: kogu Iraagi rotatsiooni ajal tulistati nende pihta 40 miini. Aga meile lendab päevas 140. Seepärast nende teenistus Iraagis kõlas kui muinasjutt. Jalutuskäik.
Sellest, et meid „küborgiteks“ nimetatakse, sain teada lennujaamas.
Kuulsin, kuidas poisid omavahel räägivad „küborgid“ ja „küborgid“. Küsin: mis see tähendab? Nemad mulle: aga vot meid kutsutakse küborgiteks. Mina ennem ei olnud kuulnudki. Ja ei hoolinud. Mul ei ole selliseid vajadusi. Mõned meist kandsid eraldusmärke: küborg, kolp... Mina olen selle jaoks ilmselt liiga vana.
Ja mulle ei meeldi, kui mind kangelaseks nimetatakse. Kangelased on need poisid, kellega ma koos sõdisin. Vot nemad on kangelased. Zenõk, Bull, Põhi, Krabi, Psühh, Pistrik, Õnneseen, Ninatark, Metsakas 79 -dast, leitnant. Viimane muide päästis mu elu oktoobris.
Mul oli vaja vanasse terminali (toona veel meie käes) sidevahendeid viia. Ja kui siis hommikul tulid sealt „süstikud“ (kutsusime nii poisse, kes tulid asjade, lobi ja moona järgi sinna, kus seda maha laaditi), siis ma liitusin nendega. Läksime kohale ilma probleemideta (seal oli minna vaid 100 meetrit). Viibisin kohapeal minutit 15 – andsin sidevahendid üle, istusin ja tegin suitsu... Lühidalt, kui hakkasin tagasi minema, siis juba ahetas... Ja mina eksisin teelt ning läksin mööda kohast, kust tuli vasakule pöörata. Liikusin piki terminali seina. Aga seal olid reeglid lihtsad: terminalis – omad, väljaspool - võõrad. Seal keegi ei hakka järgi vaatama, ning keeruline oleks seda ka teha, kui poole sekundi jooksul praost kellegi pead näed. Seepärast tulistatakse hoiatamata.
Metsakas oli juhtumisi seal postil. Ma olin poistele öelnud, et tulen tagasi, et nad mind kataksid kui vaja. Et mind ei saaks ära lõigata, kui lähen. Ja siis läksin. Nad said aru, et ma eksisin teelt, aga nad ei saanud ju posti maha jätta. kuuliipildur, kes oli veidi kaugemal, võttis mind juba sihikule. Õnneks Metsakas reageeris õigeaegselt, jooksis tema suunas ja karjus: „Kutid pidage! See on Rahman – ärge tulistage!“ Nii jäin ma ellu...
Kas naersime seal mõnikord? Muidugi naersime... Kui mul kild silma alla lendas – küsisin poistelt, mis seal on. Aga nemad mulle: Tundub et keegi on sul lambi siniseks löönud. Istusime maas ja hirnusime...
Mäletan 18 -ndal me naersime mis kole. Keegi midagi ütles – kohe kõik kõõksusid. Ma veel ütlesin: poisid, pill tuleb pika ilu peale. Ja 19 -ndal täpselt siis tuligi...
18 -ndal ronisin ise kuulipilduja taha. Seal teisel korrusel oli kuulipildur – too sai haavata. Võtsime ta postilt maha. Seal oli veel üles käiv alumiiniumist redel – seda oli raske alla lasta. Kuulipilduja jäi üles. Mäletan et rääkisin: Mis teete? Tahate kuulipritsi sepakatele jätta? - ja ronisin järgi. Aga selgus et seal oli veel granaadiheitja. Kui üles ronisin, siis ütlesin Bullile: kata mind vennas, muidu jääd joomasemust ilma... Asi oli selles, et me veidi enne seda leidsime plasku. Mina leidsin. Teen lahti – sees on viin. Lasime sellel plaskul ringi käia, nuusutasime – ja keerasime jälle kinni. Sest et seal mitte lihtsalt ei olnud keeld alkoholi tarbida, vaid see oli täiesti raudkindel tabu. Üksainus lonks võib sulle elu maksma minna. Reaktsioon ei ole enam endine, mõte töötab veidi teisiti... Ma nii mäletan seda plaskut... Tegime lahti, nuusutasime – ja keerasime uuesti kinni. Andsin selle Bullile ja ütlesin: Bull, valva seda, kui siit minema pääseme, siis joome. Ja mind valva, muidu jääd joomasemust ilma...
Kui tulistamist ei olnud, siis me harjusime terminaliga päris ära. Tundsime ennast isegi veidi hubaselt. Magamiskott, mõni papitükk all – ja ongi juba hea. Või lükkasid mõne kapi kummuli. Mul oli üldse kuninglik magamisase – riidekapi panin põrandale. Külm oli, aga kui uste peal lamasin, siis justkui oli veidi soojem.
Kuulid muidugi lendasid kogu aeg. Seinad olid ju kipsist. Iga päev vaatad, kuidas nad nõelavad. Tuli magada kiivri ja soomusvestiga. Nii oli isegi soojem. Ja kui kord 3-5 päeva tagant selle kõik maha võtsid, siis vesti panid nagunii seina äärde kaitseks – juhuks, kui midagi peaks lendama...
Paljudel lähedased ei teadnud, et oleme lennujaamas.
Minu omadest keegi ei teadnud. Said teada alles siis, kui mind Metšnikovi toodi. Esimesest haavatasaamisest teadis ainult vend. Ja üks naaber. Ütlesin talle: onu Vanja, levitage desinformatsiooni, et keegi isegi ei aimaks kus ma olen, mis ma olen. Ja onu Vanja vedas kõiki mu naabreid ninapidi. Aga hiljem helistab ja räägib: Andrjuha – kõik! Enam ei ole midagi teha, sind näidati juba teles...
Mulle tundub, et meil ei ole piisavalt enesekindlust et end seal kehtestada, seal idas. Nii komandöridel, kui ka võitlejatel. Tead, mult kunagi Harkovis küsiti: keda te vaenlaseks peate? Ma vastasin, et eelkõige neid, kes meid – haavatuid gaasiga mürgitasid. Seal olid ju haavatud! Kas nad siis ei mõistnud, mida nad teevad? Ja neid, kes ei lasknud haavatuid evakueerida, kuigi meie neile seda võimaldasime... Kuid mulle on vaenlasteks ka need, kes lihtsalt istuvad ATO -l (terrorismivastane operatsioon ukrainas :Avatar). ATO – see on lai mõiste. Üks ots 20 km Zaporožie oblastist, teine ots Donetski eeslinnas. Vot need, kes seal meie selja taga istuvad, nemad sean ma ühte rita nonde teistega, kes meid gaasiga mürgitasid, välja püüdsid ajada, õhku lasid seal ATO -l...
Üle kõige tahaks võitluskaaslasi näha. Minu omad jäid justkui kõik ellu. Haavatud, põrutatud - aga elusad. Ja neid tahaks näha kellega ma jaanuaris DL -is olin. Paraku seni oleme ainult telefonitsi suhelnud... Põhi, Bull, Zenõk...
Põhi on tubli. Tema sai ju samuti haavata, aga jätkas juhtimist. Kui ma teda esimest korda nägin, siis mõtlesin, et mingi nooremohvitser. Võib-olla leitnant. Nii enesekindlalt ja asjalikult kamandas. Küsisin – kes sa oled? Tema: snaiper...
Krabist on kahju. Kapten käis nende juures uurimas. Öeldi, et hukkus. Pärast algasid kuulujutud, et justkui haavatud ja vangis...
Ja kirjuta Kozakist. Ka tema on teadmata kadunud. Ta lihtsalt vapustas mind. 16. jaanuaril me juba võitlesime hoone nurgas. Seal jookseb Itaallane (hüüdnimi oli tal säärane – esivanemad olid justkui Itaaliast) ja karjub: kutid, seal ju ainlt üks inimene hoiab positsiooni. Võtsin lasud RPG-7 -le ja jooksin sinna „luugi“ juurde (see oli kõige lähem positisoon vanale terminalile). Tulistasin granaadi ja vaatan – istub üks mees. Ütlen talle: vennas – sa vabatahtlikult oled siin? Tema: vabatahtlikult. „Kuidas sind kutsutakse?“ - „Kozak. Volodimir Mikolajovitš. 46 aastat“.
Lubasin talle siis: kui ellu jääme, siis kindlasti märgin ära. Ta iseseisvalt hoidis posti. Terve päev. Võitles.
Hiljem vaatasin – hakkasid juba teiselt korruselt tulistama. Ütlen talle: lähme vennas, muidu lõikavad meid ära. Sõjas on 10 -15 meetrit suur vahemaa, aga 100 meetrit juba täiesti kujuteldamatult pikk distants. Aga tema mulle: kuidas me siis posti maha jätame? Veidi aja pärast siiski korjas oma magasinid ja granaadid kokku ning me jõudsime omadeni... Seepärast ütlen, et kui keegi on kangelane, siis on see Kozak Volodimir Mikolajovitš, 46 aastat, või Zenõk, Bull, Pistrik, Itaallane... 74. luurepat. Nad said aru, et me oleme ümber piiratud. Helistasid. Ja kutid ise, ilma käsuta tulid meile appi...
President andis mulle ordeni. Aga ma leian, et igaüks, kes viibis DL -is peab ordeni saama. Ma käisin isiklikult staabiülema juures, koostasime nimekirja, et kõik kutid saaks esitatud autasustamiseks... Et kedagi ei unustataks. Ma ei tea, kas poisid said autasud või mitte, aga mina isiklikult nõudsin seda raudkindlalt. Vannun...
Viimati muutis Avatar, 03 Dets, 2015 12:34, muudetud 1 kord kokku.
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.4
Respect, MEES 
Selliseid romaane ümber panna....
Linke boonuseks täienduseks otsida ja skeeme ka veel juurde koostada....
Ma kogu aeg endamisi siin mõtlen kibedalt, et kui palju väärt materjali jääb UKR teemades nendel noortel meestel ja naistel läbi lugemata, kes vene keelt ei oska, aga endal kohe mitte pole aega kõike alati tõlkida, isegi mitte lühidalt.
Selliseid romaane ümber panna....
Linke boonuseks täienduseks otsida ja skeeme ka veel juurde koostada....
Ma kogu aeg endamisi siin mõtlen kibedalt, et kui palju väärt materjali jääb UKR teemades nendel noortel meestel ja naistel läbi lugemata, kes vene keelt ei oska, aga endal kohe mitte pole aega kõike alati tõlkida, isegi mitte lühidalt.
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.4
Tõmtšuki opinf täna (eriti pikk seekord)
Gängi opinf samal ajal
Dmitry Tymchuk
2 tundi ·
Оперативные данные группы «Информационное Сопротивление».
В течение суток российско-террористические войска на Донбассе обстреливали позиции украинских войск и населённые пункты, находящиеся под контролем Украины, из стрелкового вооружения, 82-мм и 120-мм миномётов, СПГ-9, ЗУ-23-2, АГС-17. ДРГ противника продолжают разведку боевых порядков сил АТО и минирование местности, на нейтральной полосе на ряде участков продолжались попытки пехотных групп боевиков спровоцировать силы АТО на боестолкновение с применением тяжёлого вооружения.
Из миномётов (82-мм) были обстреляны позиции украинских войск в районе н.п. Гранитное и южнее данного н.п., после чего террористы нанесли удары из АГС-17.
Из миномётов (как из 82-мм, так и из 120-мм), ЗУ-23-2, гранатометов боевики вели обстрелы на участках западнее и северо-западнее Донецка, в районе Авдеевки, Горловки (т.ж. зафиксировано использование ПТРК). Обстреляны также позиции сил АТО в районе н.п.Пески, Красногоровка, Марьинка, Опытное, Новгородское.
В районе Зайцево пехотные группы боевиков предпринимали попытки проникнуть на нейтральную полосу для последующего обстрела. Выдвижение террористов было выявлено передовыми подразделениями сил АТО, с открытием огня противник был остановлен плотным ответным пулемётно-автоматным огнём, после чего отступил на исходный рубеж. На участке восточнее Зайцево боевики поддерживали перемещение своих мелких пехотных групп огнём 2-х ББМ (БМП-2 и БМП-1).
Аналогичное перемещение пехотных групп террористов на переднем крае с прикрытием огнем из штатного вооружения 2-х ББМ (БМП-2 и БТР-80) фиксировалось на участке в районе Красногоровки.
Севернее Авдеевки две пехотные группы боевиков провели «наступательную операцию» тактического уровня. Одна группа террористов отвлекала интенсивным огнём с одного направления, вторая группа с другого направления (со стороны Крутой Балки) попыталась приблизиться к опорному пункту сил АТО. Выдвижение противника было выявлено, в результате ответного огня боевики отступили.
В районе н.п.Широкино вновь зафиксирована группа боевиков с 82-мм миномётами, прибывшая из района н.п.Саханка. В этот же район также прибыла группа террористов со стороны Безыменного при АГС-17.
В районе н.п.Счастье боевики вели огонь из стрелкового вооружения и АГС-17. Наблюдалось активное перемещение групп боевиков по передовой на участке Крымское–Новотошковское –Сокольники. Отмечены новые огневые средства террористов в районе н.п.Станица Луганская.
Отмечается усиление сил боевиков в районе н.п.Минеральное (Ясиноватский район). В данный район прибыла бронегруппа – 4 БМП-2, 2 МТ-ЛБ (одна с ЗУ-23-2), а также 3 Камаза с живой силой и боеприпасами.
Южнее Верхнекальмиуского водохранилища боевики оборудуют артиллерийские позиции для 6-и орудийной батареи 122-мм гаубиц Д-30 (перебрасывается из состава артгруппы, развернутой восточнее н.п.Горловка).
Тактическая группа террористов, развёрнутая между Красноармейским и Приморским, получает усиление бронетехникой. За сутки прибыло порядка 10 единиц бронетехники – 3-4 единицы БМП-1,2, 2 ед. БТР-80, 1 ед. БРДМ и 4 ед. МТ-ЛБ, а также 5 грузовиков тентованых. Техника прибыла со стороны Безыменного.
* * *
«Военными комиссариатами ДНР» активно осуществляется набор граждан в возрасте от 18 до 50 лет на контрактную военную службу в подразделениях «1-го армейского корпуса ДНР». Для рядового состава обещается денежное довольствие в размере около 15 тыс. рублей. Учитывая отсутствие рабочих мест и низкую зарплату в гражданских отраслях, желание проходить службу в «армии ДНР» выражает значительное количество жителей, в т.ч. женщин.
Руководством «ЛНР» разработан «проект Закона Украины «О недопущении преследования и наказания лиц - участников событий на территории Донецкой и Луганской областей». Законом предлагается освободить от уголовной ответственности лиц, совершивших на территории Донбасса действия, содержащие признаки преступлений, предусмотренных Уголовным кодексом Украины, и которые были: участниками военных формирований или лицами, задействованными в деятельности таких формирований; участвовали в деятельности самопровозглашенных органов государственной власти в отдельных районах Донецкой и Луганской областей или противодействовали проведению антитеррористической операции (в период с 22.02.2014 г.). Проектом также предусматривается закрытие по представлению Генеральной прокуратуры Украины всех уголовных производств, освобождение от уголовной и административной ответственности лиц, в т.ч. находящихся под следствием или уже осуждены судами Украины за участие в деятельности «ЛНР/ДНР».
По результатам проведенного «Центром управления восстановления ДНР» (глава - В.Томашевский) анализа ситуации в информационном пространстве «республики» подготовлена аналитическая записка на имя главаря «ДНР» А.Захарченко по освещению в СМИ мероприятий по конкретным тематическим направлениям. Согласно аналитической записке, с 01.07.2015 г.. в СМИ «ДНР» было распространено 24 017 «тематических» материалов, темы которых определялись соответствующими структурами «ДНР». Среди них по темам: «Снятие социальной напряженности» (5 653), «В бедах Донбасса виновата Украина» (4 423), «Достижения и перспективы развития ДНР, в т .ч. экономические» (3903), «Продвижение А.Захарченко» (2278), «Развитие образа «хунты» (2033), «Поддержка Россией республики» (1016) и пр.
Общественным движением «Мир Луганщине» (подконтрольно И.Плотницкому) реализуется 3 проекта, направленных на увеличение количества членов структуры и формирование его положительного имиджа среди населения «ЛНР». Проекты:
1. проект «Не забудем, не простим» (руководитель - Г.Сорока) - направлен на привлечение внимания международных организаций к «грубым нарушениям» положений международного права по защите прав человека и основных свобод в отношении жителей Донбасса со стороны «киевской хунты». Деятельность осуществляется по 2-м направлениям: сбор и анализ информации из открытых источников (СМИ, властные структуры «ЛНР», соцсети, свидетели и участники боевых действий), а также политико-правовой цикл (предоставление правовой и политической оценки полученным сведениям, использование для поднятия уровня идейно-патриотической мотивации населения «ЛНР»);
2. проект «Волонтер» (руководитель - Н.Рогожан, действует с 21.02.2015р.) - предусматривает координацию деятельности благотворительных организаций и фондов, а также адресное распределение полученной из РФ «гуманитарной помощи»;
3. проект «Кадровый резерв» (руководитель - О.Гусарова) - осуществляет формирование «Реестра кандидатов для работы в органах государственной власти «ЛНР» (насчитывает 150 человек) и «Молодежного кадрового резерва» из числа выпускников и студентов последних курсов вузов на оккупированной боевиками территории.
https://www.facebook.com/dmitry.tymchuk ... 8788368445
Gängi opinf samal ajal
Сводки от ополчения Новороссии 3 декабря 2015
03.12.15. Сообщение от военнослужащих НМ ЛНР.
Фронт (полу-дуга) по направлениям Счастье -Нижнетеплое- Станица Луганская- Сизое. В основном тихо, перестрелки с помощью стрелкового вооружения, незначительное применения гранатометов (в течение этих суток применялись 1 раз). Работают снайперы сторон. Большая активность БПЛА противника.
Фронт(дуга) по направлениям Старый Айдар- Лопаскино -Знаменка. Более высокая активность. Противник применяет в обстрелах стрелковое, гранатометы и есть случаи применения минометов и бронетехники (сегодня 1 обстрел с БТРа и 1 из минометов). Более низкая активностью БПЛА, есть попытки ДРГ противника пересечь реку, попытки пресечены предупредительным огнем, одна ДРГ в результате игнорирования предупредительных знаков была уничтожена. В составе 2 человек.
Фронт района Трассы "Бахмутка". Противник применяет стрелковое, гранатометы, минометы и бронетехнику. В результате ответного ВС ЛНР огня уничтожен БТР противника, 3 человека убиты, 8 раненых. Вцелом высокая интенсивность боевых действий.
Фронт по направлению на Попасную - Золотое. Пока более тихо, чем было раньше. Противником применяться стрелковое и гранатометы, 2 попытки прорыва ДРГ, были отогнаны огнем на поражение, возможны потери противника. Потери ВС ЛНР за сутки составляют 11 раненых. Потери противника в целом - 5 убитых, 9 раненых, уничтожен 1 БТР. Противник совершал фортификационные работы, и переброску техники к фронту. Отмечено прибытие пополнений в Крымское, Станицу Луганскую и Старый Айдар."
http://x-true.info/29163-svodki-ot-opol ... -2015.html
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.4
Krimmi energiasüsteemi ümberlülitamine Venemaa-poolsele varustusele kaablite kaudu on väga mahukas töö ja üleöö siin palju midagi ei parane. Võrrelda võiks kasvõi Eesti energiasüsteemi lahutamisega Venemaa omast, ka see on ülikeerukas ja võtab väga kaua aega.
Nii et pole ime kui esimesed sajad megavatid aitavad pisut leevendada vaid Kertši ja Feodossia elektripuudust ja kaugemele see praegu ei jõua.
Siin teenekas Krimmi energeetik selgitab, miks elektridefitsiiti ei õnnestu kiiresti lahendada isegi kui kaablid veetakse üle väina .
http://ikrim.net/2015/1201/0111871.html
Asi selles, et Krimmi sisesed ülekandeliinid on lihtsalt liiga kehvad, suurte kadudega ja kõik oli orienteeritud Ukrainast tulevale elektrile. Nende ümberehitamine ja seadistamine kestab veel aastaid.Esimesest 300 MW Tamanist sabuvast elektrist jõuab Simferoopolisse kohale vaid 70-80 MW. Parem kui mitte midagi, kuid ikkagi väga vähe.
Isegi kui 2016.a. lastakse käike see 800 MW, jääb Krimmi lääneosa ja keskosa ikkagi defitsiiti, kuid idaosas on suuremad probleemid lahendatud.
Samas toob Krimmi tarbimise äralangemine probleeme ka Ukrainale, sest ollakse sunnitud vähendama tootmist mitmes AEJ-s ja elektridefitsiit tekib Odessa, Hersoni, Zaporozje ja Nikolajevi oblastites. Ja eks ka hulk raha jääb saamata.
Jama tekib ka Venemaa lõunaosa elektrisüsteemiga, kus niigi on juba 2,4 GW elektridefitsiiti, nüüd võetakse sealt veel 800MW Krimmi jaoks ära. Vajatakse kiirkorras uusi võimsusi, uusi ülekandeliine.
Loo kokkuvõte võiks olla : elektriga ei maksa jamada .Eesti saab õnneks sellest aru ja pole elektriliine Venemaale veel läbi raiunud , ehkki suhted riikide vahel on üsna pingelised.
Ja laiemas mõttes : Krimmist on saanud saar, millele tuleb vajalikud kommunikatsioonid mandriga alles luua, see võtab kaua aega ja on väga kallis.
Kuid positiivne, et Krimmi enda saidil räägitakse rohkem ja avameelsemalt neist probleemidest ja vähem on taolist kroonuoptimismi, pakazuhhat ja tühjalt kõmisevat propagandat nagu Vene mainstream meedias.
Mõnes mõttes ka loomulik. Kui krimlane ikka kodus näeb, et elektrit ei ole ja ka gaasiga tekib talvel raskusi ( Krimmis lubatakse juba sel nädalal lund ja näiteks Sevastoopol on varemgi gaasipuuduse tõttu talvel külmetanud ), siis ükski propaganda ei veena teda, et tuba on soe ja elektrit on piisavalt.
Nii et pole ime kui esimesed sajad megavatid aitavad pisut leevendada vaid Kertši ja Feodossia elektripuudust ja kaugemele see praegu ei jõua.
Siin teenekas Krimmi energeetik selgitab, miks elektridefitsiiti ei õnnestu kiiresti lahendada isegi kui kaablid veetakse üle väina .
http://ikrim.net/2015/1201/0111871.html
Asi selles, et Krimmi sisesed ülekandeliinid on lihtsalt liiga kehvad, suurte kadudega ja kõik oli orienteeritud Ukrainast tulevale elektrile. Nende ümberehitamine ja seadistamine kestab veel aastaid.Esimesest 300 MW Tamanist sabuvast elektrist jõuab Simferoopolisse kohale vaid 70-80 MW. Parem kui mitte midagi, kuid ikkagi väga vähe.
Isegi kui 2016.a. lastakse käike see 800 MW, jääb Krimmi lääneosa ja keskosa ikkagi defitsiiti, kuid idaosas on suuremad probleemid lahendatud.
Samas toob Krimmi tarbimise äralangemine probleeme ka Ukrainale, sest ollakse sunnitud vähendama tootmist mitmes AEJ-s ja elektridefitsiit tekib Odessa, Hersoni, Zaporozje ja Nikolajevi oblastites. Ja eks ka hulk raha jääb saamata.
Jama tekib ka Venemaa lõunaosa elektrisüsteemiga, kus niigi on juba 2,4 GW elektridefitsiiti, nüüd võetakse sealt veel 800MW Krimmi jaoks ära. Vajatakse kiirkorras uusi võimsusi, uusi ülekandeliine.
Loo kokkuvõte võiks olla : elektriga ei maksa jamada .Eesti saab õnneks sellest aru ja pole elektriliine Venemaale veel läbi raiunud , ehkki suhted riikide vahel on üsna pingelised.
Ja laiemas mõttes : Krimmist on saanud saar, millele tuleb vajalikud kommunikatsioonid mandriga alles luua, see võtab kaua aega ja on väga kallis.
Kuid positiivne, et Krimmi enda saidil räägitakse rohkem ja avameelsemalt neist probleemidest ja vähem on taolist kroonuoptimismi, pakazuhhat ja tühjalt kõmisevat propagandat nagu Vene mainstream meedias.
Mõnes mõttes ka loomulik. Kui krimlane ikka kodus näeb, et elektrit ei ole ja ka gaasiga tekib talvel raskusi ( Krimmis lubatakse juba sel nädalal lund ja näiteks Sevastoopol on varemgi gaasipuuduse tõttu talvel külmetanud ), siis ükski propaganda ei veena teda, et tuba on soe ja elektrit on piisavalt.
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.4
Bellingcat-ist ja OSINT-ist artikkel.
http://hromadskeradio.org/2015/12/03/pr ... bellingcat
Üks jutukas ja kokutav Luganda gängar räägib SBU-le, mida VF "humanitarkadega" dommbasstaani veab
«Гумконвої» з Росії постачають терористам зброю – свідчення затриманого бойовика
https://www.youtube.com/watch?v=hwTs8xDJnYU
ATO staabi aruanne kell 18
Gäng tümitas täna Peskit, Majorskit ja Luganskoet
03.12.15 18:58
Сегодня днем террористы обстреляли Пески, Майорск и Луганское, - пресс-центр АТО
http://censor.net.ua/news/363580/segodn ... tsentr_ato
****
Ukrainas möllab aafrika seakatk ja marutaud
http://lot.lg.ua/index.php?newsid=12559
http://hromadskeradio.org/2015/12/03/pr ... bellingcat
Üks jutukas ja kokutav Luganda gängar räägib SBU-le, mida VF "humanitarkadega" dommbasstaani veab
«Гумконвої» з Росії постачають терористам зброю – свідчення затриманого бойовика
https://www.youtube.com/watch?v=hwTs8xDJnYU
ATO staabi aruanne kell 18
Gäng tümitas täna Peskit, Majorskit ja Luganskoet
03.12.15 18:58
Сегодня днем террористы обстреляли Пески, Майорск и Луганское, - пресс-центр АТО
http://censor.net.ua/news/363580/segodn ... tsentr_ato
****
Ukrainas möllab aafrika seakatk ja marutaud
http://lot.lg.ua/index.php?newsid=12559
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.4
Seda et Donetski Lennujaama uue terminali õhkulaskimise video all oli kuskil venekeelne kommentaar:
Inimesed pidasid vastu. Betoon mitte.
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.4
Möödunud aastal igatahes olid ka Kiievi lähiümbruses talvel elektrikatkestused.tympsa kirjutas: Samas toob Krimmi tarbimise äralangemine probleeme ka Ukrainale, sest ollakse sunnitud vähendama tootmist mitmes AEJ-s ja elektridefitsiit tekib Odessa, Hersoni, Zaporozje ja Nikolajevi oblastites. Ja eks ka hulk raha jääb saamata.
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.4
Artiklis tuuakse välja Krimmis suuremate generaatorite kasutuselevõtuga tekkiv müra
https://www.facebook.com/groups/krymnas ... 691228335/
https://www.facebook.com/groups/krymnas ... 691228335/
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.4
- Manused
-
- Севастополь энергомост-как это работает.jpg (61.35 KiB) Vaadatud 14124 korda
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.4
Midagi lõbus-loogilist vahelduseks.
- Manused
-
- svet.jpg (19.37 KiB) Vaadatud 13974 korda
* Panic is called on unresolvable fatal errors.
* It syncs, prints "panic: mesg" and then loops.
* It syncs, prints "panic: mesg" and then loops.
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.4
Tõmtšuki opinf täna
Gäng jutustab samal ajal:
Dommbasstaani «Дед Мороз» (vasakul) külas мотострелковый батальон «Викинги» gängaritel (paremal)
Dmitry Tymchuk
9 tundi ·
Оперативные данные группы «Информационное Сопротивление».
В течение суток российско-террористические войска на Донбассе неоднократно открывали огонь как по позициям украинских войск, так и по населённым пунктам, которые находятся под контролем Украины. В ходе обстрелов боевики, помимо стрелкового вооружения, применяли гранатомёты, миномёты (в основном 82-мм), несколько раз велся огонь из ЗУ-23-2, один раз – из штатного вооружения БМП-2.
Обстреливались позиции сил АТО в районе н.п.Марьинка, Пески, Красногоровка, Опытное, Авдеевка, Шумы, Зайцево, Майорск, Широкино.
Продолжают фиксироваться активные перемещения пехотных групп террористов на участке от Новгородского до н.п. Дача и Гладосово (севернее и северо-западнее Горловки). Также передвижение нескольких мелких групп пехоты противника наблюдалось и на участках в районе Новотошковское – Крымское, Станица Луганская. На ряде участков боевики продолжают попытки скрытного выхода на нейтральную полосу, сближения с опорными пунктами и блокпостами сил АТО, с целью их обстрела с дальности эффективного огня.
Продолжаются действия ДРГ противника по проникновению в тактические тылы сил АТО с целью ведения разведки и минирования местности. Активное ведение наземной разведки противником наблюдается на участке севернее Авдеевки, на участке Марьинка – Красногоровка, между Гранитным и Докучаевском.
С позиций в районе Спартака боевики открывали огонь из миномётов (82-мм) по н.п.Опытное и южнее. В районе н.п.Пески, Зайцево, Шумы террористы применили ЗУ-23-2 и АГС-17. Из стрелкового оружия (короткий, неприцельный обстрел и отход) боевики несколько раз обстреляли позиции украинских войск на участке западнее Санжаровки, в районе н.п.Счастье, Широкино, южнее Гранитного (в последнем случае зафиксировано т.ж. использование террористами 82-мм миномёта).
Продолжается усиление тактических групп боевиков в районе н.п.Горловка и Ясиноватая. В район н.п. Горловка активно прибывает грузовой транспорт с боеприпасами (по 10-15 машин в сутки), также зафиксирована переброска бронетехники (за сутки - 4 ед. БМП-1,2 и 2 ед. МТ-ЛБ). В районе н.п.Крутая Балка (Ясиноватский район) боевики сосредоточили не менее усиленной роты с бронетехникой (8-9 ББМ - в основном МТ-ЛБ, несколько БТР и БМП, 1 БРДМ-2) и миномётами (5-6 единиц 82-мм и 2 ед. 120-мм). Также в данном районе зафиксирована батарея 100-мм противотанковых орудий МТ-12 (замаскирована в частном секторе).
https://www.facebook.com/dmitry.tymchuk ... 4764992514
Gäng jutustab samal ajal:
04.12.15. Сообщение от ополченца с позывным "Сенечка".
"На Дебальцевском направлении неспокойно. У одной из высот идёт боестолкновение. Северо-Запад от города, смахивает на работу тяжелого. Донецк, сейчас с северного направления слышно стрелковое, периодически разрывы похоже на миномет. Такое ощущение, что мины сейчас ложились в районе аэропорта (Донецк). Октябрьский - слышны глухие бахи. Бакинские (Донецк) прослушали немножко бахов, штук 5-6 спаренных. Горловка. Р-н Широкой Балки: в 19:15 стрелковый бой (подствольные гранатометы). В районе Широкой Балки зашумели, работает АГС. Укропы гоняют броней в сторону Майорска, будут, наверно, стрелять поздно вечером еще. Машины укробоевиков с ракетами для Града небольшими колоннами передвигаются днем, не скрываясь (Счастье, Петровка, Теплое). В Артемовск прибыл эшелона с военной техникой ВСУ, где было замечено 25 САУ. Техника приб с полигона Широкий Лан Николаев обл в составе 54бр."
04.12.15. Сообщение от ополчения.
"Горловка. Под городом идут мощные бои. В 17.43 на Зайцево во время боя, убило девушку, час назад было найдено тело рядом с велосипедом, полицию вызвали. Тело найдено по адресу - Героическая 179. Приносим искрение соболезнования родным, простите за сухой текст, но тут смысла нет... В районе Широкой Балки зашумели, работает АГС. Укропы гоняют броней в сторону Майорска, будут наверно стрелять вечером. В районе за терриконом (отвел 5 шахты между ШБ и Глубокой) - стрелковый бой, разрывы. Прилетело СПГ, громко, район Широкой Балки. В 18:00 рн Зайцево слышит обстрел позиций ДНР из пулемета. Соблюдайте бдительность. Донецк. С 17:00 началась традиционная вечерняя дискотека между н.п. Пески и Вольво-Центром. Работают, стрелковое, СПГ-9, РПГ. В самом городе очень много пехоты ополчения. Видимо к отражению атак ВСУ, которые планируются в грядущие выходные..."
04.12.15. Сообщение от журналистов.
"Под Донецком и Горловкой заполыхали мощные боли. ВСУ за полчаса выпустили по району Донецкого аэропорта более 30 мин Об этом сообщил источник в Минобороны ДНР. В 16:30 украинские военные открыли огонь по аэропорту и прилегающей к нему территории. Всего в течение получаса каратели выпустили по северной окраине города более 30 мин калибром 82 мм. Он добавил, что боевики украинских вооруженных формирований вели огонь со своих позиций в населенном пункте Пески. Кроме минометов, при обстреле использовались гранатометы и стрелковое оружие."
Сообщение от жителя Горловки: "Все северное направление грохочет, всюду молчание. Нам даже про "учения" теперь не удосуживаются соврать. Мир наступил с Украиной, едрен-батон! Сообщают, что часа полтора назад девушку убило осколком мины украинской на Зайцево. Это мы так к реинтеграции в "ЭдЫну Укровину готовимся? или как?".
04.12.15. Обзор боевой ситуации от военкора Катерины Ивановой (РИА "Федеральное АН").
"Первый Украинский: Бахмутку обходят с флангов, «Южная» дает на-гора гранаты. В Донбассе выпал снег: местные жители попрощались с осенью, которая обещала региону перемирие прямо с 1 сентября. Не вышло. И виновных в этом долго искать не надо: теперь в переговоры с ВСУ вступает оружие.
04.12.15. Сообщение от военкора Ильи Муромского.
"Пищевик и Павлополь: грандиозная победа или провал ВСУ? Украинские военные заняли в нейтральной зоне несколько посёлков, которые не представляют никой стратегической ценности. Об этом рассказал старший лейтенант ВС ДНР Александр Матюшин.
04.12.15. Сообщение от Эдуарда Басурина (МО ДНР).
"Захват украинскими силовиками населенных пунктов в нейтральной зоне на юге Донбасса является предпосылкой к возобновлению боевых действий. Вчера военно-политическое руководство (Украины) заявило о «победоносном» захвате мирных населенных пунктов Павлополь и Пищевик на Мариупольском направлении.
http://vk.com/strelkov_info
- Bronebaba.png (371.38 KiB) Vaadatud 13621 korda
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.4
Gäng üritab eilsest saadik midagi korraldada suunal - Donetsk, Artjomovsk ja Mariupol.
Turtšinov teatab, et VF valmistub suureks sõjaks.
Сепаратисти атакують на трьох напрямках фронту
04/12/2015 - 19:28
ATO staap: Gäng tümitas kolm tundi Zaitsevot ja Majorskit
Боевики в течение трех часов обстреливали Зайцево и Майорск
4 декабря в 19:16
Боевики активизировались вдоль линии разграничения, - штаб АТО
4 декабря 2015, 19:31
http://society.lb.ua/war/2015/12/04/322 ... _vdol.html
Arvamused.
Sergei Taran: "Putin ei kavatse kusagile Krimmist ja Dommbasstaanist minna."
Украинский политолог Сергей Таран: Путин не собирается уходить из Крыма и Донбасса
http://ru.krymr.com/content/news/27406452.html
Andre Hertel: "Putin ei tahtnud luua mingit "Novorussiat"".
эксперт Совета Европы и Йенского института (Германия) Андре Хертель : Путин не хотел создавать никакой "Новороссии"
пятница, 04 декабря 2015, 19:17
http://apostrophe.com.ua/news/society/2 ... pert/43430
Infosõda.
UKR ehitab Dommbasstaani ruumi 180 meetri kõrguse telemasti.
Украина поставит на Донбассе 180-метровую телевышку
04 декабря 2015, 19:11
http://www.dsnews.ua/society/ukraina-po ... 2015191100
MUU
Волонтеры "Черного тюльпана" продолжают поиск погибших в АТО воинов. ФОТО
04.12.2015 - 19:05
http://sprotyv.info/ru/news/yug/volonte ... oinov-foto
Украинский спецназ и разведка нашли в Счастье тайник с боеприпасами, защищенный растяжкой
Сегодня 18:52
http://gordonua.com/news/war/Ukrainskiy ... 09387.html
Тандит рассказал о пытках в плену у террористов (ВИДЕО)
Марина Холод (Сегодня, 18:50)
http://strana.in.ua/news/27577-tandit-r ... video.html
В Луганске продолжается война граффити патриотов и «новороссов» (ФОТО)
Дек 4, 2015 19:29
http://lugradar.net/2015/12/108725
Turtšinov teatab, et VF valmistub suureks sõjaks.
Сепаратисти атакують на трьох напрямках фронту
04/12/2015 - 19:28
На Донбассе продолжается противостояние между украинской армией и формированиями русских сепаратистов.
Об этом сообщает ОСВЕДОМИТЕЛЬ с посилланям на источники с передовой.
В ночь на 4 декабря пророссийские боевики не прекращали свои провокации против украинских защитников на Донбассе. Сепаратисты обстреливают украинских бойцов еще с вечера. В штабе АТО отчитываются об очередных провокационные обстрелы, которые террористы ведут преимущественно в темное время суток.
В частности, с 18 вечера 3 декабря "марионетки" Кремля открывали огонь по всем трем направлениям: Донецком, Артемовском и Мариупольском.
Не брезговали ни гранатометами, ни стрелковым оружием. Всего с вечера до утра боевики 14 раз открывали огонь по позициям украинских военных.
Напомним, накануне секретарь СНБО Александр Турчинов предположил, что локальными войнами Россия готовится к большой войне.
http://www.informator.su/separatysty-at ... ah-frontu/
ATO staap: Gäng tümitas kolm tundi Zaitsevot ja Majorskit
Боевики в течение трех часов обстреливали Зайцево и Майорск
4 декабря в 19:16
Террористы существенно активизировали обстрелы позиций сил АТО в пятницу.
В пятницу, 4 декабря, с 9:00 до 16:00 боевики незаконных вооруженных формирований 16 раз открывали огонь по позициям сил антитеррористической операции, сообщает пресс-центр штаба АТО.
Четыре раза боевики обстреляли опорные пункты Вооруженных сил Украины в Зайцево, Майорске и Новгородском из стрелкового вооружения, крупнокалиберных пулеметов, вооружений БМП, станковых противотанковых гранатометов, а также 82-хмиллиметровых гранатометов, которые, согласно Минским договоренностям, должны быть отведены от линии столкновения.
Обстрелы Зайцево и Майорска длились около трех часов. Украинские военнослужащие открывали ответный огонь из стрелкового оружия.
Кроме того, боевики осуществили 12 неприцельных обстрелов населенных пунктов Пески, Зайцево, Новгородское и Красногоровка из гранатометов, пулеметов и стрелкового оружия.
https://www.youtube.com/watch?feature=p ... D7RPkU_Uok
http://zn.ua/UKRAINE/boeviki-v-techenie ... 7639_.html
Боевики активизировались вдоль линии разграничения, - штаб АТО
4 декабря 2015, 19:31
http://society.lb.ua/war/2015/12/04/322 ... _vdol.html
Arvamused.
Sergei Taran: "Putin ei kavatse kusagile Krimmist ja Dommbasstaanist minna."
Украинский политолог Сергей Таран: Путин не собирается уходить из Крыма и Донбасса
http://ru.krymr.com/content/news/27406452.html
Andre Hertel: "Putin ei tahtnud luua mingit "Novorussiat"".
эксперт Совета Европы и Йенского института (Германия) Андре Хертель : Путин не хотел создавать никакой "Новороссии"
пятница, 04 декабря 2015, 19:17
http://apostrophe.com.ua/news/society/2 ... pert/43430
Infosõda.
UKR ehitab Dommbasstaani ruumi 180 meetri kõrguse telemasti.
Украина поставит на Донбассе 180-метровую телевышку
04 декабря 2015, 19:11
http://www.dsnews.ua/society/ukraina-po ... 2015191100
MUU
Волонтеры "Черного тюльпана" продолжают поиск погибших в АТО воинов. ФОТО
04.12.2015 - 19:05
http://sprotyv.info/ru/news/yug/volonte ... oinov-foto
Украинский спецназ и разведка нашли в Счастье тайник с боеприпасами, защищенный растяжкой
Сегодня 18:52
http://gordonua.com/news/war/Ukrainskiy ... 09387.html
Тандит рассказал о пытках в плену у террористов (ВИДЕО)
Марина Холод (Сегодня, 18:50)
http://strana.in.ua/news/27577-tandit-r ... video.html
В Луганске продолжается война граффити патриотов и «новороссов» (ФОТО)
Дек 4, 2015 19:29
http://lugradar.net/2015/12/108725
Re: Mis Ukrainas toimub? vol.4
Venelane viib Krimmi tehnikat juurde-pilt Kertši sadamaga phendust pidavast Port Kavkaz'ist
https://twitter.com/UAsarabuz_sev/statu ... 2595028995
Praegune DNR-i ja LNR-i üksuste jaotus
https://twitter.com/ukr_che
https://twitter.com/UAsarabuz_sev/statu ... 2595028995
Praegune DNR-i ja LNR-i üksuste jaotus
https://twitter.com/ukr_che
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Bing [Bot], Google [Bot] ja 2 külalist