Armeenia raadiolt küsiti, et mis on vahet pessimistil ja optimistil?
Armeenia raadio vastas, et pessimisti arvates on olukord nii hull, et enam hullemaks minna ei saa. Optimist arvates aga saab küll.
Seni olen end pessimistlikuks inimeseks pidanud, kuid relvaseaduse paranduste valguses tundun optimistina. S.t. saab küll hullemaks minna!
Me võime siin kritiseerida nii oma valitsust ja ametiasutusi kui ka Brüsselit, kuid paratamatult tuleb tunnistada, et neil on rahva mandaat. Proovige rääkida relvadest mitte-relvaomaniku, mitte-kaitseliitlase, mitte-sportlase või mitte-jahimehega. Nimetagem neid vaimseteks tsivilistideks. Pärast Viljandi, Kauhajoki, Jokela, Pariisi jt. intsidente on nad „jubedate tapariistade“ vastu väga kriitiliseks muutunud. Tänu uuele külmale sõjale suudetakse aktsepteerida kaitseliitlaste käes olevaid relvi. Pika hambaga talutakse ka jahimeeste arsenali; ikkagi sigade katku epideemia möllab ja metsloomad käivad noorendikke rüüstamas. Sportlastest pole enamikul sooja ega külma, kuna need figureerivad vaid õnnestunud saavutuste korral õhtustes uudistes. Aga turvalisuse eesmärgil hangitud relvadest vaimsed tsivilistid aru ei saa. „Mis vara kaitsmine? Relvaga? Võta telefon ja helista, kui vargad tulevad!“ ütlevad nad.
Loomulikult ei tasu kõrvu pea ligi lidusse tõmmata ning eelnõu kui paratamatusega leppida. On see ju esitatud arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, õiguskantslerile, Eesti Maaomavalitsuste Liidule, Eesti Linnade Liidule, Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile, Eesti Laskurliidule, Eesti Jahispordiliidule, Eesti Jahimeeste Seltsile, Eesti Vibuliidule ja Eesti Practical-Laskmise Ühingule. Kui kuskil organisatsioonis käsi sees, siis tuleb teema tõstatada ning sobimatud parandusettepanekud tagasi lükata. Siinkohal on aga üks oluline konks: sportlased ja jahimehed on organiseerunud ning suudavad oma õiguste eest seista, C-kategooria loa omanikud aga mitte. Nagu ma juba ütlesin, ühiskonnas puudub laiapõhjaline toetus. Isegi kui kõik need 2600 mitme C-kategooria relva omanikku koguneksid Toompeale meelt avaldama, siis vaadataks neid heal juhul kui veidrikke. Halvemal juhul aga kui kiiksuga relvahulle.
Sestap soovitan end aegsalt jahimeheks või sportlaseks maskeerida. Eelkõige jahimeheks, sest neid pole varem oluliselt pitsitatud ega hakata ka. Liiga paljud „vaprad ja ilusad“ on ise jahimehed ega hakka saagima oksa, millel istuvad. Relvade valiku osas olulisi piiranguid ei ole, sest haavatud ning lõksu jäänud loomi tohib hukata ka püstoli või revolvriga. Relva kandmine on muidugi piiratud; samas oma maa peal tohib rahulikult – isegi padrun rauas – ringi jalutada ning nimetada seda näiteks kährikujahiks. Dokumentidega (jahitunnistus, väikeuluki jahiluba, riigilõiv jahiõiguse eest) tuleb natuke bürokraatiat muidugi juurde, kuid selle elab üle. Let’s JOKK!
P.S. Kas proovime eelnõu suure kella külge panna? Ma ise kirjutaks ühe följetoni küll. Aga kindlasti oleks vaja hästi argumenteeritud ja juriidiliselt põhjendatud artikleid suuremates lehtedes ning ajakirjades. Kas keegi saaks sellega hakkama?