Nojah, kogu Eesti ajalookirjutus on tegelikult postkolonialistlik diskursus, kui moodsalt väljenduda. Endiste või praeguste suurriikide mentaalsus on hoopis erinev. Seda väga mitmes aspektis ja kindlasti mitte ainult suurrahva ülbuse koha pealt - paradoksaalsel kombel vahel otse vastupidi. Mõne suurrahva esindaja kohta tahaks isegi arvata, et oma süükompleksi suurrahvasse kuulumise pärast levitab ta suurrahvaliku ülbusega.
Vahe, mida ta kirjeldab, on tegelikult väga lihtne - nii Viin, London kui Pariis on endise impeeriumi südamed ja impeeriumite kõikvõimalikud rahvad olid seal juba sajandeid kohal. Liivimaa seevastu oli kõige äärmisem äär.
Minu arust pole toon mitte niivõrd dotseeriv kui kuidagi hädaldav või natuke hüsteeriline. No ei ole meil seda õige eestlase selgitamist niisugusel kõrvu huugama võtval kujul. Või olen ma kurdistunud...?
Küll aga on austrialik selle doktriini aluseks olev sõjajärgne tõdemus, et maa ülesehitamiseks ja kahjude heastamiseks vajatakse kõigi poliitiliste jõudude üksmeelt ja sisulist koostööd.
Sama võiks ju väita ka Saksamaa kohta.
).
