Xenderi toodud faktid on muidu enam-vähem õiged. On teatud erandeid, kuid laias laastus on asi jah umbes sedamoodi.tommy kirjutas:No sutsu ikka liialdad,Xender.
Pole Vene relvatööstus nii vilets ühtegi.Insenerimõte seal ikka töötab,suudetakse häid asju välja mõelda,ka proovieksemplarid valmis saada ja .......siis.......jääb asi seisma.Vägede relvastusse asjad ei jõua.Või kui, siis ainult marginaalsel arvul.
Samas ikkagi,kuigi Venemaad ei tasu ülehinnata,siis alahinnata seda vähem.
Otsimaks küsimusele "miks üks parem ja teine halvem" (teen ise selleteemalist väikest uurimustööd parasjagu) olen püüdnud seostada teatud tehnilisi detaile omavahel ja laias laastus on näiteks teatud lennutehnilistes näitajates ja avioonikas allajäämise põhjused alljärgnevad
1. Turboreaktiivmootorite madal(am) efektiivsus, suur kütuse erikulu ning väike ressurss. Laias laastus on probleemi sisu umbes sama, mis automootoritel
See tuleneb eelkõige kasutatavatest materjalidest, mis on odavamad, viletsamad, aga ka valmistamise ja töötlemise kõikuvast kvaliteedist ning mahajäämusest mootori tööprotsessi elektroonilisel kontrollimisel.
Väike ressurss ning halb mootorite kvaliteet on üks põhjus, miks lahinguvalmidus on madal ning selle korvamiseks on vaja lennukeid rohkem
2. Airframe mahajäänud tehnoloogia (näiteks Mig-29 on valmistatud keevitus- ja neetimismenetlusega, mida läänes ei kasutata juba 40 aastat). Selle tagajärjel on tühi airframe märgatavalt raskem, samuti on lennuki koostamisel (põhiliselt käsitöö) suur risk inimfaktoriga, et neete vms tööriistu jääb vedelema lennuki sisse, mis lõpus pahandusi tekitavad.
Samuti on keevituse kasutamine vahelduvate koormustega detailide korral samuti x-faktor - sõltub keevitaja kvalifikatsioonist ja sajast asjast, mida on võimatu jälgida. Eriti hull on asi roostevabast ja titaanist juppidega. Samuti vähendab selline tehnoloogia (kus ei ole kandvaid kerepaneele) lennuki sisemuses olevat ruumi.
F-16 kasutab seevastu massiliselt komposiitmaterjale, mitmekihilisi kandvaid paneele ja muid peensusi- selle tagajärjel on airframe kergem (loe lennuk mahutab rohkem elektroonikat, kütust ja kannab rohkem moona).
Et vahest aru saada, pange kõrvuti lennukaugused, kütusevaru ja relvastus. Üsna väikse vaevaga saate, et F-16 kulutab Mig-ist 1,5 korda vähem kütust ja kannab seejuures peaaegu 2 korda rohkem moona poole kaugemale. Millest küll selline vahe.
3. Nõukogude/vene raadioelektroonika suur mass/mõõtmed ning admetöötlusseadmete üpris väike kiirus. Siin on vist kommentaarid kaunis liigsed, vahe on umbes nagu 486 ja Pentium II-l. Tegelikkuses tähendas see seda, et lääne tasemele vastav elektroonika oli jõukohane lendu viia vaid rasketele masinatele (nt Mig-31 ja omal ajal Mig-25), mis suutsid sedavõrd raskeid seadmeid kanda. Kerged hävitajad pidid rahulduma märksa rudimentaarsemate seadmetega.
4. Sensorelektroonika mahajäämus. Õigemini siin on NL sörkinud lääne sabas kõige rohkem. Jahutatud juhtimispeadega IR raketid ilmusid läänes pea 10 aastat varem ja paljudesse vene lennukeid kasutanud arenguriikidesse pole hilisemad vene IR raketid üldse jõudnud.
Siia alla läheb ka näiteks asjaolu, et kui enamik lääne hävitajate radareid suudab töötada ka lähilahingus nt 50 meetrisel distantsil, siis vene radarite minimaalne kaugus on tavaliselt 500 meetrit ja rohkem, kujutage sedasi ette õhulahingut, kui vahepeal on pilved või lahing toimub öösel.
Enamik (enamasti ameerika toodang) tänapäeva lennukiradarid suudavad eristada maapinnal tanki veoautost ning õhus üksteise ligidal lendavaid lennukeid.
See eeldab väga võimsat andmetöötlust, sest sisendandmeid, mida ekraanile näidata, on nii 10 miljonit korda rohkem ja mingite analoogarvutitega seda ei olegi võimalik teha.
5. Lenduri töökoha halb korraldus ning info vilets visualiseerimine. Pikem jutt on ühes vastavas teemas siin juba läbi käinud.
6. Enamik vene lahingulennukeid (sh need, mida Eesti jõuaks omada) on monofunktsionaalsed ja ei suuda täita ülesannete ringi, mida praegu vaja teha on.
Näiteks tüüpiline vene hävituspommitaja (Su-17, Mig-27) on ilma radarita ning teadmata asukohaga või liikuva objekti ründamiseks on vaja saada minimaalselt silmside. See tähendab tavaliselt ühte ülelendu objekti asukoha fikseerimist pardaarvutis ning rünnata saab alles teisel katsel. Seejuures on kogu õhutõrje üles tõstetud ja teisel ülelennul tulistatakse pooled lennukid alla.
Ühesõnaga - õhk-maa lennukil puudub sootuks vajalik sensoraparatuur eemalt olukorra kindlaksmääramisel (kus on radarid, mis tehnika on maapinnal, kui kaugel ja mis tüüpi on vaenlase lennukid jne), et ülesanne üheainsa ülelennuga (kus keegi ei jõua isegi pikali visata) täita.
Mis puudutab denis juttu Kfirist ja Mig-27st, siis kuna ei tooda ühtegi fakti peale lenduri isikliku arvamuse, siis minu kommentaar on lihtne. Esiteks on tegu vägisi võrdlusega, sest tegemist on väga erineva põlvkonna lennukitega. Mirage V plaaner võeti kasutusele samal ajal kui Su-7B ja Mig-21, pigem peaks vist oma aja lennukitega võrdlema
See, et Mig-27 tõstab õhku koorma lühikesel rajal, pole mitte nõukogude lennuväe üleolek, vaid moodsam muutuvnoolsustiivaga lennuk, mis peabki nii tegema.
Samas on Mig-27 relvastuse kinnitamiseks kohti vähem (vaid 4 pülooni) ning tiiva alla ei saa midagi panna, sest tiivapüloonid ei ole sünkroniseeritud ja sedasi ei ole lennukiirust (kasutatakse 16-kraadise tiivaga) ning relvastuse kaal jääb alla juba 50ndate lõpu Miragedele, rääkimata uuematest lennukitest.
Kui aga arvestada, et muutuvnoolsusega Mig-27 tõstab üles 4000 kg, kuid
ilma igasuguse muutuvtiivata, samal ajal konstrueeritud ning sama kaaluga F-16 tõstab õhku 7200 kg, sellest denis loomulikult vaikib. Sest võrdlus võrdsetel tingimustel ei ole vene masinate kasuks.
Mis puudutab juttu, et saksa F-4F on naljanumber (vt viimane post), siis see on lihtsalt asjatundmatu natuke.
Kui nende Mig-27 palgalendurite vastu tegutseks näiteks USA mereväe Hornet'id, siis nad oleks ilmselt kuskil Indoneerias juba maetud. Või on need ka "otstoi"?
