Ligi:nuhk.Albert kirjutas:isegi küpses eas Ligi koos marksistidega seda jälkust takka ei kiidaks.
Et siis niisuguste numbritega mobiliseeritakse EKRE ja Ojulanna valijaid ja see on ka kõik, mida saavutatakse. Seda ma kirjutasin mõned leheküljed tagasi isegi ning sama võib mu meelest väita kogu valitsuse ja sallivuse edendajate avaliku kommunikatsiooni kohta lõppenud aastal."Ainult et mis täpselt ära tehti? Eeter saadi täis solvumist ja "rahva reetmist" neilt, kelle autoriteet on Ojuland & Madison. Need, kelle ainus idee on kibestunud lihtsameelsete hääled ja riigi palgaleht, said ju samuti tuge."
Ligi hinnangul neil aga, kellele nahavärv ligimese ega humaansus põgeniku puhul pole küsimus, ei läinud lihtsamaks midagi, sest endiselt tuleb leida lahendusi ka keerulisematele küsimustele kui on hoolimatus ja rassism.
"Sest ka päris ohud kultuurile ja elulaadile on päris, abivõimel ja inimeste kannatlikkusel piirid, rändekriisis Euroopa jätkusuutmatu.
Hea lauluga võrreldes on see muidugi prosta töö. Aga ma natuke imestan, kui kivi tuleb ajakirjanduselt, mille enda mittelüürilised võimalused on nii kasutamata."
---
31.12 "Postimehes", mida paberilt alles täna lugesin, on mitu head lõiku.
Esiteks suurest intervjuust Mart Laariga:
Kui 2011. aasta mais tuli Lampedusa saarele enam kui 35 000 immigranti Liibüast ja Tuneesiast, siis oli selge, et Itaalia ei suutnud nendega tegeleda, vaid viis nad lihtsalt Prantsusmaa piirile ja lehvitas: "Arrivederci!" Ilma igasuguse kokkuleppe ja reguleerimiseta. Miks EL ei suuda niisuguseid märke tõsiselt võtta ning liikmesriike distsiplineerida ja aidata, enne kui suur häda käes?
See on poliitika üldine viga, kui poliitikud pehmodeks muutuvad.
Nägime kasvõi Prantsusmaa kohalike valimiste esimesest voorust, et Le Peni parteid, mis on teadaolevalt saanud Kremlilt raha, saatis edu. Millest see tuleb, et äärmuslased (ja äärmuslasteks peetavad) muutuvad üha populaarsemaks?
See on paljuski ühiskonna lõhestumise tagajärg. Mõlemad pooled soovivad ühiskonda lõhestada, kuna lõhestumise pealt on hea hääli koguda.
Ka praegu on see ju Eestis probleem. Räägime palju sallimatusest. Kindlasti on seda ka. Kui ma kuulen, et üks kogenud poliitik ei tea, kas Eestis sündinud ja selgelt eesti kultuuriruumis olev mees on ikka eestlane või mitte, sest tal on natuke teine nahavärv, siis on see sallimatus küll.
Sallimatus pole see, kui inimene kahtleb nendes otsustes, mida Euroopas tehakse. See on lihtsalt teatud hirm ja teatud ettevaatus. Sellepärast ütelda, et inimesed on halvad, rahvas on halb ja on häbi olla eestlane või et keegi on nats - see on sellesama viha ja hirmu suurendamine ning ühiskonna suurem lõhestamine.
Olemegi Eestis kummalises olukorras. Ühtesid inimesi sõimatakse natsideks. Samas ma tean kindlalt, et mingit natsisümpaatiat pole neil mitte kunagi olnud. Teisi sõimatakse kommunistideks, aga ma tean, et neil pole kunagi olnud mingit sümpaatiat kommunismi vastu. Sellega ongi ühiskond läinud liiga kurjaks. Eriti jõuluajal on alati kohane rohkem sõprust ja lahket meelt soovida.
Kas see on selline asi, millega valitsus ja juhtivad poliitikud saaksid midagi teha?
Esimene asi on püüda, et sa ise ei süvendaks vihkamist ja hirmu. Mida rohkem sa äärmuslikke seisukohti võtad, seda rohkem seda teed. Eriti kui seda ei tehta mitte sellepärast, et üht või teist seisukohta peetakse õigeks, vaid sellepärast, et see tundub kasulik. Mõtlemata üldse, kuidas see ühiskonda mõjutab.
Sallimatuse kõrvale tuuakse sallivus. Kui sa ikka sallid nii tugevalt, et oled valmis ära kägistama kõik need, kes piisavalt palju ei salli, siis on tulemus täpselt sama. Nii et sallimatusel ja sallivusel pole sageli suuremat vahet.
Täpselt sama võib täheldada rassismi puhul.Viimase kahe aasta vältel ja nüüd äsja taas on olnud vaidlused kooseluseaduse üle. Kas see on nö. päris väärtuskonflikt, mida ühiskond peakski pikalt ja laialt lahkama ning leere moodustama?
Selles asjas löövad sallimatuse ja sallivuse leerid eriti selgelt välja - kes piisavalt ei salli, selle võiks ära kägistada. See loobki ühiskonnas konflikti, mida ei ole ju vaja.
Kui mõtlen iseendast ja oma tuttavatest, siis minu meelest pole Eesti ühiskond homofoobne. Sellise konflikti tekitamine on tee, mis viin homofoobsuse poole.
Teiseks, lühiintervjuust ESTPOL-i missiooniüksuse juhi Toomas Malvaga, kes oli Sloveenia-Horvaatia piiril:
Eesti kogenud ametnike tähelepanekud kohapealt on haruldased ja väärtuslikud.Nad olid juba harjunud, et tuleb olla alandlik ja viisakas?
Just. Neid inimesi vaadates võis öelda, et pool on väga selgelt põgenikud. Nad olid suhteliselt hea välimusega, hea haridusega, lastega, vanuritega. Kaasas esemed, mida iga päev vaja, kaasa arvatud raha ja ehted.
Need inimesed meenutasid filmidest nähtud vene aadlit, kes 1918. aastal Venemaalt põgenesid või neid, kes Teise maailmasõja ajal ja järel Ida-Euroopast pagesid. Kaht-kolme inimest nägin ka koeraga põgenemas. Ma ei kujuta ette, kuidas nad olid oma koerad nii kaugele suutnud tuua. Ühel mehel oli labrador kõrval ja sülekoer süles. Koeraomanikuna murdis see minu inimlikkuse piiri.
Teine pool piiriületajatest olid aga need, kes põgenikevooluga kaasas käisid, õnne ja paremat elu otsisid - need seljakotimehed.
