Jätkame hommikuprogrammi samal lainel.
EKSPRESSI REPORTAAŽ: Berliini elustiiliajakirjanik majutas oma koju 60 pagulast. Äärmusparempoolse partei funktsionääril löödi meeleavaldusel pea kiviga lõhki. Kristlased aitasid luua moslemite usaldustelefoni. Näitlejanna kardab naiste olukorra halvenemist. Radikaalid peksid egiptlase restorani pilbasteks.
Berliinlane Jacob Wagner sai mullu oktoobri alguses kirja: „Sel laupäeval jääb trenn ära. Edaspidi ka. Meie klubi spordihoonesse tuleb põgenike öömaja. Siin enam footbag’i ei mängita.“
Wagner, footbag’i maailmameister ja neljakordne Saksamaa meister, jäi rahulikuks.
„Kui inimesed pagevad sõja eest, oleks väiklane kurta, et sa ei saa trennis käia!“ ütleb ta Ekspressile nüüd, kolm kuud hiljem.
Ühtekokku on Berliinis pagulaskeskused rajatud 52 spordihoonesse.
„Siin on hea elada!“ kiidab Berliini Picasso põhikooli võimlas elav 30aastane süürlane Hussan. Kool on andnud pagulaskeskusele oma kolmest võimlast suurima, kehalise kasvatuse tunnid toimuvad kahes väiksemas ja klassiruumides.
Möödunud aastal saabus Saksamaale 1,1 miljonit pagulast. Tänavu rehkendatakse poole miljoniga. Pagulastulv oli mullu sügisel nii suur, et inimesed magasid tänavatel ja parkides.
Saksa võimudel hakkas nii kiire, et reeglitele tuli vilistada. Kõige tähtsam oli vältida kodutust. Otsiti firmasid, kes ruttu uusi keskusi avaksid – sõlmiti lepinguid advokaadibüroode, kinnisvarafirmade, kodutute öömajade ja väikeste ühemehefirmadega.
Süürlased on pagulaste seas bossid
Rudolf Sonnenberg (nimi muudetud, sest ametlikult intervjuusid anda ta ei tohi) sai mullu oktoobris tellimuse ehitada pagulaskeskus ühte Ida-Saksa linna. Tema käsutusse anti kaks võimlat, mõlemasse ostis ta 150 odavat Poola voodit. Voodid paigutati neljakaupa, iga neljase grupi vahele sirmid. Ühe inimese kohta oli põrandapinda kolm ruutmeetrit, ehkki ametliku standardi järgi peaks olema kuus. Kappe polnud, asjad topiti voodite alla. Kolm korda päevas saabus toidupakk – õhtul ja hommikul võileib, lõunaks soe toit. Esimesel-teisel päeval viidi saabujad arsti juurde, tehti kopsuröntgen, sest tuberkuloosi on pagulaste seas palju.
Pagulaste seas kehtivad kindlad hierarhiad, võimuvõitlus on äge. „Süürlased vaatavad teistele pagulastele ülevalt alla,“ teab Sonnenberg. Nad on enesekindlad, sest saavad kindlalt asüüli. Teiseks on nad üldjuhul paremini haritud ja jõukamatest oludest. „Damaskusest tulija küsib esimese asjana, mis on WiFi parool,“ ütleb Sonnenberg. Süürlaste järel on hierarhias iraaklased, afgaanid ja pakistanlased. „Afgaanidel on teinekord tõsine kultuurišokk, kui tullakse külast, kus pole terve elu jooksul muud nähtud kui mägesid ja kitsi,“ ütleb Sonnenberg.
Kõige madalama staatusega on „Mustast Aafrikast“ pärit pagulased. Rassism pole harv. „Aafriklased hoiavad madalat profiili, väldivad iga konflikti,“ räägib Sonnenberg.
Võimlatesse rajatud „hädaöömajad“ pole selleks, et inimesed seal kuude ja aastate kaupa elaksid. Ideaalis peaks asi välja nägema nii – inimene jõuab kohale, paigutatakse kõigepealt mõnda „hädaöömajja“, ja siis, mõne nädala pärast, otsitakse talle omaette elamine. Igale Saksamaa kreisile antakse ette, mitu pagulast aastas vastu võtta tuleb. Mida rohkem kohalikke elanikke, seda rohkem pagulasi.
Pagulastulv on tekitanud uutmoodi nõudluse: odavad korterid ja pruugitud mööbel. Tööturul vajatakse turvamehi (pagulaskeskustesse) ja renditööjõudu (pagulastega tegelevatesse ametkondadesse). Kasvanud on nõudlus vaktsiinide järele – paljud pagulased on vaktsineerimata, ja just neist algas mullu Berliinis leetrite puhang. Turule on tulnud uusi tooteid: näiteks Saksa madratsitootja Enjoy reklaamib spetsiaalset „pagulasmadratsit“ (90 x 200 cm) – ostad 100 tükki, maksad tükist 39,50 eurot, 300 puhul on tükihind 37,50.
60 pagulast oma kodus
Sajad ja tuhanded inimesed on tulijatele appi läinud.
Üks selliseid on 55aastane Berliini elustiiliajakirjanik Andreas Tölke. Mees, kes on intervjueerinud Zaha Hadidi, Jeff Koonsi ja Jean Paul Gaultier’d. Ta elab Friedrichshainis 112-ruutmeetrises luksusmööblit täis korteris.
Mullu augustis otsustas ta, et hakkab kodus pagulastele öömaja pakkuma. Tänaseks on tema juures elanud ühtekokku 60 pagulast. Ei, mis pagulast – Tölke ise kutsub neid külalisteks. Mõni on olnud paar päeva, mõni kolm nädalat. Tölke pani nad magama Armani Casa sohvale. Näitas neile Helmut Newtoni fotosid. Korraldas nendega pidžaamapidusid. Saabumisel ulatas igaühele isikliku hügieenipaki: deodorant, šampoon, käterätt.
„Mind üllatas, et Saksamaa-sugune rikas riik ei suuda toime tulla humanitaarkatastroofiga!“ ütleb Tölke mulle.
Ta asutas mittetulundusühingu Be an Angel ja hakkas pagulaste heaks raha koguma. Näiteks, kui üks tema korteris ööbinud süürlane rääkis, et temast jäi Alepposse maha naine koos kolme lapsega, kogus Tölke raha ning ostis naisele ja lastele piletid Istanbuli. Üüris neile sinna korteri. Ja loodab, et millalgi saab naine lastega mehele Berliini järele tulla. Be an Angel on üürinud Berliinis viis korterit, kuhu on elama pannud 35 inimest. Ühes korteris näiteks elab neli pakistani noormeest. Tölke on leidnud neile õppimisvõimaluse – üks õpib kokaks, üks hotelliteenindajaks. Ühe ametiasutuse põrandal istumast leidis ta lastega pere. Be an Angel kogus raha, et perele korter üürida ja seda remontida. Praegu koguvad nad raha madratsite ostuks – neli madratsit, neli korda 200 eurot.
Andreas Tölke suguseid aitajaid on sadu ja tuhandeid. Vabatahtlikud käivad pagulaskeskustes tasuta saksa keelt õpetamas. Annetavad asju – eriti oodatud on uus aluspesu, sokid, telefoni kõnekaardid, metroopiletid, koolitarbed, kreem, lastetoit, mähkmed, kingad suuruses 40–44, hügieenitarvete kinkekaardid. Pesevad pesu – ehkki paljudes pagulaskeskustes on kohapeal pesumasinad ja kuivatid, otsivad mõned keskused vabatahtlikke, kes võtaksid pagulaskeskusest kotitäie musta pesu, peseksid selle puhtaks, kuivataksid ja viiksid 24–48 tunni jooksul tagasi. Neid nimetatakse Waschpaten’ideks ehk „pesu-ristivanemateks“.
Radikaalid peksid restorani pilbasteks
Kuid pagulastulv tekitab ka pingeid.
Laupäeva, 16. jaanuari keskpäeval vaatan ma ringi Leipzigis ühes falafelirestoranis, mis näeb välja, nagu oleks sealt sõda üle käinud. Ja võiks öelda, et käiski.
Kuus päeva varem, esmaspäeva õhtul kell pool kaheksa seisis selle restorani omanik Hossam, 48-aastane egiptlane, leti taga, kui tänavale kogunes 200-pealine paremradikaalide jõuk. Meestel olid ees mustad maskid ja nad lasid õhku rakette. Neil olid käes kivid ja kaikad.
Hossam tormas koos kahe kaastöötajaga ja kahe restoranis istunud kliendiga poe tagaruumi pakku.
Paremradikaalid lõhkusid kõik ära. Peksid suured klaasaknad sodiks. Tagusid puruks salatileti („Uus maksab 800 eurot!“), õhupuhastid, kraanikausid, kõik! Kogukahju jääb 20 000 ja 30 000 euro vahele, ütleb Hossam. Ta loodab mingi osa rahast saada kindlustusest, aga ei tea veel, mis määral kindlustus vandalismikahjusid hüvitab.
Hossam on Leipzigis elanud juba 24 aastat. Tal on kaks last – poeg õpib ülikoolis juurat, tütar on gümnaasiumi lõpuklassis. Falafelirestorani ostis ta 40 000 euro eest aasta tagasi.
See asub Leipzigi lõunaosas Connewitzis, Wolfgang Heinze tänaval. See linnaosa on tuntud alternatiivpaik – palju on vasakpoolseid, kunstnikke, inimesi, kes on põgenike suhtes positiivselt meelestatud. Sel laupäeval, kui me Hossamiga räägime, lehvib ühe maja kohal loosung „Refugees welcome!“.
Pärast rünnakut pakkusid paljud kohalikud Hossamile abi: tulid appi koristama, naabruses paiknev klubi korraldas kontserdi, mille tuludest poole annetas rünnakus kannatanud äridele. Hossami restoran polnud ainus, mida sel õhtul rünnati – puruks peksti kõrvaloleva prillipoe aknad, kivi visati balletisusse müüva poe aknasse, vineeriga on üle löödud baaride aknad. Aga Hossami restoran oli ainus, kuhu radikaalid sisse tungisid.
Sel saatuslikul esmaspäevaõhtul tegid uusnatsid kavala pettemanöövri. Raudteejaama juures, Wolfgang Heinze tänavast kilomeetrite kaugusel, toimus Pegida demonstratsioon. Sinna kogunes politsei ja vastudemonstratsiooni läksid korraldama ka Connewitzi vasakpoolsed. Radikaalide rünnak algas Connewitzis seetõttu täiesti ootamatult. „Kui Heinze tänava vasakpoolsed oleksid kohal olnud, oleks kakluseks, sõjaks läinud, nad oleksid oma kodukanti kaitsma hakanud!“ ütleb Hossam. Politsei saabus alles siis, kui purustustöö oli juba toimunud. Võttis 200 äärmuslast kinni ja lasi hommikul jälle lahti.
Külas kurjuse pesas
Ma tahan teada, mida äärmusparempoolsed päriselt mõtlevad, ja sõidan Riesasse. See on 50 000 elanikuga linn Saksamaa idaosas, Dresdeni ja Leipzigi vahel. Siin paikneb paremäärmusliku partei NPD Saksimaa peakorter. Praegu käib Saksa põhiseaduskohtus arutelu, kas ei tuleks NPD ära keelata.
Mind võtab vastu Jens Baur – 37aastane, terashallid silmad, sinisevalgetriibuline hoolikalt triigitud särgikrae, sinine pullover. Tema on NPD Saksimaa haruorganisatsiooni juht.
Ta räägib, et käis eelmisel suvel Eestis puhkamas. „Mulle meeldis Lahemaa, ja see, et mets on nii tihe, et läbi ei näe!“ kiidab ta.
Maja, kus Baur töötab, on tühi. Ta elab Dresdenis ja sõidab igal hommikul siia tööle. Lisaks talle on liiga suureks jäävas majas veel vaid üksainuke töötaja – parteilehe toimetaja.
Baur ülikoolis käinud pole, pärast keskkooli lõpetamist oli ta aasta mereväes, siis töötas majahaldurina. 2008. aastal astus ta NPDsse. Ta on selle eest maksnud kallist hinda. Kaks aastat tagasi sai Baur tänavameeleavaldusel peahaava. Keegi viskas talle kiviga vastu pead.
Baur räägib, et ta kardab, et sakslased jäävad varsti Saksamaal vähemuseks. „Sisserännanute sündimus on palju suurem!“ Juba praegu on Kölnis peaaegu pooled alla 18aastased nii-öelda migratsioonitaustaga (selle alla kuuluvad nii lapsed, kelle mõlemad vanemad on sisse rännanud Eritreast, kui ka lapsed, kelle üks vanem on sakslane ja teine näiteks lätlane).
Tal pole midagi selle vastu, et poliitpõgenikele antakse asüüli, aga sõjapõgenikke tuleks aidata nende kodumaale lähedal – näiteks Türgis või Liibanonis.
Kaks aastat tagasi sai Bauri partei Saksimaal suure kaotuse. 2014. aastani kuulus neile Saksi liidumaa parlamendis 8 kohta (koos nõunikega oli täistöökohti 40), siis jäid nad aga alla künnise. 40 inimest kaotasid töö. Ja äärmusparempoolsus on Saksamaal häbimärk – selle parteiga seotud inimestel on pärast poliitikast lahkumist tööturul raske.
NPD plakatid on 1980. aastate toore esteetikaga – kiilakas mees plakatiga „Ma ei ole kunagi seksinud, sest neegrid (näiteks Seal) võtavad mult naised ära“ või „Miniseelik minareti asemel“.
NPD ebaedu ei tähenda, et valijad oleksid paremäärmuslastele täielikult selja pööranud. Suuremat rolli mängib uus partei „Alternatiiv Saksamaale“, mis propageerib EList väljaastumist ja karmimat asüülipoliitikat. Selle partei kandidaadid – keskealised ülikondades tegelased – jätavad lihtsalt viisakama mulje kui NPD. Ka natsionalistlikult meelestatud valija tahab, et kandidaat, keda ta toetab, tunduks normaalse inimesena, kes mängib lastega Pokemoni – mitte juusteta friik, kes pole kunagi naisega maganud.
Saksa äärmusparempoolseid vaimustab Putin. Putini-Venemaas näevad nad vastukaalu „läänele“.
Moslemite usaldustelefon
Vähesed tahavad end Saksamaal samamoodi väljendada nagu Jens Baur. Hea inimene on vegan, sõidab jalgrattaga, sorteerib prügi, aitab pagulasi.
Aga lapse tahab temagi panna kooli, kus sisserännanute osakaal on väike. Saksa sihtasutuste hariduskomisjoni põhjalikus raportis seisab, et „migrantide suur osakaal põhikoolis on statistiliselt seotud madalamate õpitulemustega“. Just haritumad ja paremini toime tulevad vanemad – sealhulgas multi-kulti toetajad – eelistavad lapsi panna koolidesse, kus sisserännanuid on vähem.
„Praeguse põgeniketulvaga toime tulemiseks tuleks koolidesse tohutult investeerida,“ ütleb mulle 32-aastane Berliini näitlejanna, kes on nõus esinema vaid oma teise eesnime Navaja all. Ta on näinud oma poja lasteaias pagulaslapsi – rahutuid ja närvilisi poisse-tüdrukuid.
Paljud põgenikud kannatavad sügavate hingetraumade all. Aga nad ei saa professionaalset abi, sest araabia keelt rääkivaid psühholooge on vähe.
Pealegi kipuvad moslemid usaldama vaid teisi moslemeid, kurdab Ekspressile Berliini moslemite usaldustelefoni juht Mohammad Imran Sagir. Kohtume temaga ühe Berliini tagahoovi maja neljandal korrusel – allpool korraldab katoliiklik heategevusorganisatsioon Caritas raseduskriisi- ja võlanõustamist.
Berliini moslemite usaldustelefon on hea näide kristlaste ja moslemite koostööst. Kristliku usaldustelefoni eestvedajatele tundus, et oma usaldusliini oleks vaja ka moslemitele. Nad aitasid moslemeid koolitusega – siiamaani aitavad – ja juba kuus aastat töötab ka moslemite liin.
Miks on vaja moslemitele oma hingeabi? „Näiteks kristlane ei pruugi aru saada, miks on moslemi jaoks abikaasa valikul nii tähtis vanemate heakskiit,“ ütleb Sagir. „Või miks moslem on nii õnnetu, kui ei saa päevas viis korda palvetada.“
On keskpäev ja oma vahetust usaldusliinil on lõpetamas 50-aastane Tanja. Vahetus algas hommikul kell 8. Tanja on, kui nii öelda tohib, etniline sakslane, kes kümme aastat tagasi pöördus islamisse.
Juba kaks aastat kannab ta pearätti.
Ja teab hästi, et pearätiga naisi tööturul diskrimineeritakse.
Tanja oli varem katoliiklane, aga islam olevat „palju maagilisem ja müstilisem“. Talle meeldib kohustus viis korda päevas palvetada. Mida teeb moslem, kes siis, kui mobiiltelefon palveaega meelde tuletab, on autoroolis? Peab auto tankla juures kinni, võtab vaiba välja, mobiiltelefoni kompass näitab, kus suunas on Meka, ja palve võib alata.
Tavaliselt helistatakse moslemite usaldustelefonile pereprobleemide pärast. Vanemad sunnivad abiellu. Depressioon. Kuu aega tagasi helistas usaldustelefonile noor afgaani naine, üliõpilane, kes pahvatas: maailm on nii halb, et elada pole mõtet! Talle tegi muret kõik: keskkonnaprobleemid, pagulaskriis (ta oli ise pagulasi Balkanil aitamas käinud), Kolmanda Maailma väljakurnamine ja maksmata isiklik elektriarve. Kõige esimene kõne moslemite usaldustelefoni tuli kuus aastat tagasi noorelt naiselt, keda oli vägistatud. Ta ei julgenud sellest kellelegi rääkida – ütles vanematele hommikuti, et läheb kooli, tegelikult istus linnaliinibussi ja sõitis õhtuni ringi. Nii terve aasta.
Pagulaskriisi pärast veel ei helistata. Võib-olla sellepärast, et usaldustelefon on saksakeelne. Aga peatselt avatakse ka araabiakeelne liin.
„Meie ees on rasked ajad“
Paljud sakslased tunnevad pagulaskriisi pärast muret, aga seda väljendada on... poliitiliselt ebakorrektne.
Pagulaskodude rajaja Rudolf Sonnenberg ütleb, et Saksamaa võiks vabalt veel miljon sisserändajat sisse võtta. Aga juhul, kui kaks kolmandikku tulijatest pole noored mehed. „Juba praegu on Saksamaal meeste ülekaal, ja kui see süveneb, läheb raskeks!“ kinnitab ta.
„Noortel meestel on vaja tunnustust ja positsiooni,“ räägib näitlejanna Navaja. „Kui nad seda ei leia, läheb jamaks!“
Rahvastik vananeb, vaja on vanainimeste hooldajaid, meditsiiniõdesid… Aga kas see on töö, mida noored sisserändajad teha tahavad?
Navaja on sündinud ja terve elu elanud Berliinis Kreuzbergis, multi-kulti paabelis. Ta ütleb, et viimase aastaga on sealne „meeleolu palju karmimaks läinud“.
Rikaste elus ei muutu midagi, ütleb Navaja. Rikkamad elavad omaette, panevad lapsed erakooli, jõuavad maksta kalli korteri eest. Aga vaesemate jaoks süveneb konkurents – odavamate üürikorterite leidmine läheb raskemaks, lihtsate tööde leidmine…
„Kõige rohkem kardan ma, et muutub naiste olukord,“ ütleb Navaja, „et me peame tänaval kartma hakkama ja kaotame need väärtused, mille nimel oleme nii kaua võidelnud.“
Mõni näide? Ta on Berliini ujulates näinud, kuidas kooliklassid tulevad ujumistundi – ja mõned väikesed tüdrukud peavad trikoode asemel kandma kogu keha katvaid burkinisid… Tema maja türgi naised, kes on Saksamaal elanud juba 40 aastat, arvavad ikka, et naiste koht on kodus… Ja kutsuvad tema väikest poega „pašaks“.
Merkel teeb kas liiga vähe või liiga palju – sõltuvalt vaatepunktist. Paremäärmuslaste arvates liiga palju. Vasakpoolsete ja roheliste arvates liiga vähe.
Aga üks hea uudis ka: Jacob Wagneri klubi sai pärast kolme kuud pausi uue spordihalli, kus treenida. Yes, we can!
