"Eesti õhuvägi"

[matiair]

F-117, F-22, B-2 on tavaradarile nähtavad siis kui pommiluugid lahti on mida muidugi tehakse lahti minimaalseks ajaks.

Ei oska kahjuks eriti palju informatsiooni jagada Vera kohta. Eestil vähemasti oli plaan vähemalt üks selline omandada kas ja kuna see kohale jõuab ei tea. Tamaraga eritit palju ühist ei tohiks olla. Peaks olema minu teada ainult vaatamiseks mitte rakettide suunamiseks aga samas ma ei välistaks seda ka kui teda miski tarkvara lisamisel selleks kasutada saab. Ülemüstifitseerimist ei pea realseks sest muidu ei oleks USA nii paaniliselt katkestanud nende Hiinasse jõudmist. USA ju üldjuhul relvastust sisse ei osta va. mõned erandid (Harrierid mereväele ja mõned litsensid ja koostööd erinevate riikidega)

[Kapten Trumm]

See Vera on kindlasti vajalik ja kasulik asi (nagu kõik passiivsed jälgimisseadmed praegusel ajastul) kuid minu rumala arvamuse kohaselt tsehhid siiski füüsikaseadusi eirata ei suuda.

Kui ta on passiivne sensor - so püüab kinni teatud lainepikkusega kiirgusi, siis on on see kiirgus, mille järgi ta F-117 avastab?

F-117 EPR ehk efektiivne raadiolaineid kiirgav pind viidud tavaliste lennukite konteksti on ca 50 cm2, mis on võrreldav suurema linnuga
(näiteks Mig-29 oma on 3 m3, Tu-95 oma on 50 m2), siis isegi äärmiselt tundliku seadmega on seda väga keeruline leida. Selleks on vaja minimaalset teada, kuspoolt tullakse (katsetel muide tehaksegi see viga, on skannitakse vaid teataolevat suunda ja siis leitakse - iseasi on leida sama asi 360 kraadises alas).

Ilmselt saab siiski avastada aktiivselt kiirgavate seadmete järgi (näiteks raadiokõrgusmõõtja, radar, IFF). Kui need välja lülitada ning lennata vaid datalingi abil kuvatud radaripildi järgi?

Eeldatavasti ei ole tegu siiski IR skanneriga? IR skannerid ei ole muidu midagi erilist, need on vene lennukitel alates Mig-23st kenasti olemas. ISeasi kui head.

Kui aga tegemist on raadidiapasooni kiirgust püüdva nii tundliku riistada, et suudab avastada lennukit näiteks pardaarvuti EM välja järgi, siis lahinguoludes, kus esineb sadu kordi suuremaid anomaaliaid ja segamisi, ei saa nii terav riist edukalt toimida.

Töötava radari või IFF järgi avastamise seadmed on leiutatud juba kaunis ammu, esimene neist 1960ndatel ja teine 1970 alguses.

Üpris intelligentne sama riistapuu on F-16 RWR, mis suudab avastada radareid (maal ja õhus) nende kiirguse järgi.

[matiair]

Sügisel siin käinud saksa lendurid kellede lennukid olid spetsiaalselt varustatud radarite leidmiseks teadsid rääkida, et nendele jääb see aparaat leidmatuks maapeal ja seda, et see aparaat F-22 üles leiab tunnistasid isegi Lockheed Martini inseneri moodi mehed Atlantas. Mis viguriga see töötab ei oska selgitada. Ju olen piisavalt rumal, et mitte kõigest aru saada.

[Kapten Trumm]

Peale seda, kui NATO Serbia käpuli pommitas, oli analoogselt Lahesõjaga telekas näha sõnavõtte stiilis "oleks vot serblastel olnud meie S-300, vat siis oleks lahing võidetud".

Siis oleks ilmselt 3 lennuki asemel alla lastud 6 lennukit, raketikompleksid oleks hävitatud või oleks ameeriklased lihtsalt ettevaatlikumad olnud.

Ilmselt lähevad aeg-ajalt ajakirjanduses sassi mõisted "avastamine katsetingimustes" ja "avastamine lahinguoludes". Katsetingimustel on harilikult teada, kus "sihtmärk" tuleb, radarid on keeratud õigele kursile ning kolm operaatorit vahib silm punnis, millal midagi vilgub. Ja kui vilgub, on "avastatud".

Lahinguoludes tuleb jälgida 360 kraadi märkiderohket õhuruumi, kus võib olla sadu märke ja on ikka väike võimalus, et mingit virvedust (mis võis olla pärit nt tehasekorstnast, juhuslikust raketist vms) keegi avastab.

Võimalus, kui radar teeb täispeilingu nt 1 minutiga ja satub parasjagu 10 sekundiks avatud pommuluugi peale on kaunis väike. Seda eriti lahinguoludes, kus operaatori ees on korraga kümned või sajad märgid. Omad, võõrad, tundmatud jne.

Stealth lennukit suudab avastada enam-vähem iga radar. Ainult selle pisasjaga, et enne pead täpselt teadma, kuskohas ta asub. Ja proovi seda teha kolmemõõtmelises ruumis või pimeduses.

Tegelikkus oli see, et F-117 on teinud tuhandeid ja tuhandeid lahingulende ja kaotanud kokku (veel teadmata põhjusel) üheainsa lennuki. Ja ei ole seda keegi avastanud.

Saksa lendurid on varustatud aktiivset kiirgust avastavate seadmetega. Avastada saab vaid midagi välja kiirates või kiiratut püüdes. Kui kumbki ei kiirga ja tagasi ei peegelda, on patiseis - vaenlased ei tea kumbki teineteise olemasolust. Keeruline eks

Praegu ei ole küsimus, et avastada 100 km kaugusel teine lennuk, kiirates välja 100 kW radarikiirgust. See leiutati ammu, näiteks Mig-25 radar olevat olnud nii võimas, et fooliumribad teda ei seganud.

Samas levib nii võimas kiirgus kaugemale kui sa ise näed ja sind leitakse nt 500 km tagant, kuid sa ise näed vaid 100 km. Ja tehakse "ettevalmistusi" sinu allalaskmiseks.

Praegu tuleb näha 100 km taha, kiirates välja ehk 15 kW radarikiirgust, mis "paistab" vaid 120 km kaugusele. See eeldab väga tundlikke seadmeid,

Väga tundlikud seadmeid on väga haavatavad segamisele, osa kõrbeb lausa maha.

Edasi on vaja väga häid arvuteid, mis filtreeriks müra välja ja vahetaks nii kiiresti paraboolielementide sagedusi, et "müra" sinu ekraanile ei jõuaks. Muidu ei saa sa tundlikku aparaati kasutada.

See on nii võimas ja keeruline elektroonika, et kui selleks kasutada näiteks personaalarvuti taset, siis on vastav seade lennukist suurem. Selleks on vaja mikroskeeme, mida vaid luubiga näeb, muidu ei jõua lennuk seda kola lendu viia ja on muidu liiga suur.

Liiga suur lennuk on jälle kergemini avastatav (pind suurem) ning kiirgab välja rohkem IR, mis teeb tema hävitamise kergemaks.

Praegu tuleb lennates olla märkamatu, näha kõike, kuid ennast reetmata.

[matiair]

Tegelikkus oli see, et F-117 on teinud tuhandeid ja tuhandeid lahingulende ja kaotanud kokku (veel teadmata põhjusel) üheainsa lennuki. Ja ei ole seda keegi avastanud.


Vale juttu ajad, lisaks Serbias kas alla lastule või alla kukkunule on neid mujalgi kaotatud. Vähemalt 2 ühikut on USA s shoude ajal alla tulnud ilma miski sõjalise põhjuseta.

[Kapten Trumm]

1991 Lahesõjas tegid F-117 30% ca kõikidest pommilendudest, mida liitlased tegid. Seejuures ei ühtegi lahingukaotust.

Seejuures oli kohal 30 lennukit (kokku liitlastel 650 lennukit) - alla 5%

5% lennukitest tegid 30% lendudest ning hävitasid vähemasti 80% eriti ohtlikest või tähtsatest objektidest.

Kaotuste statistika järgi on avariilisus umbes sama, mis F-16-l. Kaotuste % lennuki arvu kohta (70 masinat kokku) on jah suur, kuid arvestades lennuki kasutusintensiivsust.

Minuarust nii kirve 30 aastat vana tehnika kohta suhteliselt hea tulemus siiski...

[Tux]

Pean ütlema, et denissi ja Kapten Trummi sõnalahinguid on küllaltki huvitav lugeda, aga palun ärge minge isiklikuks. Tahaks nimelt teile anda uue kondi järamiseks ja see puudutab lennukite hooldust.

Mind huvitab nimelt, kui kaua võtab aega tehniline ülevaatus peale lendu, kui tihti peab läbi viima suuremaid hooldustöid, kui suur ja missuguse kvalifikatsiooniga peab olema hooldusmeeskond jne, sest lennukeid pole ju mõtet osta kui nendega lendamiseks raha pole.
Kulud koosnevad aga mitmest osast: lennuvälja infrastruktuur + mehhaanikute ja muu personali palgad + lennukite soetusmaksumus + relvastuse maksumus + lennukite ja relvade varuosade logistika kulud ja hinnad + kütusekulud + õppelaskmise moon).
Oluline on ka hooldumeeskonna kvalifikatsiooni nõuded, kas nad peavad omama doktorikraadi või piisab vaid suure haamri käsitsemise oskusest.
Küsin seda sellepärast, et aru saada missugune võiks olla omamise ja opereerimise kogukulu. Gripenitel näiteks on vist hooldusmeeskonnaks 5 reservisti-mehhaanikut ühe elukutselise tehniku juhendamise all ja 10 minutit peale maandumist on kõik üle vaadatud ja valmis uueks stardiks. Mootor pidi ka vahetatud saama tunniga kui vaja on. www.gripen.com andmetel vähemalt kiidavad rootslased oma kauppa kui kõige odavamat kogukulude mõttes.
http://www.f-16.net/f-16_forum_viewtopi ... rt-30.html väitel maksab Grippeni lennutund 2000-2500 USD.
Seda oleme me juba teada saanud, et vene reaktiivmootori ressurss on 200-300 tundi ja ameerika omal 2000 tundi, aga mida veel pidevalt vahetatakse ja kui kallid need pulgad on? Huvitav oleks näiteks F4 ja Mig-de, Su-de, Miragede jne. sellekohane võrdlus.
Siin näiteks on http://www.fas.org/man/dod-101/sys/ac/d ... 11-f22.htm F4 ja F15 võrdlus kus selgub, et F15 ülalpidamine pidi planeeritult olema odavam kui F4, aga välja tuli vastupidi, et F15 on kaks korda kallim pidada kui F4, sest varuosade logistika osutus üle ootuste kalliks!
Teine link mille kiirelt leidsin http://jeremy.zawodny.com/blog/archives/006345.html teatab meile, et Tomcat F-14, mida praegu relvastusest maha võetakse kuna teda liiga kallis hooldada on, vajab 50 tundi hooldust iga lennutunni kohta ja Super Hornet vajab 5-10 tundi hooldust, F-111 aga 80 tundi iga lennutunni kohta.
Mirage2000 http://www.mirage-jet.com/AIRFRAME/MAIN ... inte_1.htm lennutund pidi olema 2700 USD ja F16C 3600 USD-i

Selline erinevus hoolduses aga tähendab, et ühe ja sama ülesande täitmiseks on vaja kordades erinevat arvu lennukeid, kuna mingi arv lennukeid on pidevalt remondis!

http://www.ainonline.com/Publications/P ... enpd1.html artikli väitel on Gripenid 90% võitlusvõimelised kui aega on 12 tundi ja 70% kui aega on 4 tundi. Huvitav kuidas see Mig-de ja Su-de puhul on?

Kui veel F-4 rääkida, siis neid on võimalikest kandidaatidest mitmeid kordi rohkem toodetud, ehk siis 5 195 tk (ilma QF-4) ja ilmselt saaks neid vanaraua raha eest ka doonormasinateks ja lisaks valmistatakse paljusid osi Saksamaal, kust varuosi on logistika mõttes odavam tuua kui Ameerikast. Märkimisväärne on ka fakt, et Phantomid on endiselt tootmisliinil nime all QF-4 Phantom Target Drones.


Proovisin siia ühe tabeli teha, olete oodatud seda täiendama.
(MTBF) - Mean Time Between Failure tundides; (MMH/FH) - Maintenance Man Hours/Per Flight Hour

______________________hind USD/h__MMH/FH____MTBF
F-4
Grippen________________2000-2500___10-12/1___7.6h-10h
Mirage2000_____________2 700__________10/1_____6,8h
F16C__________________3 600
F/A-18 E/F Super Hornet________________5-10/1
Tomcat F-14___________________________50/1
F-111________________________________80/1
MiG
Su

[Tux]

Lennukeid saab õhust raadiokiirhuse abil avastada siis mitut moodi:
- radarid saadavad raadiolaine välja ja kuulavad selle peegeldust
- kuulame seadmete poolt tekitatavat nn. elektroonilist müra, töötleme seda ja arvame mis lennukiga tegu on.
- jälgime raadiolainete interferentsi nähtust. See viimane seisneb selles, et kui lähestikku on näiteks mitu mobiilimasti, siis need saatjad segavad alati veidi üksteist, kuna nende poolt völja kiiratavad raadiolained võivad üksteist nullida või siis teineteisega liituda. Kui nüüd 'nähtamatu' lennuk kahe masti vahelt läbi lendab, siis on see interferentsi nähtus häiritud ja seda saab kahe masti signaali töödeldes avastada. Ehk siis mastid avastavad selle, et keegi neelas nende kiirguse ära!
- alati võib skanneerida ka lihtsalt taevast ja mõõta kosmilist raadiokiirgust, mis on statistiliselt hästi kirjeldatav ja mida käsitletakse muidu mürana. Kui seda müra aga hästi mõõta, siis võib selle foonil avastada ka lennukeid.

[Kapten Trumm]

Selle remondiasja juurde on kõige parem ilmselt küsida mõne päris lennukimehhaaniku arvamust - internetis ajab iga tootja oma ja iga huvigrupp oma jutte.

Igatahes praegu EA-s Boeingul lennanud Aorofloti kooliga pilootide arvamus Tu-154 kohta oli muide kaunis kriitiline. Oli seal isegi pardamehhaanik meeskonnas, mida tänapäeva lennukitel ei tunta.

Niiet see on kuidas on.

Vene lennuväljal oli iga lennuki kohta üks "vastutav" - kes tegi ära ettenähtud kontrollid ja aitas lenduri kabiini/maha- vahetu ettevalmistus.

Relvastuse peal oli teine seltskond ning lennuvälja kohta oli 1 remondiangaar, kus korraga asus 6-7 lennukit ning sagis ehk 30 inimest.

Mis puudutab neid F-117 ja B-2 juhtmeid, siis kindlalt on tegemist üksikjuhtumite, mitte mingi globaalse tasakaalu muutumisega ning seal on veel üks aga.

Tegemist on 800 kmh tasakesi lendavate masinatega, mille tabamine visuaalse nähtavuse korral pole ilmselt keeruline.

Praegusel hetkel on kohe-kohe relvis 2 eskardrilli F-22, mis erinevalt nendest aeglastest mahhiinadest on ainus lennuk, mis lendab ilma afterburnerita ülehelikiirusega ning omab täisväärtuslikku manööverdusvõimet praeguse aja hävitajate tasemel - tal on nt thrust vectoring ja muud uued asjad.

Niiet nende tulekuga muutub optilisel teel lendulastavate SA-3 rakettide või vanade kahuritega nende allalaskmine kaunis võimatuks ettevõtmiseks.

F-117 enesekaitse on vaid tema nähtamatus ja pime öö - kiirus alla 1000 kmh ning olematu manööverdusvõime teevad ta päeval ilmselt märklauaks.

10 lennuki kohta on meil vaja 30 pilooti, 30 WSO-d, 10 abilist ning ca 50 venda remondipersonali.

See tähendaks siis vähemalt 2/3 lennukite valmisolekut 24/7.

N. armees olid lennukimehhaanikud kõik ohvitserid või praaporid - see peaks natukenegi palgaküsimust lahendama.

Kui praegu kuulutada välja konkurss 30 hävituslenduri leidmiseks, siis kui seal vähegi elamiskõlblik palk on, siis selle õnnestumises küll ei kahtleks. Meil õpetatakse lendureid ju Tartuski.

[kari lumppio]

Tere!

Gripenist ning kogukuludest.

Siis kui Soome alustas uute hävitäjate ostuprojekti peeti F-18 Hornetid liiga kalliks just selle tõttu et see on kahemootoriline. (Ning esimeses järgus F-18 ei üldse kuulunud kandidatide hulka!) Keegi aga võtis siis arvesse ka selle võimaluse, et lennuki ÜKS mootor ütleb ülesse. Drastiline asi ühemootorilisele lennukile aga kahemootoriline tuleb koju. Kui õieti mäletan olid arvud sellised et üksgi selline juhtum ja säästetud lennuk korvab täielikult selle jooksvate kulude vahe mis on 1- ja 2-mootorilisel lennukil.

Selliseid juhtumeid on Soome õhuväes olnud nüüd kaks kus F-18 on tulnud ühe mootoriga tagasi...

Selles samas hankes jäi Gripen ja F-16 alla F-18:le. Katsetati radari õhk märklaudadele (väike propellerlennuk, hävitaja madalal ning kõrgel jne) ning maapelistele objektidele. Horneti radar oli teistest üle. Hornetid olid esimene lennuk mille Soome õhuvägi sai valida puhtalt tehniliste ning operatiiviste näidatajate põhjal. Konkurendid olid Gripen, F-16, MIrage 2000 ning F-18. Venelastelt ei palutud osavõtu... ning seda MITTEPOLIITILISTEL põhjustel.


Denisi ning Trummi sõnavahetusest kommentaare. Nagu olen aru saanud peab Soome õhuvägi (ning ajakirjanduse järgi ka USAF jne) Vene õhuväge tõsisemaks vastaseks kui Trumm seda tembeldab. Vähemalt enne AMRAAMi oli minu teada asi nii et venelane sai oma raketi tulistada kaugemalt kui NATO oma ning võrdeks lahinguks oli vaja elektroonilist segajad et kokku suruda venelase radarid. Siis sai NATO hävitaja oma radariga raketi teele enne kui venelane sai sihtmärgi oma radarisse. Kas venelane on oma radari/rakete edasi arendanud ei tea.

peab minema,
Kari

[Kapten Trumm]

Et Gripen USA masinatele alla jääb ausalt öelda ise ei kahelnudki, sest kui võtta enne nende seadmete litsensid, mis Rootsile müüdi, siis tegemist ei olnud mitte just viimase tehnika sõnaga - sellega, mida jänkid ise enam ei tarvita.

Näiteks GE404 mootorit, mille litsensikoopia on Gripenil peal, on USA müünud muuhulgas ka Indiale.

Horneti kasutusiga on ka ilmselt F-16 pikem, sest ta on tehtud tekilennukiks. Seda juhtus ka F-14 ja F-4-ga, mis lendasid lubatud 7000 tunnist kõvasti kauem ja lendavad tänaseni.

Mis puudutab mootorite eluiga - väike näide. Reaktiivhävitajas maksavad mootor(id) 1/3, plaaner 1/3 ning avioonika 1/3.

Kui on valida 350 või 2000 tunniste mootoritega lennukite vahel, siis tuleb tõsiasi, et 2000 tunni lendamiseks 350-tunniste mootoritega kulub kahe uue lennuki hind 1 lennuki käigushoidmiseks vaid mootoritele.

Kõige ökonoomsem on osta võimalikult moodsa ja pikaajalise plaaneriga lennuk ning seda aeg-ajalt uuendada.

Kuna avioonika on vaid 1/3 hinnast, siis selle eest saab tavaliselt järgmise taseme odavama hinnaga.

Paljud F-16C masinad olid kunagi F-16A, kus nende mootori ja radari eluea lõppedes pandi nile F-16C spetsifikatsiooniga asjad.

Pidevalt lennukimarke vahetades läheb teist samapalju ka kogu hoolduse, remondi vms seadmetele, riistadele ja väljaõppele.

Moderniseerimine eeldab, et lennuki kandejõud on piisav, et lisakaalu kanda.

[denis23]

Kallid foorumikaaslased! Mina vist olen kõiki juba ära tüdinud oma kirillitsatekstidega. Kuidas oleks vähese inglise keele harjutamisega.
Allolev artikkel on kirjutatud kahe mehe poolt, keda oleks raske süüdistada seoses vene propagandaga.
Üks neist on Hr. Bob Kress, kompanii Grumman üks endistest juhtivspetsialistidest ning kuulsa F-14 peakonstruktor. Teine on USA Navy erukindral ning piloot Paul Gillcrist. Artikkel oli avaldatud ühes mainekamas maailma ajakirjas Flight Journal ning selle nimi on "Russian fighters for the USAF/USN? The ultimate irony …"

See ei ole ood SU-27-le kuid erinevalt sellest mis siin Trumm on postitanud, mina olen nõus praktiliselt kõigega mis siin kirjas on, kaasa arvatud ka kritikaga. Ilmselt, on väga huvitav lugeda arvamuse SU-27-st (ikka algelisest, 1982 aasta versioonist) sellistelt spetsialistide käest. Ning vaadata ka lennukite võrdlus. Lp. Hr. Trumm siin palju tõi "katalooginumbreid" selle kohta kui palju ületavad ameerika lennukid vene omi lennuraadiuse ning koormuse osas. Ning palun pöörata tähelepanu sellele MIS ON REAALNE LAHINGULINE KOORMUSE JA RAADIUSE VÕRDLUS SU-27 ning ameerika lennukitel mis. Head lugemist!

Niisiis artikkel:
http://www.flightjournal.com/articles/su27/su27.asp

[Kapten Trumm]

Minuarust kinnitab see artikkel vaid seda, mida siin juba välja olen öenud, et vene tehnika jääb alla plaaneri tehnoloogia, mootorite efektiivsuse ja avioonika poolest. Sedasama see artikkel ka kinnitab ja selles pole midagi uut. Isegi denis23 ofensiivne toon on endine.

Artiklis on selgelt kirjas, et tarvis on suurt airframe, mis pakuks võrdseid omadusi F-14-ga.

Selleks oleks otstarbekas võtta Su-27 airframe ning panna sinna ameerika mootorid ning elektroonika.

Mitte et Su-27 imelennuk oleks, vaid ameerika mootorite ja digitaalelektroonika panekuga muutub see airframe vähemalt 2-3 tonni kergemaks, sest ameerika mootorid võtavad 1,5 korda vähem kütust ja elektroonika on kõvasti kergem.

Selle arvelt suureneb Su-27 kandejõud (seniselt 6 tonnilt) vähemasti 8-9 tonnini, jõudes lähedale ameerika lennukite kandejõule ja see lubaks teda kasutada lendudel, milleks F-18 on liiga väike.

Kui sa kerid 4-5 lk tagasi, siis sedasama ma seal ka selgitasin. Taktikalised omadused kannatavad algelise airframe, viletsate mootorite ja hiigelraske elektroonika all.

Airframest - samasuure F-15E kandejõud aga on siiski mitte 8-9 vaid 10-11 tonni. See vahe tuleb kergemast ja uuema tehnolooogiaga plaanerist ning selle paremast siseseadest.

Milles ma siis eksisin?

Tsitaat artiklist
Adm. Paul Gillcrist, retired USN fighter pilot, make a convincing argument that rather than spend ridiculous sums for new fighters that will probably show up too late to do us any good, we should buy Sukhoi Su-27 airframes and "Americanize" them with our engines and flight-control systems. Controversial? Absolutely! Logical? Make your own decision.

* Buy bare airframes made to specifications for completion in the U.S.

(st sealt on välja pillutud kõik liiga rasked vene jupid et asendada need ameerika omadega)

Põhimõtteliselt oli seal kirjas kõik see, mida siin on viimased 5 lk jahutud -et kui võtta paljas kest ja panna oma jupid sisse, siis on OK?

Seda, et Su-27 on perspektiivsem kui Mig-29 sai ka vist kirjutatud paar lehte tagasi?

Mis aga puudutab artikli ilmumisaega (1999), siis kui kerida ajaloos natuke tagasi, käis Venemaa aktiivselt peale mitmetele Euroopa riikidele, sh ka Soomele ja Saksamaale, et need ostaks vene lennukeid.

Tung müüa oli tollel hetkel kaunis suur ning ajakirjanduses ilmus kiitvaid artikleid pidevalt (ka Eestis).

Edasi läks lugu selliselt, et Soome ostis F-18, Saksamaa Eurofighteri ning ei jäänud muud üle kui Hiina ja India.

Viimase maksejõud on aga selline, et kummagi ostetud mõnikümmend lennukit ei mõjuta jõudude tasakaalu ning ajakirjaniku ennustust, kus sajad Su-27 arengumaades kõigutavad sõjalist tasakaalu, ei juhtunud.

Ka ei ole vene lennukite ostu USA-s isegi arutatud ning tegu on ilmselt selle piloodi uitmõttega.

Tänane seis on see, et "kalli ja mõttetu" F-22 tootmisarv läheneb vaikselt eksporditud Su-30 omale.

Need on faktid.

[uusmario]

Sellist debiilsust ei maksa ikka USA-lt oodata, et nad ostaks vene lennuki koos vene mootoritega (mida nad ka ise toodavad) ja vene elektroonikga (mida nad jälle ise valmistavad).Ja mitte paljas kest, juhtimis süsteemid suuresti jäävad-osa airframest.


Selle F-117 on selline huvitav lugu, et nähtamatu on ta ainult uuematele radaritele, vanad radarid uurivad ühte kohta kauem ja suudavad F-117 tuvastada (küll mitte täpselt),vanad radarid, millele on pandud kaasaegne juhtarvuti (selline nagu Serbias), suudab sellele ka rakette juhtida (F-117 on aeglane ja radar suudab seda jälitada, hoolimata nõrgemast signaalist), ehkki väiksema täpsusega (siit ka põhjus, miks mitmed F-117-ed pääsesid, sest rakett lõhkes liiga kaugel).("Jane's defence weekly" vist millalgi 1999.aastal, täpselt enam ei mäleta)

[denis23]

Milles sa eksisid? Sa pole ainult eksinud, vaid oled ka mind ja kogu foorumi eksitanud oma juttudega et ameerika hävitajad lendavad ning võtavad pomme sama kaugele kui vene strateegilised pommitajad.


Millest kõik algas? Algas kõik sellest, et mina tõin kahe vene palgalenduri omavahelise vestluse kus need arutasid kuidas Kfir võttis pomme mitu korda vähem MIG-27-st ning toimetas seda palju lähemale. Selle peale sa mulle vastasid et seda ei ole võimalik kuna lääne lennukid alati võtavad rohkem pomme ning lendavad kaugemale, need on su sõnad:
Kapten Trummi jutt:

. Üsna väikse vaevaga saate, et F-16 kulutab Mig-ist 1,5 korda vähem kütust ja kannab seejuures peaaegu 2 korda rohkem moona poole kaugemale. Millest küll selline vahe.

Ja veel huvitavam on fakt, et F-111 ja F-15E kandejõuga konkureerivad vaid Tu-95 (11 400 kg) ja Tu-22M (24 000 kg).

Selleks, et lennata 10-tonnise koormaga 3000 kilomeetrit, ei ole läänes nii suuri lennukeid üldse tarvis. Seejuures suudab F-15E enda eest ka õhulahingus seista, mida ilmselt Tu-95 või Tu-22 kohta öelda ei saa.

Et vahest aru saada, pange kõrvuti lennukaugused, kütusevaru ja relvastus. Üsna väikse vaevaga saate, et F-16 kulutab Mig-ist 1,5 korda vähem kütust ja kannab seejuures peaaegu 2 korda rohkem moona poole kaugemale. Millest küll selline vahe.

on moderniseeritud F-4 selgelt kõige parema hinna/lahinguvõime suhtega. Ja edumeelne on see kasvõi pisiasja pärast, et tema kandejõud nii lühikestel missioonidel nagu Eestis on vaja on vähemalt 7 tonni. Seejuures Mig-29-l on see vaid 2 tonni.

Ja ma tahaks teada, mille poolest siis Mig-29 uuendatud mudel Hornetit ületab (kui tähele pole pannud, siis vahepeal on F/A-18 Horneti asemel juba relvastuses Super Hornet?

Manipuleerimine aga oli selles, et pommidekaal ning lennukaugus on kaks omavahel pöördvõrdeliselt seotud asja. Ning reaalseks see võrdlus toimub ainult siis kui võrreldakse lennuraadiust võrdsete koorematega või siis koormate suurust võrdsete raadiustega.
Vaesed vene veteranid (ega meie nende jutu ei usu - need on ju frustreeritud exkommarid) kogu aeg rääkinud et asjad pole sellised nagu seda väidetakse ilusates reklaamibuklettides.
Ning esimene koht kus ma näen konkreetseid võrdlusi ongi nende kahe USA mehe artiklis toodud taabel kus toimub võrdlus objektiivsetel alustel. Siinkohal mina sooviks väikese tagasiastet. Loomulikult, need vennad pole idioodid. Need teavad suurepäraselt seda et mitte kunagi US NAVY ei võta relvastusele SU-27. Need poleks relvastusele võtnud seda isegi aastal 1982 ning isegi kui neile seda oleks tasuta antud.
Kuid selles artiklis , veidi iroonilises moes hinnavad need erinevate lennukitüüpide võimalused, ning teevad seda piisavalt objektiivselt.

Aga lähme tagasi teema juurde. Sinu, Kapten Trumm üks nurgakivi läbi kogu diskussiooni oli see et ameerika lennukid lendavad kaugemale ning võtavad rohkem pommi. Ning nagu ma mainisin, manipuleerimine seines sellega, et need on integraalsed andmed, mida pole mõtet kontekstiväliselt vaadata.

Integraalse näitajana need kaks meest on kasutanud väga lihtsa valemi, kus lennuki standartkonfiguratsioonis pommide kandejõu korrutati selle juures maksimaalse tegevusraadiusega. Eks vana hea statistiline näitaja kui palju "tonni-kilomeetreid" lennuk suudab teha ühe lennuga. Teades Horneti "tabeliandmed" millega sa nii palju uhkustasid võime meie järeldada et selle pommide maks kaal on 6 000 kg ning maks tegevusraadius on 1900 km. Kuid mida meie näeme, Trumm selles tabelis?
http://www.flightjournal.com/articles/su27/su27_6.asp


Aga näeme meie seda, et reaalselt andmed hoopis teistsugused:

Lennuk.........Kandejõud.....X...Raadius......=K (Kandejõud*raadius)
F/A 18A..........1800 kg..............548 km............9.86

F/A 18E..........1800 kg..............737 km............13.2

SU 27............3600 kg..............793 km............28.5

Reaalselt, on F/A 18A kandejõud 1800 kg ning sellega on ta raadius ainult 548 km. Kusjuures all on märkus selle kohta et Desert Fox operatsioonis oli F/A-18A kandejõud veelgi madalam, ainult 900 kg.
Eks sisuliselt, võrreldes oma vanusekaaslasega Hornetiga, võtab Su-27 kaks korda rohkem pomme ning veab need 1.5 korda kaugemale.
Kusjuures!!!
Su-27 ei vaja selleks rippaake, Hornetitel peab aga kaasas olema 3500 kg kütust rippaakides (see ongi põhjus miks see ei saa eriti palju pomme võtta)
Ning kuulates sinu ülbed ning üleolevad kommentaarid meenub mulle fraas mida ma olen lugenud RAF muuseumis Hendonis:
"No enemy plane will fly over reich territory.Herman Goering."
Need sõnad olid kirjutatud RAF pommitaja Avro Lancasteri pardal. Ning kõrval oli joonistatud 236 väikest kollast pommikest
See on ainult üks näide sellest kuidas Lp. Hr.Trumm lollitab siinset rahvast.
Ning nüüd ma arvan oleks aeg tunnistada et seekord tõele lähemal olen olnud mina koos minu ajupestud-nõukogude-lennuväe-veteranidega.