Valiks ise Eestisse uusi inimesi? Ukrainlaste kasuks kõneleb nende tööharjumus, euroopalik kultuur ning terroristlike kalduvuste puudumine.
Peaminister Taavi Rõivas käis 28. jaanuaril valitsuse pressikonverentsil välja pommuudise. Ta teatas, et Eesti võiks hakata rohkem andma varjupaika oma kodumaalt pagevatele ukrainlastele.
„Kõik mõistavad, et Ukraina mitte ainult ei ole praegu sõjas, vaid seal on sõja tõttu väga oluliselt langenud inimeste elatustase, on oluliselt suurenenud tööpuudus,“ rääkis Rõivas. Ja küsis: „Kas meil on valmisolekut solidaarsuseks?“
Peaministrile ei vastanud keegi. Tema sõnad ei ületanud isegi uudiskünnist, sest sel päeval huvitas meediat ainult gei- ja lesbipaaride kooseluseadus.
Mida Rõivase jutt tähendab?
Toompeal liigub mitteametlik paber
Ekspressil on koopia salapärasest paberist pealkirjaga „Miks me peaksime ukrainlastele varjupaika andma“.
Tegemist pole ametliku dokumendiga, vaid täiesti eraviisilise algatusega. Seitsmeleheküljelisel kirjatükil puudub koostamise kuupäev. Pole ka autori allkirja, kuid teksti koostajaks on märgitud siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Erkki Koort.
Koort kinnitab Ekspressile, et pani oma mõtted paberile möödunud aasta algul. Ehk vahetult enne seda, kui Euroopat tabas suur põgenikevool Süüriast, Iraagist ja Afganistanist. Märgid sellest olid juba siis näha.
Kood: Vali kõik
Miks eelistada põgenikest just ukrainlasi?
Noppeid sisejulgeoleku asekantsleri Erkki Koorti (pildil) mitteametlikust mõtte-paberist.
* Eesti vajab rahvaarvu suurenemist
* Meie ja ukrainlaste kultuuriruum on sarnane
* Ukrainlastel on olemas tööharjumus
* Eestis on Ukraina kogukond, mis vähendaks riigi kulutusi põgenikele
* Ukraina põgenikud ei ole Venemaa jõupoliitika pooldajad
Koort on andnud oma mõtteid lugeda mitmetele juhtivatele poliitikutele. Varem kaitsepolitseis töötanud mehe lähenemine ukrainlaste vastuvõtmisele on läbinisti pragmaatiline.
Asekantsler juhib tähelepanu, et Eesti vajab nii oskustöölisi kui ka lihtsama töö tegijaid. Kui lapsi sünnib ka edaspidi sama vähe kui praegu, ootab meid ees inimpuudus.
„Me peame vaatama 20–30 aastat ette ning sellises ajaperspektiivis on sisseränne vältimatu,“ kirjutab Koort oma visioonis. „Edu saab tagada heas mõttes agressiivne lõimumine.“ See tähendaks näiteks tõhusat eesti keele õpet.
Koort ei maini ühegi sõnaga süürlasi, iraaklasi, afgaane ega eritrealasi, kes moodustavad suure osa Euroopasse saabuvatest põgenikest. Ta analüüsib ainult ukrainlaste sobivust, leides nende kohta ridamisi häid sõnu.
„Eesti ja Ukraina suhteliselt sarnane (kristlik) kultuuriruum on eelduseks, et inimesed sulanduvad paremini,“ kirjutab Koort. „Inimeste osas on konflikte vähem ning on eelduslikult tagatud parem läbikäimine.“
Koort ei tee oma ettepanekuid tühja koha pealt. Eestis elab praegu ligi 30 000 ukrainlast, kellest paljudel on sugulasi Ukrainas.
Sisejulgeoleku asekantslerina teab Koort politsei siseinfot. Selle kohaselt on Eestis elavad ukrainlased korduvalt uurinud, kas ja millistel tingimustel saaks nende sugulased siin varjupaika küsida.
„Sugulaste olemasolu tagab inimeste parema toimetuleku,“ rõhutab Koort oma paberis. Tänu sellele oleks Eesti riigi kulutused ukrainlastest põgenikele väiksemad kui Aasiast ja Aafrikast tulijate vastuvõtmisel.
Kas ukrainlased võiks kujutada Eestile julgeolekuriski? Koorti arvates mitte. Ta ei pea neid Venemaa presidendi Vladimir Putini poliitika pooldajateks.
„Kuna inimesed põgenevad sõja ja konflikti eest, siis ei ole nad Venemaa tegevusse soosivalt suhtuvad inimesed,“ hindab Koort.
Ohtu näeb Koort hoopis ukrainlastele varjupaiga mitteandmises. 2014. aastal esitasid Ukrainast pärit inimesed Eestis 55 asüülitaotlust. Politsei ei rahuldanud neist ühtegi.
„Sugulastel on kindlasti raske mõista, miks ei ole näiteks antud varjupaika üheaastase lapsega emale,“ arutleb Koort oma paberis.
Koort kirjutab, et Eesti tuleks aastas toime kuni 2000 inimese vastuvõtmisega. Ta ei ütle ette, mis rahvustest need olema peaksid.
Ridade vahelt lugedes selgub tema kreedo: mida rohkem võtame vabatahtlikult ukrainlasi, seda vähem peame võtma süürlasi, afgaane ja teisi meile kaugemaid rahvuseid. Eesti saaks näidata, et „meil juba on põgenikud kolmandatest riikidest“.
Rohkem ukrainlasi, vähem süürlasi
Täna ei lähe ukrainlased üleeuroopalises põgenike ümberjagamiskavas arvesse. Vastav Brüsseli plaan hõlmab ainult Itaalia ja Kreeka laagrites viibivaid süürlasi, iraaklasi, keskaafriklasi ja eritrealasi.
Ukrainlaste vastuvõtmine jääks puhtalt Eesti otsustada. Kuna Ukrainas elab üle 40 miljoni inimese, ei paneks isegi mõne tuhande siiakolimine nende kodumaale põntsu.
„Ukrainlaste vastuvõtmisega kaasnevad riskid on väiksemad kui ühiskonna saadav kasu,“ kirjutab Koort. „Kasu väljendub tööjõu arvu kasvus, aga eelkõige rahvaarvu stabiliseerimises, mis loob eelduse majanduskasvuks.“
Tsahkna ja Rõivas suurendavad rahvaarvu
Jaanuari keskel pidas IRLi esimees Margus Tsahkna kõne, kus kutsus leidma lahendusi Eesti rahvaarvu suurendamiseks.
„Maailmas käib võistlus ressursside pärast, millest olulisim on kahtlematult inimene,“ rääkis Tsahkna. „Eestist peab saama tõmbepunkt inimestele.“
Kust need uued inimesed tuleksid, Tsahkna meile ei öelnud, jättes küsimuse õhku.
Üllatuslikult aga andis Rõivas sellele eelmisel nädalal vastuse, öeldes: „Minu meelest meil peaks seda solidaarsust ukrainlastega olema märksa rohkem kui seni.“
Meie silme all on sündimas Eesti uus põgenikepoliitika.
Ласкаво просимо до Естонії! (Tere tulemast Eestisse! – ukraina keeles)
. Inglased oskavad kuradi head džinni teha...
