Viimsepäevavarud ja muud toitumisteemad

[Martin Herem]

Maalehes ka üks teistmoodi artikkel põllumajandusest http://maaelu.postimees.ee/3579005/kalm ... -kodusojas

[Kapten Trumm]

Seal käiski suurem andmine hoopis teemal, et eelmisel talvel oli MTA käinud talvel külades traktoreid kontrollimas. Kes sinise kütusega lund rookis see trahvi sai ja kes tuult külvab, see tormi lõikab. Nende poolest visaku päästeamet labidatega lund. Võib-olla külameeste praalimine, aga nii piltide-videote järgi oli asi ikkagi neile jõukohane.

EMTA seltskond ütleb sulle seepeale, et vahelejäänute hulgas on pool taolisi masinaid, keda põllutööga (selleks on sinine diisel ette nähtud) seob vaid see, et traktor asub maal - ehituste kopplaadurid, põllumajandusega mittetegelevate firmade (nt kommunaal, haljastus jne) traktorid jne, veoautod jne. Vaevalt see asi nii mustvalge oli, et tabati traktor lehmalauda sissesõiduteed lahti lükkamas sõnnikulaaduriga ja trahv käristati.

Teedel lume lokkamiseks mõeldud lumesahk maksab tuhandeid eurosid ja neid ei osteta lihtsalt pulli pärast lehmalauda uksetaguse lahti lokkamiseks - nende soetamise eesmärk on osutada teehoolduse teenust ja kui su äriplaan ei kannata selleks õiget diislit osta, siis riigi poolt ei peaks pettuse tolereerimine ka õige ettevõtluse toetusmeede olema. Lehmasita laudast väljavedamise kopaga ei anna kuigivõrd lund lükata. Loomulikult halab kõik see ühemehe teehooldajate kamp pärast telekas, kuidas neile liiga tehti, tegelikkuses käib igapäevaselt taoline noateral kõndmine. Traktori jõudlus tee lahti hoidmisel lumest on üsna väike, sõidukiirus aeglane, kiirsaha efekti ei teki ning sahad, mida kasutatakse, pigem kitsad.

See, et Padaorg tekkis, polnud EMTA sinise kütuse peedistajate süü (need traktorid poleks seal midagi päästnud), vaid see, et maanteeamet on muutunud erasektorist tööde tellijaks vähempakkumise alusel, mis tähendab, et liigseid traktoreid ja juhte kuskil ei hoita ning kui palju maksad - seda sa ka saad. Tehnika, mis on mõeldud meetrise lume koristamiseks, istub tänapäeval maanteemuuseumis ja mingeid reserve kui sellised pole.

[A4]

Võrreldes praeguse aja elanikkonna toimetulekuvõimet 30ndate-40ndatega...ma ilmselt eelistaks üheselt toonast aega. Eriti kui arvestada, mida riigi varudest elanikonna hingeshoidmiseks katastroofitingimustes lugeda on olnud.

Ma ei väitnud, et tänase vs toonase keskmise inimese toimetuleku-, õigemini küll hakkamasaamisevõime on selgelt toonase aja kasuks – harjumused ilma elektri- ja kraanist tuleva veeta pikemat aega läbi saada, maa-elanikkonna tunduvalt suurem osakaal, praktiliselt kõigil maal ikkagi sugulased-tuttavad, oskused põllumajandusega tegeleda jne. Lihtsalt küsimus on, et kas täna on mingit reaalsed võimalused seda ajaratast tagasi keerata? Ja kui isegi oleks, siis kas see "juurte juurde tagasi" minek võimaldaks meil midagi pikemaajaliselt üle elada?

Lihtsalt toiduainetest rääkides ja suurt pilti vaadates ei ole minu hinnangul märkimisväärset vahet sellel, kui palju toitu per elanik suudeti toona või täna põllumajandussüsteemis toota. Küll aga on selge see, et toonased inimesed oleksid oma väiketalude ja maal elavate sugulaste näol ajanud läbi võib-olla ühe talve sahvris ja laudas olevate varude näol, kuid pikema blokaadi tingimustes oleks järgmise saagi külvamise, kasvatamise, koristuse ning toiduks töötlemise ja jaotamisega ikkagi suured probleemid tekkinud, kui poleks olnud stabiilset ligipääsu kütustele, söödale, väetistele jm taimekasvatusvahenditele.

[Kapten Trumm]

Lihtsalt toiduainetest rääkides ja suurt pilti vaadates ei ole minu hinnangul märkimisväärset vahet sellel, kui palju toitu per elanik suudeti toona või täna põllumajandussüsteemis toota. Küll aga on selge see, et toonased inimesed oleksid oma väiketalude ja maal elavate sugulaste näol ajanud läbi võib-olla ühe talve sahvris ja laudas olevate varude näol, kuid pikema blokaadi tingimustes oleks järgmise saagi külvamise, kasvatamise, koristuse ning toiduks töötlemise ja jaotamisega ikkagi suured probleemid tekkinud, kui poleks olnud stabiilset ligipääsu kütustele, söödale, väetistele jm taimekasvatusvahenditele.

Jamajutt - on endal kokkupuudet üldse olnud....? Väiketaludel oli ka arvestatav toodangu ülejääk.
Meil oli maal kuni 1990nda algupooleni (siis hakkasid piimatööstused üle laskma) sõltuvalt perioodist 1-3 lehma, kartulimaa umbes 0,5 hektarit ja teist samapalju oli odra all. Oli ka üks isevalmistatud UD-1 bensumootoriga traktor. Välist ressurssi oli vaja niipalju, et kündmise, jahu jahvatamise ja viljakoristuse tööd tehti "pooliku" eest, ülejäänu sõltus ainult iseendast. Kartul pandi ja võeti käsitsi, sellest sai nii seemne kui 2 pere talvekartuli ning lehmadele kah. Oder läks tervenisti lehma jõusöödaks. Usun, et meistrimehel poleks selle bensiinmootoriga traktori viimine puugaasile ka üle jõu käinud ja hädaga oleks selle kökatsiga ka küntud saanud. Lehmi lüpsti käsitsi, piima jahutati kaevumaja keldris. Oli kirju kukk ja paarkümmend kana, munad olid igapäevased ja enda omad. Oli suur õunaaed, kust villiti sügiseti paarsada liitrit mahla, marjapõõsad, köögiviljamaa. Hein tehti üldiselt käsitsi, niitmine oli traktoriga. Oli ka kümmekond mesipuud.

Lihtsalt tollal mingeid müütilisi "taimekaitsevahendeid" ei kasutatud ja neid polnud ka vaja. Mineraalväetisi me ei kasutanud eriti. Kartulid kõblati käsitsi ja lahjal maal odra sees eriti umbrohtu ka polnud. Väetisena kasutati lehmasõnnikut, mis sügisel põllule sügiskünni alla veeti. Hooneid köeti ja toitu valmistati (sh loomadele) puuküttega, mida tehti lähedal metsast, druzba saagidega ja elektriga käiva puulõhkuja, kuid oleks saanud ka käsitsi, kahemehesae ja kirvega hakkama.

Mis oleks juhtunud ilma elektri, kütuse, jõusööda ja taimekaitsevahenditeta? Rohkem käsitööd tehes ja paar siga võttes oleks rahulikult hakkama saanud. Vilja oleks pidanud koristama ja peksma käsitsi ning jahvatama käsikiviga (oli ka kuuri all olemas). Traktorile pidanuks tegema puugaasigeneka, kartulivaod oleks saanud kinni aetud, mullatud ja lahti aetud traktoriga, koristus käis korvi ja kabliga nagunii. Piima oleks pidanud hakkama rohkem jooma, kui ära ei veeta, või asendama 1 lehma 3-4 seaga. Siga suudab end tegelikult ka ise ära toita, kui karjamaal lahti lasta.

Ühesõnaga - kasvanud oleks käsitöö ja traditsiooniliste tööoskuse hulk (mida oleks hakanud tegema linnainimesed), kuid kõik oleks normaalselt söönuks saanud ja oleks ka jätkusuutlik asi olnud (seemnevili järgmiseks aastaks). Poest poleks midagi vaja olnud, sest liha, piim, kartul, munad ja odrajahu toidavad inimese ilusti ära. Mida me tavaoludes ise ei kasvatanud, olid sead - polnud ruumi ja tollal sai kolhoosist sealiha suht odavalt osta.

Lihtsalt mulle jääb mulje, et sa A4 pole taolise eluga ise kokku puutunud...?
Meie pere hakkas poest piima ostma alles 90ndate keskpaigas, kartulid, mahlad, hoidised,mesi, juurikad - kõik siiani enda omad.

[Jaanus2]

Kui tuleks selline "vanaaegne" vähegi pikem sõda, oleksid kõik moodsad riigid ühtemoodi käpuli, kõigis tegeleb põllumajandusega paar protsenti rahvast ja enamus ei oska ilma elektrita midagi teha. Paljud ei oska isegi elektri abil oma kahe käega.

Trummi kirjeldatud talude alged (tegelikult see, mis endisaegsetest taludest sovhoosides-kolhoosides alles oli jäänud) eksisteerisid, kuni praegune moodne ja intensiivne põllumajandus tuurid üles võttis. Tänased "talud" on enamus 1000 ha kandis või rohkemgi ja paar protsenti inimestest teeb seal kogu töö. Vähegi pikema sõja korral ei saaks nad hakkama, ei saaks enamus farme ka USA-s, Prantsusmaal või kus iganes moodses maailmas. Lääneriikides on väiksemaid talusid veidi rohkem, aga ka nemad ei suudaks toita enamikku rahvast. Pigem korraldaksid linlased neisse vähestesse isevarustamise oaasidesse röövkäike ja lõpetaksid selle anomaalia kiiresti.

[A4]

Lihtsalt toiduainetest rääkides ja suurt pilti vaadates ei ole minu hinnangul märkimisväärset vahet sellel, kui palju toitu per elanik suudeti toona või täna põllumajandussüsteemis toota. Küll aga on selge see, et toonased inimesed oleksid oma väiketalude ja maal elavate sugulaste näol ajanud läbi võib-olla ühe talve sahvris ja laudas olevate varude näol, kuid pikema blokaadi tingimustes oleks järgmise saagi külvamise, kasvatamise, koristuse ning toiduks töötlemise ja jaotamisega ikkagi suured probleemid tekkinud, kui poleks olnud stabiilset ligipääsu kütustele, söödale, väetistele jm taimekasvatusvahenditele.

Jamajutt - on endal kokkupuudet üldse olnud....? Väiketaludel oli ka arvestatav toodangu ülejääk.
Meil oli maal kuni 1990nda algupooleni (siis hakkasid piimatööstused üle laskma) sõltuvalt perioodist 1-3 lehma, kartulimaa umbes 0,5 hektarit ja teist samapalju oli odra all. Oli ka üks isevalmistatud UD-1 bensumootoriga traktor. Välist ressurssi oli vaja niipalju, et kündmise, jahu jahvatamise ja viljakoristuse tööd tehti "pooliku" eest, ülejäänu sõltus ainult iseendast. Kartul pandi ja võeti käsitsi, sellest sai nii seemne kui 2 pere talvekartuli ning lehmadele kah. Oder läks tervenisti lehma jõusöödaks. Usun, et meistrimehel poleks selle bensiinmootoriga traktori viimine puugaasile ka üle jõu käinud ja hädaga oleks selle kökatsiga ka küntud saanud. Lehmi lüpsti käsitsi, piima jahutati kaevumaja keldris. Oli kirju kukk ja paarkümmend kana, munad olid igapäevased ja enda omad. Oli suur õunaaed, kust villiti sügiseti paarsada liitrit mahla, marjapõõsad, köögiviljamaa. Hein tehti üldiselt käsitsi, niitmine oli traktoriga. Oli ka kümmekond mesipuud.

Lihtsalt tollal mingeid müütilisi "taimekaitsevahendeid" ei kasutatud ja neid polnud ka vaja. Mineraalväetisi me ei kasutanud eriti. Kartulid kõblati käsitsi ja lahjal maal odra sees eriti umbrohtu ka polnud. Väetisena kasutati lehmasõnnikut, mis sügisel põllule sügiskünni alla veeti. Hooneid köeti ja toitu valmistati (sh loomadele) puuküttega, mida tehti lähedal metsast, druzba saagidega ja elektriga käiva puulõhkuja, kuid oleks saanud ka käsitsi, kahemehesae ja kirvega hakkama.

Mis oleks juhtunud ilma elektri, kütuse, jõusööda ja taimekaitsevahenditeta? Rohkem käsitööd tehes ja paar siga võttes oleks rahulikult hakkama saanud. Vilja oleks pidanud koristama ja peksma käsitsi ning jahvatama käsikiviga (oli ka kuuri all olemas). Traktorile pidanuks tegema puugaasigeneka, kartulivaod oleks saanud kinni aetud, mullatud ja lahti aetud traktoriga, koristus käis korvi ja kabliga nagunii. Piima oleks pidanud hakkama rohkem jooma, kui ära ei veeta, või asendama 1 lehma 3-4 seaga. Siga suudab end tegelikult ka ise ära toita, kui karjamaal lahti lasta.

Ühesõnaga - kasvanud oleks käsitöö ja traditsiooniliste tööoskuse hulk (mida oleks hakanud tegema linnainimesed), kuid kõik oleks normaalselt söönuks saanud ja oleks ka jätkusuutlik asi olnud (seemnevili järgmiseks aastaks). Poest poleks midagi vaja olnud, sest liha, piim, kartul, munad ja odrajahu toidavad inimese ilusti ära. Mida me tavaoludes ise ei kasvatanud, olid sead - polnud ruumi ja tollal sai kolhoosist sealiha suht odavalt osta.

Lihtsalt mulle jääb mulje, et sa A4 pole taolise eluga ise kokku puutunud...?
Meie pere hakkas poest piima ostma alles 90ndate keskpaigas, kartulid, mahlad, hoidised,mesi, juurikad - kõik siiani enda omad.

Sinu rahustuseks annan teada, et olen ülesse kasvanud sisuliselt maal (mis sest, et linnalähedasel). Enda vanemad põllumajandusega ei tegelenud (peale tavapärase aiamaa-tegevuse), küll aga mitmed sugulased ja naabrid, kellel sai poisikesena abiks käidud. Taimi olen kõblanud, kartuleid korjanud, heina teinud, õunapuid lõiganud, õunu-marju korjanud, sõnnikut kühveldanud. Nii et üldjoontes kujutan päris hästi ette, kuidas toit meie lauale jõuab ning milliseid töid ja vahendeid selline väiketalundus vajab.

Lihtsalt minu küsimus sulle oleks siis see, et kui palju oleks täna vaja selliseid sinu poolt kirjutatud majapidamisi, et kogu elanikkond ära toita, sh need, kes mingil põhjusel nendesse taludesse sulasetööd tegema ei tule? On see anno 2016 mõistlik ja võimalik sedalaadi majandusmudeli peale tagasi minna? Või räägid niisama, kui tore, odav ja efektiivne oli elu tollal, kus pooled tööd sai kolhoosibensiini ja pooleliitrise viinapudeli eest ära tehtud?

Ning mis väetiseid ja taimekaitsevahendeid puudutab, siis jah loomulikult, kõike saab ka orgaaniliselt kasvatada (ja seda ka tehekase, lihtsalt sellise toodangu lõpphind ehk sinna alla pandud kulud on umbes kaks korda kallimad), aga kogu elanikkonda selliste meetoditega kaua üleval ei pea. Piisab ühest põuasuvest või mõne, taimehaiguse või loomataudi „sissetulekust“, kui kogu see potipõllunduse süsteem jääb hätta kasvõi sellesama väikemajapidamises rügavate inimeste toitmisega. Miks muidu oli kuni 20. sajandini niimoodi, et mehhaniseerimist ja tööstuslikke väetiseid ja mürke praktiliselt ei tuntud (ja kõik sai justkui autonoomselt ära teha), aga üks suurem halva ilmaga aasta tõi tunduvalt väiksemale elanikkonnale kaasa näljahäda?

Nii väga, kui mulle emotsionaalselt ei meeldi väiketalud ja puhtalt kasvatatud ninaesine, ei suude me täna kahjuks kogu elanikkonda ilma kütuse, tööstuslike väetiste, taimekaitsevahendite ning vaktsiinide ja antibiootikumideta pikaajaliselt ära toita.

[Zuslik]

Kui tuleks selline "vanaaegne" vähegi pikem sõda, oleksid kõik moodsad riigid ühtemoodi käpuli, kõigis tegeleb põllumajandusega paar protsenti rahvast ja enamus ei oska ilma elektrita midagi teha. Paljud ei oska isegi elektri abil oma kahe käega.

Trummi kirjeldatud talude alged (tegelikult see, mis endisaegsetest taludest sovhoosides-kolhoosides alles oli jäänud) eksisteerisid, kuni praegune moodne ja intensiivne põllumajandus tuurid üles võttis. Tänased "talud" on enamus 1000 ha kandis või rohkemgi ja paar protsenti inimestest teeb seal kogu töö. Vähegi pikema sõja korral ei saaks nad hakkama, ei saaks enamus farme ka USA-s, Prantsusmaal või kus iganes moodses maailmas. Lääneriikides on väiksemaid talusid veidi rohkem, aga ka nemad ei suudaks toita enamikku rahvast. Pigem korraldaksid linlased neisse vähestesse isevarustamise oaasidesse röövkäike ja lõpetaksid selle anomaalia kiiresti.

Prantsusmaaga siiski selline lugu , et keskmine talu suurus on 37 hektarit ja , et see väiketootmine säiliks maksab riik üle 700 euri toetust aastas hektari kohta . Tuli lihtsalt ühe suurtalunikuga paar nädalat tagasi jutuks kes seal mingil messil käis ja oli imestand , et miks väikemaa harimiseks mõeldud tehnikat ainult pakutakse .

[metssiga]

Kui tuleks selline "vanaaegne" vähegi pikem sõda, oleksid kõik moodsad riigid ühtemoodi käpuli, enamus farme ka USA-s,

USA-s kohe kindlasti mitte, seal võtaks asja maha ainult tuumalöök, mitte mingi "vanaaegne" sõda või blokaad

[Kapten Trumm]

Nii väga, kui mulle emotsionaalselt ei meeldi väiketalud ja puhtalt kasvatatud ninaesine, ei suude me täna kahjuks kogu elanikkonda ilma kütuse, tööstuslike väetiste, taimekaitsevahendite ning vaktsiinide ja antibiootikumideta pikaajaliselt ära toita.

Suudaksime küll, küsimus on lihtsalt toimivas mudelis.
Justnimelt, täna elujõuliseks (aitäh, EL vildakas toetuspoliitika) osutunud suurtalundus ja suurfarmindus ongi see kõige haavatavam vorm nimetatud ressursside puuduse korral.
Nii nagu on leivatehas haavatavam kui kodus leiva küpsetamine. Väikemajapidamised - mitte nii väga. Teoorias on ka suurfarmis võimalik lehma käsitsi lüpsta, kuid praktikas sõltub see täna pea täielikult elektrist, kemikaalidest jne. Inimestel puuduvad lihtsalt tänase elukorralduse tõttu traditsioonilised tööoskused, mis on ellujäämiseks kriisi korral vajalikud.

Ühe leibkonna/perekonna jõududega peetav väikemajapidamine oludes, kus turgu dikteerivad suurtootjad, lihtsalt ei tasu ära ning ei taga sellele perekonnale ka inimväärset elu. Lihtsam ja kasulikum on käia linnas/Soomes tööl ja kasutada seda majapidamist üksnes elamiseks/suvitamiseks. See on lihtne majanduse põhitõde, et suurem tootmine toodab odavamalt. Kahjuks aga taoliste ressurssidega, mis tõsisemas kriisis kipuvad ära kukkuma. Väikepidaja on sunnitud kõike ise oskama - traktori parandamisest kuni lehma käsitsi lüpsmise või sea tapmiseni - näiteks elektrit ei pruugi maal alati olla. Selline elukorraldus sunnib õppima ellujäämiseks vajalikke oskusi, mida spetsialiseeruvas (põllu)majanduses annab varsti tikutulega otsida.

Spetsialiseerumisel ja teenuste ostmisel teistelt põhinev ühiskonnakorraldus ongi kriiside korral haavatavam kui isevarustamine. Juba seepärast, et inimene on sama laisk ja mugav, kui tal olla lastakse, kui toit tuleb igapäev Prisma martketist, siis puudub ka vajadus ajusid liigutada selleks, kust saada siis, kui marketit enam pole. See on suurtes asustuskeskustes toimuvate jamade korral tõsine probleem, et inimestel puuduvad juba elementaarsed endaga hakkama saamise oskused, rääkimata sellest, et enda varustamiseks vajalikuga puuduvalt alternatiivsed lahendused.

Ühel koolitusel, kus oli teemaks omavalitsuste kriisivalmidus, esinenud Päästeameti töötaja ütles klassi ees päris siiralt, et tema pere kriisiplaan on autol vähemalt pool paaki bensiini, millega saab sõita vanemate juurde maale, kus on puuküttega ahi, oma salvkaev ning kelder täis kartulit ja hoidiseid. See ise räägib selget keelt, mis tasemel meil täna asjad on.

[metssiga]

[quote="Martin Herem"]Riigi kasutada olevatest ressurssidest annab aga just vastupidise pildi nimetatud Padaorg.[quote]
Ja veel, kodanikuühiskond ning selle organiseeritud osa, ehk Padaorus Viru-Nigula kaitseliit. Inimesi kontrolliti, pakuti abi jne. Padaoru maanteeummikus ei surnud mitte kui ühtegi inimest - mis katastroofist siis jahutakse. Ahjaa, ajakirjanduses nimetati see asi katastroofiks ja nüüd, aastate möödudes, ongi juba see nii või? See oli üks ebameeldivus meie igapäevases elus, mis muidu nii ladusalt kulgeb, aga mitte KATASTROOF (Eesti keele seletussõnaraamatu järgi "raske, hävitav õnnetus; traagiliste tagajärgedega sündmus"). Ms termin pärineb otse kreekakeelsest sõnast katastrophe, mis tähendab aga hoopis "asjade pööre, muudatus".

[Kapten Trumm]

Taoline "Padaorg" on Norras talvel täiesti rutiinne "olukord". Ikka leidub mõni idikas, kes pole viitsinud oma rekkale kette õigel ajal alla panna ning kelle korraldatud jama mägedes kohalikud teenistused ööpäeva lahendavad.

Kui inimesed oleks käinud mingil tsiviilkaitse koolitusel, siis oleks nad ilmselt vähem oianud ja 112 painanud - mulle õpetati kuskil 80datel, et jäädes lumetormi lumevangi, tuleb püsida autos soojas ja hoolitseda selle eest, et oleks õhku ja heitgaasid ei tungiks salongi (seades summuti võimalusel allatuult) ning hoolitsedes, et see ei tuiskaks kinni. Vastav tarkus on kirjas ka tollastes tsiviilkaitse õpikutes. Kui natuke tehnikast aga jagatakse, siis inimesed teavad, et auto mootor kulutab tühikäigul kütust 1-2 liitrit tunnis ning lumehanges võib see mootor ööpäev läbi käia, sedasi soojas istuda ja raadiot kuulata ei võta kellelgi tükki küljest ära. Vaat kui imepärased on traditsioonilised oskused.

[Roamless]

Taoline "Padaorg" on Norras talvel täiesti rutiinne "olukord". Ikka leidub mõni idikas, kes pole viitsinud oma rekkale kette õigel ajal alla panna ning kelle korraldatud jama mägedes kohalikud teenistused ööpäeva lahendavad.

Väike offtopic. Tuttav, kes Norras elab, ütles et tihti on põhjuseks just Baltimaade või Venemaa rekkajuhid. Neil tihti asi mõtlemises ja omanikus kinni. Tehnonõuete rikkujatest just baltlased seal esikoha pärast rabavad. Kahjuks käib see väga tugevalt eestlaste kohta, kui vaadata kasvõi kodumaist statistikat, kus rekkad massilised rikuvad kehtestatud tehnonõudeid (kulunud rehvid pidurid jne), kaalubussi jälitamisest ei hakka rääkimagi.

[Kapten Trumm]

Olen Norras keskosa mägedes päris palju käinud ja seal on jaanipäeva ajal küllalt kohti, kus sõidutee kõrval oleva jaanipäeva aegse 10-meetrise lumeseina järgi võib aimata, palju seal mõnes kohas talvel lund on. St tõenäoliselt on seal padaorgusid igal talvel, lisaks pole mägedes eriti sõidutee piirdeid (seda asendavad teeservas olevad noore kase tüved, et sahk kuristikku ei sõidaks). Eks osa sest värgist mägedes talvel seisab (sest kohale saab suuskadega, mootorisaani või kopteriga), aga nii mitmeski kohas näikse ka aastaringne elamine ikkagi käivat. Seal on muidugi natuke vahe ka sees, Atlandi rannikul on kliima nagu Inglismaal (Golfi hoovus), kuid mäeharjade taga võib sul ööga 3 meetrit lund maha ka tulla. Meil on inimesed lihtsalt laisaks ja mugavaks muutunud. Norrakad on mägedes muidugi parajad härjad, see tee, mida eestlane läbib kohati hingeldades neljakäpakil 4 tundi, läbivad nemad seal kiirkõnnis teist nägu tegemata.

Tehnonõuete rikkujatest just baltlased seal esikoha pärast rabavad. Kahjuks käib see väga tugevalt eestlaste kohta, kui vaadata kasvõi kodumaist statistikat, kus rekkad massilised rikuvad kehtestatud tehnonõudeid (kulunud rehvid pidurid jne), kaalubussi jälitamisest ei hakka rääkimagi.

Jep. Skandinaavias on veoki korrasolek ja varustatus vajalikuga tehtud firma vastutuseks, sestap korraldavad seal ettevõtjad ise pidevat kontrolli. Meil on see juhi vastutuseks jäetud ja kui omanik millegi eest ei vastuta ega raha remondiks anna, siis sõidetakse nagu sõidetakse. Ürita seda teemat üles võtta, järgneb igasugu autovedajate liitude hädakisa (nagu käis viimati selle lubatud kaalu suurendamise nimel). Norras maksab selle jänni jäänud auto roomikveduki järel üle mäekurude vedamine tuhandeid eurosid, ei saagi aru, miks riskitakse. Seda suhtumist on siin iga suurema lumega näha - veoautodele on näideks ka võimalik panna naastrehve, aga kuna see kohustuslik pole (ja maksab ka), siis uisutatakse suvistega. Näiteks nõuka ajal olid Inturisti kasutuses olnud Ikarus bussidele ette nähtud kohustuslikud naastrehvid, et taeva pärast mõne väliskülalistega bussiga kuskile metsa ei sõidetaks

[metssiga]

Meil on inimesed lihtsalt laisaks ja mugavaks muutunud.

Kaptenihärra, kuigi paljude Teie arvamustega N Liidu ajast ei ole ma nõus (isiklike kogemuste põhjal), siis siin küll minu poolt 10+. Aga mida see jällegi näitab, heaolu on lihtsalt nii suur, mis inimesi taoliseks teeb (ja vastupidiselt vingumisele ning ininale, et EV elu on lausa p.rsse keeratud mingite rõivaste-brüsselite-massoonide ja tule taevas appi, veel USA poolt )

[TALUPOEG TALUJA]

Teen lühidalt. Suure jama korral peavad kõik ennast liigutama hakkama. Kui ei hakka on variant selline,et kas sured nälga... hakkad tööle või lähed vargile. Midagi peab tegema,et ellu jääda. Labida,hargi ja muude vahenditega saab inimene ilma traktorita hakkama... aga kas ta viitsib.,.....? Linnast peavad nagunii kõik vehkat tegema...sest seal pole enam midagi teha.... See linnaelu süsteem viib nagunii kunagi hävinguni. Kunas see juhtub-eks ikka peale suuremat jama.
Kurb on see,et kõik kirved,labidad,jne rändavad täie lauluga vanametalli..... edasi mõelge juba ise.
Kui kellegile minu jutt ei meeldi siis lisan ,et tühi kõht paneb teistmoodi mõtlema....