Eesti ohvitserikoolitusest

[Kapten Trumm]

Mina pole midagi arvanud, et ma teaks või iseloomustaks.
Lihtsalt olen täheldanud, et sellegi, suht napi gümna kursusega pöörab mõnegi mehe temaatiline maailmavaade 180 kraadi. Lontrustel mõistagi ei pööra kuskile.
Kui suur on Sinu arvates KSK-d lõpetamata lahkumise põhjuste hulgas - et ei omanud arusaama, kuhu ta täpselt astub ja mida õppima asub?
Et tuli õppima midagi, mis tundus Facebookis lahe ning poole peal selgus, et ei pakugi huvi....?

[TTA]

* ja siis see minu mantra, et koolides tuleks teha riigikaitse õpetus kohustuslikuks. Sealt saaks ma arvan täiendavat infot nii isikuomaduste, kui kutsesobivuse kontekstis.

- see on tänuväärne töö ja õilis eesmärk. Kuid riigikaitse õpetuse ja KVÜÕAsse astumise vahel ei ole me ka selget seost leidnud.
Näiteks ei ole me leidnud seost eluktseliseks hakkamise ja riigikaitse õpetuse vahel:
Otsus astuda KVÜÕA-sse tekkis ligikaudu 40%-l vastanutest enne ajateenistust – gümnaasiumis 30% või peale gümnaasiumi 10%. Ajateenistuses / peale ajateenistust tekkis kooli tulemise otsus veidi üle 30%-l kandidaatidest, see osakaal on viimasel kolmel aastal olnud suhteliselt stabiilne. Ka nende kandidaatide hulk, kelle otsus sünnib vahetult enne sisseastumist, on viimasel kolmel aastal olnud ligikaudu 5% ankeedi täitnutest.
Muude vastustena kommenteeriti valdavalt, et mõte Kõrgemasse Sõjakooli astuda on olnud juba pikemat aega (nt Mõttena on alati eksisteerinud; põhikoolis; Mõte tuikas peas aastaid, aga elamine välismaal raskendab). Kõige sagedamini märgiti „muu“ alla „tegevteenistuse ajal“.
Kandideerijatest ja riigikaitse kursusest.

Riigikaitsekursuse läbinute osakaal on ankeedile vastanute hulgas 57%, riigikaitselaagris osalenute ja Kaitseliidu tegevuses osalenute osakaal on eelnevate aastatega võrreldes üsna samasugune – vastavalt 35% ja 25%. Varem on tegevteenistuses olnud 16% vastanutest.
2014 aastal oli Eestis 194 gümnaasiumi, millest 146es viidi läbi riigikaitse õpetust, kokku 4000 õpilasele. Samal ajal Eestis oli aga 21500 gümnaasiumi õpilast. Nüüd tulevad esimesed käärid. ajateenistusse ei satu - ei saa kandideerida. Taust ebasobiv - ei saa kandideerida.

Ja lõpetuseks riigikaitseõpetusest endast. Minu teada, ei õpetata ega hinnata tänases õppetöös ei juhi- ega muid omadusi, mis iseloomustaksid tulevast tegeväelast. Ja kahtlemata ei peagi. Riigikaitseõpetuse ülesanne nr 1 on minu hinnangul valmistada ette paremaid riigikodanikke.
KVÜÕA võiks ju pärida näiteks Kapten Trummilt mõne konkreetse kandidaadi kohta. Ma ei tea kui hea iseloomustuse annab ... kolm aastat tagasi gümnaasiumi lõpetanud inimese kohta. Tõenäoliselt saab Trummilt põhjalikuma vastuse, kui teistelt. Kuid mille põhjal seda iseloomustust siis täna ikkagi hinnata. Trumm teab, nõus. Aga mõni teine õpetaja võtab aluseks hoopis teised näitajad ...

Kas on tehtud ka statistikat millistest koolidest satub KSK'sse kõige rohkem kadette? Ma julgen oma empiirilise vaatluse põhjal öelda, et näiteks endisest Mart Reiniku gümnaasiumist on ebatavaliselt suur kogus sisseastujaid KSK'sse. Valim polnud mul küll teabmis suur, kuid mõni kursus siiski. Huvitav kas siin mängib lihtsalt kooli füüsiline lähedus KVÜÕA'le ja sellest tulenev kooliõpilaste suurem teadlikus? Või siis pole mu tähelepanekud täpsed ja tõsisem statistiline analüüs näitab et mingit erisust polegi?

[Fucs]

Mis mul on oma arvamuse, "et kohustuslik riigikaitseõpetus parandaks ka EKV kaadri olukorda" kaitseks öelda?

Mina olen siiani aru saanud nii, et koolides riigikaitset õpetavad inimesed on kõik eranditult EKV taustaga spetsialistid? Kui nii, siis võiks spetsialistilt ju alati küsida ja spetsialisti arvamus peaks ju ka midagi lugema, või vähemalt huvi pakkuma?

Eks muidugi ka spetsialistil ja "spetsialistil" on alati vahe.
Mul pole seda ülevabariigilist haaret praegu, et siin tarka panna.
Seal koolis, kus minu poiss õppis, oli selleks spetsialistiks näiteks hr. Renzo Rajaste.
Ja ma kuulsin gümnasistide käest ainult ülistavaid kiidusõnu tema aadressil.
Tema teeneks on, et minu poiss astus kooli ajal Kaitseliitu (ta polnud ainus) ja läbis lisaks riigikaitse koolituse/kursuse kahel aastal järjest.
Teisel aastal pressis ennast sinna kursusele veelkord vabatahtlikuna

Ma arvan, et lisaks EKV tegemistele, väga hea spetsialist ka koolitajana, eeskuju, ning motivaatorina.
AGA selle väga hea spetsialisti potentsiaal jääb koolis paratamatult kasutamata, kui sellele kursusele lähevad ainult vähesed vabatahtlikud, keda on (üle-Eestiliste näitajate põhjal) 19% neist, kes selle kursuse võiks ja peaks läbima.

Siit edasi saame me ainult oletada, kui palju potentsiaalseid tulevasi elukutselisi kaitseväelasi jääb seetõttu ka koolide baasil saamata (s.h. KVÜÕA). Võibolla ei oleks sellel nii suurt kaalu, kui vähemalt kõik terved ja teenistuseks kõlbulikud meessoost isikud läbiksid koolijärgselt ka ajateenistuse. Ja võibolla oleks neid terveid ja teenistuseks kõlbulikke üldse rohkem, kui praegu.

P.S.
Ma usun, et Te kõik saate aru, et minul ebapädeva tsivilistina, on siin väga keeruline ja ahastama panevalt nutune, praegu elukutseliste kaitseväelastega Kaitseväe teemal midagi väidelda
Esitan ainult oma võibolla äärmiselt kummalisi ja eluvõõraid arvamusi.

[Martin Herem]

Trumm - See ei olnud rünnak ega süüdistus. Pigem vastupidi. Ma arvan, et kui ma Sinu käest küsiksin mõne õpilase iseloomustust, et hinnata tema potsentsiaalseid võimeid ohvitserina, siis midagi ma kindlasti saaksin. Mul pole kahtlust, et riigikaitse õpetajana (ma olen aru saanud et oled ikka) teed sa oma tööd tõsiselt. Iseasi, kui hästi suudad sa iseloomustada mõnda kolme aasta tagust õpilast. Kui ma seda iseloomustust küsiksin aga kõikidelt õpetajatelt, siis hindamise kriteeriumid oleksid väga erinevad (loe: näiteks Sinu omadest kehvemad) ja KVÜÕAl oleks selle põhjal raske, kui mitte otstarbetu otsustada. Samuti kahtlen ma, et näiteks minu tütre riigikaitse õpetaja osaks midagi määravat tema kohta öelda.
Tegelikult tahtsin ma aga öelda, et ma ei ole riigikaitse õpetuse tugevates mõjudes KVÜÕAsse astumisel üldsegi mitte kindel. Lihtsalt numbrid ei näita. Et see aga riigi kodanikku positiivselt mõjutab, selles ma ei kahtle.
Seda koolide kaalu pean ma vaatama. Ma pole kindel, et see kohe võtta on, kui selgitada saab küll.
Elukoha osas on meil näitajad olemas.

Võrreldes 2013. ja 2014. aastaga oli käesoleva aasta vastanute hulgas Tartust ja Tallinnast pärit sisseastujate osakaal ligikaudu 5% võrra suurem – kokku 50% ankeedi täinutest (varasematel aastatel kokku u 45%), samas on Tallinna osakaal teist aastat järjest oluliselt kasvanud (2013. a vastavalt 17%, 2014. a 24%, 2015.a 27%). Teistest linnadest pärit sisseastujaid oli sarnaselt eelmisele aastale ligikaudu 30% (Haapsalu, Narva, Rakvere, Pärnu, Rapla, Paide, Kuressaare, Viljandi, Paldiski, Tapa, Võru). Ligikaudu 23% oli pärit alevist või maa-asulast.

[Martin Herem]

Seal koolis, kus minu poiss õppis, oli selleks spetsialistiks näiteks hr. Renzo Rajaste.

- mul on kunagi ammu tulnud talle ühes koolis nö allhanget teostada. Spetsialist kahtlemata. Aga kõik ei ole. Isegi tegevvteenistuses ei ole. Palun ärge võtke seda õpetajate vastu suunatud kriitikana. Lihtsalt kõik riigikaitse õpetajad ei ole tegevväelased. Mõni pole läbinud ajateenistust. Mõni pole Kaitseliidus. Ma rõhutan vaid tausta, mitte ei hinda õpetaja taset.
Kahjuks ei suuda KV kõiki neid õpetajate kohti isikkoosseisuga ka komplekteerida ... või kas peakski? Maksimum, mida me täna suudame, on koostöös KLga laagrite läbiviimine.

[Kapten Trumm]

Ma ei tea palju sellest abi on aga midagi ikka:
http://www.sojakool.ee/files/2013/06/YK ... v_2013.pdf

Siit leidsin ma kõik, mida otsisin, nimelt selle punkti:

Lõpetamistingimused

2) saama kursuse juhtkonnalt (ÜK ülem, ülema abi ja ÜK veebel) positiivse hinnangu meeskonnatöö ja juhiomaduste kohta vastavalt kinnitatud juhendile.

[Kapten Trumm]

Mille poolest erineb kasutatav neljaastmeline süsteem nt vene kolmeastmelisest?

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Mille poolest erineb kasutatav neljaastmeline süsteem nt vene kolmeastmelisest?

Põhjusmõtteliselt ei erinegi.. lihtsalt kui nõukaajal oli kõrgharidus üks (tervik)aste, siis nüüd on meil selle asemel ju kaheastmeline 3+2a euroopa süsteem.. Ja et KVÜÕA tegi kunagi otsuse linkida kogu meie ohvitserikoolitus selle 3+2 tsiviilsüsteemiga, siis tekkiski meie ohvitserkoolitusse neljas (ja sisuliselt mittevajalik) "aste" juurde.
Mittevajalik ses mõttes, et asja eesmärk oligi vaid jangstereid (kaheldava väärtusega) magistrikraadiga peibutada - mitte paremaid ohvitsere toota. Ohvitseritootmise seisukohast "kaupleb" selline süsteem selgelt kahjudega, sest ükski riik ei tooda sisuliselt tavalist rivikaptenit/majorit suisa viis aastat..

[Martin Herem]

https://issuu.com/sodur/docs/sodur0215_toim_2804 - siin on üks Heremi artikkel sõjaväelaste haridus ja karjääri süsteemist.
Borjale (lühidalt)
Poolakad õpetavad oma I taset (n-ltn) 5 aastat
Leedukad ja lätlased 4. Hiljem korraldavad mitmekuuseid kursuseid, et kapteniks või majoriks saaks.
Eestis on muuseas võimalik saada II tase kätte ka 3 aastat + 11 nädalat + 11 nädalat. Ja ei mingit magistrit, kui seda eriala tarbeks just tsiviilist ei võeta (vt viidatud artiklit)
Ma ei tea kui palju riike on EUs või NATOs tänaseks 3+2 üle läinud. Ma katsun hiljem selle ülevaate siia panna. Eesti oli üks esimesi. Tänaseks on Soome ka.
Ja väita, et neli taset tekkis seepärast, et KVÜÕA tegi 3+2 ... siis me oleks ikka kõvad.

Mittevajalik ses mõttes, et asja eesmärk oligi vaid jangstereid (kaheldava väärtusega) magistrikraadiga peibutada - mitte paremaid ohvitsere toota.

- see on väljakutse Borja! Kaheldava väärtusega magistrikraad? Mitte paremaid ohvitsere ... ? Tõsiselt ... või mida sa mõtled sellega?

[Kapten Trumm]

Uurisin vahepeal Laaneotsa CV-d.

Sealt sain teada, et sõjakool (Harkovi tankivägede kool) kestis 4a (olen kuulnud, et osadel aladel 5a sõjakool oli).
Selle lõpetas 1970 leitnandi auastmes (NSVL-s pärast suurt sõda tavaline praktika, nooremleitnant ehk 1 tärn oli partisanidele ja neile, kes koolis mingi jamaga hakkama said)
Sellele järgnes teenistus rühma, roodu ja pataljoni ülemana. Teenistuse käigus sa kapteniks 1975 (ilmselt PATI-i ülemaks määramisega seoses).

Seejärel keskaste (akadeemia) 3 aastat, 1978-1981. Akadeemiasse astus kaptenina. Akadeemia ajal sai majoriks.
Seejärel teenis tankipolgu ja seejärel tankidiviisi staabiülemana, 1981-1987, sai auastmed alampolkovnik ja polkovnik. Polkovnik 1987, samal aastal Etioopasse, seal 2 a.
Õnnetuseks pole ühtegi eestlast, kes oleks NSVL lõpuperioodil (80ndate paiku) lõpetanud nõuka kindralstaabi akadeemia, et saaks CV-st midagi järeldada.

Lihtsad järeldused
-sõjakool 4a = väiksed tärnid, teenistus kuni roodu/patarei komandörini (PAT ülem oli NSVL-s majori ametikoht muidu, Laaneots tundub, et oli erand).
-akadeemia 3a=suured tärnid, teenistus kuni polgukomandörini/brigaadikomandörini/diviisi staabiülemani
-kindralstaabi akadeemia x a, kõige suuremad tärnid, teenistus alates diiviisikomandörist

Eestis vene aja lõpus olnud kindralitel oli see kindral ilmselt saadud "teenete eest" st akadeemiata, sest need sõjakomissarid ja tsiviilkaitseülemad oli selline mugav pensini tiksumise koht ega omanud puutumust tegevvägedega. Parandage.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Borjale (lühidalt)
Poolakad õpetavad oma I taset (n-ltn) 5 aastat
Leedukad ja lätlased 4. Hiljem korraldavad mitmekuuseid kursuseid, et kapteniks või majoriks saaks..
Ma ei tea kui palju riike on EUs või NATOs tänaseks 3+2 üle läinud. Ma katsun hiljem selle ülevaate siia panna. Eesti oli üks esimesi. Tänaseks on Soome ka..

Ja väita, et neli taset tekkis seepärast, et KVÜÕA tegi 3+2 ... siis me oleks ikka kõvad.

Otsi siia parem näiteid, palju on siis neid riike, kes ohvitserikoolituses Bologna 3+2 (tsiviil)mudeli aluseks oleks võtnud.. arvan, palju neid ei ole..
Ja mudel 3+2 tekkis KVÜÕAsse muidugi ainult KVÜÕA enda lobistamise tulemusel.. tuleta meelde piirivalvekoloneli, kes oli tol perioodil KVÜÕA (ja siis KVPS J1) ülem.. kelle akadeemiline taust oli spordiarst ning sõjaline taust null tervet tra kümnendikku (-vaba tõlge vene keelest )..


Trummile:
- NA/vene ohvitserikoolituses tagas 4a kõrgem standardsõjakool kuni majori auastme (5a olid tehnilised sõjakoolid, mis andsid lisaks ka inseneridiplomi - Bologna süsteemiga ei ole siin muidugi pistmist)
- alampolk / polk auastme saamiseks tuli juba relvaliigi akadeemia lõpetada (neid oli/on mitu)
- kindraliks saamiseks tuli/tuleb aga kindralstaabi akadeemia lõpetada
Arvan, tänane Vene Föd-n kopeerib seda süsteemi enamvähem üksühele (vaid sõjakoolid on instituutideks ümber nimetatud).

Ja sul on õigus, et igasugu "raffuslikest kaadritest" sõjakomissaridele, tsiviilkaitseülematele jms anti kindralmajori auaste vaid relvaliigi akadeemia baasil - ilma kindralstaabi akadeemiat läbimata.. aga nad ei olnud n-ö "õiged" karjäärikindralid ka.

[Martin Herem]

No Borja, sa andsid nüüd pähkli. Seda ei ole väga lihtne must valgel välja tuua.
Bologna süsteem, et vastab kõrgharidusele või siis et 3+2?

3+2 - Belgia, Bulgaaria, Tsehhi, Soome, Ungari ... Eesti.
Bologna süsteem aga mitte tingimata 3+2 - Poola, Austria, Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Läti, Leedu, Slovakkia. Osadel neist lausa 5 või 6,5 aastat.
Täiesti omaette teema on, palju kõrgharidusõpingute sisse mahub sõjaväelist ettevalmistust.
Näiteks Leedu ja Läti, omandavad kõrghariduse küll kolme aasta jooksul, kuid õpingud kestavad 4 - 4,5, sest nö RÜ vms sõjalised õpingud ei kuulu kõrghariduse alla. Eestil kuuluvad. Magistris sama. Üldiselt vaadatakse meie 3 aastast mujal kadedusega.
Magistri osas on eriarvamused, kuid - meil on ka sinna integreeritud sõjaline ettevalmistus (näiteks staabiharjutused).

Lobistajast ka. Poleks Laaneots (mitte see PV kolonel) sel ajal kooli ülem olnud, poleks seda MAd nii pea tulnud. Mitte keegi teine ei ajanud seda tagant. Tunnistan, et mina sel ajal seda ei pooldanud - meil polnud lihtsalt jaksu. Aga täna olen ma selle üle õnnelik. PV kolonelil oli selles väga väike roll.

II tase tuli BDCOLi nõudmisel, kuid teistes riikides (UK, Saksamaa, US) oli see ka enne. Selle tasemel loomist NSOKi näol pakuti 2002 aastal üsna mitmele ohvitserile BDCOL lõpetajate hulgas ... lõpuks võeti kõige viimased valikud ... Herem ja veel üks. NSOK kujundati välja BDCOLi juhendamisel, koos lätlastega. Selleks uuriti Leedu, UK, Saksamaa ja rahvusvahelist Slovakkia analoogi.
Kuid juba siis oli kindel plaan viia KVÜÕA kõrgharidus Bologna kokkulepetele vastavaks. Miks RA KÜ või staabiohvitser peab magister olema ... no ei peagi. Aga parem on kõvasti. Ja aina paremaks läheb.

[kangelaspioneer]

Debatt sõjalise hariduse ülesehituse üle on sama vana, kui sõjaline haridus ise. Igal enamlevinud variandil on omad head ja vead. Samuti meie 3+2 süsteemil. Sõjapidamist võiks ju koolis õppida 10+ aastat järjest ja ikka ei saa selgeks.

Kui vaadata väheke maailmas ja maailma ajaloos ringi, siis jäävad ohvitserihariduse enamlevinud variantidena sõelale järgmised:

a) "spetsialistiharidus" ehk tulevased ohvitserid õpetatakse opereerima kõiki neile tulevikus alluvaid relvasüsteeme teatud standardolukordades. Akadeemilist õpet on sinna juurde nii palju, kui eelneva toetamiseks vaja, sotsiaalteadustele erilist tähelepanu ei pöörata. Sellist süsteemi rakendati NSVL-is. Taustsüsteemi osas väärib mainimist, et armees puudus allohvitseride klass kui selline, olid küll praporid, kuid need pole täiesti võrreldavad.

b) akadeemiline haridus- kadetid omandavad tugeva kõrghariduse, sõjalistele aspektidele pööratakse tähelepanu minimaalselt. Selline on USA süsteem, seal ei ole vastne ohvitser ilma tugeva allohvitseri toetuseta võimeline oma ülesandeid täitma. Süsteemi eeliseks on ohvitseri parem kohanemisvõime, mille aluseks on ka õpetatavad sotsiaalteadused (juhtimispsühholoogia, organisatsioonikäitumine jne).

c) puhtsõjaline haridus- kogu kadetiks olemise aja keskendutakse taktikale, sõjaajaloole, operatiivkunstile, sõjamängudele. Sellist haridust praktiseeriti eriti Saksamaal kahe maailmasõja vahel, mille tulemusena oli Wehrmacht II MS esimeses pooles kõigist vastasmängijatest taktika ja operatiivkunsti osas peajagu üle. Muidugi tuleb arvesse võtta tolleaegseid ühiskondlikke protsesse, mis tagasid ohvitseri staatuse ühiskonnas ja konkursi sõjakooli astumisel 30:1. Samas tõi keskendumine taktikale ja operatiivkunstile ning akadeemilise hariduse kõrvalejätmine kaasa allajäämise strateegilise tasandi mõistmisel, mistõttu ei ole selline haridusmudel hiljem rakendamist leidnud.


Meie sõjalise hariduse I aste on hübriid, rõhuga b) variandil. Kõige nõrgem on taktika osa, puudujääk, mida KV üldine teenistuskorraldus ei võimalda ka hiljem korvata- ohvitser on instruktor-administraator, rühma tasandi väljaõppe käigus juhib üksust aspirant, ohvitser nõustab teda oma olematu kogemuse baasilt. Tänasel päeval kompenseerib seda inimmaterjali kvaliteet, kuid majandusbuumi aegsed lennud, mis sellevõrra nõrgemad olid, peegeldavad probleemi väga hästi. Omaette küsimus on ka KVÜÕA instruktorkoosseis, mis võiks olla oluliselt paremal tasemel, kui ta oli eile ja on täna (akf Herem- olen valmis seda väidet eravestluses põhjendama). Siinkohal jõuame teema aluseks oleva artikli juurde- kui BDCol-i õppejõud on võrreldaval tasemel KVÜÕA omadega, siis on muretsemiseks teataval määral põhjust.
II ja III taseme hariduse põhiline väärtus minu silmis (puhtalt subjektiivne arvamus) seisneb täna selles, et igapäevase teenistuse koormust võetakse maha, on aega lugeda, loetu üle mõelda ja arutleda, nö teooriat luua ja seda loengutes räägitavaga seostada. Isegi, kui härrasmees auditooriumi ees ajab nii rumalat juttu, et piinlik hakkab.


Mõned lugemissoovitused sõjalise hariduse teemas huvitatuile:

1) S.P.Huntington "Sõdur ja riik"
2) T.E Ricks "Kindralid"
3) M. v Creveld "Fighting Power"
4) J.Muth "Command Culture"
5) R.M. Citino "The Path to Blitzkrieg"

[Martin Herem]

Kas sa pioneer tahad ikka esimesena kivi visata? Täna
Sa nimetad KVÜÕA õppejõude avalikult kehvadeks ja siis pakud mulle nurga taga klaarimist? Esmalt situd mu avalikult täis ja siis ... Mis kuradi sõbramehe mängimine see on?
Teeks hoopis nii, et sa kirjuta nendele kehvadele instruktoritele emailiga oma nime all ise üks aus kiri.

Et oleks selge, mis see B variandi poole kaldu hübriid on:
http://www.ksk.edu.ee/wp-content/upload ... pekava.pdf

Ah et taktikalist otsustamist on vähe? See on tõesti ka minu arvates olnud probleem. Tegeleme sellega. Aga see hakkab meil ajateenistusest.
Üks näide:
NAK läheb nädalaks metsa. Taktikalist otsust saab teha ja selle järgi juhtida vaid üks mees (viie päeva jooksul). Põhjuseks instruktorite vähesus. Üks ohvitser viib õpet läbi. Minu hinnang - See on rumal jutt.

II ja III taseme hariduse põhiline väärtus minu silmis (puhtalt subjektiivne arvamus) seisneb täna selles, et igapäevase teenistuse koormust võetakse maha, on aega lugeda, loetu üle mõelda ja arutleda, nö teooriat luua ja seda loengutes räägitavaga seostada. Isegi, kui härrasmees auditooriumi ees ajab nii rumalat juttu, et piinlik hakkab.

See viimane asi on muidugi kole. Kuid muidu oled jumala õigel teel - sinna kõrgharidus liigubki

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Avastasin telereklaamist, et Martin HEREM otse homme ETV "Kahekõnes" kell 20:05 sellest sõjalisest haridusest meil kõneleb..

Et tee siis üks ülekeskmise asjalik jutt, Martin - foorum (loe: kodumaa) vaatab ja loodab sinu pääle