Viimsepäevavarud ja muud toitumisteemad

[trs]

Oleneb täielikult tootest ja hoiustamise tingimustest. Ettevalmistuse mõte on rohkem selles, et teeme praegu kõik võimaliku, et halval ajal oleks meil võimalikult head kaardid. Seega kui paned puusse sellega, et jama korral leiad palli kujulised konservid ja hiiresitaks transformeerunud kuivained, siis on harakiri ilmselt ühe hardcore doomsday prepperi ainuke võimalus. Tasakaaluka ratsionaalse inimese jaoks on see vähemalt demoraliseeriv. Samas on raske alahinnata kvaliteetse sooja toidu motti tõstvat jõudu, nii et mõttekam on praegu (kõigi võimaluse ajal jälgida), et kuivained koitama ei läheks ja konservid oleksid värsked.

[Kapten Trumm]

hiljem tuleb kulutada raha varude hävitamisele kui nad on oma realiseerimisaja kaotanud.

See on eee...."huvitav" loogika - sama loogika järgi poleks ka relvastuda vaja, sest maailmas utiliseeritakse 90% relvadest nii, et nad pole lahingus pauku teinud
Tegelikult oli ennevanasti see varude uuendamise süsteem täiesti olemas - tähtaja lähenedes läksid nt konservid kaubandusse müüki, kes mäletab veel, siis sellised etiketita vähe tavotise olemisega karbigalihakonservid, millel kuupäevad olid kaanele pressitud, enamasti sisaldasid sealiha, võrreldes täna lihakonservi pähe müüdavate rupskite ja rasva seguga oli see täiesti liha moodi. Need konservid muidu säilisid rahulikult 2-3 aastat üle tähtaja, sai söödud ja siiani olen elus.

Tsiviilkaitse, varud jne on eelkõige süsteem, mitte paar kontekstist võetud jupikest. Kui sul on punker, siis sa pead seda ka ülal pidama ja jälgima, et see oleks kõige vajalikuga varustatud. Küsimus pole ainult vees ja toidus, vaid ka nt ravimites, inimest kaitsvates preparaatides (nt radiatsiooniga kokku puutumisel) jne jne.

[metssiga]

Tegelikult oli ennevanasti see varude uuendamise süsteem täiesti olemas - tähtaja lähenedes läksid nt konservid kaubandusse müüki, kes mäletab veel, siis sellised etiketita vähe tavotise olemisega karbigalihakonservid, millel kuupäevad olid kaanele pressitud, enamasti sisaldasid sealiha, võrreldes täna lihakonservi pähe müüdavate rupskite ja rasva seguga oli see täiesti liha moodi.

Kapten Trumm, tee veel nalja

[vanahalb]

Tegelikult oli ennevanasti see varude uuendamise süsteem täiesti olemas - tähtaja lähenedes läksid nt konservid kaubandusse müüki, kes mäletab veel, siis sellised etiketita vähe tavotise olemisega karbigalihakonservid, millel kuupäevad olid kaanele pressitud, enamasti sisaldasid sealiha, võrreldes täna lihakonservi pähe müüdavate rupskite ja rasva seguga oli see täiesti liha moodi.

Kapten Trumm, tee veel nalja

Peaks küll pigem "Milline lihakonserv süüa kõlbab " - teemasse minema kuid Kapten Trummil on siinkohal õigus.
GOST järgi teeb konserve praegult batka Lukashenko ja nii "Hautatud sealiha" kui "Turisti eine" on täiesti söödavad. Kui ma viimati Valgevenes käisin, võtsin terve märsitäie ja kõik oli aus kraam. Ühel konservil oli kõige peale mõrsjaloorina mingi seakõrv või kõhukelme laotatud - seega on batkalgi kuskil süsteemis kallutatud jõud. Sellest hoolimata - niisugust rämpsu nagu Eestis või Venemaal müüakse, pole mina sealkandis kohanud.

Eesti konservidest ei teagi enam mida julgeks võtta. Rannarootsi konservid võib-olla on enamvähem kuid sealgi tõmmati mu mäletamist mööda lihaprotsenti alla. Läti "Kurzu zeme" konservid olid head kuni seakatkuni. Pärast seda oleks nagu tehas ümber seadistatud ja täpselt nagu Trumm kirjutab - 1/3 ploomirasva ja ülejäänud rupskid. Minu viimsepäevavarud olid ka nende Läti konservide baasil ja ma jagasin nad kõik tasuta laiali. Mõni tuttav teeb süüa suure pajaga ja siis saab sellisest konservist vähemalt natuke lihalõhna toidule juurde. Paljalt nad küll süüa ei kõlba.

Uue partii ostsin Soomest. Lidlist ja nendega läheks juba lahingussegi. Põhjamaade jaoks on vist mingi sanepidjaam olemas ja tervet siga koos soolikate , naha ja karvadega purki lüüa ei tohi. Batka omasid võiks ka muidugi rohkem võtta kuid neid ametlikult ei tohi Euroliitu sisse tuua.

[Tapper]

Olen isegi vanematekodu keldrist tatikana pappkastist tavotiseid konserve üles toonud.
Kuradi head olid. Mäletan 2karpi sõin paljalt, mäletan vanaema käskis ikka leiba juurde võtta "muidu läeb südame peale"
ei läinud.
Tänapäeval võtan 1 kahvlitäie ja rohkem ei taha vanadus
See on kindel tavotikonservis olid lihatükid st kiuline. Mitte pudrumass nagu praegu.

Ja Trummi märkus õige, konserv säilib 3-5 aastat siis aasta enne müüakse varudest maha.
Rannarootsi sealiha konserv on ok. maximas aegajalt ca 1eur karp

[Svejk]

Rannarootsi sealiha konserv on ok. maximas aegajalt ca 1eur karp

Rannarootsi on tõesti nagu natuke parem, just eesti omadest...
Maximas alles käisin, võtsin seda "Sõjaväe Kvaliteeti" (piklikud purgid veise, sea, kana ja turistieinega)
Aint veist ja siga, mõnikord "Turisti einet" nostalgia pärast näpuotsaga. Hind oli vist parajasti 0,89
Ühekorra Krossis oli kaa paar kuud tagasi midagi sarnast, aga läti kirjadega, veel odavamalt - võtsin mõned kastid.
Mina söön ja mu koer lakub purgid puhtaks niiet koliseb - a kes tahab, see viriseb


Aga neid "tavotikonserve" mäletan, mäletan.... noorena kohe kiskus nende poole, olid sellised tööstusliku välimusega tõsised asjad

P.S.
Need "odavad läti omad" olid Kursu Zeme Sauteta Cukgala, suur tempel "State reserve/Gosrezerv" peal

[Kapten Trumm]

Nõuka retseptide järgi peaks olema müügil kuskil Lätis tehtud konservid seeriast "Nostalgia".
Muidugi ostsin viimati eelmine suvi, äkki praegu on seal midagi muud sees....
Hautatud sealiha, hautatud loomaliha, kanakoivad, turisti eine - Maxima poodides on müügil.
Kanakoivad on aeg-ajalt veidra maitsega, aga hautatud sealiha on pandav - liha on selline kiuline ja liha moodi, mitte nagu 90 sendises purgis, kus on tapajäätmed ja fekaalid jääkrasvaga ära segatud ja mida miskipärast "lihakonserviks" nimetatakse

Näeb välja selline, purgi hind on krõbe 2+ eurot, aga purk on ka poolekilone

Taoline asjandus oli nendes sildita vene konservides kah sees, ainult siis oli rasva rohkem, täna on rohkem kallerdist, ehk tööstus müüb vist korraliku rasva eraldi maha.

Kvaliteedi kohta selline test - keerake üks karbitäis keresse, kui teil lähima 2-3 tunni jooksul ei aja kogu aeg röhitsema või kõrvetama, on asi õige.
Mao vastureaktsioone tekitab see fekaal, mida lihatööstus liha pähe purki taob - peeneks jahvatatud rupskid, siserasvad (seepärast ongi odavatel konservidel karbis selline hall möga, mis liha väga ei meenuta).

Ühekorra Krossis oli kaa paar kuud tagasi midagi sarnast, aga läti kirjadega, veel odavamalt - võtsin mõned kastid.
Mina söön ja mu koer lakub purgid puhtaks niiet koliseb - a kes tahab, see viriseb

Antud töödel "sõjaväe kvaliteet" on selge jama. 320 grammi euro ringis karp ei ole kvaliteetne konserv.

[Fucs]

Paeb paika, et need "Nostalgia" konservid sisaldavad meie lettidel saadolevatest kõige rohkem liha.
On kolme sorti. Sealiha, loomaliha ja kanakoivad/kanakintsud. Viimases on 100% puhas kanaliha, sest sinna on pandud kanakoivad ja kanakintsud tervetena.

Selle "lihaga" on meil tänapäeval sellised keerulised lood võrreldes paljukirutud "nõukaajaga", et toona oli LIHA kui selline jagatud sortidesse (Kõrgem, 1sort, 2sort, 3sort, subproduktid, rupskid) ja retseptuurides oli konkreetselt alati ära toodud ka see, millise sordi liha ja kui palju peab ühe või teise toote puhul sisse panema (olin selle teema sees 1988-1995 süvitsi, st. et olin lihatoodete valmistamise juures väga lähedal nii nõuka ajal kui EV ajal ja mul on kusagil isegi alles toonastele GOST standarditele vastavate lihatoodete retseptid). Nüüd seda kõike enam pole. Liha mõiste hõlmab endist jaotust "subproduktidest kõrgema sordini". Ainult päris rupskeid, rasva ja kamarat on keelatud lihaks nimetada (EU määrus). Ülejäänud osas on vabad käed.

Lisaks lihale kui sellisele, läksid toodetesse nt ka ehe rõõskkoor (nüüd koorepulber), piim (nüüd piimapulber), lisaks soolale, suhkrule, piprale, koriandrile, muskaadile, sibulale, küüslaugule jms täiendavalt spetsiaalselt välja töötatud maitseainetesegud ("segu nr.12"; "segu nr.8" jne. Nüüd on teised segud, enamuses sisse ostetud ja sibul, ning küüslauk on kuivatatud pulbrina), kvaliteetne pekk (selline, millest nt saab valmistada nn "ukraina" või "ungari pekki"; nüüd läheb kõik muu madalakvaliteediline pekk ja rasvkude, mis vanasti saadeti parfümeeria tööstusele seebi jms asjade keetmiseks), kanamunad (nüüd munapulber) jne. Pandi muidugi ka nitritit, mis andis tootele roosa väljanägemise ja tagas säilivuse. "Suitsu maitseaine" asemel läksid tooted suitsuahju, mitte keeduahju. Ühelegi keeduvorstile, sardellile ega viinerile ei lisatud linnuliha (seda enam mehhaaniliselt kondistustatud linnuliha ja nahka), ega vee sidumiseks soja. Tärklis oli ainult üksikute toodete retseptuuris.
Haigete loomade lihast valmistati konserve ja nt. lihaleiba (kuumtöödeldi teisiti).

Sellest ma võiks kirjutada väga pikalt ja põhjalikult, koos erinevate retseptide esitamise, valmistamistehnoloogiate kirjelduse, nuumsigade kasvatmise nüansside, lihakerede ehk rümpade jaotuse põhimõtete, liha klassifitseerimise jms, kui aga aega ja õiget kohta oleks.

Aasta siis oli 1991 kui uut Rakvere Lihakombinaati väisasid külalised Saksamaalt, Rootsist ja Soomest.
Meil tehti tollel ajal enamus vorste veel nõuka aja retseptide järgi (mul abikaasa on elukutselt vorstitehnoloog ja töötas nii vanas kui uues RLK-s, ning vahepeal pani ka retseptuuri alusel kokku/väljastas laost komponente).

Kaugetel külalistel siis läksid silmamunad pealaele kui kuulsid, et meil läheb keeduvorstidesse ka kõrgema ja 1 sordi liha. See oli neile ennekuulmatu laristamine, mis ei takistanud neil samal ajal meie viinereid kahe suupoolega sisse kugistamast ja ainult ülimuslikke kiituseid jagamast

Siis tehti meil ka esimesed katsepartiid Saksa ja Soome retseptuuride alusel (isegi pakendid ja vorstikiled olid külalistel kaasas), ning oli võimalus neid asjandusi maitsta. Kogu degusteerimisüritus tõi meil toona kuuldavale vaid homeerilist naeru.

Täna võib öelda, et vanasõnad peavad endiselt paika. See kes viimasena naerab, naerab paremini.


Minu kõige jubedam maitseelamus (kui maksalaatiko välja jätta) oli Soomes Helsingin Kauppiaat Helsingi peakombinaadis töötades (HK, kelle slogan muideks kõlas "Lihaa säästämättä, laadusta tinkimättä" ) nende viinerilaadne toode "Balkan prinssi".

[Kapten Trumm]

Mingis ENSV teemas oli kõva vaidlus, et nõuka ajal polnud vorstis kuigi palju liha, sai siis netist üles tuhnitud endisaegsed lastevorsti retseptid ja selgus kurb tõsiasi, et just tänapäeval toimub liha asendamine mingi saastaga

Arenenud on lihtsalt tehnoloogia ja keemia, mis võimaldab vähema (ja sitema) lihaga toota kallimana näivat toodangut.

Sa Fucs võiksid rääkida lihatoodete suitsetamisest - mina nt ei osta poest naljalt ühtegi suitsutoodet, sest need on mingi keemiaga "suitsetatud" ja see pole tervisele hea. Mul on maal oma suitsuahi ja seal teeme ehedat lepasuitsu

Lisaks ei osta ka vorstitooteid, sest nende E-ainete, soja, tärklise ja suhkru söömine liha pähe ei ole kuigi tervislik. Söön ainult ehtsat liha ja kala (metsas või matkal konservina, saastakonserve ei osta). Kodus tegin naisele ka selgeks, et poe valmishakkliha pole hea - ostame sealihatüki ja ajame ise läbi masina - sellest tehtud toit ei aja enam sea moodi röhkima ega tekita mingeid "heliefekte".

[Lemet]

Ja oh seda nõukanostalgijas süüdistamist, mis toona aset leidis...

[herman30]

rääkida lihatoodete suitsetamisest - need on mingi keemiaga "suitsetatud" ja see pole tervisele hea.

Iga kord kui Tallinnas käin siis ostan kaasa paarkilone tükk Vana-Torokse suitsuliha. See on küll väga hea ja kvaliteetne toode.
Aga Trumm peab vist silmas neid suurte firmade suitsuliha? Toroksese on ju väike perefirma.

[Kapten Trumm]

No need rohkearvulised "suitsusingid" made by Rakvere, Valla jne vaakmpakendis, kus e-aineid on rohkem kui liha.

[Fucs]

Ma ei tea, kas meil täna on tõesti nii kaugele juba äraarenetud, et ka liha suitsetamise asemel lisatakse hoopis seda "suitsumaitseainet" (ametlik nimetus "naturaalne suitsumaitseaine", E-numbri jään võlgu), aga poolfabrikaatidesse 8keeduvorstid, keedusingid jms) seda pannakse küll. Kohe tuleb meelde üks (VK? Nõo?) "Suitsutatud doktori vorst" mis pole iial suitsuahju näinud ja kuhu on sisse kühveldatud hoopis seda suitsumaitseainet. Isegi on olemas poelettidel mingid sprotid õlis, kus kasutatud seda imelist maitseainet.
Ja "suitsu"juustud
http://veggo.ee/ee/Tooted/juustud/suits ... olife.html

Asi on tegelikult kurb.

Sa Fucs võiksid rääkida lihatoodete suitsetamisest - mina nt ei osta poest naljalt ühtegi suitsutoodet, sest need on mingi keemiaga "suitsetatud" ja see pole tervisele hea. Mul on maal oma suitsuahi ja seal teeme ehedat lepasuitsu

No vähemalt RLK-s oli veel paar aastat tagasi kohe kindlasti töös eheda lepasuitsuga suitsuahjud.
Spets ruum, kust lepalaastud liiguvad kuumutamisele ja aetakse suitsema ja siis mööda spetsiaalseid kanaleid liigutati ventikatega seda suitsu suitsuahjudesse. Tegemist siis kuumsuitsu ahjudega. Seal nendes suitsuahjudes valmistati (ja eeldatavasti valmistatakse ka praegu, võin järgi uurida, sest seal töötab veel palju endisi kolleege) suitsusinki ja suitsuvorsti. Kunagi kui oli lihaka direkotoril juubel, siis suitsutati ka väikseid põrsaid

Aga täissuitsuvorstide ja poolsuitsuvorstide tehnoloogia erineb (noh, või peaks erinema) lihakombinaatides selle poolest, et toodet küpsetatakse keeduahjus ja suitsetatakse üle, elik toote suitsuahjus viibimise aeg on limiteeritud. See suitsuahjuga küpsetamine on võrreldes keetmisega palju kallim ja kulukam ettevõtmine ja seepärast kokkuhoiu huvides vähendatakse tihti toodete seal viibimist miinimumini. Üks õige täisuitsutoode aga valmib algusest lõpuni suitsuahjus. Ükskõik, kas kuumsuitsu, või külsuitsu. Nii, nagu seda kodudes meil ikka tavaliselt tehakse.

Ma olen ka sellist asja teinud, et olen nt. poest ostetud võrgusingi (mis ei ole taignast tehtud nagu keedusingid) ja korra isegi mingi poolsuitsu vorsti üle suitsetanud. Mõlemad olid pärast kõvasti paremad, eriti see võrgusink. Aga ka kaalu kaotasid nad selle käigus kõvasti

Kaalust rääkides.... meie keemikute ja tehnoloogide üks peamine ülesanne tänasel päeval tundubki olevat see, kuidas saaks võimalikult palju vett siduda tootesse, et kaalu tõsta. Liha kuumtöötlemisel kaob kõvasti kaalu. Kaal aga on puhas raha. Selleks lisatakse tootesse tärklist ja soja, mis seob vett ka kuumtöötlemise järgselt.

Vene aja lõpu poole ma mäletan suutsid piimatööstuse üüberkeemikud üpris edukalt siduda vee ka või sisse.
Mis on äraütlemata kõva saavutus!
Saiale määrides ja noaga kõvasti pressides, tulid veepiisad ilusasti võile peale

Teine lihatööstuse keemikute suur ülesanne on leida lisandid ja nende tasakaal, et võimalikult vähese ja võimalikult madala kvaliteediga toorainest vamistatud tooted näeksid välja need, kuidas neid nimetatakse ja oleksid ka söögikõlbulikud. Selles on neile suureks abiliseks välja töötatud ise täiesti maitsetu maitsetugevdaja E-621 (naatriumglutamaat, aga ka E-620 glutamaat, E 622 – kaaliumglutamaat ning E 623 – kaltsiumglutamaat). Sellega on põhimõtteliselt võimalik ära petta kõik lõhna- ja maitsemeeled ja ainsaks ülesandeks jääb valmistada toode, kus natukenegi on sees liha mille maitset tugevdada, ning mis päris laiali ei laguneks ja ära ei pudeneks.

Aga see pikk mula läheb juba räigeks OT-ks antud teemas ja ma vabandan kaasfoorumlaste ees.

[herman30]

No need rohkearvulised "suitsusingid" made by...

Nõus, rämpstooted.

[aest]

Minu koer kes väga hea meelega sööb hapukurki, õunu ja arooniamarju keeldub mõningaid poest ostetud "lihakonserve" ja "suitsusinke" söömast. Vaatab etteheitva pilguga otsa ja silmis umbes niisugune küsimus: kuidas te ometi võite. Ning veel hullemaks aga võib olla ka täpsemaks toiduainete kvaliteedi määrajaks on maakodus elav kass. Mõnd vorsti sööb aga mõnd mitte.