Ja üldiselt, Martin, ma ei saa sellest sinu viimasest postist eriti aru - seal telesaates olid sa palju parem (aga eks seal olid ju lihtsamad küsimused ka)..
Ma sellest ju räägingi - mul see tuttav ka kuuleb ja näeb nagu loom aga ... ei saa aru

Tegelikult hämmastas mind aga see, et Borja (ja mitte mõni teine), ei leidnud Hvostovi jutus midagi mille kallal norida.
Jõhvi teemas ma rääkisin Narva KL meestest, kes astusid kohalikele märatsejatele vastu. Mitte habemikest, mitte kuulipildujatest, vaid reaalsetest politsei funktsioonidest.
Ma ei väida, et kõik sajad tuhanded venekeelsed oleksid lõimitud Eesti ühiskonda ja nad kõik suhtuksid EVsse sümpaatiaga. Kuid minu arvates oli Hvostovi jutt üle pakutud ja ühepoolne.
Ma ei usu, et kunagi oleks eksisteerinud tema kirjeldatud, ainult venelastest koosnev MP jagu. Küll aga usun, et midagi karjuti. Kuid isegi kui oli, ja keegi karjus midagi, siis selle põhjal ei ole põhjust ajada sellist juttu nagu ta seal ajas.
Nii võiks mina rääkida kümnetest ohvitseridest, allohvitseridest ja sõduritest, kes räägivad aktsendiga eesti keelt ja kelle lojaalsuses ei ole mul vähimatki kahtlust ning siis teatada rõõmsa näoga, et integratsioon on täielikult õnnestunud. Rääkida saan, väita ei saa.
Siit edasi küsimus: Kas me ei peaks sellistest "saavutustest" või arengutest rääkima. Avalikult? Kuidas siis veel näidata, et lõimumine on võimalik? Et venekeelsed ei ole teine sort?
Ebaõnnestumisest peab rääkima. Nõus. Aga mulle tundub, et kui nendest räägitakse, siis on see objektiivne ja "pole midagi norida". Kui ma räägin, et on ka teisi näitajaid, siis on need "liiga rasked küsimused Heremile".
Hvostovi lugu on nii sama õnnetu, nagu tema kunagine lugu elukaaslase ema hooldamisest. Järsku avastas mingi maailma ja hakkas ketrama.