Kodaniku rahulolematusest, kriitikast ja maailmaparandamisest.
Suurtest linnadest ja kärbsepesadest.
Minu
üks vaatenurk teemale.
IMHO ei saa sellele läheneda jällegi lihtsustatult, nagu enamus asjadele siin ilmas.
Et "mida vingud, võta kätte ja tee siis ära".
Kritiseerijad on erinevad, kriitikat on erinevat ja kritiseerimise objektid on erinevad.
Valdkonnad on erinevad, nüansid on erinevad ja pädevused on erinevad.
Inimene õpib, harib ennast, korjab (elu)kogemusi ja valib elukutse, ning spetsialiteedi.
Mõned neist jõuavad oma erialal või tegevustes parimate hulka, või lausa tippu. Mõned ei jõua.
On inimesi, kes pendeldavad 24/7 ühest teemast teise, ei tea ka ise, mida nad lõpuks tahavad, ei suuda üheski valdkonnas jõuda kunagi parimate hulka, või tippu, jäävadki seda "oma teemat" otsima ja on kõiges keskpärased. Ja on ka inimesi, kes ei jõua isegi keskpärasuseni.
Ma vaatleks neid esimesse gruppi kuuluvaid kodanikke, kes midagigi on oma erialal või tegevustes saavutanud.
Olgu nad siis parimatest parimad autojuhid, kirjanikud, teadlased, kaitseväelased, või päästeametnikud. Amet ei riku meest
Ehk siis tavalised inimesed meie ümber, kellest me tavaliselt midagi ei tea, kuid kes teevad oma igapäevast tööd nii, et kõigil jätkub vaid kiidusõnu ja ette heita pole enamasti midagi.
Minu arvamuse kohaselt on nendel sellistel inimestel täielik moraalne õigus kritiseerida teisi inimesi, kui need ei suuda oma valdkonnas sama taset saavutada, kui nemad on saavutanud oma spetsialiteedis. Neile ei saa öelda, et mis sa vingud, võta kätte ja tee siis ise. Nad ongi võtnud kätte ja teinud ise midagi, ainult, et teises vallas kui kritiseeritav objekt. Ei ole mõeldav, et see inimene jõuaks ja suudaks igas mõeldavas teemas hakata otsast peale, et jõuda igas valdkonnas parimate hulka, või tippu. Lihtsalt elu on selleks liiga lühike.
Oleneb ka teemast muidugi ja sellest, kui keeruline on tehniliselt ja nüansipõhiselt selle omandamine.
Mingi väga hea ärijuht võib olla tulemuslik ka erinevate äride juhtimisel oma taset säilitades ja kvaliteeti kaotamata.
Väga hea kokk ei pruugi aga olla sama hea keevitaja, või bussijuht.
Kui kodanik Rõivas või kodanik Svejk ütleks ühel päeval kodanikule Fucs, et ole nüüd nii kena mees ja mõõda mulle üks törts isamaad näed siit ja siit välja ja tooda üks korralik kaart, kodanik Fucs tuleb ja keerab seepeale mingi totaalse käki kokku, millel pole ei tegu ega nägu ja kodanik Rõivas, ning kodanik Svejk hakkavad seepeale näpuga näitama ja korralikku tööd nõudma, siis kodanik Fucs ei saa neile öelda, et "Mis vingute amatöörid? Jutustajad olete kõvad, aga proovige ise kõigepealt maad mõõta, tehke üks kaart valmis ja siis tulge seletama" või, et "võta ja tee siis ise paremini".
Kodanik Fucsil oleks ka muidugi võimalus hakata rääkima seda, et teie kallikesed ei jaga selle töö nüanssides ja peensustest midagi ja kuna te spetsiifilisi asju ei jaga, siis ärge tulge õpetama. Ja siin võiks isegi nõustuda, et valdkonda mittevaldav kodanik ei saa kodanik Fucsile öelda, milliste riistadega ta peab töötama ja milliseid konkreetseid töövõtteid kasutama (kriitika spetsiifiliste nüansside kohta), kuid neil on õigus oodata pädevat tulemust ja täielik moraalne õigus nõuda kodanik Fucsilt parimat teenust ja toodet, ning seda mitte nähes ega saades ka kodanik Fucsi kritiseerida (kriitika lõpptulemuste kohta).
Ma arvan, et igaüks peab jääma siiski oma liistude juurde.
See aga ei tähenda, et neid teiste liistudega tegelejaid ei võiks, saaks, ega oleks õigust kritiseerida, kui oodatud tulemusi kuskilt otsast ei paista. See puudutab siis kriitikat tulemuslikkuse kohta. Samas kriitika spetsiifiliste nüansside kohta jäägu teiste sama liistu juures olevate spetsialistide mängumaaks.
