Erdogan väljendas mõtet, et Põhja-Süüriasse võiks ehitada "põgenike linna".
Türgi suuruselt kolmanda erakonna HDP juht Demirtas: Erdogan pikendab põgenikekiisi, et EU-lt rohkem välja pressida.
Tegu on kõige olulisema vabaduses viibiva kurdi poliitikuga. Artiklist leiab muudki huvitavat:
nii näiteks on 2014. aastast esitatud 1845 "presidendi solvamise" süüdistust nii opositsioonipoliitikutele, ajakirjanikele kui ka koolilastele. Demirtas väidab, et peale autokraatia tahab Erdogan vedada Türgit ka islamistliku riigikorralduse juurde, mille eest ta isegi on saanud presidendi solvamise kohtuasja.
Sur'is, Cizres ja mõnes teises linnas kehtib detsembrist ööpäevaringne liikumiskeeld, mis takistab kohalikel ka poes või arstil käimist. Demirtas peab seda kümnete ohvritega sõjakuriteoks.
---
Schulz: me ei ole föderaalriik, sundmeetodil kvoodisüsteemi rakendamine ei toimi.Euroopa Parlamendi president Martin Schulz tõdes usustluses ajalehele Financial Times, et Euroopa liit ei saa sundida riike kvoodisüsteemi alusel põgenikke vastu võtma, ja süsteem peaks olema paindlikum.
Schulzi hinnangul see meetod lihtsalt ei toimi, mistõttu on vaja uusi lahendusi. "Me ei saa kedagi käskida, meil tuleb veenda," toonitas ta.
"Meil tuleb vähendada seda vastasseisu tunnet," märkis Euroopa Parlamendi president. "Ma teatud määral mõistan neid riike, mis ütlevad, et me tegime vigu, et sakslased tegid vigu. Aga me ei tohi lubada, et põgenikud maksavad meie debati pärast säärast hinda.»
Ta tunnistas ka, et praegune olukord tõestab, et Euroopa Liit ei ole riik. "Me oleme suveräänsete riikide liit ja kui mõni riik ütleb, et teoreetiliselt ma pean reeglitest kinni pidama, aga praktikas ma seda ei tee, siis on vaid üks võimalus ja see on neid veenda," tõdes ta.
Paistab, et terve mõistus on võitnud.
---
Pooleldi teemasse, sest hetkel aktuaalsed näited kavandatavatest referendumitest on seotud põgenike probleemiga.
Krister Paris: Seadused referendumile? tänan, ei!Euroopat mööda kolistav referendumitont jõuab Eestinigi. E-valitsus meil on, miks siis mitte ka e-seadusandlus?
Piltlikult öeldes: miks peaks kodaniku ja seaduse vahel seisma veel keegi? Ettepanek referendumile ja rahva käest küsimegi!
Nädal tagasi näitasid Šveitsi valijad otsedemokraatia ilu. Tugeva ülekaaluga ja peaaegu rekordilise osalusega referendumil lükkasid nad tagasi parempopulistliku Šveitsi Rahvapartei ettepaneku, mis oleks veelgi karmistanud kuri- ja väärtegusid sooritanud võõramaalaste maalt väljasaatmist (pidanuks piisama ka kahest kiiruseületamisest aastas).
Tavaliselt nii ei lähe. Referendum – ja eriti sellel esitatud küsimus – mängib populistlikel instinktidel. Sageli madalaimal ühisnimetajal.
Näiteks teatas Ungari autokraadist peaminister Viktor Orbán äsja, et plaanib ilmselt sel suvel korraldada hääletuse Euroopa pagulaskvootide üle. Arusaadavalt eeldades, et pigem kaldub rahvas neid tagasi lükkama. Aga tema, peaminister, juhib teed ja lõikab rahvahääletuse populaarsusvilju.
Ungaris, muuseas, on kehtima pandud üks vaieldav piirang, mis kõigil hambus, aga millest lahti ka ei saa. Eestis vaieldakse alkoholi üle. Seal on aga poed pühapäeviti üldse kinni pandud. Argumente võib olla nii- ja naasuguseid, ent arusaadavalt on poodide sulgemine väga paljudele üsnagi vastukarva. Juhtus aga nii, et kui opositsiooniliste sotsialistide poliitik Nyakó István möödunud kuul valimiskomisjoni suundus, et ka see küsimus rahvahääletusele panna, tõkestasid ta tee tursked sellid. Jutuajamine venis pikale ja paberid tähtajaks kohale ei jõudnudki. Kes need kaagid olid, ei tea. Kuid rahvahääletus, mille peaminister võinuks kaotada, tuleb hoopis teisel kujul, võimumeelsete esitatud umbmäärase teemapüstitusega.
Võimu haaranud isakestele meeldivad eneste määratud küsimuste ja vastustega referendumid väga.
Milleks korraldada valimised, kus tulevad teised kandidaadid? Parem küsime rahvalt nii nagu vaja, vastust ette andes: ega te pole vastu, et kodanik see-ja-see teid veel edasi valitsema jääb („jah, me pole vastu” vs. „ei, me pole vastu” kõlab levinud nali)? Ühe harukordse erandina vedas see vaist alt 1988. aastal Augusto Pinochetti. Nii kindel oli ta, et inimesed ütlevad diktatuuri jätkumisele „jah”, et ei näinud isegi vaeva õigete tulemuste kindlustamisega – ja kaotas.
Kesk-Aasia stiilis
Suured referendumifännid on ka Kesk-Aasia riigimehed, kes on lasknud end „eluaegseteks presidentideks” kuulutada. Või mis siin nii kaugetest maadest rääkida: Valgevene president Aljaksandr Lukašenka kasutas samuti ära hetkelist populaarsust ja muutis rahvahääletusel võimude tasakaalu nii, et nüüd pole kahtlusi tõstatada enam lubatud. Vaevalt et enamik rahvast 1995. aasta poliitilise kirjaoskuse tasemel mõistis, mille poolt nad tegelikult hääletavad.
Teinekord on referendumil vaja aga saada „heakskiit” vallutusplaanidele. Pikka aega oli läänemaailma levinuim näide Austria ja 1938. aasta referendum, kus tervitati anšlussi (mäletate küll, suure „Ja” vastu väike „Nein”). Nüüd andsid „kaasmaalased” Krimmis roheliste mehikeste hella pilgu all heakskiidu, et ühineda emakese Venemaaga. Veidigi tugevamates demokraatiates ei pruugi sellised trikid läbi minna. Seal on probleem teine. Referendumid tähendavad marginaalsetele gruppidele võimalust pidevat peavalu valmistada. Eesmärki ei pea seejuures olemagi.
Võtame näiteks Ukraina, keda ootab ees täiesti ebaõiglane löök allapoole vööd. Kiievis hääletasid inimesed barrikaadidel (olgem ausad, pole just kuigi demokraatlik võimu kehtestamise viis) laias laastus euroopaliku kursi poolt. Sai ju Viktor Janukovõtši vastaste meeleavalduste ajendiks presidendi otsus jätta allkirjastamata assotsiatsioonileping euroliiduga. Aga nüüd on sama paber hambus Hollandi euroskeptikutel, kes on paljuski juba jõustunud leppe lasknud viia referendumile! Riigis, mida seob Ukraina kriisiga vaid üks allatulistatud lennuk…
Teate, palju on lepingus lehekülgi? Üle 2000. Võin kihla vedada, et valijaid, kes on selle läbi lugenud, ei tule ligilähedaseltki sama palju. Ent kui hästi müüa, euroskeptilisse kastmesse valada ja loota, et valitsuselt sama võimsat kampaaniat Hollandi jaoks pigem marginaalsel teemal ei tule, võib koguni võitu loota. Mis sest, et otsus pole siduv.
Mõtleme: mida otsustanuks Eesti, kui pidanuksime rahvahääletusel heaks kiitma Horvaatia liitumise Euroopa Liiduga? Valitsus võtnuks seda ilmselt meid vähe puudutava küsimusena ja jõulist kampaaniat poleks tehtud. Aga kui veendunud euroskeptikud oleksid maalinud võikaid pilte sõjakurjategijatest (kes jäid 1990-ndatesse) ja vaestest muidusööjatest (meil on SKT inimese kohta tõesti neljandiku võrra suurem) – kuidas kulgenuks hääletus? Pole vaja mainidagi, et ka Horvaatia liitumislepingu on läbi lugenud kõige rohkem paar eestlast, kes eurostruktuurides töötavad…
Positiivse poole pealt võivad referendumid toimida selles, et valideerivad rahva enamuse väga selget tahet. Nii toimus palju iseseisvushääletusi endise Nõukogude Liidu varemetel. Ja pärast veel ühed, et põhiseadused heaks kiita. Ja veel hiljem, et Euroopa Liitu astuda. Aga sama palju võib tuua üsna jubedaid tulemusi. Paneme kõrvale (juhusliku valikuna) iseseisvusreferendumid Transnistrias (1991) ning Bosnias ja Hertsegoviinas (1992) või ka autonoomiareferendumi Ida-Virumaal (1993). Esimesed kaks viisid kodusõjani, kolmas õnneks mitte.
Kiirkorras tagasi tänapäeva. On üks institutsioon, mis kardab referendumeid nagu tuld – Euroopa Liit. Selleni välja, et aluslepingutest otsitakse üles viimanegi komakoht, mis võimaldaks uusi samme rahvahääletusele mitte saata.
Muidugi tundub see ebademokraatlikuna. Ent tasub mõelda, kas suudab üldse rahvas otsustada keerukate nüansside üle, mis on kokku lepitud mitmekümne liikmesriigi valusate kompromisside kaudu. Kas tohikski? Piisab kokkuvõttes pisiasjadest: ilm on halb, ajutine koondamislaine teeb tuju pahaks, noor peaminister kannab liiga siniseid sokke ja trendikat puukella – ning viha kohaliku võimu vastu torpedeerib tervet liitu. Mille poolest see ebaratsionaalsuse väljendus õiglane on? Nojah, eks ole pooldajatel alati taskust võtta Šveitsi nuga. Šveits pakubki eeskuju. Ent sealgi suutsid valijad teha täieliku prohmaka, kui langetasid eelmisel aastal otsuse, mis piiras ühendusest sisse rändamist ja läks niiviisi vastuollu Euroopa Liiduga sõlmitud lepingutega. Valijate enamus ei mõelnud ilmselt kordagi, milliseid vastusamme see kaasa toob. Või et tänapäeva seotud maailmas pole ühegi maatüki valdaja suveräänsus piiramatu.
Ent nagu kommunismitont, jõuab otsedemokraatia viimaks meie kõigini. Tegemist saab olema ühesuunalise teega: nii nagu ei kannata võimu äravõtmist institutsioonid, pole ilmselt ka kord referendumipisikut tundnud rahvas enam kunagi valmis kättevõidetust loobuma. Kui tahes otsedemokraatia ka poleks.
Hüpe Šveitsi seadusandlike referendumite juurest Kesk-Aasia diktaatorite "volituste pikendamise" juurde on küll mõnus demagoogia. Austria ja Krimmi "referendumid" olid sama palju referendumid kui NSVL aja "valimised" olid valimised - miks ta siis ei ütle juba ka valimistele "tänan, ei"?
Samamoodi on mõttetu retooriline küsimus Horvaatia EL-i astumise kohta, kuna PS keelab panna rahvahääletusele välislepinguid. Nagu iga seadusandlik protsess, piirab ka rahvahääletusi põhiseaduslik kord. Või vähemalt peaks piirama - vastupidine näide, milles korraldati niiöelda referendum PS muutmiseks viisil, mida PS ette ei näe, on kahjuks ka Eestist olemas 2003. aasta EL-iga liitumise rahvaküsitluse näol.
Sellest hoolimata ei ole seadusevastane kuritarvitus argument, sest enam-vähem kõiki asju annab seadusevastaselt kuritarvitada. Vasakpoolse maailmavaatega ajakirjanik lihtsalt kardab rahva arvamust.
