6. märts 2016 18:12
Taavi Minnik, arvamustoimetaja
Olukord Lähis-Idas on viimastel kuudel olnud äärmiselt muutlik ja pingeline. Süüria kodusõjas ning sealse piirkonna olulisemate riikide suhetes toimuvast räägib intervjuus Postimehele Idapartnerluse Instituudi president Avraam Šmulevitš.
-Kas võib öelda, et Süüria kodusõjas on selle aasta algul toimunud pööre Assadi-Venemaa-Iraani-Hezbollah’ kasuks?
Seni mingist pöördest rääkida ei saa. Venemaa alustas oma sõjalist operatsiooni Süürias möödunud aasta 30. septembril, kui ülestõusnud olid juba kaheksa kilomeetri kaugusel Assadi paleest. Esimesed kolm kuud olid Assadi ümber koondunud koalitsioonile edutud. Nad üritasid pealetungi Süüria ülestõusnute vastu, kuid see ebaõnnestus, Iraani ja Venemaa väed kandsid kaotusi.
Selle aasta algul alustasid nad teist pealetungi, mis on olnud edukam, kuid mingist olulisest muutusest jõudude tasakaalus on vara rääkida. Nad jõudsid pealetungi käigus Süüria suurima linna Aleppo eeslinnadesse, kuid linna ära võtta on osutunud raskeks ülesandeks. Erinevalt Ameerika Ühendriikidest on Venemaal vähe nüüdisaegseid täppisrelvi, mis suudaksid tabada ainult sihtmärki, seepärast on Vene õhujõud kasutanud nn vaippommitamist. See on toonud kaasa suured kaotused tsiviilelanikkonna hulgas.
Kui rääkida mingist pöördest Süüria sõjas, siis tuleb mainida seda, et ameeriklastel on õnnestunud sihipäraselt likvideerida Islamiriigi juhte ning see on tekitanud kõnealusele organisatsioonile suurt kahju. Vene väed sellisteks operatsioonideks võimelised ei ole, nad on saavutanud taktikalist edu, kuid pöördest või strateegilisest edust, mis sõjalise konflikti käiku mõjutaksid, rääkida ei saa.
-Kuidas suhtuda Süüria vaherahusse?
See on Venemaa diplomaatia suur võit. Selle asemel, et käsitleda Putinit agressorina, kes mahitab rahulike elanike massimõrva ja tegutseb avalikult jõudude vastu, keda toetavad Ühendriigid, tunnistasid lääneriigid ta üheks rahuläbirääkimiste osaliseks. Edu diplomaatilisel rindel kasutavad venelased Bashar al-Assadi positsioonide tugevdamiseks. Selge, et Assadi eesmärk pole rahu, vaid võimu säilitamine kõigi olemasolevate vahenditega.
Kokkuvõtvalt: Süüria vaherahu on olnud Venemaa välispoliitiline võit ja Ühendriikide kaotus.
-Miks ikkagi annab Obama administratsioon võimaluse domineerida nõrgemal, kuid jultunumal ja agressiivsemal vastasel?
Vladimir Putin teab hästi, kellega tal tegemist on. Seda võib võrrelda mõneti Teise maailmasõja eelsete aastatega, kui Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain andis Adolf Hitlerile võimaluse domineerida.
Barack Obama on välispoliitilises mõttes väga nõrk president, tema tähelepanu on olnud sisepoliitilistel küsimustel. Ameerika välispoliitikas on tema ajal puudunud igasugune järjepidevus ning oma ametiaja lõpul on ta juba kartnud kahjustada Demokraatliku Partei positsioone 2016. aasta presidendivalimistel, seetõttu ka hoidunud igasugustest konfliktidest. Teised riigid on seda ära kasutanud.
See on minu isiklik arvamus: välispoliitilistes küsimustes on Obama olnud Ühendriikide ajaloo nõrgim president. Ta on selle tiitli teiselt demokraadilt, Jimmy Carterilt üle võtnud. Demokraadid on läbi ajaloo väliseid ohtusid alahinnanud; kui nad on põrkunud mõne diktatuuriga, siis on nad mõõtnud neid režiime oma standardite järgi, eeldades, et need on täpselt samasugused inimesed nagu nemad ise, ning pole nendest lähtuvat ohtu tunnistanud.
Ameerika ei loe Venemaad endale sõjaliseks ohuks. Ühendriigid on suur riik ja isegi kui Euroopat poleks või see satuks kunagi sõjalise okupatsiooni alla, eksisteeriks Ameerika rahumeeli edasi. Ameerika Ühendriikidele on iseloomulik teatav ükskõiksus teiste riikide probleemide suhtes. Ning Putin kasutab seda lihtsalt ära.
-Kas vastab tõele, et Iisrael on olukorra Süürias põhjalikult ümber hinnanud ning loeb Assadi-Venemaa-Iraani triumviraati suuremaks julgeoluohuks kui Islamiriiki?
Ma olen alati lugenud peamiseks ohuks Iisraelile šiiitide koalitsiooni ja Venemaa ekspansiooni. Iisraeli meedias viimasel ajal ilmunud autoriteetsete sõjaväelaste ja poliitikute avalduste põhjal võib järeldada, et selline pööre on tõepoolest aset leidnud. Iisraeli juhtkond on jõudnud järeldusele, et Islamiriigist lähtuv oht on tunduvalt väiksem kui see, mis lähtub Assadi režiimi stabiliseerumisest ning Iraani-Hezbollah’-Hamasi ühtse koalitsiooni tekkimisest.
Süüria sõda on asetanud sunniitliku Hamasi ebamugavasse olukorda, kuna varem on saadud laialdast abi nii Iraanilt kui ka Assadilt. Süüria sõda on need suhted rikkunud, kuid Iraan pakkus hiljuti Hamasile rahalise toetuse taastamist vastutasuks toetusele vastasseisus Saudi Araabiaga. Hamas väidetavalt keeldus, kuid teada on, et huvi suhete parandamiseks on mõlemapoolne.
-Kui reaalne on Türgi ja Saudi Araabia sekkumine Süüria konflikti?
Vägagi tõenäoline, märgid selle kohta on. On juba tulnud teateid, et Türgi armee on ületanud Süüria piiri ja tulistavad Süüria territooriumil olevaid kurde suurtükkidest. Ka Saudi Araabia on teatanud oma valmisolekust saata Süüriasse maavägesid.
Nädal tagasi leidsid aset mastaapsed sunniitlike riikide ühisõppused, millest võttis osa 20 riiki: peale Bahreini, Katari, Ühendemiraatide, Saudi Araabia, Türgi ja Egiptuse ka hulk Aafrika riike ja Malaisia. Iraan on korduvalt teatanud, et kui saudid oma väed Süüriasse viivad, siis saadavad ka nemad sinna oma regulaarväed, ning täiemastaabiliseks interventsiooniks valmistunud. Nii või teisiti on situatsioon äärmiselt halb ja suure sõja piiril. Sõda on lähedal, praegune olukord meenutab kahjuks väga paljus olukorda Balkani poolsaarel saja aasta eest.
-Venemaa liidrid, näiteks peaminister Dmitri Medvedev, on ähvardanud maailmasõjaga. Kui suur on globaalse konflikti tõenäosus?
Paraku on see oht olemas. Kui Venemaa liidrid tõsiselt räägivad, et on valmis alustama maailmasõda ja kasutama tuumarelva, siis ei ole põhjust selles kahelda.
Loomulikult on võimalikud ettearvamatud situatsioonid ja arengud. Putin on end juba näidanud ebakompetentse poliitikuna. Tema sensatsiooniline avaldus, et ta ei tea, kes on türkmeenid, demonstreerib väga elavalt seda, et inimene, kes on allkirjastanud käsu viia väed teise teise riiki, ei kujuta endale absoluutselt ette, kuhu ta need saatis! Venemaa juhtkond ei mõista mängu, mida ta Lähis-Idas mängib, ning selline ebakompetentsus vaid suurendab sõjariski.
Põhimõtteliselt liigub Venemaa impeeriumi taastamise kursil. Putin, see on täielikult Vene president, kelle püüdlusi venemaalaste absoluutne enamik toetab. Juhul kui Putin peaks kunagi tõesti suure sõja valla päästma, saab Venemaale paratamatult osaks kaotus, nagu kunagi sakslastele või jaapanlastele, ning see oleks venelastele võimalus vabaneda imperialistlikust sündroomist. Kui Putin jääb võimule, siis ei kao unistus impeeriumist kuhugi, seda üritab ta realiseerida teiste meetoditega kui otsene sõjaline vastasseis läänega, eelkõige eriteenistuste tööga, propaganda ja diplomaatiaga. Teil Eestis ei maksa seda unustada.