Euroopa Liitu saabunud pagulaskoorma jagamise mehhanismid ei tohiks olla riikidele kohustuslikud, ütles europarlamendi suurima fraktsiooni, konservatiivseid erakondi ühendava Euroopa Rahvaerakonna (EPP) esimees Manfred Weber intervjuus Postimehele.
- Milliseid tulemusi teie sellenädalaselt ELi-Türgi tippkohtumiselt ootate?
See oli esimene kord, kui liidunõukogu toimus koos türklastega. Kuigi midagi pole veel lõplikult kinnitatud, jääb mulje, et on olemas ühine arusaam, kuidas saame seda probleemi lahendada.
Selles on kaks osa. Üks on see, et me peame – ma ütlen selle selgelt välja – blokeerima piiri. Ehk tegema selgeks, et kõik need inimesed, kes tulevad inimsmugeldajate vahendusel Kreekasse, saadetakse otsekohe tagasi Türki. Et peatada smugeldajate äri. Teine asi on see, et Euroopa peab aitama türklastel migratsiooni väljakutsega toime tulla. Me peame leidma aluse, kuidas inimesi legaalselt Euroopasse tuua.
- Juba oktoobris leppisid EL ja Türgi kokku ühises rände tegevuskavas. Paljude vaatlejate hinnangul pole pärast seda aga asi edenenud – migrandid tulevad edasi Euroopasse.
Sarnaselt eurokriisiga ei lahenda üks üksik sündmus, üks liidunõukogu, kogu probleemi. Euroopa on 28 iseseisvat riiki, meil on valitsused, meil on kohalik poliitika, siin europarlamendis ja liidunõukogus kohtume selleks, et leida ühiseid lahendusi. Asjad liiguvad järk-järgult.
Möödunud kuule mõeldes ütleksin, et näeme türklastelt reaalseid tegusid – näiteks süürlaste tööturule lubamine, viisanõude kehtestamine marokolastele ja iraaklastele ning kolmandatest riikidest tulevatele süürlastele jne. Ehk nad on juba kasutusele võtnud olulisi meetmeid. Me tegime algust NATO missiooniga [Egeuse merel, eesmärgiga toimetada kõik Türgi rannikult Kreeka poole teele asuvad migrandid tagasi Türki].
Kogu Euroopa masinavärk on selle probleemi lahendamiseks nüüd tööle pandud. Meil läheb vaja pisut eneseusku, et suudame lõpuks sellega hakkama saada. Viimase kuu jooksul saavutasime palju ja nüüd astusime järgmise suure sammu. Kui kokkulepe türklastega töötaks, oleks see suur samm – see purustaks inimsmugeldajate ärimudeli.
- Üks sarnasus oktoobrikuise ja sellenädalase ELi-Türgi kohtumisega oli, et vahetult enne seda läksid Türgi võimud kodumaal suure meediaettevõtte vastu. Selles vallas ütlevad kriitikud, et EL on Türgi suhtes liiga vaikne, kui nende võimud võtavad üle lehetoimetusi jne.
Me oleme väga mures Türgi sisearengute pärast. Demokraatia ja õigusriigi väärtused on seal ohtu sattunud. Need arengud on väga-väga murettekitavad. Teisalt ei saa me koostööd teha ainult riikidega, kus on välja arenenud sama mudel nagu meil ELis, pressivabadusega jne.
Me peame tegema mõlemat: leidma lahendusi ühistele väljakutsetele – ja migratsioon on ühine väljakutse – ning teisalt avalikult kritiseerima seda, mida peab kritiseerima. Tuleval nädalal tuleb europarlamendis arutelu Türgi liitumise eduraporti teemadel ning EPP parteipere rõhutab, et kõik negatiivsed arengud tuleb selgelt ja avalikult lauale panna.
Me peame tegema mõlemat, kui ka inimestel pole seda kerge mõista. Peame nägema Türgi tervikpilti. Üks asi on kritiseerida meediavabaduse küsimuses, teisalt peame tunnistama, et nad on viimasel paaril aastal vastu võtnud 2,5 miljonit süüria pagulast ja kulutanud nende aitamiseks üheksa miljardit dollarit oma riigi raha.
Türgi on süürlastes osas teinud hulga rohkem kui paljud ELi liikmesriigid. Ning nii nagu nende asjade tegemine pole lihtne Euroopas, pole see lihtne ka Türgis. Kulutada Türgi maksumaksjate raha süürlastele. Nad tegid seda, see on positiivne, ja me peame türklasi selle eest tunnustama.
Peame otsekoheselt rääkima nii negatiivsetest kui positiivsetest asjadest. Sõnum [Türgi presidendile Recep Tayyip] Erdoğanile on selge: ta suurendab distantsi enda ja Euroopa vahel.
- Üks pool loost on Türgiga kokkulepete otsimine, teine juba saabunud pagulaste koorma jagamine ELi riikide vahel. Kuivõrd te näete edasiminekut selles vallas?
See on praegu üks võtmetähtsusega küsimusi, kas me suudame olla piisavalt solidaarsed. Üks esimesi küsimusi on, kas tegu on ELi või riikide väljakutsega? Minu jaoks on selge, et tegu on ELi väljakutsega, sest kui me sellele Euroopa tasemel vastust ei leia, satuvad ohtu paljud asjad, eriti Schengeni lepe.
Kõigile meeldib Schengeni idee elada avatud Euroopas ja vabalt ringi reisida. Inimesed peaksid aru saama, et kui me ei leia migratsiooniküsimusele Euroopas lahendust, võime hävitada Schengeni. Ma palun kõigil sellest seosest aru saada – me ei saa neid kaht asja eristada.
EPP jaoks on selles esimene samm piiride tugevdamine. Isegi kui see tekitab negatiivset mainet ja pilte, peame piiril olema sirgjoonelised. Piiril peame ütlema «ei» illegaalidele. Tõenäoliselt pole nad selle «ei» üle õnnelikud, aga me peame olema karmid ja selgesõnalised. Piir peab olema kaitstud, isegi kui selleks läheb vaja jõudu. Esimese asjana peame ELi kodanikele tagama, et suudame kontrollida oma piire. See on alguspunkt.
Seejärel peame rääkima koorma jagamise mehhanismidest, mis ei tohiks olla kohustuslikud. Ma kutsuksin kõiki riike mõtlema, kuidas me suudame korraldada erinevate vahenditega solidaarsust. Alguspunktiks oleks see, et me ei väldiks arutelu solidaarsuse teemadel. Palun pange lauale oma idee selle kohta, kuidas solidaarsus peaks välja nägema.
Ühe, kahe või kümne aasta pärast võib igaüks sattuda migratsioonisurve alla. Ma loodan, et Valgevenes või Ukrainas ei teki veel suuremaid probleeme, mis sunniks suuremat hulka inimesi migreeruma. Või ka ei hakkaks Venemaa kaudu süürlasi tulema. Aga keegi ei tohiks arvata, et teda mingid probleemid ei ähvarda.
Minu koduriik Saksamaa arvas ka varem, et meil probleeme pole – see on itaallaste ja kreeklaste probleem, mis meid ei puuduta. See arvamus osutus ekslikuks. Samamoodi võib tulevikus teistel riikidel probleeme tekkida. Sestap leidkem ühine idee.
Ma kordan, et ma ei taha kedagi sundida, aga kõik võiksid panustada positiivsesse debatti, kuidas riigid saaksid sellele väljakutsele vastata.
- Näete te riikide vastustes ka praegu midagi positiivset?
Jah. Mitte avalikult, sest see arutelu on praegusel hetkel väga üle kuumenenud, kuid kui räägime kolleegidega sisulistest küsimustest, siis kõik mõistavad, et kui tahame Schengenit päästa, peavad kõik Euroopa lahendusse panustama.
- Kui suureks te hindate riski, et Schengen reaalselt kokku variseb või mõni riik – kõige sagedamini on selles mõttes vist mainitud Kreekat – sealt lahkuma sunnitakse?
Meil on piirikontroll Rootsi ja Taani vahel. Meil on piirikontroll Taani ja Saksamaa vahel. Meil on piirikontroll Saksamaa ja Austria vahel. Kui suur on juba Schengenile tehtud kahju? Kõigile on ilmselge, et juba on tehtud palju kahju.
Poliitikud ei saa läheneda ainult populistlikult. Nad on valitud juhtima. Kui varasemate aegade poliitilised juhid oleksid jälginud vaid avalikku arvamust, siis me ei elaks tänases ELis.
Mina olen pärit Baierimaalt, millel on piir Tšehhiga. Kui minu piirkonna inimestelt oleks omal ajal küsitud, kas nad toetavad Tšehhiga piiri avamist, olnuks tulemus üsna selge: nad öelnuks, et on liiga vara, võib-olla 20 või 30 aasta pärast. Aga poliitikud tegid selle ära ning nüüd inimesed näevad, et pole sündinud suurt kahju, me elame avatud ELis – on tore reisida piirikontrollita Tšehhisse, meile on kasulik minna mõnikord sinna odavamasse supermarketisse. Nüüd inimesed näevad, et see oli hea otsus.
Küsimus on juhtimises, selles, et poliitikud juhiksid, mitte ei keskenduks arvamusküsitlustele.
- Konservatiivse poliitikuna te ilmselt tunnetate samas ka seda, et kui teie hoidute populismist ja teete ebapopulaarseid otsuseid, hakkavad kuklasse hingama paremäärmuslased, kes mõnikord nimetavad end isegi konservatiivideks, kui nad seda ka sisuliselt pole?
Populistid ja äärmuslased on Euroopa demokraatlikele parteidele väljakutseks. Aga kui keegi üritab kopeerida populistlikke parteisid, siis muudab ta populistlikud parteid veel suuremaks, sest inimesed hääletavad originaali, mitte koopia poolt.
Sestap peavad demokraadid ja EPP veenma inimesi, et meie lähenemine on hea ja me oleme realistlikud – tõenäoliselt mitte ideaalselt populaarsed, kuid realistlikud. Inimesed ei ole lollid. Nad teavad, mida tuleb teha, aga nad vajavad juhtimist, kedagi, kes seisaks nende ees ja selgitaks, mida praegu vaja läheb.
Praegusel hetkel napib üle Euroopa juhtimist.
- Teie liidukantsler Angela Merkel tundub juhtivat, aga samas loeme me erimeelsustest Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) sees ning CDU ja tema Baierimaa sõsara Kristlik-Sotsiaalse Liidu (CSU) vahel. Kui suured teie siseprobleemid tegelikult on?
Euroopa lahenduse küsimuses toetame täielikult Angela Merkelit. Praegu on küsimus arvudes, sest Saksamaad mõjutas migratsioon viimastel kuudel kõige rohkem. Minu kodupiirkond Baierimaa oli uks Saksamaale, me lõime positiivseid muljeid Saksamaast. Müncheni raudteejaam andis positiivse sõnumi, et Saksamaa on tervitav piirkond, et meil pole mingit probleemi inimeste vastuvõtmisega.
Meil CSUs pole mingit probleemi humanitaarselt panustada, kuid igal asjal on omad piirid. See on midagi, kus peame tasakaalu leidma. Aga Euroopa tasemel. Piiride sulgemine ebaseadusliku rände peatamiseks, inimsmugeldajate peatamiseks – see on karm teema, millega peame tegelema. Negatiivne asi, mida me peame tegema.
Teiselt poolt peame looma õigusliku baasi raskustes olevate inimeste aitamiseks. Räägime konkreetsetest inimestest, põgenevatest pagulastest, kelle pilte te näete oma telekanalitelt, mitte abstraktsetest pagulastest. Nende küsimuses peame midagi tegema. Vaja läheb esiteks raha – nende piirkondade pagulaslaagrite jaoks, teisalt aga seda, et me avaks oma piirid – pisut – selgelt piiratud arvule ja selgete reeglitega, keda eelistatakse.
Isegi Kanada pakub 40 000 süüria pagulasele kohta. Kui Süüriast kaugel asuv Kanada seda teeb, siis meie peame ka oma osa ära tegema.
- Kanada saab valida, kuid Euroopasse tulevad kõik, kes tulevad.
Ma tahaksin kopeerida Kanada lähenemist. Seada selged kriteeriumid. Siis läheme meie süürlaste laagritesse Türgis, Jordaanias ja Liibanonis, ELina. Ja siis kutsume inimesi, kontrollides kõigepealt nende tausta, ega nad ole kurjategijad ega terroristid, millised oskused neil on, ning selle alusel kutsume neid Euroopasse. Paika pandud arvu järgi ja mitte rohkem. Ning peatame illegaalse migratsiooni.
Me suudaksime sellega hakkama saada, üle Euroopa oldaks sellise lähenemise poolt. Inimestel oleks garantii, et seal on vaid Aleppo pagulased või mõni teine väga konkreetne grupp. Siis oleks avatust üle Euroopa. Võrreldes teistega oleme rikas kontinent. Me peame panustama.
- Kui palju muutsid Kölni sündmused Saksamaa suhtumist? Kuidas selle kordumist vältida?
Neil kahtlemata oli mõju. Põhiline sõnum oli, et kui keegi soovib turvapaika ELis, peab ta austama meie seadusi, samuti meie traditsiooni ja kultuuri. Igaüks, kes ei austa meie kultuuri, eriti naiste suhtes lugupidavalt käitumise osas, peab lahkuma. Punkt. Me peame nad tagasi koju saatma.
Euroopa Rahvaerakond (EPP)
Euroopa paremtsentristlikke parteisid koondab üleeuroopaline parteipere, kuhu Eestist kuulub IRL.
Praegu on nende fraktsioon europarlamendi suurim. Nende käes on ka ELi liidunõukogu presidendi (Donald Tusk) ja Euroopa Komisjoni presidendi (Jean-Claude Juncker) koht.
EPP europarlamendi juht Manfred Weber ise kuulub Kristlik-Sotsiaalsesse Liitu (CSU), mis on Saksa liidukantsleri Angela Merkeli erakonna Kristlik-Demokraatlik Liit Baierimaa sõsarerakond.
Küsimus on siis nende põgenikes, kes on Saksamaal registreerunud, aga Rootsi edasi läinud.
