Simo Häyhä synniaastapäeval on hea meenutada, et selle mehe tegusid mäletatakse veel tänagi väga hästi. Häyhä elulooraamat on Soome KJ snaiprikursusel väga tungivalt soovitav lugemismaterjal, nagu ka äsja kaptenleitnantiks ylendatud Pauli Salo TA1 ja TA2 raamatud.
Brittide lasu artiklist ytleksid seda, et SASis teenivad vaieldamatult brittide parimad sodurid, kes oma teenistuse eripärade tottu ei kipu avalikult esinema ja jooksvaid operatsioone kommenteerima, seega on väga raske toestada, mis on tode ja mis linnalegend. Tegelikkus on aga selline, et ajakirjanikele ikka aeg-ajalt tilgutatakse infot SASi kohta, näiteks mitteametlikult mone korgema sojaväelase voi ametniku poolt, samasse kategooriasse kuulub ilmselt ka see uudis. Ehk siis sisuliselt 800 m kauguselt esimese lasuga pommivöö pihta 3 terroristi ja siis teise ja kolmanda lasuga veel 2 terroristi lisaks Allahi juurde. 800 m iseenesest laskekaugusena ei ole midagi mystilist, ilmselt kasutati 338 LM voi 50 BMG relva, sest 308 poolautomaadile oleks 800 m juba praktiliselt piirkaugus ja möödalask väga kerge tulema. Briti snaiprite täpsete laskude promomise taga on ka PsyOps, sellega antakse terroristidele sonum, et nad ei ole kusagil kaitstud ja ei saa ennast turvaliselt tunda. See on snaipritaktika tähtsaim idee aegade algusest - tulista 1 ja hirmuta 1000! Mis te arvate, mida tundsid tapetud terroristide kamraadid kui nad nägid, kuidas 3 meest korraga pauguga ribadeks lendasid ja siis veel 2 meest kuuli sai? Ilmselt roomasid värisedes eemale kollakaspruun haisev rada järgi Sellepärast ongi snaiprid madala intensiivsusega konfliktis nii tähtsad, et 3 padruni hinnaga e u 15 € eesti saavutati tulemus, mille jaoks oleks muidu pidanud vähemalt 1 täppispommi voi raketi kulutama, hinnaga kymneid tuhandeid €.
SASil tasub vahepeal ka avalikustada midagi enda saavutustest - siis on rohkem selle ridadesse tungijaid kelledest saab parimad valida karmide testidega.
SASi sõduridest jälle ainult väike osa on head snaiprid.
SASis on algusest peale olnud kombeks et minimaalne patrull on 4 voitlejat ja on esindatud vähemalt 4 eriala - side, pioneer, parameedik, snaiper. Seega voib väita, et veerand SASi operaatoritest on snaipri eriala omandanud. Syyrias on tavaliselt minimaalne iseseisvalt tegutsev patrull 8 voitlejat, peamiselt sellepärast, et ISISi otsa komistades oleks kaasas piisavalt kuulipildujaid vastase mahasurumiseks ja eemaldumiseks. Seega peaks igas patrullis olema vähemalt 2 pohikohaga snaiprit, voimalik et nendele lisaks veel paar inimest, kellele täpsuslaskmine on lisaeriala, SASis on kombeks 2-4 eriala igal operaatoril, et vajadusel yksteist aidata ja asendada.
Nõus, snaipri eriala omandanuid on nendes eriüksustes mehi küll - aga kui suur ports eriala omavist on head snaiprid ongi juba iseasi.
Kui tava sõduridest võib-olla 1% võiks olla head snaiprid, kas SASi sõduridest 10% saaks olla head snaiprid? Mõtleme, et eriala omavist osa on gausi reegli järgi halvad snaiprid, osa keskmised ning ainult väike ports head.
Ma juhiks siinkohal tähelepanu asjaolule, et veel mitte väga ammu oli standard-kaugus, millele kõik mehed õpetati täpselt laskma, 5-600 meetrit. Sellisel kaugusel inimesel pihta saamiseks ei pea olema eriomadusi ja imevõimeid. Piisab vastavast väljaõppeprogrammist.
The laws of physics is more what you'd call 'guidelines' than actual rules.
SASi siseelu kohta ei ole avaliku informatsiooni saada, kuid kindlasti on ka neil osa snaipreid kogenumad kui teised, kui kui paljud neist on väga head ja kui palju ainut head voi rahuldavad, ma ei oska oletada. Halbu spetsialiste seal pohimotteliselt olla ei saa, sest igasugu pooleteramehed soelub välja selektsioon ja baaskursus, sest erialakursustele saavad minna ainult SASi operaatorid. Madise tähelepanek jalaväelase praktilise laskekauguse olulisest vähenemisest on täpne. USMC jalaväelasi opetatakse tänase päevani tabama täisfiguuri 500 m kauguselt, samas kui USA maaväed piirduvad 300 m harjutustega. Samas on mulle teadmata, kui suure tabavusega arvestatakse jalaväelastele, ilmselt see number väga suur ei ole, kuid isegi 10% oleks väga hea tulemus.
Laskeoskus kui selline hakkas oluliselt alla käima I MS ajal, kui seniseid kaadriarmeesid hakati massiliselt värvatutega täiendama ja uued inimesed oli vaja kiiresti välja opetada ning lahingusse saata. Teiseks, seoses kuulipildujate ja kahurväe massilisema kasutamisega ei olnud jalaväelase laskeoskusel enam ka erilist moju lahingu tulemusele, enamik kaotusi tuli kildudest ja kuulipildujatest. Enam ei olnud aega keerulisemaid laskeharjutusi teha ja se oli ka motetu, kui suur osa rindevoitlejaid nagunii esimeses lahingus kildude ja kuulide poolt sandistati voi hukkusid. Sama kordus II MS ajal, kuigi rahuajal ikka yritati korralikumat väljaopet anda, oli ju vintpyssi sihikuline laskekaugus ligi 1 km ja häirivat tuld suudeti anda kuni 2 km kaugusele. Mulle meenub EKJ laskeopik 30ndatest, kus ilusasti sees derivatsiooni ja tuuleparanduse tabelid, mis oli oluline teada, kui oli soov kaugemalt pihta saada. Eriti hulluks läks asi seoses pystolkuulipildujate ja hiljem keskmise voimsusega padrunitega ryndevintide massilise kasutuselevotmisega, nendest esimeste praktiline laskekaugus ei yletanud 150 ja teistel 300 meetrit, nii et viimased 50 a ongi 300+ m tabamine kuulipildujate ja snaiprite teemaks.
Madis22 kirjutas:Ma juhiks siinkohal tähelepanu asjaolule, et veel mitte väga ammu oli standard-kaugus, millele kõik mehed õpetati täpselt laskma, 5-600 meetrit. Sellisel kaugusel inimesel pihta saamiseks ei pea olema eriomadusi ja imevõimeid. Piisab vastavast väljaõppeprogrammist.
Ilma hea optilise sihikuta 500-600 m on ikka väga pikk maa olgu väljaõppeprogramm kui hea iganes.
.308, hea optilise sihikuga poltlukuga püss ja hea väljaõppeprogramm annab võimaluse saavutada see 500-600 m. Poolautomaatrelv, teeb selle saavutamise kahtlaseks.
.338LM võimaldab 800m, rohkemki, aga mitte iga sõdur vajutamas päästikut. On vaja ka näiteks laserkaugusmõõtja ja hulgaliselt oskusi.
Siin on 2 täiesti erinevat lähenemist samale probleemile, neid ei ole hea omavahel segada. Madis räägib sellest, et koolituse ja laskeharjutusega on voimalik opetada jalaväelane nii täpselt laskma, et suudab näiteks 500 m kauguselt iga 10nda lasu sihtmärki tabada. Juhani räägib sellest, et koolitatud snaiper suudab korraliku optikaga sihtmärgi välja valida ja 9 lasku 10st tabada oma relvasysteemi praktilise laskekauguse piires. Sihtmärgi tuvastamiseks minimaalselt vajalik suurenduskordaja on sama suur kui kaugus sadades meetrites. Tavalise vintpyssiga ja ilma suurenduseta on raske näha kaugel olevat inimest, hea valgustuse ja tausta kontrasti korral on voimalik eristada ainult inimfiguuri, kuid kas tegemist on reamehe voi kindraliga ja kas lask tabas voi viskus inimene lihtsalt pikali, kui kuul meetri kauguselt mööda vilistas, seda ei ole voimalik öelda. Snaiper reeglina näeb läbi optika oma lasu tabamist. Vanasti käis kaugemale laskmine niimoodi, et ohvitser tuvastas palja silma voi binokliga vastase ja mootis kauguse ning yksusel kästi panna sihikule X kaugus ja lasta osutatud sihtmärgi pihta, jalaväelane ei pruukinud ise nähagi yhtegi vastast, vaid lihtsalt sihtis metsaserva sihikuga 500 m.
Eks kunagi oldi ka riigi teenistuses kauem, ehk siis oli olemas see ajaline ressurss, mille käigus süvendatud laskeväljaõpet pidada. Samas statistika näitab, et enamus lahingutegevust väljaspool Afgi on esimese 100-200 m piires. Seega on lskeväljaõpe täna nihkunud nn taktikalise laskmise peale - kiirem tuli, rohkem tina sihtmärki, tuli ja liikumine. Madis vst teab ka LaKo kavatsusi laskeväljaõppega seoses, ning selle äraliikumist lamades 100m harjutuse pealt.
Aga täpne laskmine ei ole tõesti mingi mustkunst, 500 m piires suudab pea iga laskuri laskma saada, kui sellele aega ja moona pühendada. Kaugele laskmise juures, ma mõtlen siin sedasama 500 m (jänkide mariinid harjutasid kuni 600 jardi, kui ei eksi, so ca 540 m) ei ole muidugi probleemiks mitte niivõrd lasketehnika, kui sihtmärgi tuvastamine. Ehk siis lasketehnikale eelnev osa. Näiteks telli juures ongi need kaks oskust kõige primaarsemad - näeb rohkemat, ja suudab ka sellele rahuldavalt pihta saada.
Mind on juba monda aega tosiselt morjendanud tänapäeval EKJ SEBAKis ja SAMEKis ehk lihtsamas keeles snaipri eriala baaskursusel ja snaipri eriala meeskonna kursusel koolitatav tegevus. Ma ei saa aru, miks sellist viisakalt väljendades Eesti oludesse sobimatut asja koolitatakse?
Lyhidalt on asi sellest, et Eesti snaipreid koolitatakse peamiselt tegutsema meeskonnana vaba jahi tingimustes, kuid selline taktika töötab ainult madala intensiivsusega konflikti korral voi siis, kui rindejooned on suhteliselt stabiilsed. Snaiprid sooritavad täisvarustuses kymnete kilomeetrite pikkuseid rännakuid ja iga missioon venib koos positsioonil veedetud ajaga 2-3 ööpäeva pikkuseks. Samas korgema yksusega side puudub, sest olemasolevad käsiraadioid lihtsalt ei voimalda sidet nii suurtele kaugustele.
Kursusel osalenud Kaitseliidu snaiprid on seda meelt, et koolitatakse peamiselt sedasama, mida Afgaanis brittide käest opiti ja seal ka tehti, suutmata aru saada, et see, mis töötas taliibide vastu, ei tööta Eesti Venemaa regulaarvägede vastu. Eestis tuleks hoopis rohkem rohku panna snaipri koostööle yksusega, sest lahingutegevuse esimeses faasis on oluline, et laskur suudaks tegutseda ja liikuda koos suurema yksusega, seega minimaalset varustust ja maksimaalselt liikuvust. Teoreetiliselt voiks ju peale olukorra stabiliseerumist rääkida vabast jahist vastase poolt kontrollitud alal, kuid ka seal tuleb piiri pidada. Tegelikult ei tohiks snaiprid mitte kunagi eemalduda oma suurema yksuse kaudtule ulatusest kaugemale, sest väiksel meeskonnal on maastikul ikka päris pupu, kui kohtutakse vastase patrulliga ja ei olegi kaudtuld vastase mahasurumiseks enne eemaldumist. Seega väidan, et EKJ snaiprikursus koolitab pohimotteliselt valesti ja tuleb kiiresti ära muuta, sest kui sellise väljaoppega snaipri meeskond läheks yksuse juurest paariks-kolmeks ööpäevaks eemale, siis ilmselt tagasi tulles oleks suurem yksus juba lahkunud tundmatus suunas, parimal juhul roteerunud teise sobraliku yksusega.
Teine suur probleem on struktuurid. Järjekindlalt tahetakse kompanii tase täpsuslaskuritest ilma jätta, et oleksid ainult jao snaiprid poolautomaatidega ja sealt edasi pataljoni meeskonnad magnumitega ja brigaadi meeskonnad pooletolliste relvadega. Selle tulemusena kipuvad kompaniiylemad oma jao snaipreid kasutama olukordade lahendamiseks, milleks voitlejatel puudub nii varustus kui ka väljaope. Oige oleks lisada 1 snaiprimeeskond 2 magnumi ja 2 täpsusautomaadiga kompanii tasemele ja neid vajadusel pataljoni juurest täiendada. Pooletollised relvad snaiprite käes on ka mingi staabimeeste märg uni, neid ronte fännavad reeglina inimesed, kes neid ise ei pea maastikul kaasas tassima. 338 LM AP ja API moonaga teeb enamiku pooletollisele planeeritud tööst ära ja kaalub ning maksab oluliselt vähem. Oluline on saada need magnumid igasse kompaniisse ja relvade peale termosihikud, mis on kyll väga kallid (1 km peale inimsese laskmiseks sobiv termosihik maksab suurusjärgus 15000 €), kuid ilma nendeta on pimedas voi läbi suitsu laskmine voimatu. Pooletolliseid snaiprirelvi yldvägedele ei ole yldse vajagi, need olid moes siis kui pohikaliiber oli 308, sest 50 BMG lasi oluliselt kaugemale, kuid praegu minnakse peamiselt magnumitele tagasi, sest keegi ei jaksa 50 BMG tassida selleks et suuta vajadusel lasta 2-300 m kaugemale.
Väljaope suundub jälle selle peale, et snaiper tegutseb yksinda. USA eriyksuslased on märganud, et snaipripaari kasutamise asemel on moistlikum kasutada 1 snaiprit voi 2 sama relvasysteemiga snaiprit koos. See voimaldab suuremat paindlikust. Selle peale peaks ka eestlased liikuma, et iga snaiper saab yksi hakkama ja vajadusel täiendatakse teise snaipriga.
Ega see vaba jaht, või klassikaline snaipri ülesanne - masinaga jalastumisalale (või koos mõne suurema üksusega mahajätmispunkti), sealt tipatapa opialale, positsioonile, täidad ülesande (pigem info kogumine kui laskmine), positsioonilt minema ja agasi omade juurde - põhiväljaõppeks üdini vale oleks. Kuskilt peab ju alustama, ja erialase baasoskuse nagu võiks sealt kätte saada. Selle pealt siis juba edasi, koostöö üksusega (jagu/rühm/...) erinevates tegevustes, mis sisaldavad valdavalt kiiret otsustust ja eesmärk on vastase tegevust maksimaalselt mõjutada, kas siis ise või suurema efektiga relvadele infot edastades. Ega TL ja SN ilmaasjata ole üks raskemaid jalaväe erialasid (nii väljaõppes kui nõudmistes võitlejale), ja kuna on kantud tugevast kergelajaväe mõtteviisist, ka oma loogikas pisut erinev nn tavalisest jalaväest.
Relvastusest rääkida, siis jao telliga on pilt selge, poolauto 7,62 kaliibriga täpsuspüss ja madala suurendusega variaabliga (eelistatud võiks olla 1-6, praegne 3-12x SB on minu arust telli jaoks liialt palju) ja soovituslikult püstol isikliku tagumendi kaitseks, kompenseerimaks praeguste relvade mõningast mahajäämust väga lähedastes olukordades, kasvõi new yorki tüüpi salvevahetuse jaoks. Samas, see tähendab ka siis vastavat väljaõpet, et kaasasolev nodi ei oleks ainult lisakaaluks.
SN meeskonnas oleks Eesti tingimustes mõistlik ühes paaris hoida 8,6mm polti, teises 7,62 poolautot, lisaks siis tavapärane muu relvastus, igati oleks ponks, kui oleks ka 40mm granaadiheitja kaasas (kasvõi endale suitsukatte loomiseks), aga eraldiseisva püstolina. Samas, jällegi samas, peab vaatama seda, et mobiilsuses seisnev kaitse väga kannatada ei saaks, ehk siis et SN meeskond ei oleks maastikul aeglaselt roomav kilpkonn, vaid suudaks liikuda sarnaselt luurele. Seega põhirelvas ei ole mõtet üle 8,6 mm poldiga minna, see kaalub enamjaolt sama palju, kui 7,62 poolauto, järgmised kaliibrid, cm ja peale, on juba üle kümnekilosed jurakad, ja sageli 15-20. See on raske asi kaasas tassida, nii relvas kui laskemoonas. Põhirelvale midagi kerget enesekaitseks juurde, ja võiks nagu piisata. Relvastuse juures on põhiküsimus eesmärgis, ehk mida tahetakse selle relvastusega saavutada, mis ülesandeid ja eesmärke täita. Võib öelda, et võimekus hävitada inimmärki kuni 1200 m piires (8,6 ja 12,7 mõlema jaoks), aga küsimus - milleks?
8,6 kasuks, võrreldes 7,62-ga räägib suurem kuuli energia ja võimekus vastase 4.klassi vestist päris kindla peale läbi võtta, eriti kui lasta AP-ga. Pane sellele relvale veel termo juurde, ning tegu on maksimumvõimekusel toimiva süsteemiga mistahes nähtavuses (päev, öö, suits jne). Või vähemalt 90% juhtude jaoks, mis võiks nagu igati hea olla. 7,62 poolauto on jällegi iselaadiv relv, suurema salve, suurema potentsiaalse tuletihedusega (muide, Uus Meremaa sõjavägi ostis alles endale L129 20-tollise rauaga ning valanguvõimekusega variandi) ning mõistliku enesekaitsevõimekusega (ehk, saab kasutada ka enda kaitseks, erinevalt poltlukust). Mõlemal plusse ja miinuseid, kahe peale kokku katavad enamiku ära.
Nüüd, paigutuse seisukohast on mitmeid valikuid ja tegevuse variante. No jao tell on jaos, ning kui kompül tahab neid vaese mehe snaipritena kasutada, siis toob see kaasa väljaõppelise küsimuse. Kompaniis oleks mõistlik hoida juba ühte SN meeskonda, kui mitte lausa jagu (võimaldab meeskondadel rotatsiooni korras 24/7 võimekust hoida), mis koos luureelemendiga oma tööd teeks. Relvastus? 8,6 võiks juba olla, üks meeskonna peale küll. Pataljonis? Jagu, rühm? Kasutada juba 8,6 koos kõigi kellade ja viledega, nii raskemate ülesannete kui SN-vastaseks tegevuseks?
Leo kirjutas:Tegelikult ei tohiks snaiprid mitte kunagi eemalduda oma suurema yksuse kaudtule ulatusest kaugemale, sest väiksel meeskonnal on maastikul ikka päris pupu, kui kohtutakse vastase patrulliga ja ei olegi kaudtuld vastase mahasurumiseks enne eemaldumist.
Üldiselt ma olen olnud Leo seisukohtadega nõus - aga selles asjas kahjuks ei saa olla.
Muidugi oleks kena kui snaiprid saaksid alati tellida kiiresti kaudtuld ja seda tellitud kaudtuld tuleks kohe nii et tolmab - aga see pole reaalsus.
Jalaväebrigaadi snaiprid võib-olla saaksid endale vahepeal sellist luksust lubada, aga ka need mitte alati. Kaitseliidu snaiprid aga praktiliselt mitte kunagi ei saa olla kindel kaudtulest enda toetuseks. Kaitseliidu sissid peavad nagu nii tegutsema sügaval vaenlase tagalas ja sinna mingit kaudtuld ei saa nagu nii tellida. Sissid muidugi kasutavad peamiselt miine oma kontaktivabas sõjas - aga snaiperi kasutamise võimalus peab ka olema.
Leo kirjutas:Samas korgema yksusega side puudub, sest olemasolevad käsiraadioid lihtsalt ei voimalda sidet nii suurtele kaugustele.
Jah, sidega on probleeme - ja saab olema ka tulevikus.
Aga sideprobleeme oleks võimalik vähendada kui oleks tahtmine. Tavaliste odavate raadiodega saaks küll sidet pidada lühikeste piiksudega andmesidel. Ka vaenlase tagalas. Lihtsalt peaks sobivatesse kohtadesse peitma automaatseid vahejaamu nii lühikeste vahetega, et raadiod on üks teisega levis. Kett saab olla kas või sadu kilomeetreid pikk ja side üldiselt toimib - kui saadetakse ainult lühisõnumeid ja mitte kogu aeg loba ajada. Snaiprimeeskonnal võiks raadiojaama lisaks olla tablet-arvuti.
Kahjuks aga Eestis investeeritakse meeletuid summasid väga kallitesse sõjaväe raadiojaamadesse ja tihtipeale sidet ikka pole.
Side on selline eriala, et on vaja teadmisi ja oskuseid - raha tuulde loopimisest pole kasu. Sama asi kui snaiprierialal - üüratult kallist relvast pole mingit kasu kui pole kõiki vajalikke teadmisi ja oskuseid.
Sidega on jah jätkuvalt KLis probleeme, olemasolevad käsiraadiod votavad linnas rauda täis betoonist majade vahel paar-kolmsada meetrit ja metsas natuke kaugemale, otseliini korral isegi mone kilomeetri kaugusele. Kuuldavasti on ka kallimaid ja peenemaid pataljoni ja kompanii raadioid hangitud, kuid sellest on väljas olevatele snaipritele väga abi, sest see kast on liiga kallis yksikule patrullile kaasa andmiseks ja liiga raske kaasa votmiseks. Eks mingil hetkel joutakse ka ryhma ja jaotaseme raadioteni, mis peaksid olema piisavalt väiksed tassimiseks ning voimsad yhenduse saamiseks. Side arendamine on yks EKJ kallimaid ja pikemaid arenguprojekte.
Kaudtule kasutamisest piilurite/snaiprite/luurajate katteks. Grupp saadetakse välja reeglina vastase oletatava tuleku suunas ja sinna on suunatud ka enamik yksuse tulejoudu. Siin tekibki voimalus tuletoetust anda, kui hätta jäädakse. Teiseks on kysimus ylesandes, mida grupp peaks tegema peale vastase nägemist? Kas ainult teatama nähtud yksuse asukoha, arvu ja tyybi, et ylem saaks ondsalt naeratades punase joonega tingmärgi kaardile kanda? Kui kaudtuli on samasse suunda keeratud, siis on voimalust ka tulistada, kui see moistlikuks osutub isegi juhul, kui oma meeskond ei olegi avastatud. Siis on voimalus vastast kahjustada ka. EKJ snaiprite koolitus on rohuga just jalaväeluurele ja siis tuleb alati moelda, mis edasi peale vastase avastamis? Pataljoni ja brigaadi tasemel on samad teemad? Kas ja kui palju kaudtuld suvatsetakse patrulli kaitseks broneerida, on juba kysimus, kus tuleb arvestada, mis on ylesanne, kui palju on kaudtuld kasutada ja mis järjekorras peaks sihtmärke laskma? Eesti olukorras, kus kaudtuld on ylimalt napilt, on täiesti selge, et brigaadi 155mm ei lase snaiprite kaitseks yhtegi myrsku, neid suuri pauke hoitakse suuremate hädade kustutamiseks, kyll on täiesti voimalik et kompanii 81 mm ja moned pataljoni 120 mm MPd on broneeritud luurajate katmiseks.
Lahingutegevuse korral Eestis tuleb endale selgeks teha snaiprite kasutamise pohimottelised erinevused konflikti eri faasides. Esimesed päevad ja nädalad on suur sebimine, kus yritatakse hambad ristis vastane pidama saada ja kaitsesse asuda. Siis on lahingutegevuse intensiivsus selline, et snaiprid ei joua mingeid pikemaid hiilimisi ja urgude uuristamisi ette votta, kogu aur läheb yksusega kaasajooksmisele ja toetamisele. Teises faasis, kui olukord on stabiliseerunud ja on tekkinud meie ja nende kontrolli all olevad alad, hakatakse igasugu luurajaid, diversante ja snaipreid vastase poole saata, seal on ka snaipritele voimalus vaba jahti harrastada niimoodi, et raadiovaikuses minnakse yle rindejoone ja X tunni pärast tullakse turva-alale tagasi. See on siis see klassikaline snaipritegevus. EKJ snaiprimeeskondade suurim häda on selles, et meeskonna lähikaitsevoimekus on kehvake ja tuleks vähemalt 1 KP koos meeskonnaga kaasa votta. Kolmandas faasis ehk vastase väljapeksmise ajal ei ole samuti aega hiilida ja kaevuda, vaid minnakse voimalikult agressiivselt peale ja snaiprid toetavad yksust, mille juures nad on.
Ukrainas avati NGU(Ukraina rahvuskaardi) koosseisus snaiprikool ja mehed said relvi juurde-kodumaised tooted https://youtu.be/nPzpOb6p4Bw
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Sellepärast ongi snaiprid madala intensiivsusega konfliktis nii tähtsad, et 3 padruni hinnaga e u 15 € eesti saavutati tulemus, mille jaoks oleks muidu pidanud vähemalt 1 täppispommi voi raketi kulutama, hinnaga kymneid tuhandeid €.
