Hellar Grabbi lühitutvustusest Kanadas väljaantud Pütsepa raamatu kohta(Lembit Pütsep. „Kõik mitmen ilmakaaren laiali. Mälestusi.“ 2. trükk. North Vancouver, Autor, 2005. 328 lk.)
Liigne uljaspäisus võis omandada patoloogilise varjundi, nagu legendaarse Ago Uibo puhul, kellest Pütsep minu teada trükisõnas esimest korda juttu teeb, aga kelle viguritest olen suusõnal imelugusid kuulnud, eelkõige temaga Bonni ülikoolis käinud Paul Reetsilt. Sõja lõpukuudel Saksamaal seigeldes esines Uibo Rüütliristi kandjana ning rist ise, univormis foto ristiga kaelas ja (võlts) tõend selle annetamise kohta olid tal ette näidata. Pärast sõda liikus ta ringi Eesti lennuväekapteni mundris, esines Võõrleegioni ohvitserina ja tegi muid tükke, kuni ta pandi vangi pärast kõrge inglise ametniku auto omastamist. Et vanglast pääseda, repatrieerus Uibo kodumaale Mihhailovi komitee kaudu kunagi 1950. aasta paiku.
Kas keegi omab mingit lisateavet selle mehe kohta?
Eestlasest aferist Ago Uibo- Rüütliristi kandja.
Eestlasest aferist Ago Uibo- Rüütliristi kandja.
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee
Et Lembit Pütsepa "Kõik mitmen ilmakaaren laiali: Mälestusi" (Vancouver: Lembit Pütsep, I tr 2004, II tr 2005) väga levind pole (II tr on Tallinnas Akadeemilises rmtk ja Tartus Lutsu välis-eesti osak, siis lk 223-224:
"Võibolla üheks huvitavamaks dii-piiks laagris oli Eesti Vabariigi lennuväevormi kandev, hea kujuga mees, kapteni aukraadis. Tema nimi oli Uibo, eesnime kahjuks ei mäleta. Uibo armastas seiklusi, sest ilma selleta oli tema elu liiga igav, nagu ta ise seletas. Ta viibis ajuti laagrist eemal. Ja siis ühel päeval ihnus ta uuesti nähtavale koos autoga, mille ta oli "organiseerinud" Hamburg'ist, pidi olema kõrgema sõjväevalitsuse tegelase limusiin. Nägin baraki taga, kus elas mu sõjakaaslane Pikk, kuidas Uibo "oma" autovärvi muutis. Tema autot hoidis korras iga parandustöökoda ja seda ilma tasuta, kuna Uibol oli ettenäidata saksa sõjaväevormis rüütliristiga (tegelikult raudrist) kaelas foto ja kes siis ei tahaks sarnast kangelast pisut aidata? Ta ei olnud halb mees, ta oli alati abivalmis. Mõnikord tõi ta kaasa lamba, keda ta oli tahtlikult auto alla ajanud ja jagas selle lasterikastele peredele. Sama toimis ta ka puuviljaga, mida ta kuidagi oskas välja tuua suletud puuviljakasvatus piirkonnast, mis oli määratud okupatsioonijõudude kasutamiseks.
Aegamööda koordus lahti Uibo minevik. Kas õige või vale, aga sellejärele oli allohvitser Uibo taganemisel Eestist organiseerinud kusagil vastupanu punaarmeele. Kui Uibo Saksamaal ohvitseride kogunemiskohta ilmus oli ta juba leitnandi pagunitega. Teda küll sarnasena keegi ei mäletanud, kuid arvati, et ehk on hilisem noorem aastakäik ja sellepärast tundmatu. Kõik oli kõige paremas korras, aga Uibo'l hakkas igav ja ta lõi sakslasest komandandi naisele külge. Asi tuli avalikuks, saksa komandant tegi juurdluse ja nii selguski, et tegemist oli isehakanud leitnandiga. Aga komandant oli suuremeelne ja jättis asja sinna paika, sest Uibo oli ju midagi ka korda saatnud ja tema leitnandi õlakud jäid alles.
Kui hakati põgenikke vastu võtma saksa ülikoolidesse, immatrikuleeris Uibo Bonni ülikooli usuteaduskonda ja teda nähti piibel kaenlas paar päeva ringi jalutavat. Kuid varsti peale seda esines ta juba ameerika sõjaväe majorina, siis jälle Võõrleegioni kaptenina ja viimati kirikuveini importöörina Prantsusmaalt, millega ta sisse kukkus, kuid ka sellest tuli ta puhtana välja. Lõpuks muutus jalgealune nii kuumaks, et Uibo pakkus Berliinis asuvale Mihhailovi staabile, kes tegeles repatreerimisega, oma teenistust. Sellest ajast saadik ei ole temast enam midagi kuulda, vist läks reis otse Siberisse. Aga kes teab, võibolla ka mitte?"
Grabbi lisab oma retsis asju, mida tekstist välja ei loe. Muide, Looming nr 3 on Harald Peep oma Mihhailovi-komitee tegemisi sirgeksseletamas.
"Võibolla üheks huvitavamaks dii-piiks laagris oli Eesti Vabariigi lennuväevormi kandev, hea kujuga mees, kapteni aukraadis. Tema nimi oli Uibo, eesnime kahjuks ei mäleta. Uibo armastas seiklusi, sest ilma selleta oli tema elu liiga igav, nagu ta ise seletas. Ta viibis ajuti laagrist eemal. Ja siis ühel päeval ihnus ta uuesti nähtavale koos autoga, mille ta oli "organiseerinud" Hamburg'ist, pidi olema kõrgema sõjväevalitsuse tegelase limusiin. Nägin baraki taga, kus elas mu sõjakaaslane Pikk, kuidas Uibo "oma" autovärvi muutis. Tema autot hoidis korras iga parandustöökoda ja seda ilma tasuta, kuna Uibol oli ettenäidata saksa sõjaväevormis rüütliristiga (tegelikult raudrist) kaelas foto ja kes siis ei tahaks sarnast kangelast pisut aidata? Ta ei olnud halb mees, ta oli alati abivalmis. Mõnikord tõi ta kaasa lamba, keda ta oli tahtlikult auto alla ajanud ja jagas selle lasterikastele peredele. Sama toimis ta ka puuviljaga, mida ta kuidagi oskas välja tuua suletud puuviljakasvatus piirkonnast, mis oli määratud okupatsioonijõudude kasutamiseks.
Aegamööda koordus lahti Uibo minevik. Kas õige või vale, aga sellejärele oli allohvitser Uibo taganemisel Eestist organiseerinud kusagil vastupanu punaarmeele. Kui Uibo Saksamaal ohvitseride kogunemiskohta ilmus oli ta juba leitnandi pagunitega. Teda küll sarnasena keegi ei mäletanud, kuid arvati, et ehk on hilisem noorem aastakäik ja sellepärast tundmatu. Kõik oli kõige paremas korras, aga Uibo'l hakkas igav ja ta lõi sakslasest komandandi naisele külge. Asi tuli avalikuks, saksa komandant tegi juurdluse ja nii selguski, et tegemist oli isehakanud leitnandiga. Aga komandant oli suuremeelne ja jättis asja sinna paika, sest Uibo oli ju midagi ka korda saatnud ja tema leitnandi õlakud jäid alles.
Kui hakati põgenikke vastu võtma saksa ülikoolidesse, immatrikuleeris Uibo Bonni ülikooli usuteaduskonda ja teda nähti piibel kaenlas paar päeva ringi jalutavat. Kuid varsti peale seda esines ta juba ameerika sõjaväe majorina, siis jälle Võõrleegioni kaptenina ja viimati kirikuveini importöörina Prantsusmaalt, millega ta sisse kukkus, kuid ka sellest tuli ta puhtana välja. Lõpuks muutus jalgealune nii kuumaks, et Uibo pakkus Berliinis asuvale Mihhailovi staabile, kes tegeles repatreerimisega, oma teenistust. Sellest ajast saadik ei ole temast enam midagi kuulda, vist läks reis otse Siberisse. Aga kes teab, võibolla ka mitte?"
Grabbi lisab oma retsis asju, mida tekstist välja ei loe. Muide, Looming nr 3 on Harald Peep oma Mihhailovi-komitee tegemisi sirgeksseletamas.
Igal juhul tundub, et on tegemist vägagi värvika kujuga ja oleks huvitav teada saada, kuidas tema elutee edasi läks.
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist