Sinimägede mälestusüritused

[propatria]

Jaapanlastel oli tõesti samasugust tüüpi padrunisalv. Kirjanduses nimetatakse seda tõepoolest: jäik lint-salv...
Selliseid salvesid oli mitut tüüpi.
Ainult, et Eestis pole neid jaapani päritolu salvesid kohanud.
Kõik leitud salved on olnud prantsuse päritolu - mõeldud 8 x 50,5 R (Lebel'i) padrunite jaoks, millised erinevad mõõtmetelt oluliselt jaapani laskemoonast.

ProPatria

[ktamm]

Ivalo:
Tänapäeval asuvad Sinimäed siiski nn. äärealal ja palju sinna eesti meelsus ulatub? Kohapealne hooldus piirdub võsa ja heinaniitmisega ka ehitatud mõned pingid. Minule jääb sealsetest paigust alati hüljatud ja nukker mulje. Või mida arvavad teised?

Kommentaar:.Mõni aeg tagasi purustati Vaivara vanal kalmistul samast võetud malmristiga kalmistumüürile kinnitatud langenud sõdurite ja muidu silmapistavtele isikute mälestusplaate.

[ktamm]

Sorry,ei oleks tahtnud tegelt nii mustalt seda näidata.Tegemist siiski üksiku kurva juhtumuiga,mis ei väljenda masside (ja eriti tegutsevate inimeste) meelsust ja suhtumist

[Shiim]

Palju on räägitud sellest, et peale lahinguid olid Sinimägedest järgi vaid purustatud okstega puutüved, keset tolmavat liiva-ja savivälja. Kas keegi oskab viidata ka mõnele fotole? - Oleks huvitav vaadata

[Martti]

Pirita-Kosel käidud ja pildid on sellised http://lypsik.nohik.net/gallery/punkrid4, kuna taskulabi patareid olid juba peaaegu tühjad ei hakanud kaugele sisse minema.

[FW Anton]

Palju on räägitud sellest, et peale lahinguid olid Sinimägedest järgi vaid purustatud okstega puutüved, keset tolmavat liiva-ja savivälja. Kas keegi oskab viidata ka mõnele fotole? - Oleks huvitav vaadata


Mul on kaks fotot Sinimägedest 1949. a. Autor: Helmut Eichen. Ühel ka saksa Panzer IV G vrakk. Terveid puid seal tõesti ei ole. Aga mine sinna kohalikule surnuaiale ja uuri puid ning hauariste, siis veendud ise mis seal toimus.

[Shiim]

Aga mine sinna kohalikule surnuaiale ja uuri puid ning hauariste, siis veendud ise mis seal toimus.

On käidud, on nähtud.
Aga loodus teeb siiski oma töö ja kaotab aegamööda jäljed.

[istorik]

Veel paar küsimust nende küngaste kohta:
1. Olen kuskilt lugenud, et Lastekodumägi tänapäeval on vaid osa oma algsuurusest, sest sõjajärgsete uute maanteede ehituse tarbeks kaevati ära selle künka Narva poolne nõlv (ja veeti minema)?
2. Miks on Grenaderimägi tegelikult lehterja kujuga? Kui jalutada memoriaalist otse edasi, siis satume ju suurde lohku, mitte aga künka tippu, nagu oleks loogiline.
3. 69,6 rindetagune nõlv oli kaetud sügavale künka sisemusse ulatuvate punkritega, mis hävitati suures enamuses venelaste tankikahurite tulega. Miks nende rajatiste asupaikadest pole näha märkigi?
Millal need muutused on läbi viidud?
Või saan ma millestki valesti aru?

[ivalo]

Niipalju ,kui mina olen aru saanud , veeti täitepinnast siiski 69,9 mäest.
Lastekodumäest andmed puuduvad. Sealset teedevõrku annab võrrelda , kasutades enne - ja pealesõjaaegseid kaarte. Süvend Grenaderimäes vast ikka looduslik - endine nimetuski Põrguaugu(haua)mägi !

[Arnold]

Grenaderimäe süvend on vast ikka inimtekkeline(enne II MS), aga kruusakaevandusena pruugiti ikka seda nimetut mäge. Isegi Rootsi oli info jõudnud ja Remmelgas ühes oma raamatus edastab, et nüüd on kommud alustanud Sinimägede maapinnalt pühkimist. Ei käinud jõud üle!

[Shiim]

Jüri Estam kirjeldab:
"Kuulen õhus läheneva oreli valangu iseloomustavat kohinat vaatamata sisselöövate mürskude kõikematvale raginale. Enne, kui jõuan pikali viskuda, tunnen tugevat lööki pähe ning kõik kaob täielikku vaikusse. Ärkan tahte sunnil mõne silmapilgu pärast ning võtan kokku kogu tahtejõudu, katsun mõtteid koondada. Järgneb kummaliselt kõlisev vaikus. siis hakkan kuulma appikarjeid ja surijate oigeid. Tasapisi hakkasid käed ja jalad jälle funktsioneerima. Taarudes ajasin ennast jalule. Märkasin, et verd niriseb mööda kuube ja pükse maha. Oreli kild oli tunginud paremale poole otsaette juukse piiril pealuusse. Suurem osa ulatus sellest välja, kuid välja tõmmata ei lasknud, silme ees läks jälle mustaks." Koljus istuva killu tõttu ei saanud Jüri Estam mitu päeva kiivrit peast võtta, kuni ta lõpuks tagalasse saadeti ning kild tangidega pealuust välja tõmmati.
Haavale vaatamata seadis Estam miinipildujad Vaivara kalmistul positsioonile ning asus pataljoni rünnakule tuletoetust andma. Pataljoni 1. kompanii oli jõudnud juba Lastekodumäele, kuid kandnud sedavõrd suuri kaotusi, et ei suutnud enam rünnakut jätkata. Vaivara kalmistul asus pataljon osalt positsioonil kalmistu müüri taha kaevatud jooksukraavis, kalmistust põhja poole jooksis Vabadussõja-aegne kaevik, mis pakkus küllalt head varju. Muidu oli olukord kalmistul kohutav, uued laibad olid vanadega segamini paisatud ehk nagu Estam meenutab, "Surnuaial andis kätt Vabadussõjas langenu praegusele sõdurile." (Tsitaat Mart Laari uuest raamatust "Sinimäed 1944".

Siia sobivad ka fotod Vaivara vanast surnuaiast:
http://www.zone.ee/salaaed1/photo5.jpg
http://www.zone.ee/salaaed1/photo6.jpg
http://www.zone.ee/salaaed1/photo7.jpg
http://www.zone.ee/salaaed1/photo9.jpg
http://www.zone.ee/salaaed1/photo12.jpg

Vaade Grenaderimäelt Lastekodumäe poole:
http://www.zone.ee/salaaed1/photo16.jpg

Kas keegi oskab öelda, kus saaks näha Sergei Soldatovi raamatus "Sinimägede Taustal" avaldatud fotosid, kus sõdurid on haudade keskel maasse kaevunud? Kahjuks on raamatu trükikvaliteet niivõrd halb, et objektide piirjooned fotodel on vaid aimatavad.

[istorik]

Eelmisel nädalal üht Sinimägedes võidelnud Eesti Diviisi flakimeest intervjueerides, sain teada veel mõningaid fakte toimunust, vast huvitavad need ka kaasfoorumlasi?
Teatavasti esimestel lahingupäevadel ründas Punaarmee järjekindlalt otse mägede suunal, ehk siis idast läände, samal ajal, kui Lastekodumäe ja Põrguhauamäe (Grenaderimäe) lõunanõlvad olid peaaegu kaitseta. Lastekodumäelt Põrguhauamäele viivale alleele (osaliselt aimatav ka praegu) olid üles seatud 4 20.mm ED flakki suunaga lõunasse, ehk siis küljetsi põhirünnakusuunale avatuna ning härra väitel muid üksusi nägemisulatuses polnud, ei saksa ega vene omasid.
Esimene vene luuregrupp, 13 meheline, tuli seda piirkonda "katsuma" alles 3 lahingupäeval kuid flakimeeskonnad lõid nad taganema, haavates üht ründajat. Järgmisel päeval juhtus aga nii, et üks meie ohvitser, kes flakkidele paremat positsiooni otsima läks, avastas kogu grupi k.a. haavatud venelase lähedalasuvas mõisa abihoones ning venelased andsid end sõjavangi. Hiljem, konvoeerides seda gruppi Vaivara surnuaia suunas, jäädi "oreli" tule alla ja venelaste hulgas oli hukkunuid.
20mm. flakid aga viidi neilt positsioonidelt minema ning paigutati hoopis Konju piirkonda. Kolmest nende poolt allatulistatud lennukist kukkus üks merre ja teised kaks, suitsujoad taga, laperdasid Alutaguse suunas.
Veel oli ta näinud sellist pilti, kuidas saksa ohvitserid relvaga ähvardades Põrguhauamäe stollist oma sõdurid välja kamandasid ning tagasi rindele saatsid.
Kohtus põgusalt ka Steineriga, transportides Konjust soomuskorpuse staapi bensiinivaati. Arvas, et see kõrgem ohvitser oli ikkagi Steiner, välimuse (põhiliselt näo) järgi, sest Steineril oli tol hetkel seljas valge alussärk ning kamo-püksid.
Ja Vaivara vallamajas oli ta just sellel hetkel (lamava haavatuna- selg kilde täis, kuna kogu vallamaja oli muudetud hospidaliks) kui lendas sisse mürsk, mille auku on siiamaani maja seinas näha.
Sinimägede lahingute eest omistati talle EK II, tunnistusel Steineri allkiri.

[oleeg]

Küsimus istorikule:

Teatavasti esimestel lahingupäevadel ...

Mis kuust on jutt ?


Üks flakimees väitis mulle, et nende positsioon oli Lastekodumäe jalamist ca 50 m lõunapool ja et nad suviste lahingute alguses jäid nö tulemöllust puutumata.

"aga loomulikult räägib iga mees seda, mida kuulajad soovivad ..."

o

[valdo]

Grenaderimäe süvend on vast ikka inimtekkeline(enne II MS), aga kruusakaevandusena pruugiti ikka seda nimetut mäge. Isegi Rootsi oli info jõudnud ja Remmelgas ühes oma raamatus edastab, et nüüd on kommud alustanud Sinimägede maapinnalt pühkimist. Ei käinud jõud üle!

Ei pane imestama.

Minge Vaivara vana surnuaia kohalt üle raudtee. Kohe raudtee tagant algas varasemal ajal kruusaküngas, mille tipus umbes paarsada meetrit teisel pool raudteed oli suurejooneline Vaivara kirik. Praeguseks on kogu küngas täie kupatusega kadunud, st et kiriku, pastoraadi ja kunagise köstrimaja asukohta võib vaid aimata, mitte aga enam maastikul ära tunda.

Kui ma esimene kord sinna sattusin, siis jätsin rumala peaga vana (ca 1900.a.) verstakaardi koopia maha ning ei saanud üldse aru, mis seal olnud on või kus (seni olen mõisate ja kirikute asukohad looduses ikka ära tundnud). Teine kord oli vana kaardi koopia kaasas ning sedastasin, millise koletu maastikuümberkujundusega Nõukogude ajal hakkama on saadud.

Arvatavasti kadus kirikumägi Sillamäe linna ja keemiatehase ehitamise käigus 1940ndate lõpul või 50ndate algul. Kel on täpsemat teavet, võiks seda ka minuga jagada.

http://www.mois.ee/kihel/vaivara.shtml leiab muide kiriku foto (väikesele pildile klõpsates avaneb suur). Tegu on reproga Ederma ja Jaigi Eesti kirikute monograafiast (1939).

[istorik]

Vastuseks Olegile:
Jutt ikka juulist 1944, täpsemalt jõudis nende üksus Lastekodumäe piirkonda juba 25.07.1944, kokkupõrgu venelaste luurerühmaga 27.07.1944.
Mida Sa selle viimase lausega ("aga loomulikult räägib iga mees seda, mida kuulajad soovivad ...") tahtsid öelda?
Oma kogemusest võin öelda, et iga mees räägib seda, mida mäletab, aga katsu sa mäletada poolesajanditaguseid sündmusi!