Tagantjärgi tarkus, mille puhul väita, et "ma teadsin seda kohe juba siis" on üsnagi demagoogiline võte! Lugu on nii, et ei saagi tuua vastupidiseid näiteid, sest neid pole varasemast võtta. No pole!Moslemimaailmas isevalitsejate otsene kukutamine või sellele kaasa aitamine lääneriikide poolt ongi "islamipardaki" kaasa toonud. See on lausa näide, kus puuduvad vastupidised juhtumid. Tunnistage fakti, et ei Saddami, Kaddaffi ega Assadi režiimi toimimise ajal mingeid maruislamistlikke vallutusretki ei organiseeritud ning islamistide osalusel kodusõdu ei peetud. Nii lihtne see ongi
Araabia riikides toimunud ülestõusud ja diktaatorite kukutamised on värsked pretsendendid, millel puudub ajalooline sarnane diskusrsus. Saddami ja Gaddafi ja Assadi režiimid ei lasknud tõesti oma pinnal tekkida kontrollimatuid islamistlike viimsepäevaliikumisi, kuid nad lasid oma pinnal tegutseda (kontrollitud)seltskondadel, kes ometigi mõrvasid ja tapsid lääne inimesi. Mõnikord lausa Euroopa kohal või vetes. Tegu oli/on režiimidega kes olid võimelised nullima raskelt saavutatud kompromisse ühe või teise piirkonna või riigi kontekstis ja kes seda praktiseerisid. Kuni viimase hetkeni. Kes olid ise alati valmis oma režiimi püsimise nimel teostama vallutusõdu.
On täitsa võimalik et see mida me näeme ongi islami moderniseerumise valuline protsess (või osa sellest), mille puhul radikaalselt meelestatud vähemus üritab ajalooratast tagasi keerata.
EL ei tekkinud ennem I maailmasõda, kui selleks olid tegelikult täiesti head eeldused, kui sisuliselt nn valgemas Euroopas polnud tükk aega omavahel sõditud (v.a Balkan). Tingimused olid vaata, et paremad kui 50ndatel, kui protsess algas. EL'i teke jääb aga ometigi aega pärast II MS, mil (kahe) sõjakoledused iseenesest aitasid kiiresti tekitada selle paradigma, kus kokkulepped tulid üsnagi kiiresti ja konsensulikult.
Lausa 80ndate lõpuni välja.
Mis puutub aga teesi, et islamiriik diktaatori all on suhteliselt ohutu ja islamism pole nö probleem, siis hea näide on Aserbaidzaan, mis sisuliselt põrmustab isand Trummi eelnevalt genereeritud (tagantjärgi tarkusliku) maailmavaatelise idee.
15.aastat tagasi oli Aserbaidzaanis tõsiusklike moslemeid umbes 1 protsent. Täna on neid 22 protsenti, kellest umbes 1 % on radikaalid. Tõsiusklikku moslemit saab kutsuda kohati ka fundamentalistiks. Nii et ei tasu omavahel segi ajada islamismi (fundamentalism) ja radikaalsust islamismis!
Edasi, ülejäänud on esialgu lihtsalt sellised traditsionalistid ja kah-usklikud, kuid üha suurem osa neist radikaliseerub suurendades seda mainitud 1 %. Ja nende radikaliseerumisel on ka põhjus - nad on kaotanud usu läände ja eelkõige USA'sse (eriti selgelt torkas see silma Eurovisooni lauluvõistluse eel ja järel, mil Euroopa institustioonidel oli sisuliselt sügavalt p..i mis toimub inimõigustega Aserbaidzaanis kasvõi võistluse ettevalmistuse ajal). Ja nüüd torkab silma üks oluline asi, mis on iseloomulik muideks ka mujal autokraatsetes ja mitte demokraatlikes islamiriikides: kui nn pro-läänelikud parteid keelatakse, siis üha rohkem inimesi liigub sügavamalt islamisse, osaliselt flirtides fundamentalismiga, kuid sageli ka radikaliseerudes. Ja sellel on ka üsna selge põhjus, inimesed on pettunud (eelkõige) Ameerikas. "Miks on Ühendriigid vait? Nafta ja gaasi pärast! Kui nii, siis me ei vajagi nende demokraatiat!" Ja kui sellega manipuleerib veel osavalt mõni radikaalne imaam, siis...
Selline anti-amerikanism on tegelikult vägagi levinud näiteks post-NSVL'i ruumis (Kesk-Aasia), kus inimesed üha enam laskuvad sügavamalt islamisse, sest nii sealsed kui ka muud islami taustaga piirkonnad ei saa elada ilma usuta ning kui usk Läände on kadunud-kadumas, siis jääbki järgi islami fundamentaalsem või lausa radikaalsem osa.
Kõik see ennist öeldu kehtib ka Iraagi kohta peale Saddami kukutamist, mida Kilcullen kirjeldab täpselt samas võtmes. Saddami kukutamine ja okupatsioon iseenesest polnud suurus, mis kodeeris islami radikaliseerumise, vaid eelkõige Ameerika käitumine Obama administratsiooni ajal (kui isegi Bushi administratsioonile oli saanud selgeks, mida peaks ja tuleks ettevõtta, et asjad muutksid paremaks) tegi võimalikuks laia pettumuse Ameerikas ja Läänes, mille tulemusena toimus radikaliseerumine või sümpaatia kaldumine nn Kalifaadi ideele (mille puhul peagi üle poolte sümpatiseeriatest kahetses, paljud murdosa ennems eda kui neil kuul pähe lasti).
Lihtsustatult, kui Ameerika poleks peale II MS genereerinud geniaalse Marshalli plaani Lääne-Euroopa jaoks, oleks üsna kindlasti Euroopas (ja eelkõige okupeeritud Saksamaal) toimunud massiline ideoloogiline mäss kõige ameerikaliku vastu, mida me natukene teistsuguses (religiooni ehk usu)võtmes näeme näiteks just Iraagis.
