Soome kaitsevõime

[Leo]

Jänkid pidasid Soomet pikalt YYA-lepingu tottu peamiselt NSVLiidu satelliidiks, nagu Tsekoslovakkia vms, sellepärast välditi parema tehnika sattumist soomlaste kätte. Kahtlemata oli selleks ka alust, sest tänaseks on välja tulnud, et Moskval oli väga suur moju Soomes, osaliselt on seda ka täna tunda, eriti vanema polvkonna tegijate hulgas. Eks igasugu kylma soja aegsed vasakparteid ja sotsdemokraadid valitsuses ei aidanud ka kaasa, sest kaugelt vaadates paistsid nad koik kommunistidena ameeriklastele.

Mina täpselt aru ei saa, kuidas see kolmandik kodumaist-kolmandik idast ja kolmandin läänest matemaatika kaitsehangete puhul reaalses elus töötas? Soomlased ise voisid kyll toota relvi automaadist kahurini ja laskemoona nende tarbeks, kuid 1 lennuki voi kasvoi 1 tanki hinna tasakaalustamiseks peab ikka mägede viisi padruneid ja myrske tootma. Pigem arvan, et see oli poliitiline hoiak ja soovitus, et nii 5 voi isegi 10 a jooksul peaks saavutama selle olukorra.

[Kapten Trumm]

Soome kaitsehangete strateegia oli "hoia mune mitmes korvis", st paralleelselt NSVL toodanguga kasutati ka Rootsi oma või ise tehtut.
Soomele kapitalistlikele riikidele muidu kättesaamatu (ja YYA lepinguga keelatud) high-tech relvastuse nagu radarisüsteemid, MiG-21 hävitajad või S-125 õhutõrjesüsteemid kättesaadavaks tegemine tulenes NSVL enda huvidest, kuna enne taolist relvastust polnud Soome võimeline oma õhuruumi kontrollima ning seda hakkasid ära kasutama ameeriklaste luurelennukid läbilendudeks. NSVL tegi esimesed MiG-21 tarned 1963, Rootsi Draken tarniti esmakordselt 1974 ja YYA leppega lubatud 60 lennukit jagunesid umbes pooleks (30/30). S-125 tekkis Soome 1978 (nimi Ito 79).

Kui Soome rääkis venelastega 90ndate algul läbi uuest õhutõrjest senise S-125 asemel, siis ühe variandina oli neil käeulatuses ka S-300, kuid seda peeti liiga kalliks ja vähemobiilseks ning eelistati Buk-i (mis oli sel hetkel umbes sama kaasaegne). Patriot kuuldavasti lauale ei jõudnudki - liiga krõbeda hinna tõttu (mis tuli ka lauale laduda erinevalt Buk-ist, mis lubas kasutada võlgade tasaarveldust). Umbes sama käis ka Igla ostmise kohta, mis vahetas välja varasemad Strelad.

Hävituslennukite valimisel (Hornet) anti esimest korda ÕV-le vabad käed eelarve piires ise valida, lihtsalt F-18 koos viimasel hetkel pakkumisse tulnud AIM-120 keskmaaraketiga oli tol hetkel selle raha eest parim võimalik valik (konkurendid pakkusid eelmise põlvkonna rakette või tegid alles plaane AIM-120 tootmiseks - nt Rootsi).

Kindlasti antud valikute puhul mängis rolli, et maapealse ÕT puhul olid venelased 90ndate alguse seisuga maailmas nr 1 tegijad, aga lennukite osas mitte. Soomlased valisid lihtsalt antud oludes parima võimaliku.

[Leo]

See on ilmselt oige, ei kadesta Soome poliitikuid, kes pidid iseseisvust hoidma kahe sojalise bloki piiril. Ilmselt oli vaja kogu aeg otsida kompromisse ja halbadest valikutest parim. Tugev armee oli tegelikult koikidele osapooltele kasulik, sest nii said soomlased iseseisvad olla ja blokkide konflikti korral vähendada ohtu, et Soomet kasutatakse sillapeana rynnakuks itta voi läände. Tänapäeval on arhiividest välja tulnud, et konflikti korral oleks nii Moskva kui Washington Soomest teinud kiiresti tuumaseente kasvulava, lihtsa niiöelda igaks juhuks. Ainuke voimalus oligi hoida yleval niisugust armeed, et Soomest läbisoit tunduks koikidele voimatu voi siis väga keeruline. Sellepärast ilmselt soomlased ei läinud kaasa ka yleeuroopalise desarmerimise hullusega, sest vene huntide ulg oli veel selgesti meeles...

[Tundmatu sõdur nr. 4]

..Ainuke voimalus oligi hoida yleval niisugust armeed, et Soomest läbisoit tunduks koikidele voimatu voi siis väga keeruline. Sellepärast ilmselt soomlased ei läinud kaasa ka yleeuroopalise desarmerimise hullusega, sest vene huntide ulg oli veel selgesti meeles...

Üks foorumlane võttis siin teemas mõni aeg tagasi iriseda, et "Soome riigikaitse on meil ju väljaspool kriitikat" (see oli vihje minule, kes ma ta pidetu möla siit ära kustutasin).
Et praegu on sobiv koht otse välja öelda - jahh, ta ongi väljaspool kriitikat

Põhjanaabri eeskujulikult toimiva riigikaitse lapsikmõttetud halvustamiskatsed mõne diletandi poolt kadusid enne (ja kaovad ka praegu) siit teemast kiiremini kui kuseudu

[vk1]

soome sai hakkama tõsise imega, tõesti balansseerides noateral . või pigem (okastraat-)aia otsas. samas pole mingit põhjust varjata ka seda, mis see neile maksma läks. kunagi siin foorumis oli juttu raamatust, mille on kirjutanud soome sõjaväeakadeemia lektor, aukraadilt vist kolonel. see ei jätnud vähimatki kahtlust , kelle poolel 3.MS ajal oleks soome sõdinud*. see, et soomlased ise sellest eriti rääkida ei taha, on muidugi arusaadav. sellest hoolimata olid, on ja jäävad nad meile suurimaks eeskujuks. kuid tõesti, kriitikameelt ei tasu ka päris maha matta...

/igaks juhuks saadan selle postituse privaga ka Leo´le juhuks kui postitus peaks müstiliselt hajuma /

* samas näiteks jugoslaavia, sots. riik jne, samuti (alates 60-date sulast) heades suhetes NL-i ja idablokiga, ehitas oma kaitsevõimet just VLO rünnaku tõkestamiseks. ja samuti vist ka ceausescu- rumeenia valmistus pigem riiki kaitsma pigem idapoolse ohu eest.

[Leo]

Ma ei ole kursis mis raamatust juttu on. Ilmselt ei ole seda lugenud. Rohujuure tasandil soomlased räägivad et vajadusel võideldakse ikkagi Soome eest ja Soomes. Sellepärast on hoolimata kõrgest tööpuudusest ja majanduse köhimisest missioonidele reameeste ja seerude värbamine keeruline sest isegi üle Soome keskmise palga eest ei ole väga palju neid keda see huvitab. Ohvitseride ametiühing protestivad valitsuse plaani vastu saata kaader vajadusel sunniviisiliselt missioonile.

[vk1]

´´ Idän ja Lännen Välissa´´ autor erukolonel Pekka Visuri - ise soome keelt ei oska, kui kellelgi on, oleks tore, kui teeks kokkuvõtte

[Viiskümmend]

Olen aru saanud, et Soome relvastumise dünaamika oli väga lihtsustatud kujul u. järgmine: Peale sõda/50ndad - vaikus, reparatsioonid ja suht väikesed ostud, mis tehti peamiselt läänest. 60ndad - Moskva avab Soome relvastamiseks ukse pärani, NLiidu päritolu relvastuse absoluutne domineerimine varustushangetes jätkub ka 70ndail. 80ndad - ilmnevad esimesed nn.proportsionaalse kolmikjaotuse (ida/lääs/ise) tundemärgid. 90ndad - Ida-Saksamaa retro ja USA (ehk paradigmanihe).

[Leo]

Peale 2 kaotatud soda oli suur vaesus ja vaja venelastele valuraha maksta, armee kasutas seda tehnikat, mis oli järele jäänud. 50ndatel ja 60ndatel olnud tavaline, et pataljoni iga kompanii eri masinate peal, ma motlen siis soomust, sest pataljoni komplekti lihtsalt ei olnud. Kui hakati ostma, siis voimalusel ikka vähemalt pataljoni kaupa. Kuna vajadus oli suur, siis odavam idatehnika oli loogiline ja odavam ning ka poliitiliselt (YYA ) parem valik. Lisaks arendati oma tööstust, sest soltuvus yhest tarnijast on ohtlik. Samal ajal kui NSVL hakkas koikuma, tekkisid ka uued voimalused, nii kodumaised kui läänemaised, mida siis kasutama rutati. Probleemiks jätkuvalt see, et armee on suur ja vajalikke tehnika yhikuid tuleb palju osta, eks logistika on ka harjunud, et on palju eri mudeleid. Soomlased ytlevad, et ida tehnika on mehaaniliselt igati normaalne selle hinna eest, millega neid omal ajal myydi, kuid läänes on side, öövaatlus, sihtimine ehk see päriselt kallis ja oluline elektroonika, oluliselt kvaliteetsem, mis ei ole ilmselt vene ja lääne tehnikat näinud inimestele mingi suur uudis.

[Kapten Trumm]

Minuarust Eestis käib liigne kõvatamine selle "logistilise ühtluse" teemal, Soome on üks selline näide, et see pole märkimisväärne probleem.
Kui sul on raha napilt, siis "logistiliselt vähesobivad" relvad on ikka paremad kui tühi kõvatamine "logistilisest sobivusest".

Näiteks täna käib meil elu diisli peal - kui asjad lähevad hapuks, siis mis arvate, kumba kütust õnnestub erasõidukite paakidest rohkem kokku rekvireerida?
See kõik selline kahe otsaga värk.

[Leo]

Paremaid variante ei olnud ja soomlased olid seda meelt, et kehv tank on parem kui mitte tank. Poliitikale lisaks kindlasti mojutas ka see, et suur osa täiskasvanud meestest oli ise rindel proovinud, kui "hea" on olla olukorras, kus vastase on mitmekordne ylekaal tehnikas ja TT-relvadest on suur puudus. Suur osa hooldusest oli ajateenijate poolt tehtud, see oli idatehnikaga voimalik, ilmselt ka läänetehnikaga, kui koige udupeenemad detailid välja arvata.

Teisele teemale yle minnes, Suomen Sotilas 2/16 kritiseeris seda, et riigikaitseteema ja kaitseministri koht on marginaane ja rahvaesindajate teadlikkus riigikaitsekysimustes nork. Sellepärast on kaitseministrina tihtipeale figureerinud koalitsiooni ripatsid, näiteks soomerootslaste RKP, kellele on moe pärast antud portfell, mida suuremad tegijad ei soovi. Seega on kaitseministrina nähtud igasugu harrypottereid ja timbulimbusid, kellel huvi valitsusala vastu on null, kuid kellel ka paremat voimalust ei ole pakutud. Tänane kaitseminister, polissoomlaste Niinistö on oluline erand, sest tegemist on mojuka partei esindajaga, kes ka päriselt viitsib riigikaitseteemasse syveneda ja omab isiklikku pohjendatud arvamust, kuhu Soome riigikaitset peaks arendatama, ning ei ole ainult esindusisik ja kummitempel.

Viimane torm veeklaasis oli hiljuti, et opositsioon tostis ahvikisa, sest tuli jutuks, et Soome tuleb varsti jänkide kompanii yhisoppusele ja veel 20 erineva peamiselt soomustatud liikuriga! Kyll on ikka hirmus, kui koledad NATO-kollid tankidega kallist kodumaad risustama ja NATOsse kallutama tulevad! Miks sellest parlamendi riigikaitsekomisjonile midagi ei räägitud!! Kindlasti peaks seda parlamendis väga kriitiliselt arutama, kas seda yldse lubada!!?? Välisminister ja kaitseminister ytlesid, et et see on yks paljudest oppustest, mis aasta jooksul korraldatakse ja see on aastaid tagasi kokku lepitud ning riigikaitsekomisjonis maha hoigatud kusagilt. Off the record tilkus välja, et komisjoni liikmed olevat tavaliselt ninapidi aipäädides ja ajutelefonides kinni, kui kaitseministeerium esindaja poolt planeeritud oppuste nimekirja, kuupäevi ja sisu tutvustatakse. Protokollid otsiti välja ja seal oligi kirjas, et asi voeti teadmiseks ja kysimusi ei olnud. Niipalju siis hingega rahva esindamisest soome moodi Muidugi keegi ei hakanud oppust edasi lykkama voi ära keelama, sest see oleks päriselt lolli mulje jätnud jänkidele, kui koigepealt lepitakse kokku ja siis muudetakse ära...

[A4]

Minuarust Eestis käib liigne kõvatamine selle "logistilise ühtluse" teemal, Soome on üks selline näide, et see pole märkimisväärne probleem.
Kui sul on raha napilt, siis "logistiliselt vähesobivad" relvad on ikka paremad kui tühi kõvatamine "logistilisest sobivusest".

Näiteks täna käib meil elu diisli peal - kui asjad lähevad hapuks, siis mis arvate, kumba kütust õnnestub erasõidukite paakidest rohkem kokku rekvireerida?
See kõik selline kahe otsaga värk.

Kui lugeda asjaosaliste endi hinnanguid, siis ega selle logistiliselt kirju pildiga ei oldud ülemäära rahul ei Teise maailmasõja ajal ega olda ka täna, kus kohati on kaitseväe käes oleva tehnika nomenklatuur tunduvalt laiemaks veninud, ja üldiselt soovitaks ideaalis ikkagi maksimaalset unifitseerimist nii sõiduki-, kui ka suurtükiväepargi puhul.

Teise maailmasõja ajal oli ilmselt leevendavaks faktoriks see, et sõda ei alganud päris ootamatult (mitu kuud kordusõppusi Talvesõja eel) või kestis kaua (kolm aastat Jätkusõda), st. kui teenistusse sattus reservist, kes oli ajateenistuses väljaõppe saanud hoopis teistsuguse relvastuse või tehnika peal, siis oli piisavalt tal aega ümber õppida.

Tänase seisuga võib sõda ja mobilisatsioon aga alata väga lühikese eelhoiatusega, ja selles mõttes on minu arvates naljakas, kuidas sa ise käsitulirelvade teemas muudkui kurdad, kui keeruline ja probleemiderohke võib selles olukorras olla Eesti reservväelase ümberõpe Galililt AK4-le või vastupidi (mis muide võrreldes veoki, soomuki, või haubitsaga on üsna lihtne ja ka teisejärguline relvasüsteem), aga Soomes justkui äkki ei tekigi probleeme, kui vanema aastakäigu reservväelane peab järsku mobilisatsiooni korral ümber õppima SISU veoauto pealt KRAZ-i peale (või vastupidi), või MTLB pealt PASI peale (või vastupidi), või Giatsindi pealt kodumaise K98 peale (või vastupidi)?

[A4]

Teisele teemale yle minnes, Suomen Sotilas 2/16 kritiseeris seda, et riigikaitseteema ja kaitseministri koht on marginaane ja rahvaesindajate teadlikkus riigikaitsekysimustes nork. Sellepärast on kaitseministrina tihtipeale figureerinud koalitsiooni ripatsid, näiteks soomerootslaste RKP, kellele on moe pärast antud portfell, mida suuremad tegijad ei soovi. Seega on kaitseministrina nähtud igasugu harrypottereid ja timbulimbusid, kellel huvi valitsusala vastu on null, kuid kellel ka paremat voimalust ei ole pakutud. Tänane kaitseminister, polissoomlaste Niinistö on oluline erand, sest tegemist on mojuka partei esindajaga, kes ka päriselt viitsib riigikaitseteemasse syveneda ja omab isiklikku pohjendatud arvamust, kuhu Soome riigikaitset peaks arendatama, ning ei ole ainult esindusisik ja kummitempel.

Viimane torm veeklaasis oli hiljuti, et opositsioon tostis ahvikisa, sest tuli jutuks, et Soome tuleb varsti jänkide kompanii yhisoppusele ja veel 20 erineva peamiselt soomustatud liikuriga! Kyll on ikka hirmus, kui koledad NATO-kollid tankidega kallist kodumaad risustama ja NATOsse kallutama tulevad! Miks sellest parlamendi riigikaitsekomisjonile midagi ei räägitud!! Kindlasti peaks seda parlamendis väga kriitiliselt arutama, kas seda yldse lubada!!?? Välisminister ja kaitseminister ytlesid, et et see on yks paljudest oppustest, mis aasta jooksul korraldatakse ja see on aastaid tagasi kokku lepitud ning riigikaitsekomisjonis maha hoigatud kusagilt. Off the record tilkus välja, et komisjoni liikmed olevat tavaliselt ninapidi aipäädides ja ajutelefonides kinni, kui kaitseministeerium esindaja poolt planeeritud oppuste nimekirja, kuupäevi ja sisu tutvustatakse. Protokollid otsiti välja ja seal oligi kirjas, et asi voeti teadmiseks ja kysimusi ei olnud. Niipalju siis hingega rahva esindamisest soome moodi Muidugi keegi ei hakanud oppust edasi lykkama voi ära keelama, sest see oleks päriselt lolli mulje jätnud jänkidele, kui koigepealt lepitakse kokku ja siis muudetakse ära...

Leo, kuidas see jutt läheb nüüd kooskõlla sinu poolt siin foorumis erinevate teemadel all varasemalt korratud mantraga, et Soomes – erinevalt Eestist – võetakse kõikidel tasanditel riigikaitset väga olulise ja tõsise teemana?

Olen nõus, et meil on veel kindlasti palju arenguruumi, ja on ka meil olnud eelnevatel aastakümnetel kaitseministri toolile kohati sattunud mitte just eriti õnnestunud asjapulki (aga eksimatud inimesed satuvad riigitüüri juurde vaid totalitaarsetes riikides). Aga juhiks tähelepanu, et alates 2005. aastast on meil kaitseministri toolile sattunud kui mitte ühe valitsuserakonna aseesimees (Ligi, Aaviksoo), siis ikkagi esimees ise (Laar, Reinsalu, Mikser), mis muuhulgas on tähendanud seda, et iga-aastastel eelarvekõnelustel saab sõjaline riigikaitse kõigepealt kätte oma määratud SKT protsendi (jah, võib lõpmatuseni vaielda, kas 2% on palju või vähe), ja alles siis hakatakse järgmiste valitsemisalade taotlusi menetlema. Soomes aga kärbitakse kaitse-eelarvet samamoodi nagu kõiki teisi, või siis headel aastatel vaadatakse alles kõneluste lõpus, kas kaitseeelarvele ka midagi eelmise aastaga võrreldes midagi juurde leiab.

[Kapten Trumm]

Minuarust Eestis käib liigne kõvatamine selle "logistilise ühtluse" teemal, Soome on üks selline näide, et see pole märkimisväärne probleem.
Kui sul on raha napilt, siis "logistiliselt vähesobivad" relvad on ikka paremad kui tühi kõvatamine "logistilisest sobivusest".

Näiteks täna käib meil elu diisli peal - kui asjad lähevad hapuks, siis mis arvate, kumba kütust õnnestub erasõidukite paakidest rohkem kokku rekvireerida?
See kõik selline kahe otsaga värk.

Kui lugeda asjaosaliste endi hinnanguid, siis ega selle logistiliselt kirju pildiga ei oldud ülemäära rahul ei Teise maailmasõja ajal ega olda ka täna, kus kohati on kaitseväe käes oleva tehnika nomenklatuur tunduvalt laiemaks veninud, ja üldiselt soovitaks ideaalis ikkagi maksimaalset unifitseerimist nii sõiduki-, kui ka suurtükiväepargi puhul.
Teise maailmasõja ajal oli ilmselt leevendavaks faktoriks see, et sõda ei alganud päris ootamatult (mitu kuud kordusõppusi Talvesõja eel) või kestis kaua (kolm aastat Jätkusõda), st. kui teenistusse sattus reservist, kes oli ajateenistuses väljaõppe saanud hoopis teistsuguse relvastuse või tehnika peal, siis oli piisavalt tal aega ümber õppida.
Tänase seisuga võib sõda ja mobilisatsioon aga alata väga lühikese eelhoiatusega, ja selles mõttes on minu arvates naljakas, kuidas sa ise käsitulirelvade teemas muudkui kurdad, kui keeruline ja probleemiderohke võib selles olukorras olla Eesti reservväelase ümberõpe Galililt AK4-le või vastupidi (mis muide võrreldes veoki, soomuki, või haubitsaga on üsna lihtne ja ka teisejärguline relvasüsteem), aga Soomes justkui äkki ei tekigi probleeme, kui vanema aastakäigu reservväelane peab järsku mobilisatsiooni korral ümber õppima SISU veoauto pealt KRAZ-i peale (või vastupidi), või MTLB pealt PASI peale (või vastupidi), või Giatsindi pealt kodumaise K98 peale (või vastupidi)?

Ümberõpe on sootuks teine asi.
Reservüksus õpetatakse mingi relva peale, olgu selleks näiteks T-34 tank.
Teine üksus võib olla õpetatud T-72 peale.
Kolmas aga Leopardi peale.
Kui üksus on oma ülesande kõrgusel vajaliku tehnikaga/varusega varustatud ning välja õpetatud, ei oma enam kriitilist tähtust, kas tüüpe on 1 või 3.
1 oleks kindlasti ideaaljuhtum, kuid enamasti on nii, et odavam on klopsida kokku mitmest erinevast (põhjusel, et nii on odavam).
Näiteks Soome soomusbrigaadis on erinevaid roomikplatvorme kasutusel neli tükki
On see sellest siis koondisena kõlbmatu?

Meil on see "ühilduvus" saanud lihtsalt üheks moekaks relvaks, mida infovõitluses kasutatakse tegemiste või tegematajätmiste õigustamiseks. Ja millele omistatakse tähtsust, mida tal tegelikult ei ole.

[Kapten Trumm]

Olen nõus, et meil on veel kindlasti palju arenguruumi, ja on ka meil olnud eelnevatel aastakümnetel kaitseministri toolile kohati sattunud mitte just eriti õnnestunud asjapulki (aga eksimatud inimesed satuvad riigitüüri juurde vaid totalitaarsetes riikides). Aga juhiks tähelepanu, et alates 2005. aastast on meil kaitseministri toolile sattunud kui mitte ühe valitsuserakonna aseesimees (Ligi, Aaviksoo), siis ikkagi esimees ise (Laar, Reinsalu, Mikser), mis muuhulgas on tähendanud seda, et iga-aastastel eelarvekõnelustel saab sõjaline riigikaitse kõigepealt kätte oma määratud SKT protsendi (jah, võib lõpmatuseni vaielda, kas 2% on palju või vähe), ja alles siis hakatakse järgmiste valitsemisalade taotlusi menetlema. Soomes aga kärbitakse kaitse-eelarvet samamoodi nagu kõiki teisi, või siis headel aastatel vaadatakse alles kõneluste lõpus, kas kaitseeelarvele ka midagi eelmise aastaga võrreldes midagi juurde leiab.

Õnnetuseks tuleb arveid maksta pangaarvele laekuvast absoluutsummast, mitte SKP protsendist.
Mis puudutab Soome riigikaitse rahastamist, siis see jutt on pehmelt öeda faktidel mitte tuginev.
See jutt üritab tekitada muljet, just kui Soome riigikaitse rahastamises eksisteeriks mingi tõmbetuul ja päevapoliitika.
Soome kaitse-eelarve on hoolimata SKP% trallitamisest olnud suhteliselt stabiilne ja kärped on seal olnud absoluutsummast mõne protsendi piires.
Muidugi toetab seda Soome SKP, mis alates 2003 on pea igal aastal nominaalväärtuses kasvanud, välja avatud 2009.
Viimase 10 aastaga aga on nende eelarve kasvanud absoluutsummas rohkem kui Eesti kaitseeelarve suurus üldse on (605 miljoni euro võrra).
Täpsemad arvud avalikest allikatest http://www.defmin.fi/en/tasks_and_activ ... get_of_gdp