Krimmitatari kurvad hetked.
Priit Simson, Eesti Päevaleht
Rahvakild, kelle traagikast rääkis tänavune Eurovisioni võidulaul, jagab eestlastega mõneski mõttes sama saatust. Nemadki kannatasid repressioonide ja küüditamise all, ent tragöödia ulatus on märksa suurem ja tulevik tumedam.
Kümme aastat tagasi sõitsime mööda Krimmi rannikut Aluštast ida poole Sudakki vana genovalaste kindlust vaatama. Maantee keerutas mööda mäenõlvu ja allpool mere ääres paistsid väiksed pruunikad kuubikud. „Need on täiesti ebaseaduslikud ehitised,” seletas autojuht. „Kasahhid lihtsalt tulid ja hakkasid ehitama. Kasakad käisid neid ära ajamas.”
Ei möödunud minutitki, kui taksojuhi jutust selgus, et ebaseaduslikke pruune hütte ehitanud kasahhid polnudki kasahhid, vaid krimmitatarlased, kes olid kodupaika tagasi pöördunud. Ainult selleks, et avastada: nad pole seal teretulnud. Nagu laulab värske Eurovisioni võitja Jamala oma laulus „1944”: vatanima toyalmadim – mult võeti mu kodumaa.
Meie autojuhil polnud ilmselt õigus. Üldjuhul ei veetnud küüditatud krimmitatarlased vahepealseid kümnendeid Kasahstanis, vaid pigem Kõrgõzstanis, kus on sündinud Jamala, või Usbekistanis, kus nägi ilmavalgust 1970.–1980. aastate Kalevi tatarlasest korvpallur Rašid Abeljanov.
1944. aasta kevadsuvise küüditamise põhjus oli krimmitatarlaste väidetav koostöö natsivõimudega. Selle eest saadeti asumisele kõik ligi 200 000 krimmitatarlast, kes kätte saadi. Paljud neist hukkusid teekonnal, paljud kehvade elutingimuste tõttu Kesk-Aasias. Erinevalt eestlastest, kes pääsesid pärast Stalini surma koju tagasi, ei lastud seda türgi sugu rahvast oma kodumaale. Krimmitatarlased elasid Krimmita neli ja pool kümnendit, paljud kauemgi. Kodumaale hakati neid lubama 1980. aastate teisest poolest. Senikaua elas mälestus tatarlastest peamiselt Krimmi kohanimedes, väidetavasti on ka Krimm nende keelest pärit.
Kuid krimmitatarlased ei tähendanud üksnes ajaloo- draamasid. Nende naasmine andis end positiivsel moel tunda ka kohalikus turismimajanduses. Tol kümnenditagusel reisil einestasime Sudakis kohalikus tatari restoranis, kus sai istutud põrandal lavatsitel, nagu idamaade söögikohtades kombeks. Toitudest jäi meelde harvaesinevalt hea tšeburek ja šašlõki kõrvale serveeritud tatari salat, milles oli peedi-porgandi ja muu säärase maitsestamiseks kasutatud mädarõigast. See andis terava meki ja kokkuvõttes tekitas krimmitatarlaste köögi vastu omajagu usaldust. Samamoodi paikneb krimmitatari küla tuulise Ai-Petri mäe tipus, kus rippraudteega 1200 meetri kõrgusele sõidutatud turistidel kõht türgi rahvaste stiilis täis söödetakse. Supid šurpa ja lagman, esimene neist suuremate konditükkidega, teine lintnuudlitega leem, olid mõlemad rohmakates söögikohtades esindatud.
Vähe Ukrainat, palju Venemaad
See kümne aasta tagune taksosõit avas omamoodi silmad Krimmi tuleviku ees. Auto oli uhkelt Vene lippudega kaunistatud. Taipasin, kui vähe oli Krimmis Ukrainat ja kui palju Venemaad. Selle järge nägin kaheksa aastat hiljem.
2014. aasta märtsis saadeti mind taas Krimmi, kus peeti referendumit Ukrainast lahkulöömise ja Venemaaga liitumise üle. Läksin selleks päevaks 26 000 elanikuga Bahtšisaraisse, kunagise võimsa Krimmi khaaniriigi pealinna, kust käidi 16. sajandil isegi Moskvat piiramas. Linnasüda kirendas Vene lippudest. Silma hakkas ainult paar ehitist, millele oli trotslikult heisatud Ukraina sinikollane plagu. Üks neist oli kohalik tatari restoran.
Kuna tegemist oli hea asupaigaga, kus toimis ka traadita internet, kogunes sinna suur osa maailma pressikorpust kuni The New York Timesini välja. Korraga aga wifi kadus. Tuli Türgi kohvi ja tšeburekkidega aega veeta ja loota, et levi taastub. Taastuski.
Pärast peremehega sõbrunemist selgus, mis oli juhtunud. Telekanal Russia Today oli saabunud restorani faile üles laadima, mispeale võrk välja lülitati. Nipp kandis vilja: propagandistid lasid jalga. „Nad levitavad sellist jama, et mul hakkab vastik,” sõnas krimmitatarlasest peremees. „Pribaltidesse” suhtus ta soojalt, sest oli kunagi Riias aega teeninud. Reaalset võimalust midagi Krimmis toimuva vastu ette võtta ta ei näinud.
Jälle kodumaata
Ta teadis, et tulekul on tume aeg ja venelased piiluvad teda altkulmu. Restoranis istunud noored tatarlased kinnitasid, et referendum on ebaseaduslik ja Krimm peab kuuluma Ukrainale.
Ei kulunud palju aega, kui krimmitatarlasi hakati taga kiusama. Nende senise liidri, 72-aastase Mustafa Džemilevi on Venemaa tagaotsitavaks kuulutanud. Džemilev, kelle Nõukogude Liidu võimud kuus korda vahistasid, on jälle kodumaata jäänud.
Venemaa on otsinud „õigeid” krimmitatarlasi ning nende ajalooliste kannatuste ees kummardanud. Krimmi vabariigi juht Sergei Aksjonov ütles, et küüditamispäev ühendab kõiki Krimmi elanikke.
RIA Novosti saatis küüditamise aastapäevaks välja teate, mis pidavat pärinema 20-lt krimmitatarlaste ühenduselt. Selles süüdistatakse Ukrainat krimmitatarlaste hooletusse jätmises ja nende esindusorgani Mejilise seniseid juhte lõhestamispoliitikas. „Pärast Venemaaga ühinemist,” väidetakse, „tunneme end täiesti ühtse rahvana, kes elab oma ajaloolisel kodumaal.” Kellegi nime läkituse all polnud.
Alles mais arreteeriti krimmitatarlaste liider Ilmi Umerov süüdistatuna Venemaa terviklikkuse vastu tegutsemises. Raske on uskuda, et in corpore küüditatud rahvas niipea Kremliga kaasa mängima hakkab.
Krimmitatarlased Eestis elanud kunstniku maalidel
Priit Simson
Türgi sugu rahvad on seal kandis elanud umbes 1000. aastast pärast Kristust. Krimmitatarlaste keel on türgi keelega väga sarnane, ilmselt lähedasem kui eesti ja soome keel omavahel. Kultuurilist järjepidevust on aga katkestanud sage tähestiku vaheldumine: seda keelt on kirjutatud nii araabia, ladina kui ka vene tähestikus.
Muide, Eestis elanud kunstnik Karl von Kügelgen, kelle näitus alles märtsis Kadrioru kunstimuuseumis lõppes, oli üks esimesi, kes 19. sajandi alguses Krimmi inimesed ja maastikud maalidele jäädvustas. Bahtšisarai, Balaklava ja Ai-Petri mäe jalami sealhulgas. Neil keiser Aleksander I käsul tehtud maalidel on näha rahvarõivastes krimmitatarlasi. Tollal täitsid maalid suuresti pressifoto ülesandeid. Von Kügelgeni piltidest sai Aleksander I inspiratsiooni visiidiks Vene impeeriumi värsketesse valdustesse.
Geneetiliselt on nad üldse kreeklased, mis teeb neist koha peal palju põlisema rahva kui mistahes slaavlased või tatarlased. Krimmi nimi tuleb aga arvatavasti kimmerlastest, kes olid Väike-Aasia päritolu rauaaja alguse rahvas.
Kabzdetz nende ilusate muinasjuturaamatutega. Näiteks lugu uhiuutest fašistide relvadest, mis säilinud puutumatutena Ukraina soolakaevandustesse peidetud relvaladudes. Terve riiulitäis raamatuid läinud, täna kontrollitud, Apollos. Poetan pisara!
