Kuigi Euroopa probleemid demograafilise kriisiga on ilmsed, ei tohiks pagulaste vastuvõtmise pooltargumentide seas domineerida majanduslikud asjaolud, kirjutab Swedbank Balti panganduse juht Priit Perens. Mida teha, et sisseränne ei tooks kaasa etnilisi pingeid, vaid tõepoolest aitaks tasandada ühiskonna vananemisest tulenevaid hädasid?
Türgi ei päästa Euroopat pagulaskriisi lahendamise kohustusest ja saab seda vaid leevendada. Euroopal üheskoos ja selle liikmesriikidel eraldi on vaja otsustada, kuidas (mitte «kas» – sellist varianti laual pole) juba saabunud ja ilmselt tulevikuski nii sõja kui nälja ja kitsikuse eest pakku tulevate kutsumata külalistega hakkama saada. Nendel otsustel on kindlasti suur moraalne komponent – ent selle mõõtme keskustelu on siinkirjutaja panusetagi juba enam kui ammendav. Seega piirdun peamiselt rändekriisi majanduslike aspektide hindamisega.
Kuhu nad tulevad?
Meile on enam-vähem selge, kust pagulased tulevad. Süüriast, Iraagist, Afganistanist, Eritreast ja mujalt Aafrikast. Ent kuhu nad tulevad? Ja mille alusel sihtkohti valivad?
Ilmselt on sihtriikide valikul peamised kriteeriumid eeldatav jõukus, hästi toimivad ning helded sotsiaalabisüsteemid ja kindlasti ka küsimus, kus võiks vastuvõtt sõbralikum olla. Tegelikkus on saabujate ootustest mõneti erinev. Euroopa ja Põhja-Ameerika majandused pole alates finantskriisist tegelikult kasvanud. Rahatrükk on tõstnud teatud varaklasside hindu, kuid pole majandust kasvama panna suutnud. Vaieldav on seegi, kas tööpuuduse vähenemise statistiline tegelikkus peegeldab reaalsust või on asi selles, et arvestatav osa endistest töötutest ei ole mitte tööd leidnud, vaid sootuks tööhõivest (ja ka statistikast) «välja langenud».
Spekulatsioonide kõrval on aga kindel ühiskondliku ebavõrdsuse kasv viimase paari aastakümne jooksul – ja seda üle kogu jõuka lääne majandusruumi. Kui võtame ebavõrdsuse hindamise aluseks nn Gini koefitsiendi, siis selle järgi on ebavõrdsus suurenenud ja keskklass õhenenud ühtmoodi Rootsis, Taanis, Saksamaal kui OECD liikmesriikide seas keskmiselt. Eurostati andmeil on tulude jaotuse ebavõrdsus viimastel aastatel eriti hoogsalt kasvanud ka Eesti ja Leedus. See ei ole süüdistus. Nendin vaid fakti, mille põhjused on ilmselt struktuursed ja vähem seotud ühe või teise poliitikaga.
Euroopa vananeb, aga on ikka suhteliselt rikas
Euroopa vananeb täiesti selgelt ülikiiresti. Kindlasti võib eakate inimeste osakaalu kasvuga ühiskonnas rohkem filosoofilises ja veidi vähem praktilises plaanis seonduda positiivseid kõrvalmõjusid, ent vahetu mõju majandusele on kohutav. Üle 65-aastaste inimeste osakaalu kiire suurenemisega suureneb vanadussõltuvusmäär ehk lihtsamini öeldes – väärikas eas ehk üle 65 aasta vanuste inimeste suhe tööealistesse, 15–64-aastastesse. Sõna «sõltuvus» tähistab siin majanduslikku suhet avaliku sektori kulutuste mõttes – riigieelarvet finantseerivad tööealised inimesed ja ümberjaotus viib valdava enamiku rahast solidaarse ravikindlustuse ja pensionikindlustuse näol eakatele inimestele. Mis suurusjärkudest me räägime? Aastaks 2060 on Maailma Majandusfoorumi prognooside järgi umbes kahekümnes Euroopa Liidu liikmesriigis Austriast Rumeeniani sõltuvusmäär üle 50% (Eestis nt 55,5%, Lätis košmaarne 68%). Ilmselt pole lugejale üllatav, et alla 50% sõltuvusmääraga jäävad riigid, kus keskpärast iivet on tasakaalustanud sisseränne (Iirimaa 36,7%, Ühendatud Kuningriik 41,1%, alla 50% veel Küpros, Holland, Prantsusmaa, Soome, Rootsi, Luksemburg, Belgia ja Taani).
Teine krooniline probleem, mis eakate hulga kasvuga seotud muret süvendab, on riikide üldine võlakoormus. Riigid, kus tööealisi inimesi on vähe ning avalikud kulutused suurenevad eakate osakaalu kasvuga ühes taktis, peavad riigieelarvet jätkuvalt finantseerima võlaga. Viimased aastad on viinud osa Lääne- ja Lõuna-Euroopa riikide võlakoormuse juba üle 100% SKTst ja nagu oleme näinud, võib ka suurtel arenenud riikidel keerulistel hetkedel olla rahaturgudelt laenu saamisega väga tõsiseid raskusi. Ja seda juba praegu. Eesti võlakoormus on endiselt meeldivalt madal ja meid see probleem individuaalselt ei puuduta, küll aga ei saa sellest mööda vaadata paljud praegused ELi netomaksjatest riigid ehk need, kes meie arengut finantseerivad.
Meid ees ootavad raskused aga kahvatuvad Euroopa naaberpiirkondade praeguse reaalsuse ees. Teisisõnu, erinevalt näiteks USAst valitsevad Euroopa vahetus naabruses täielik vaesus, rist ja viletsus. Kui Euroopa kaalutud keskmine sissetulek per capita (GNI) on 35 718 USA dollarit, siis Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika regioonis on see 4722 dollarit. Selles piirkonnas elab 357 miljonit inimest Euroopa poole miljardi kõrval ning erinevalt vanast kontinendist, kus on 1,55 elussündi naise kohta, sünnib seal 2,8 last naise kohta. Seega on meie Euroopa igati loogiliselt lähedal asuv magnet inimestele, kelle elukvaliteet on jämedalt ja lihtsustatult meist kaheksa korda kehvem.
Euroopal on sisserändega kogemusi – erinevaid
20. sajandi jooksul saabus siia sõdade järel ja lisaks endistest kolooniatest miljoneid inimesi. Arvestatavas koguses rännati mandrisiseselt idast läände. Täpsemalt, Prantsuse Põhja-Aafrikast ja Indo-Hiinast tuli Euroopasse 1,8 miljonit inimest, Portugali Aafrika kolooniatest üks miljon, Hollandi Ida-Indiast 300 000. Möödunud sajandi teisel poolel saabus Türgist Saksamaale ligi kolm miljonit immigranti. Viimastega sama palju saabus endisest Jugoslaaviast immigrante Balkani sõdade tõttu.
Selle kõige tagajärjel elas juba 2012. aastal euroliidus 52 miljonit immigranti, kellest 33,5 miljonit on sündinud väljaspool Euroopa Liitu. Saksamaa ja Hispaania elanikkonnast oli 15% juba enne käesolevat rändekriisi sündinud väljaspool praegust kodumaad.
Mida teame sisserändajate hakkama saamise kohta?
Kogemused on erinevad. Ameerika on kahtlemata edukas näide. Lapsed, kes kasvavad üles Ühendriikides, võtavad peaaegu eranditeta omaks ameerikalikud väärtused ja sulanduvad ühiskonda.
Euroopas on tõde sellest kaugel. Nagu kirjutab majandusteadlane Paul Collier, läheb tihti pigem vastupidi: immigrantide lapsed vastustavad uue kodumaa rahvuslikku kultuuri rohkem kui nende vanemad. Teatud immigrantide rühmad tahavadki end ise määratleda erinevalt neid ümbritseva enamusrahvuse identiteedist ja kultuurist. Aga majandusteadus eristab väga selgelt identiteedi majanduslikke mõjusid. Collier kirjeldab uuringute põhjal, kuidas identiteedi valik mõjutab oluliselt näiteks inimeste karjääri või õppimist. Väga huvitav uuring Aasia päritolu ameeriklannadest näitas, et kui inimene määratles end enne asiaadi kui naisena, olid tema tulemused matemaatikas märkimisväärselt kõrgemad kui end esimeses järjekorras naisena defineerides. Ent täpselt samamoodi teame, et enese siserändajana määratlemine ei ole majanduslikus mõttes ise hakkama saamist pidurdav – seda näeme näiteks Saksamaa türklaste järeltulijate pealt, kus inimeste sissetulekuid ei ole mõjutanud see, kas nende vanemad on neile enne õpetanud türgi või saksa keelt. Seda muidugi eeldusel, et nad saksa keele on hiljem koolis selgeks õppinud.
Immigrandid on iseselekteerunud seltskond, kes on tõenäoliselt pealehakkajad, n-ö ellujääjad, keda iseloomustab valmidus enda ja laste tuleviku nimel ennast oma kodumaa juurtest välja rebida. Niisiis, immigrantide hakkama saamine või ennekõike mitte hakkama saamine sõltub millestki muust kui identiteedist, kuigi sellel on oma roll, sest see mõjutab käitumist. Rahvus on vaid üks identiteetidest, meil kõigil on neid mitu. Mina näiteks olen isa, poeg, eestlane, finantsist, mees ja palju muud ning mitte tingimata selles järjekorras.
Vaadeldes sisserändajaid etniliselt erinevate rahvastikurühmade kaupa, leiame, et ehkki osaliselt hästi integreerunud, on nende integratsiooni astmes ja tööhõives osalemises suuri erinevusi. Kui vaatame Saksamaa kogemust, näeme tööhõives osalemise määrades kuni kaheksakordseid erinevusi, kus teatud etnilistes gruppides on tööpuudus 50%, teistes aga põliselanikkonnaga võrreldavas suuruses. Keskmiselt on OECD andmetel pea kõigis ELi liikmesriikides immigrantide tööhõive võimalused põliselanikest siiski kesisemad – ka siis, kui vaadelda sotsiaalmajanduslikult võrreldavaid gruppe (sarnase hariduse ja võimekusega, ent erineva etnilise taustaga inimesi). Siin tekib probleem ka mõttemudelite ja diskrimineerimise tõttu.
Hariduse rollist mööda vaadata ei saa
OECD andmeid vaadates on selge, et üks peamine probleem kõikjal Euroopas on see, et immigrantide lapsed koonduvad koolidesse, mille õppuritest moodustavad suurema osa samuti sisserändajate järeltulijad.
See, et teise põlve immigrantidel puuduvad võimalused igapäevaelus põliselanikkonna tavadega kohaneda ja koolipäevad kulgevad pigem sarnase taustaga noorte seltsis, mõjutab nii identiteeti, ühiskonda sulandumist, euroopalike väärtuste omaksvõttu, keele omandamist ning üleüldist hakkama saamist. Kui paneme siia kõrvale PISA andmed, näeme, et matemaatika eksami tulemused on lastel, kes õpivad koolides, kus vähemalt neljandik õppuritest on immigrantide lapsed, põliselanikkonnast arvestatavalt kehvemad. Remargi korras: erinevalt levinud müüdist on 2012 PISA andmete järgi see nii ka vene õppekeelega koolides Eestis. Samas on riike, kus immigrantide laste koolides on tulemused põliselanikkonnast paremad – Uus-Meremaa, Austraalia, Singapur ja Kanada. Kõiki neid riike iseloomustab esiteks suur Aasia päritolu immigrantide osakaal ja teiseks see, et saabujad võtavad üle uue elukohariigi pakutava identiteedi.
Pagulaste vastuvõtmise majanduslikest argumentidest
Ka sel teemal on omajagu kirjutatud. Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi Euroopa probleemid kõrge vanadussõltuvusmäära ja demograafilise kriisiga on ilmsed, ei tohiks pagulaste vastuvõtmise pooltargumentide seas domineerida majanduslikud asjaolud. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks kaasneb lisatöökäte ja tihti ka oskuste lisandumisega ridamisi väljakutseid. Põhiline on see, et suurem sisseränne tekitab kindlasti veel mitmeks põlvkonnaks juurde eriti ohtlikku ebavõrdsust – sellist, mis liigub mööda etnilisi jooni ja annab ainest identiteedipõhisteks pingeteks.
Senise kogemuse pealt näeme, et paljudes riikides on immigrandid sageli tööle asunud nendes sektorites, kus töötamiseks põliselanikud motiveeritud ei ole, sest palganumber ja lisandväärtus on väikesed. Kui esmapilgul võib selline väljavaade tunduda atraktiivne, siis pikemas perspektiivis tekitame nii madalama sissetulekuga klassi, kellele maksame teadlikult vähem palka. Sealjuures ei saa unustada, et immigrandid on tihti parema haridustaseme ja tööoskustega kui kohalikud, ent on häda sunnil nõus kohalikest väiksema raha eest töötama. Kui seda seltskonda ühendab lisaks vaevu ots-otsaga kokku tulemisele etniline identiteet, pole plahvatusohtlikeks arenguteks palju rohkem vajagi.
Seega sisseränne ühtaegu elavdab majandust ja süvendab majanduslikku ebavõrdust. Lühiajaliselt lahendab see arenenud riikide odava tööjõu probleemi, kuid pikemas perspektiivis toob kaasa madalama sissetulekuga inimeste osakaalu suurenemise ühiskonnas. See omakorda vähendab kasvupotentsiaali ja loob aluse poliitiliseks ebastabiilsuseks.
Kas me teame eduka sisserände valemeid?
Veel kord OECD analüüsidele toetudes võiks arvata, et seost immigrantide populatsiooni suuruse ja integratsiooni edukuse vahel pole. Kui üldse, siis on pigem edukamad riigid, kus sisserändajaid on rohkem. Teisalt on Harvardi sotsiaalteadlane Robert Putnam leidnud tugevaid seoseid immigrantide populatsiooni suuruse ning immigrantide ja põliselanikkonna usaldussidemete vahel. Mida suurem sisserändajate populatsioon, seda nõrgem on usaldus populatsioonide vahel ja ka nende SEES. Madalam usaldus ei tähenda tingimata kehva integratsiooni või majanduslikult kehvemat immigratsiooni kogutulemust, ent viitab tõsiasjale, et suur sisseränne esitab ühiskonna solidaarsusele selge väljakutse.
Üsna selge on ka see, et üheks võimalikuks «kuldvõtmekeseks» ongi haridus. Haridustase näitab, kas immigrant saab hakkama, leiab töö, murrab välja vaesusest, millesse ta suhtelises mõttes siiski saabub. Haridus on sisserändajaile diskrimineerimise ja kultuuriliste, identiteediga seotud väljakutsete tõttu ilmselt tugevamgi indikaator kui «pärismaalaste» jaoks. Ka on viiteid, et riikides, kus sisserändajate järglaste eksamitulemused on samaväärsed või paremadki kohalike elanike omadest, on ka integratsioon selgelt edukam.
Kuidas «ravime» ebavõrdsust?
Nagu sissejuhatuses sai tõdetud, on ebavõrdsust üksjagu ka meie enda ühiskonnas, sealhulgas sünnipärast. Kui sünnid perekonda, kus vanematel on madalam haridustase, kehvem sissetulek ning sa elad veel teatud hajaasusustusega maapiirkonnas, on sul faktiliselt kehvemad tõenäosuslikud väljavaated elus «ülespoole» ronida. Ühiskonnana püüame selliseid sünnipäraseid erisusi ümberjaotamise kaudu tasandada, et anda igale lapsele võimalus sõltumata vanematest ja sünnikohast ikkagi hakkama saada. Iseasi, kuidas sellega toime tuleme, aga sellist eesmärki peame rahvana kahtlemata õigeks.
Ausalt öeldes oleks immigrantide ja nende lastega teisiti käitumine igas mõttes rumal. Vastupidi – hädavajalik on toetada ümberjagamise kaudu ka nende laste haridust ja sotsiaalset hakkama saamist, et endale ühiskonnana mitte probleeme tekitada. Teisalt on täiesti arusaadav, et kultuuriliselt kaugete vähemusrühmade kasvades väheneb ühiskonna valmidus seda solidaarselt teha. Selles seisnebki olukorra paradoksaalsus – kui me seda ei tee, kaevame end sügavamale kasvava ebavõrdsuse ja sellest tingitud sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide auku. Seega on see ratsionaalselt võttes ka meie enda tuleviku seisukohast õige, kui see emotsionaalselt võttes tundubki ehk ebaõiglane. Seades inimeste võrdse kohtlemise kui lääneliku maailmavaate aluspõhimõtte esiplaanile, ei saaks teistsugust käitumist aga ette kujutadagi. Kui kohtleme siia saabujaid teistmoodi kui siin sündinuid, lakkame väärtuspõhiselt olemast need, kes me oleme, või vähemalt need, kelleks end ise peame.
Peame mõistma ja aktsepteerima, et kuigi inimeste rändega kaasneb majanduse elavnemine, kaasneb sellega identiteediprobleem nii sisserändajate kui ka sihtriigi elanike jaoks. Vanasti lahendati see probleem enamasti jõupõhiste ja sageli ebavõrdsust süvendavate regulatsioonidega. Praegu paistavad ühiskonnad automaatselt eeldavat, et rahumeelse esimese sisserändajate põlvkonna kohapeal sündinud ja kasvanud järeltulijad on automaatselt lõimunud. Tegelikkus ei kinnita seda sugugi.
Lihtsustatud järeldus on, et kui suudame mingil moel (ja selle mooduse ilmselge osa peaks olema võrdne ja lugupidav kohtlemine) tekitada teise põlvkonna sisserändajatele kohaliku või vähemalt mittevaenuliku identiteedi, saame sisserändajate abiga lahendada oma demograafilist probleemi, tagada majanduse kasvu ja sealjuures ka Eesti identiteedi säilimise sõltumata identiteedikandja etnilisest taustast või nahavärvist.
Tööandjad on osa lahendusest
Ettevõtlus- ja töösuhe on formaalselt «distsiplineeritum» suhe kui see, mis on riigi ja kodaniku vahel. Väidan, et tööandjatel võib olla kohati riigist arvestatavamgi roll saabunud immigrantide edukasse integreerimisse ühiskonda. Siin on kaks poolt – esiteks peavad ja tihtipeale näevadki just tööandjad sisserändajates võimalust. See on ka loogiline, sest, nagu öeldud, iseloomustab Euroopat pea eranditeta mittetöötavate pensionäride kasvav sõltuvus aina vähenevast töövõtjate arvust, mida intensiivistab negatiivne iive, ning seda ei ole võimalik lähikümnenditel mitte kuidagi muuta. Teiseks peavad ja saavad tööandjad teha palju, et soodustada põliselanikkonna väärtuste ja keele omandamist ja ülevõtmist sirgjoonelisemalt kui riik. Täpsem oleks öelda, et riik ja tööandjad peaksid siin lähedast koostööd tegema.
Eestis koolitavad tööandjad endale tööjõu sageli ise. On arvestatava suurusega ettevõtteid, kes ei leia ülikoolist tulnute hulgast sobivate kutseoskustega inimesi ja peavad kogu tööjõu ise harima. Seega ei ole mingit alust eristada kohalikku õppurit muu päritoluga inimesest. See, mida teame pagulaste haridusliku tausta kohta, on samuti julgustav: valdava osa asüülitaotluste esitajaist moodustavad süürlased ning nendest omakorda 43% on ÜRO andmeile toetudes kõrgharidusega, teist sama palju keskharidusega. Seega on näiteks süürlaste haridustase kõrgemgi kui Euroopa ühiskondade keskmised näitajad.
Kas sisserändajad lahendavad demograafilise probleemi või on nad hoopiski ühiskonnale koormaks? See sõltub võimalustest ja kohustustest, mida me neile loome. Pagulaste aitamise ja kohalikega samaväärse kohtlemise peamine põhjus peab olema ainult üldinimlik ja demokraatia põhialustest lähtuv, ent tööandjatel ja riigil on võimalik ühiselt paljugi ära teha, et identiteedini ulatuv integratsioon oleks võimalik. Ja ausalt öeldes on meil neid samamoodi vaja kui neil meid.
Kõigil vist läheb süda haledaks.