Berliin 1945

[Arensburger]

On veel üks eestlaste õhutõrjeüksus, mis sõja lõpus Berliini lähistel tegutses. See üksus ei olnud komplekteeritud mitte lennuväe abiteenistuslastest, vaid Eestist välja taganenud lennuväe sõduritest. Seal oli mehi Eesti lennugrupist, lennukoolist, Eesti õhuvaatlusgrupist ja lennuväe sideüksustest. Selle üksuse lahingutee toob läbi mälestuste ülevaatlikult ära Raimund Piirvee oma artiklitesarjas, mis avaldatud ajalehes "Võitleja" 2004. ja 2005. a. alguse numbrites. Toon siia ära väljavõtte antud artiklitest:

Soovisin astuda vabatahtlikult kpt. Unt'i "Lennuväe Leegioni". Staap asus Tallinnas Raekoja platsil ja 3. aug. 1944 sõitsin Pärnu, kus kpt. Reebsi õppekompaniis sain noorteaja väljaõppe. Rühmaülemaks oli vanemkapral Vastopää ja sama kraadiga oli kooliõpetaja Peedo, jaoülemaks oli kapral Ellandi, major Ellandi poeg. Frankfurt Oderis majutati meid lennuvälja äärsetesse barakkidesse ja meile tehti "mahvi". Seal oli ka kpt. Unt, kes püüdis jätkata Eesti Lennuväe Leegioni asutamist ja nii sain seal kirjutaja koha koos kapral Seppeliga. Seppel oli Riikliku Inglise Kolledzi õpilane, mina aga Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledzist. Me mõlemad valdasime inglise keelt ja olime jazz muusika harrastajad. Kpt. Unt läks tagasi Berliini ja mind saadeti tulevasse langevarjurite üksusse, kus saime oktoobri lõpul 1944.a. saksa allohvitseride käest "mahvi", millest ka omaaegsed eesti lendurohvitserid (erigruppides) pidid osa võtma. Seal kohtusin Pallandit, kellega sai ajada huvitavat juttu ja sain ka kuulda tema seiklustest lennuteadaannete pataljonis Eestis. Kuid langevarjureid meist ei saanud. Saadeti Dortmundi "raskeflaki" väljaõppele, kus tutvusime 88 mm kahuritega. Kohal olevad eesti ohvitserid protesteerisid: „eesti vabatahtlike lepingu alusel tohib neid rakendada ainult idarindel, mitte aga läänerindel“. Ohvitserid pandi kasarmu aresti alla ja neid ootas sõjakohus. Umbes nädala pärast nad vabastati. Berliinist teatati, et selline värbamise leping oli maksev.
Veebruaris 1945 saime käsu liikuda idarindele. Meie kompanii jaotati Cotbus'e linnast idapool asuvate 88 ja 105 mm "flakipatareide" vahel, iga patarei juurde umbes 50 meest ühe või kahe eesti ohvitseriga. Suurtüki meeskondades olid eestlased, juhtkond kahuriülemast alates aga saksa allohvitserid ja ohvitserid. Kuulusin üksusse nimega Schwere z.b.V. Flak Batteria 10476 s.t. olime kümnes patarei 476. Flakirügemendis, ikka lennuväe osana. Olime Kiekebuschi küla taga, umbes 10 km Cottbuse linnast ida pool, põllumaadele sissekaevatud positsioonidel umbes kuu aega. Patareis oli neli 88 mm kahurit. Olin sihtur number üks kahuril "Dora". Aprilli alul oli palju ülelende vene PE-2 pommitajate poolt, kes arvatavasti pildistasid patareide positsioone, üks neist sai otsetabamuse.
Peale Dresdeni pommitamist ja Berliini rünnaku algust veeti ka meie kahurid positsioonist välja ja liikusime ida poole, minu kahurit veeti selleks otstarbeks väljakäsutatud talumehe pisikese ühesilindrilise traktoriga. Meeskond pidi ruumi leidma veetaval kahuril. Öösel kukkus kahuril istudes magama jäänud meie poiss, kelle nime olen unustanud, veetava kahuri rataste alla ja sai raskeid sisemisi vigastusi. Jätsime ta ühe lahke saksa naistaluteenija ja ta tütre hoole alla nende kahetoalises majakeses. Hiljem aga vahetati traktor välja tavalise kaherattaveoga 3 tonnise itaalia "Lancia" veoauto vastu, kuhu ka laskemoon ja meeskond mahtusid. Autojuhtideks olid itaalia endised lennuväelased, kes enam palju huvi ei tundnud sellise tegevuse vastu. Nelja patarei peale oli ainult üks roomikveok, mida hiljem kasutati iga patarei juures kahurite "Stellungist" välja tirimiseks, kui meeste ja veoauto jõust ei piisanud ja laskmisega sissevajunud kahurite väljakaevamiseks polnud aega.
Liikumist oli ühest kohast teise paar nädalat. Olime kotis ja pidime sellest läbi murdma. Kaevasime sisse "stellungi" metsa servale. Metsateed mööda liikusid rünnakule saksa soomusmasinad ja motoriseeritud üksused. Päev hiljem nende üksuste riismed liikusid sama teed mööda tagasi. Kaitsesime taganevaid üksusi. Õhtul ees metsas oli kuulda tankiroomikute ja -mootorite mürinat. Olime laskevalmis "Panzerhohlgranaten" laskemoonaga, saime (vist julgustuseks) nina peale 1/4 liitrit "Steinhägherit", mis sai otsekohe sisse võetud. Siis tuli tulekäsk kiirtuleks segamini soomustläbistavate ja shrapnellmürskudega umbes 3 kilomeetri kaugusele. See kestis umbes 30 minutit. Pärast seda jälle vaikus. Tunni aja pärast uuesti tankide lõgin ja mootorimüra. Oma suureks üllatuseks nägime üle heinamaa oleva metsa puude vahel üksteise järel kolonnis liikumas T-34 tankisid...üks, kaks, kolm, neli ... olime valmis otsesihtimisega tuld andma, iga kahuri jaoks üks tank ... tulekäsku ei antud ... tankid sõitsid meid nägemata edasi ... siis juba viies, kuues ja nii edasi ... kuni minu lugemise ja nägemise järele seitseteist tanki meist umbes 0,5km kauguselt olid mööda sõitnud. Siis oli kuulda kõva kahurituld ja isegi suuremaid plahvatusi selles suunas, kuhu tankid olid edasi sõitnud. See kestis umbes pool tundi. Hakkas pimedaks minema. Üle heinamaa ja metsa vahelt hakkas meie poole joostes tulema mehi, kes osutusid meie meesteks kõrvalpatarei meeskonnast, kes olid eluga pääsenud. Nad olid lahingu vastu võtnud, kuid vene tankid olid oma kahuritulega nende patarei maatasa teinud ja mahajäänud haavatutest tankidega üle sõitnud ning surnuks muljunud. Pääsenute hulgas nagu mäletan ka obergefreiter Kraav'i, kes rääkis juhtunust. Meie hulka neist keegi ei jäänud, jooksid edasi.
Hommikupoolsel ajal tuli käsk kahurid välja vedada ja taganeda. Grupi ainukene roomikveok tuli kahureid ühekaupa "Stellungist" välja vedama. Siis, kahurid veoautode taha ja mööda metsateed "täie tambiga" tahapoole. Heinamaalt oli kuulda 20mm kahurite laskmist. Hakkasime kahelt poolt metsaservalt meie pihta suunatud käsirelvade tuld saama. Eks siis meie liikuvatelt veokitelt hakati vastu laskma (ilma kedagi metsas nägemata) igaühe käsirelvadest nagu postitõldadelt "metsiku lääne" filmis. Lõpuks jõudsime saksa üksuste juurde. Kõva liikumine lääne suunas. Ühel teeristil lennuväekindrali mundris rüütliristikandja oma staabiga juhatusi andmas. Läbitud külas oli tee ääres mõned saksa mundris mehed üles poodud. Pagunid maha kistud, rinnal plakat kuulutamas "ich bin ein Feigling" või muid poodud meeste iseloomuomadusi, millised ilmselt polnud äsja peetud sõjakohtu poolt heaks kiidetud…..
…….Edasi, ikka edasi! Siis korraga hirmus matsakas ja kõva valu seljas. Leidsin end maoli maas, selg valutas. Hakkasin kompama ja leidsin, et olen umbes poole meetri jämeduse suure puu alla jäänud, mis käki plahvatuse tulemusena oli mulle selga kukkunud. Katsusin ennast selle alt välja keerata, aga puu oli nii raske, et pidin mööduvaid sakslasi manguma, et nad mind sealt alt välja aitaks, mis lõpuks kolme-nelja mehe abil ka õnnestus. Sinel oli küll selja tagant puruks kistud, aga haavu polnud kuskil. Oli "hea meel, et hing sees" ja läksin samas suunas edasi.
Hommik hakkas koitma. "Käkituli" vaikis. Sihi ääres seisis pikk kolonn laetud veoautosid, millest jalamehed mööda läksid. Teiselpool sihi ääres seisis kolonn "Välgumeeste" (vist "Grossdeutschland'i" diviisi meeste) "Panzergrenadieride" roomikveokeid. Need olid mehed, kes olid tee lahti raiunud "Autobahn'ist" üleminekuks ja olid kaotanud oma voori. Neil oli bensiin otsas ja samuti toidumoon. Käis hirmus kärkimine ja vaidlus ühe "Wehrmacht'i" mundris kehaka "Zahlmeister'iga" laetud ja presendiga kaetud veoautode juures. Jäime seisma, et näha kuidas asi lõpeb. Ega see kaua ei kestnud. "Välgumehest" allohvitser vaid pani käe kaelasolevale "Sturmgewehr'ile", kostis lühike valang ja "Zahlmeistri" kere oli keskelt pooleks lõigatud. Teised moonavoori "omanikud" kadusid kiirelt. "Välgumehed" võtsid mis neil vaja. Veoautode voori bensiinitangid imeti tühjaks ja valati "halftrack'ide" tankidesse. Veoautode kastidelt võeti present lahti ja tõsteti konservikastisid oma masinatesse. Pärast seda löödi jälle oma soomusmasinatele "hääled sisse" ja sõit läks jälle rünnaku suunas. Siis oli ka teistel võimalus oma toiduvarustust täiendada. Nüüd polnud enam toidumuret karta! Väsimus ja uni tuli peale. Parem kederluu valutas, aga ei julgenud maha jääda. Sain ikka ettepoole. Mõneks ajaks sain istuma ühe ambulantsauto porilauale.
Niimoodi ikka edasi. Äkki nägin oma patarei poissi Villem Värtina't ja rõõm oli suur. Teisi eestlasi enam ei kohanud. Otsustasime kahekesi koos edasi minna. Kui uni tuli peale, siis üks meist pani silma kinni ja komberdas poolunes teise käevangus edasi. Öösiti tegime mõne tunni uinakut. Jõudsime juba tankideni välja. Neid oli terve läbimurru jaoks järel veel vast veidi üle kahekümne. Suuremalt jaolt "Panther" tüüpi "meedium" tankid. Nende vahel mõni "Mark IV" ja paar "Tiger" tüüpi rasket tanki. Suureks imestuseks nägin ka üht vene "T-26" tanki, saksa tunnusmärgid peale maalitud. See 1930-datest aastatest pärit kergetank oli terve sõja läbi teinud ja "ragistas" ikka edasi. Teiste soomusmasinate vahel oli ta nagu pisikene kääbus. Mäletan, kui nägin 1941.a. sügisel mitmete, sakslaste poolt puruks lastud, sama tüüpi tankide rususid Kose ja Pirita ümbruste põldudel roostetamas.
Paaril korral tuli sihti mööda edasiminekul peatus, kui mõne vene üksuse poolt oli organiseeritud vastupanu. Tavaliselt kiires korras sihi äärde sissekaevatud tankitõrjekahurid, mis olid hästi moondatud ja said paarile esimesele tankile pihta, enne kui nad "tasaseks sai tehtud". Ükskord saime eestpoolt ka kõva kergerelvade tuld. "Välgumehed" läksid ette, mõlemale poole sihti, metsa "kammima". Minust nii suurt "kangelast" polnud. Villem oli ka väsinud ja sihi äärde puhkama jäänud, pidi pärast jälle ettepoole tulema. Äkki nägin, et meie "metsakammijad" mehed hakkasid eespool pihta saama. Puu otsas nägin venelast, kes neid seljatagant tulistas. Vene "kägu"! Panin püssi palge ja katsusin talle pihta saada. "Kämbud" mu kõrval lõid mul püssi käest maha ja tahtsid mind maha lasta, et tulistan ettepoole läinud oma mehi. Ei tahtnud palju mu juttu kuuldagi. Ei tea, kuidas oleks läinud, kui äkki üks minu süüdistajatest poleks kokku varisenud, kuulihaav kukla taga peas. Siis läks kisaks lahti: Meist tagapool avastati teine venelane puu otsas ja lasti sadade meeste poolt maha. Mind jäeti rahule. Mahalastud "kägu" oli noor ohvitser, vist suur idealist ja parteimees. Sai oma "suure kodumaa" eest elu anda just paar päeva enne sõja lõppu. Villem Värtina'ga enam kokku ei saanud. Nüüd olen väliseesti ajalehtedest lugenud ühest Villem Värtina nimelisest mehest, kes elab Vancouveris. Loodan, et on sama mees!
Paari päeva pärast jõudsime metsast välja. Üle eespoolse lagendiku ragistasid soomusmasinad, kuulu järgi olime möödumas hiljuti venelaste poolt vallutatud saksa sõjaväe peastaabi kompleksist (Berliini ligidal) Zossenis. Üllatusrünnaku tagajärjena said esimesed ründajad sõjasaagiks ameerika 2,5 tonniseid "6x6" veoautosid ja olid samuti võtnud vangi üle 50 hästi täissöödetud ja paksupõselisi sinise mütsilindiga NKVD mehi, kes olid olnud seal valves. Olid nagu rahuaegses mundris, väga korralikult riietatud ja puhtaks viksitud nagu pailapsed paraadil, aga veidi mossis nägudega. Neid marsiti edasi rivikorras, valveks paar Vlassovi "Russkaja Osvobolnitelnaja Armija" vene keelt rääkivaid allohvitsere ja mehi, kes neid pidid hiljem ka üle kuulama. Mis neist kõigist sai, sellest pole mul "õrna aimu". Oli kaugelt näha, kui veoautotäied "vankasid" kaugemal panid plagama. Neile sai tagant kergete relvadega järele lastud. Mina niikaugele ei saanud, et Zosseni peakorteris sees oleks käinud. Varsti hakkasime vene kahurituld saama ja lagedal väljal said mitmed sõidukid pihta. Tõmmati metsa sisse tagasi ja ööseks tuli väike puhkus.
Hommikul tuli korraldus, teisel pool metsaservas üle kilomeetrilaiuse ülesküntud põllumaa asuva Beelitzi linna suunas rünnakule minna. Mets oli täis järelejäänud saksa tankisid koos mitme patarei "Nebelwerfer'itega" ja muude soomusüksustega, aga keegi neist oma tulejõuga jalaväerünnakut ei toetanud. Noh, käsk on käsk ja astusin koos teistega lagedast põllust üle kõndima. Teisel pool põllu servas Beelitzi linna majad, tagapool kirikutorn. Minust paremal põldu läbiv maantee, mille parempoolsele servale jäi linna esimese hoonetekompleksina üks tuuleveski ja selle kõrvalhooned. Metsa ja linna vahel, kesk põldu, põõsaste vahel sinka-vonka jooksev meetri- või paari laiune oja. Pani imestama, kust kõik need jalamehed "välja vajusid"! Põld oli vähe aja pärast mehi täis nagu sipelgaid. Kindlasti üle kümne tuhande või isegi rohkem. Siis oli kuulda veskikompleksist "Stalini oreli" generaatori väntamisega kaasuvat vingumist. Siis esimene kogupauk rakette plahvatamas põllu peal. Katsusin ennast küntud vagude vahele maha litsuda ja esimene "prahmakas" tuligi selga. Minu "Volle Deckung" oli suure kiiruga jäänud puudulikuks, sest vasak küünarnukk polnud maha litsutud. Raketikild oli - minu õnneks - omale tee leidnud küünarnuki kontide vahelt ja vasaku vormikuue varruka puruks rebides. Veel vähe sügavamale ja siis oleks vist vasakust küünarnukist ainult sodi järele jäänud. "Vankad" olid oma tuleandmisega agarad ja jalameeste summ hakkas metsa poole tagasi plagama. Õnneks oli metsast välja tee peale sõitnud üks saksa "rünnaksuurtükk" ja sai paari kahurilasuga vene "Katjusha" patareile pihta ja selle laskemoonale samuti paar täistabamust anda. Kus siis aga oli tulevärki ja vingumist! Raketid lendasid sinka-vinka õhus ringi ja plahvatusi oli terve veski ümbruses igasuguseid. Eks selle peale hakati jälle edasi astuma linna poole.
Muud vastupanu ei paistnud kuskilt tulevat. Läksime teed mööda linna poole. Tee ääres silt: "Berlin 40 km". Jõudsime purukslastud veskisse. Veskimaja köögis olid pliidi peal keemas ameerika konservipurkidest võetud viinerid. Laual lahtised konservid ameerika piimapulbriga (nimega "Klim" või "Kim", õieti ei mäleta). Aeg oli maitsta seda ülemere toodud toidukraami. Kellelgi polnud suurt lusti kuhugi kaugemale "trügida". Mõned agaramad olid katsunud veski kõrvalt tänavat pidi linna keskpaika jõuda, aga said kuulipildujatuld majade akendest ja aiaväravatest. Vankade puruksrebitud laipasid vedeles veskiõue peal. Haavata saanud sakslasi hakati kohapeal siduma. Neid oli sinna juurde vedamas kari sanitare. Oli üks väike puhkuse aeg ja "hommikune idüll".
See ei kestnud kaua. Seljataga põllumaal oli kuulda tankiroomikute lõginat. Kuus vene T-34 tanki tegid seal hanereas "paraadi" linna ja metsa vahel, lahkelt jagades suurtüki- ja kuulipildujatuld nii linna kui ka metsa poole. Metsas asuvad saksa soomusüksused neid ei kimbutanud. Põllul peesitavad jalamehed lasid "kand ja varvas" metsa poole tagasi nii kiirelt kui said, aga paljud jäid pikali tankitulest saadud tabamustest ja eks mõnigi neist pidi viimast korda "lusika maha panema". Mis teha? Kes teab, kui palju uusi tanke esimese kuue toetuseks välja ilmub? Ega muud, kui keset põldu vingerdava põõsastevahelise oja põhja pidi katsuda teisele poole tagasi saada! Teised "veskilised" leidsid sama tee ja nii sumasime "konksus ja küürus" oja põhjas ikka "omade poole" tagasi. Vaesed haavatud jäid maha, "vankadele" saagiks. Tankidele lisa ei tulnud, eks nende laskemoon sai kah otsa, läksid tuldud teed jälle tagasi. Oligi paras aeg oja põhjast välja tulla ja metsa tagasi liduda. Miks saksa tankid või kahurid metsavahelt oma "torusid" välja ei pistnud ja neid kuut vene tanki puruks ei lasknud, seda ei teadnud ma mitte välja nuputada. Hiljem sain teada, et meie pidime arvatavasti Berliini rõngasse sisse murdma ja "suurele juhile" appi minema, nii et enne seda "otsustavat" lahingut ei tohtinud keegi palju oma laskemoona raisata.
Niisiis - jälle metsa all tagasi. Mõne minuti pärast olid "vanad tuttavad" sturmovikid metsa kohal ja raketituld hakkas sadama kaela. Tegin ennast mugavaks ühe "Tiigertanki" kõhu all. "Vankad" jälle tagasi lennanud, läksin uurima metsa teisepoolset serva. Veidi laiem põllumaa kui Beelitzi linna poolses servas. Sama oja põllu keskel, millest üle nõrga purdetaolise puusilla viib kitsas põllutee teisel pool metsa ääres asuvasse külasse. Silla keskel sellest läbi vajunud, lennukite poolt puruks lastud ja põlema läinud raske veoauto. Selle taga hanereas üle kümne sanitaarauto täis haavatuid, lennukite kuulipildujatulest auke täis tikitud. Aukudest voolab ojadena verd. Haavatute kisa on kuulda üle põllu kuni metsani välja. Roomikveokid ja soomusmasinad on puruksläinud purdest vasakul, mõnesaja meetri kaugusel, leidnud uue koha oja ületamiseks ja sõidavad aeglaselt üle välja teisele poole. Siis selja taga kisa: „Panzerfaust nach vorne!" ja muid taolisi ettepanekuid metsa äärest seljatagustele "kangelastele". Teadagi: Kuus T-34 tanki on vahepeal ennast uuesti varustanud laskemoonaga ja kütusega ning tulevad tagasi vaatama, mis metsa ääres lahti on. Seekord antakse tuld metsa vahele ja tabatakse ka mõnda vedelema jäänud veokit ja soomusmasinat. Samuti on väike tulevahetus põldu ületavate saksa tankide ja "külastajate" vahel. Esimene T-34 saab pihta. Teised lähevad tuldud teed tagasi. Vigastatud sanitaarautod on kahuritulega uuesti pihta saanud ja pooled neist põlevad nagu tunglad, ustest roomavad välja purukslastud haavatud, kellel veel elu sees.
Nii läheb mööda see päev. Hakkab nagu videviku poole tõmbama. Olen vahepeal katsunud aega mõõta vene "punakotkaste" külastuste vahel ja kindlaks teinud, et kümme minutit on vahepeal "puhkust" enne kui teine eskadrill kohale jõuab. Hea küll. Kohe pärast järgmist "külastust" põrutan täie kiiruga kuni ojani välja. Siis pool tundi oja põhjas, kuni "punakotkad" jälle koju lendavad. Siis, jällegi "kand ja varvas" üle teise põllumaa metsaservas asuvasse külasse. Videvikus näen iga mõnekümne meetri kaugusel puude najal seismas mehi "välgumeeste" mundris, püstolkuulipilduja või "Sturmgewehr" kaelas. See olevat uus "Hauptkampflinie". Samuti olevat külas mitu "Meldestellet" iga väeliigi "kangelaste" jaoks, kes uuesti usinasti kokku kogutakse ja uutesse "Kampfgruppedesse" formeeritakse.
Mina arvasin, et peaks õige vaatama, mis ka küla taga lahti võib olla. Nojah, nagu arvasin: Maantee täis mehi ja sõidukeid liikumas edasi, lääne poole. Vist loodetakse eespool näha paremaid "Meldestellesid", kus elu nagu kindlam oleks. Niiviisi jäingi kõrvale "kangelaslikust võitlusest". Oma püssi asetasin hoolikalt ühe teeäärse puu najale ja marssisin nagu esimese maailmasõja aegne "Vapper Sõdur Svejk" kahe rinde vahelist riba pidi ikka lõuna -ja vahel ka lääne poole, kus sai paljugi huvitavaid asju näha, millest võib-olla saab kunagi tulevikus kirjutada. Selle jutu jätkuks ainult niipalju, et umbes nädala pärast kohtasin tee peal vastutulevat ameeriklaste patrulli, kelledele andsin üle oma viimase relva - Eestist kaasa toodud Belgia "FN" püstoli koos laskemoonaga ja sain vastu pooliku paki "Chesterfield" sigarette. Siis lasti oma pead edasi jalutada, kuni järgmise küla eelsel murul liitusin umbes kümnemehelise grupi väsinud sakslastega, ameerika püssimehe valve all. See oli 7. mail 1945.a. Parema jala säärikut ei saanud paistetanud jala tõttu veel nädala jooksul jalast ära tõmmata. Hilisemate röntgenivõtete abil sain teada, et on olnud paar luumurdu kederluu nõrgemates osades. Mis hiljem on juhtunud, on juba teine jutt. Ehk sellest kunagi hiljem.

[harri13]

egas üks lendur(vene) kaarel karu osales ka berliini lahingutes