Tohoh. Kommud koos ja foorum nii tolerantne
Aprillis lajatati mulle kommunisti tempel nätaki otsaette siin silma pilgutamata
Kusjuures ma ei öelnud, et tuleks sisse viia lastetusmaks (pigem riigikaitse maks) vaid nentisin, et mina olen selliseid imelikke makse omal ajal maksnud (millest toetati omal ajal kindlasti ka osa siinsetest foorumikasutajatest
) ja ellu jäänud.
Fucs kirjutas:Teine võimalus on väga rasketel ja halbadel aegadel, kui tõesti on vaja kusagile raha juurde, tegeleda maksudega. Kehtestada kasvõi "riigikaitse maks", või "turvalisuse maks" ja finantseerida sellest riigikaitset, politseid jms olulisi üksuseid, kus vahendeid karjuvalt napib. See ei pea olema kohe järgmised 10 või 20 %, sest matemaatikas on olemas ka väiksemaid numbreid. Ma olen oma elu jooksul maksnud igasuguseid imelikke või vähem imelikke makse lastetusmaksust ALMAVÜ liikmemaksudeni ja ellu jäänud
. Soomes ja Rootsis korjatakse "Televiisori maksu"......
mutionu kirjutas:
Fucs kirjutas:
Ahjaa. Siis on meil veel "väliskapitali" maksustamise ressurssi, ettevõtete tulumaksustamise ressurssi ja minu pärast isegi "luksuskaupade maksustamise" ressurssi. Tahad siin elada, äri ajada, teenida kasumit, nautida luksust, siis ole kurat mees ja panusta vastavalt oma rahakotile ka riigi turvalisusesse
Kõlab nagu sotsiaaldemokraat. Lastetusmaks, ALMAVÜ, televiisorimaks ...
quod licet Iovi, non licet bovi
Võttes uuesti julguse kokku ja tulles tagasi konkreetse "lastetusmaksu" ja jätkusuutlikuse teema juurde, siis kuidas Te prooviksite tagada selle, et "lastetusmaksu" kehtestamisel need, kes tahavadki n.ö. "lulli lüüa" ja lapsi mitte omada, riigist selle masku pärast ei emigreeruks? Mis omakorda tekitaks negatiivset saldot juurde.
Teine teema, mis seondub sellega, et ei taheta eriti lapsi saada ja kasvatada on see, et noortel peredel puudub kindlus tuleviku (ja edasise toimetuleku) suhtes ja ilma selle kindluseta on vastutustundetu neid lapsi siia ilma muretseda. OK siin räägitakse trendist, et oodatakse kuniks saadakse jalad alla ja enda tulevik materjaalselt kindlustatud, ning siis vanemas eas hakatakse ka lastele mõtlema. Kõik on õige, aga kui palju on meil selliseid kodanikke, kes ei suudagi isegi juba eakaks saades oma tulevikku sedavõrd kindlustada, et tekiks mõte/võimalus laste muretsemiseks? Selles suhtes (tuleviku kindlustatuse mõttes) näitab vastavaid trende üldjuhul see, kui tugevad ning arvukad on riigis kõrg- ja keskklass, ning kui palju elanikkonnast elab vaesuses.
Siin on omakorda oluline, kustmaalt kusagil riigis "vaesusepiiri" arvestatkse ja kui palju on sellel pistmist ning kokkupuutepunkte rahvusvaheliselt tunnustatud samade näitajatega.
Nüüd võite mulle lajatada sinna kommu templi kõrvale kesikute templi. Olen ettevalmistunud.
Keskklassist nii ja naapidi:
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/fu ... d=64469222
http://uudised.err.ee/v/eesti/ff078ca2- ... cc2db6151f
2014a elas Eestis meie enda normide ja määrangute järgi vaesuses 21,6% ja absoluutses vaesuses 6,3%.
Kui inimesed poleks saanud riiklikke toetusi (mis tõstsid osad vaesed ninaga üle vaesuselati piiri), oleks vastavad numbrid olnud: vaesuses 39,4% ja absoluutses vaesuses 28,6%.
Need kelle nina toetuste toel upitati üle selle piirilati, ei kuulu nn "keskklassi" hulka. Seega kõrg- ja kekskklassis elas 2014 aastal eestis 60,6% elanikest. Selle piiri lähedal pendeldajate hulgas on nii "sarisünnitajaid", kes toodavad lapsi selleks, et nende toetustest ära elada (üks äärmuslik pool, kelle osakaal rahvastiku taastootmises on marginaalne), kui ka neid kes ei võta riski lapsi sünnitada, sest võivad selle tulemusel kukkuda allapoole vaesuse piirilati (kelle osakaal rahvastiku taastootmises on arvestatav).
http://ec.europa.eu/eurostat/statistics ... _exclusion
Seega IMHO oleks oluline, et just noortele peredele tagataks kindlustunne vähemalt selleks perioodiks, kui nad võiksid teoreetiliselt kõige tõenäolisemalt lapsi muretseda (vanuses 18 või 21-45) ja need ka üles kasvatada kuni 18a vanuseni. Kuidas luua kindlustunnet ja tagatisi neile on IMHO põhiküsimus. Selle saavutamiseks juba edasi tulevad mängu võimalused igasuguste maksude ja toetuste näol, mis aitavad seda vajadusel saavutada.
Näiteks oleks üheks oluliseks teguriks riiklik elamufond (riiklik üüripindade süsteem ja poliitika) ja noortele peredele vajadusel (kui nad ei saa laenu võtta, ise osta, vanemad neile osta või neid toetada jne) elamispinna tagamine.
Sellest saab kõik alguse veel enne järgmist olulist valdkonda, milleks on töö leidmine. Riiklik elamufondi toimiv süsteem kukutaks aga drastiliselt praeguse kinnisvaraturu kinnisvara- ja üürihindasid (mis omakorda soodustaks osadel noortel peredel ka mujalt elamispinda hankida, ning vähendaks nende hulka, kes riigi toel peaksid eluaseme soetama) ja selle vastu töötavad ka loomulikult vastavad huvigrupid.
Näiteks võimalus riigi üüripind ütleme 45 aastaselt ära erastada (kui oled maksnud kohusetundlikult üüre ja kasvatanud üles ka lapsed), annaks edaspidiseks veel lisakindlustunde.
Üürisoodustused lastega peredele oleks lisahoob.
Kui nüüd noorele perele pakutaks siin euroopa mõistes küll nadimat palka, kuid pikaaegse aastakümneteks kindlustatud üürilepinguga normaalse üürihinnaga elamispinda, mida on tulevikus võimalik mingi jääkväärtuse hinnaga välja osta, siis see noor pere enne "Soome tööle minekut" ja enne 2lastesaamise edasilükkamist" ilmselt "mõõdaks enne lõikamist" paar korda rohkem ja kõvasti kauem, et kas tasub ära minna või ei.
Uskuge, kui inime näeb, et saaks siin väärikalt hakkama ilma almuseid (toetusi) kerjamata ja enne laste saamist lõhki laenamata, ning edasiseks eluks on pere kindlustatud vähemalt katuselausega (laenuga soetatud eluasemest oled ilma kohe, kui tekivad raskused laenu tagasimaksmisel ja kindlustunne saabub alles kunagi kauges tulevikus, kui see eluase on 100% sinu oma), siis ta ka ei lähe käsi pikal riigilt kerjama (on muidugi erandeid), ega hakka peret looma pärast laenude kustumist ja enda pere eluasemega kindlustamist.
Asja nimi lühidalt on oma KODU. Ja sellest mõistest on sündinud ka mõiste KODUMAA ja kui sul seda esimest pole, siis teine võib ju olla, aga sellest on pereloomiseks vähe.
Need on lihtsalt ühe vana kommu mõtted ja kerige aga hoogsalt lehte edasi, kui käsi hakkab palderjani või suhkruklaasi värisedes otsima.
