BREXIT

[Vastaja]

Saksamaale endale on euro vägagi vajalik põhjusel, et ta on EU (üks) kõige tugevama majandusega riik. Kui EU ühtset valuutat eurot ei oleks, näeks kapital mujal Euroopas majanduslike raskuste ja rahvusvaluutade devalveerimise hirmus DM-i (Deutshe Mark) turvasadamana (nn. safe heaven).Kapital kipuks Saksamaale voolama, ostetaks oma valuuta eest Saksa marka.See tooks omakorda kaasa DM- liigse tugevnemise teiste valuutade suhtes, mis omakorda kahjustaks oluliselt Saksa kaupade konkurentsivõimet eksporditurgudel. Sveits oli hiljuti hädas taolise asjaga, võeti meetmeid, et Sveitsi frangil mitte liigselt tugevneda lasta.Sellepärast ma Saksamaad erilise heategijana, altruistina ei näeks. EL-i kooshoidmisel on tal omad huvid mängus.

[kaugeltuuriv]

Võimalik,et toimik on ja ka selle 10 milliga on tema munad lisaks FSB-le ka Euroliidu karmima liini meeste tangide vahel.

[kana tagumik]

Huvitav, et Siim Kallas erinevalt Rõivasest pooldab suhetes Suurbritanniaga sarnaselt Schulzi ja Junckeriga pigem sellist karmimat liini, millest küll selline kummaline vastuolu võiks tingitud olla?

No ses liinis paistab olevat vastuolu - liit, kuhu sisse astumisel pigistatakse siin seal silm kinni, sest poliitika dikteerib ja on "poliitilise mõju" nimel maksma ka majanduslikku hinda ( nt kreeka pakett), järsku ollakse valmis endast keegi kiirelt välja lükkama, selmet tagasi meelitada. Ja see lükatav pole mingi Kreeka, eksole. Pole nagu loogiline käitumismuster... aga ilmselt siin Euroopa Komisjon näeb võimalust näidata kõva kätt, anda mõista, et nemad hoiavad kätt sündmuste pulsil ja dikteerivad tempot. Et siis peamine motiiv diplomaatilises keeles on enese kehtestamine, rahvakeeli - hirmutamine: tahetakse anda õppetund neile , kes "ei saa aru EL-u igavikulisest väärtusest". See sõnum pole mitte mõeldud niivõrd brittidele - nemad on juba oma sõna öelnud- vaid juba sise-euroopas "pead tõstvatele teatud jõududele"

Probleem on selles, et see hirmutamistaktika, mille poolt on lisaks kallasele ka nt Matti Maasikas ( mõlemad on kõrged eurobürokraadid) võib osutuda esiteks blufiks ja teiseks - ei kanna soovitud vilju. Ei ole EL sees majandused midagi kiita - Saksamaa veab paati üksi ja Samas see plaanitud-loodetud hirmutamisstrateegia näitab, et eurobürokraatidel ülemistes ešelonides on tõsine probleem positiivse sõnumi või väärtuste sõnastamisega "kogu EL jaoks" . Selle all ei pea ma silmas plära "valimised, demokraatia, vabadus" - neid kehtestavad ikka riigid ise. Sellele viimasele aspektile osutas justnimelt Tsahkna täna, et vaja on selgelt sõnastada, mis on EL eesmärk ja kuhu läheb, mitte ajada mingit üldist Ahto Lobjaka stiilis targutamismoraalset "kõrgplära"

Saksamaale endale on euro vägagi vajalik põhjusel, et ta on EU (üks) kõige tugevama majandusega riik. Kui EU ühtset valuutat eurot ei oleks, näeks kapital mujal Euroopas majanduslike raskuste ja rahvusvaluutade devalveerimise hirmus DM-i (Deutshe Mark) turvasadamana (nn. safe heaven).Kapital kipuks Saksamaale voolama, ostetaks oma valuuta eest Saksa marka.See tooks omakorda kaasa DM- liigse tugevnemise teiste valuutade suhtes, mis omakorda kahjustaks oluliselt Saksa kaupade konkurentsivõimet eksporditurgudel. Sveits oli hiljuti hädas taolise asjaga, võeti meetmeid, et Sveitsi frangil mitte liigselt tugevneda lasta.Sellepärast ma Saksamaad erilise heategijana, altruistina ei näeks. EL-i kooshoidmisel on tal omad huvid mängus.

See on Eesti meedias tabuteema, et senine euroraha kurss ja poliitika soosib saksa hegemooniat ja surub nõrgemad ja väetimad majandused alla. Lihtne on öelda "tehke nagu sakslased" , tegelikult aga on tegemist poksiringiga, kus raskekaallasega peab poksima kergkaallane ja seda veel omakorda raskekaallase reeglite järgi. Saksamaa kasutab eurot - brüsseli kaasteadmises ja heakskiidul ja koostöös, et "majandusseisud põlistada" - see tagaks selle, et väiksemad riigid , noh majandused ei hakkas diktaadile vastu ja ei julgeks liidust välja astuda. Kvootide-toetuste süsteemii puhul ametlikult räägitakse humanistlikest- heasoovlikest kaalutlustest, tegelik eesmärk on sõltuvussuhte tekitamine ja samas lämmatab potentsiaalse konkurentsi - mis nõrgemate majanduste puhul on lihtsam ka- et ei tulekski tahtmist minema astuda.

[nmsi]

Korduvalt paluti, vist ei ole siiski pandud:

http://arvamus.postimees.ee/3744031/rau ... esti-jaoks
Brexitis ei ole kõik halb, nii suures asjas lihtsalt peab olema ka teist poolt. Ka Eestile on siin väärtuslikke õppetunde, kirjutab kommunikatsiooniekspert Raul Rebane.

Alguses läheb näpp peale kolmele teemale: 1) saime infot, kui kaua kestab impeeriumiiha; 2) tunneme paremini ära populismi; 3) saime paremateks eurooplasteks.

Impeeriumiiha

Eesti ei ole kunagi impeerium olnud, seetõttu on meil raske mõista inimesi, kelle kõik instinktid kisuvad suuruse ja mõju poole. Selle võimsa tundega põrkame oma elus aga vahetpidamata kokku, sest Venemaal on impeeriumi taastamine riiklik ja ka hingeline ideoloogia. Sõnal «deržava» (impeerium) on hämmastav jõud ja seda kasutatakse kõikvõimalikel juhtudel suure eesmärgi väljendajana. Lihtsalt impeeriumi kõrval on kasutusel ka sellised terminid nagu energeetiline impeerium, sõjaline impeerium, kultuuriline impeerium, kaitsev impeerium.

Venemaa pole siin üksi. Pekingi olümpiamängudel kohtusin noorte haritud hiinlastega, kes ei mõistnud absoluutselt meie iseseisvumist: «Te lahkusite impeeriumist? Impeeriumist ei minda ära! Impeeriumis on alati parem.» Ükski argument ei veennud neid ümber.

Impeerium oli ka Suurbritannia, maailma juhtriik, kus «päike kunagi ei loojunud». See aeg sai otsa, India iseseisvumine 1947. aastal tegi Inglismaast ühe teiste hulgas. Sellega ei ole paljud praeguseni leppinud, suur osa kommentaatoreid rõhutab, et «postimperiaalne stress» oli üks olulisi põhjusi, miks eriti vanemaealised hääletasid lahkumise poolt. Valimistulemuste analüüs näitab, et noored on paremini leppinud Suurbritannia rolliga ühena teiste hulgas, nemad hääletasid Euroopa poolt.

Siit tulebki meile väärtuslik järeldus. NSV Liidu lagunemisest on möödas ainult 25 aastat, umbes üks põlvkond. Brexit õpetab, et see pole midagi, üleminek impeeriumist riigiks kestab vähemalt kolm põlvkonda! Juri Lotman on väitnud, et kaotus Poltava lahingus päästis Rootsi, kuna vabastas selle riigi imperiaalsetest instinktidest. Inglismaa vabaneb nendest praegu, protsess on põlvkondade keskel. Meie peame arvestama, et Venemaa äärmiselt tugevad deržavakired kestavad veel vähemalt pool sajandit ja seni on mõistlik omada palju sõpru ja kuiva püssirohtu.

Populismist

Populistlik avalikkussuhtlemise metoodika on üsna lihtne. Sihtgrupp on üldjuhul vanem, vähem haritud ja väiksemapalgaline inimene. Tuleb valida ühetüübiline grupp (juut, moslem, rikkur, migrant, homoseksuaal jne) ja teda usinalt sõimata, ta peab jääma süüdi meie hädades. Seejuures tuleb ületada tavapärased moraalinormid, tekst peab olema piiri peal ja üle selle. Osale see meeldib. Tegevuspropaganda sobib ka hästi, näiteks tõrvikurongkäigud. Kui toetajate arv suureneb, siis tõmbuda natukene tagasi ja saavutada «päästja rüütli» imago. Ja siis minna valimistele.

Sama metoodikat on tarvitatud ajaloos, sama teeb Donald Trump, sama sobis ka Brexiti eel, sama tehakse meil ja veel paljudes riikides. Siis tekivad ka uued sümbolid, nagu Poola torumees, Brüsseli ametnik ja islami migrant. Ja kui veel süsteemis on sees probleeme, ja Euroopa Liidus neid jagub, siis satub selline retoorika viljakale pinnale. Ja valimistulemused panevad imestama.

Brexit kastis siiski paljud naiivsed uskujad jäävanni. Kui ikka tekib eksistentsiaalne oht tulevikule, kui börsidel kaob raha kümnete tonnide kaupa, kui riigid ja rahvad lõhenevad ja lähevad tülli, siis paneb mõtlema küll. Ootan põnevusega meie populistlike poliitikute lähinädalate avaldusi «tõelisest iseseisvusest», jaanipäevahääletuse ülistamist ja üleskutset Eestis sama korrata. Erilist edu neile avaldustele praegu ei ennusta, väga hapu maik on suus.

Euroopa suund

Brexit sundis paljusid mõtlema, mis saab siis, kui kõik järgivad Suurbritannia eeskuju ja kolivad oma nurka. Ainuüksi mõte jälle üksi olemisest relvi täristava naabri kõrval kainestab paljusid ja ida-lääs-valikus ei ole kahtlust.

Guardiani analüütik Philip Pullmann ütleb oma analüüsis «1000 Brexiti põhjust», et «kui me oleks pühendanud ennast Euroopale varem, nagu kõik teised, oleks meil palju sügavam arusaamine tõelisest suhtest kontinendiga, nimelt see, et me oleme osa sellest kontinendist.»

Olulised sõnad, aga tulevad valusa kogemuse kaudu. Meil on veel võimalus õppida teiste vigadest.

[Martin Peeter]

Ja juba artikkel Poola avangutest. Eestile tundub võib-olla liig karm, aga Poolale sobiv. Nad ennast ikka varemgi kehtestanud.

http://uudised.err.ee/v/valismaa/e65181 ... miideedega

Samas ma näen siin vastuolusid:

Poola poliitiline juhtkond on andnud mõista, et Varssavi hinnangul tuleks Euroopa Liidu lepingut muuta viisil, mis annaks võimu Euroopa Komisjonilt rohkem liikmesriikidele.

Poola välisministri hinnangul peaksid lõppema ka mitmesugused kitsamas ringis kohtumised nagu äsjane EL-i asutajariikide välisministrite kokkusaamine või nn Normandia formaat, kus Ukraina ja Venemaaga suhtlevad ainult Prantsusmaa ja Saksamaa.

Normandia formaat ju ongi suurte liikmesriikide soolo, mis Ida-Euroopast lihtsalt üle sõidab.

Kohtumine Cameroniga muidugi on otse Komisjonile saapasse laskmine. Aga samas jääb ikka selline vastuolulisus Poola juhtkonna tegemistesse. Ühesõnaga - panid võiksid asjad enne läbi mõelda, kui sõna võtavad.

Peaminister Szydlo rääkis eile ametist lahkuva Briti peaministri David Cameroniga telefoni teel ning täna peaks nad Ülemkogu raames ka kahepoolselt kohtuma. Szydlo sõnul soovib ta, et kõik Suurbritanniasse emigreerunud poolakad naaseksid kodumaale, kuid samas tahab ta ka seda, et kõik need Poola kodanikud, kes otsustavad siiski veel Suurbritannia olla, omaksid kõiki samu õigusi, mis varemgi.

Asepeaminister Mateusz Morawiecki aga kutsus kõiki Brexiti pärast muretsevaid pankureid oma kontoreid Londonist Varssavisse kolima ja rõhutas, et Poola majandus kasvab hetkel palju kiiremas tempos kui eurotsoonis.

[PaganHorde]

http://uudised.err.ee/v/valismaa/9529e1 ... oimalusele
Briti minister vihjas teise referendumi võimalusele



Briti tervishoiuminister Jeremy Hunt vihjas ajalehes The Daily Telegraph, et Ühendkuningriigi Euroopa Liitu kuulumise - õigemini lahkumise - küsimuses võib tulla veel teine referendum. Tegemist on esimese korraga, kui konservatiivist minister sellise seisukohaga avalikult üles astub, sest varem on nii jäämist pooldanud peaminister David Cameron kui ka lahkumist pooldanud toorid teise referendumi võimaluse välistanud.

Varem EL-i liikmeks jäämist toetanud Hunt selgitas väljaande teatel, et Cameroni järel peaministriks saaval poliitikul peab olema võimalus Brüsseliga uuesti läbi rääkida enne, kui rakendatakse ametlikult Euroopa Liidu aluslepingu 50. artiklit ja millele järgneb kahe aasta pikkune liidust lahkumise protsess.

Läbirääkimiste tulemusena tuleks sõlmida ka kokkulepe migratsiooni küsimuses, mis siis pandaks uuesti valijate ees
hääletusele. Sisuliselt ei soovi Hunt küsida referendumil seda, kas Euroopa Liidust lahkuda, vaid millistel tingimustel seda teha - ehk valijad peaksid otsustama, kas Euroopa Liidu poolt pakutav lahkumislepe on piisavalt hea. Tervishoiuministri arvates peaks ka EL olema huvitatud võimalikult sõbralikust ja kiirest leppest, Londoni eesmärgiks oleks aga nn Norra+ leping.

"Seega enne, kui me kella tiksuma paneme, peame me saavutama kokkuleppe ning andma selle heaks kiitmiseks Suurbritannia rahvale, kas siis referendumina või läbi konservatiivide manifesti uutel parlamendivalimistel," sõnas Hunt.

Briti meedias on räägitud, et ka Hunt võib olla üks võimalikest Cameroni mantlipärijatest.

Hunti plaani nõrk koht on praegusel hetkel asjaolu, et nii Euroopa Liidu juhid kui ka Prantsusmaa ja Saksamaa on kutsunud Londonit üles 50. artiklit võimalikult kiiresti käivitama, et vältida pikka segadusteperioodi. Cameron aga jättis selle ülesande oma järeltulijale ning Leave-kampaaniat juhtinud toorid ei pea kiirustamist veel vajalikuks.

Samuti on Euroopa Liidu diplomaadid rõhutanud, et Suurbritannia ei saa tagada endale juurdepääsu ühisturule ilma, et ta lubaks sellega kaasnevat EL-i kodanike vaba liikumist. Ka Norra-stiilis lepe siseturule pääsuks eeldaks EL-i kodanike migratsiooni lubamist.

Teisel referendumil on ka Euroopas toetajaid

Teist referendumit on toetanud ka mõned Euroopa poliitikud. Näiteks Poola valitsuspartei Õigus ja Õiglus (PiS) juht Jaroslaw Kaczynski avaldas lootust, et Suurbritannias leiab aset otseselt EL-i kuulumist puudutav uus referendum.

"Meie pingutused on praegu tehtud selles suunas, et Suurbritannia naaseks, sealhulgas korraldaks ka teise referendumi," sõnas ta.

Paljud Euroopa poliitikud aga kutsuvad üles EL-i tõsiselt reformima. Tšehhi välisminister Lubomir Zaoralek aga avaldas arvamust, et Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker peaks tagasi astuma, sest viimane ei suutnud ära hoida Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust.

[Aixc]

Saaks ehk keegi jagada?

Hardo Pajula: Euroopa sügis
http://arvamus.postimees.ee/3743979/har ... oopa-sugis

[Tegelane5]

Ma mõtlesin et see siin üleval juba aga kui ei siis:

Hardo Pajula: Euroopa sügis16
26. juuni 2016 23:59

Eesti eliidi valdavalt paanilisest reaktsioonist Briti referendumile kumab läbi soovimatus mõista, et peale Venemaa võib maailmas olla veel teisi ohte ning muid eesmärke peale majanduskasvu, kirjutab kolumnist Hardo Pajula.

Kitsarinnalised britid «lõhuvad lääne ühtsust» (Ligi), andsid «Euroopale suurima tagasilöögi pärast Teist maailmasõda» (Paet), jätavad «meid karmide idatuulte kätte» (Tsahkna) jne. Kõik siunavad ühel häälel populiste ja paremäärmuslasi.

Vähemalt osaliselt on neil ka õigus. Brittide otsus lahkuda juhatas sisse uue aastaaja kontinendi ajaloos ja seetõttu hakkab keskmine temperatuur nüüd tõesti langema ja sademete hulk kasvama. Et saksa literaadi Hans Magnus Enzensbergeri sõnul on Euroopa Liit Schönwetterkonstruktion (sks k konstruktsioon ilusa ilma jaoks), siis on see sügise lõpuks ilmselt asendunud millegi muuga. Ent suve otsasaamise puhul lööb lamenti vaid see, kellele aastaaegade vaheldumine tuleb üllatusena. Pikale veninud puhkuse ajal populaarsust kogunud tahtepõhise meteoroloogia koolkonna esindajate arvates on sügist võimalik asjatundlike loitsude ja manasõnadega eemal hoida. Sel teoorial on nüüd küll kriips peal ja selle iseteadlikel eestkõnelejatel võib olla ka tõepoolest paanikaks põhjust.

Kogu Euroopa poliitika-, äri- ja meediakaptenid lootsid viimase hetkeni, et rahvahääletuse «jah» ajab Briti saarte kohale kogunenud sügispilved laiali. Selle sügaval sisimas ebarealistlikuna tajutud lootuse purunemine ongi vististi frustratsiooni peamine allikas.

Pikale veninud puhkuse ajal populaarsust kogunud tahtepõhise meteoroloogia koolkonna esindajate arvates on sügist võimalik asjatundlike loitsude ja manasõnadega eemal hoida.
Kuid vaatame kogu asja nüüd järeleproovitud ilmateaduse kainemas valguses. Jah, Suurbritannia ja koos sellega ka Euroopa Liit on praegu konstitutsioonilises kriisis, ent referendum tõi selle vaid päevavalgele, mitte ei põhjustanud seda. Juba alates Kreeka võlaplindrist on öösel kaunikesti jahe olnud, esimesed hallad katsid kontinendi aga pärast seda, kui Angela Merkel otsustas «ainuisikuliselt Euroopa väärtusi ülal hoida» – nii kiitis teda sel puhul The Economist – ja Saksa piirid põgenikele avada. Brittide «ei» peapõhjusi tuleb seega otsida hoopis 2015. aasta septembrist.

Plebistsiidi Leave-laager ei olnud ühtne, aga kummatigi seisnes selles seekord tema tugevus. Iseseisvuspartei liidri Nigel Farage’i kõrval oli lahkuda soovijatel võimalik joonduda ka libertaarist Londoni linnapea Boris Johnsoni järgi. Olgugi et nii said poliitkorrektsemad britid esitada end Johnsoni stiilis kosmopoliitidena, tõmbas neid lahkujate leeri esmajoones ikkagi sisserände küsimus ja seda trummi söandas ainsana taguda Farage. 15. juunil tuli iseseisvuspartei juht lagedale plakatiga Breaking Point (murdepunkt), millel kujutati läbi Euroopa Briti saarte poole suunduvaid Lähis-Ida põgenike horde. Kõnekas seik, et meedia asus Farage’i postrit viivitamatult peksma, vaid võimendas selle sõnumit. Seda enam, et osal poliitilisest klassist oli peaprobleemile välja pakkuda vaid Brüsseli ametlik lahendus: kiirendada Türgi Euroopa Liitu vastuvõtmise protsessi.

Kogu draama juures on kõige üllatavam vast see, et referendumi tulemust ei kallutanud isegi parlamendisaadik Jo Coxi mõrvamine päev pärast Farage’i plakatisõud. Pange nüüd tähele: nädal enne referendumit tapab neonatsliku taustaga psühhopaat kauni noore laitmatult multikultuurilise naispoliitiku, aga «ei»-sõna jääb ometi peale! See näitab paremini kui miski muu, et lahkujaid kandis tõesti võimas allhoovus.

Geograafilises plaanis võib referendumit pidada omalaadseks Londoni ja Lincolnshire’i mõõduvõtmiseks. Londonis said Euroopa Liidu pooldajad 60 protsenti häältest, kusjuures kolmes kõrge sisserändajate osakaaluga linnaosas näitas Remain-laager kogu riigi parimaid tulemusi. Seevastu ühes Briti saarte suurima põlisrahvastiku proportsiooniga Lincolnshire’is kuulus lahkuda soovijatele kohati ligi 80 protsenti häältest. See lõpuks otsustaski.

Sotsiaal-majanduslikus mõttes olid Briti referendumil vastamisi need, kellele globaliseerumine on kasuks tulnud, ja need, keda see on valusalt puudutanud. 2014. aastal avaldas prantsuse geograaf ja sotsioloog Christophe Guilluy raamatu «Prantsusmaa perifeeria», milles kirjeldatud protsessid leiavad aset nii Suurbritannias kui ka teistes Lääne-Euroopa riikides. Guilluy sõnul on Pariisi endistes töölisklassi linnaosades end viimastel aastakümnetel sisse seadnud moekunstnikud, kirjanikud, filmirežissöörid, ärijuhid – kõik need, kes kujundavad, mõtlevad, lavastavad ja korraldavad. Keskklassil – selle sõna põlvkonnataguses tähenduses – pole Pariisis enam kohta ja nii kaovad selle kibestunud esindajad üksteise järel Prantsusmaa perifeeriasse.

«Aga isegi kui Pariis ei vaja enam keskklassi, vajab see tungivalt oma alamklassi,» kirjutab läbinägelikult Ameerika literaat Christopher Caldwell. «Kõik need sümbolianalüütikud vajavad inimesi, kes lõikaksid neile sušit, segaksid nende kokteile, koristaksid nende kortereid ning lükkaksid nende lapsevankreid ja vanemate ratastoole. See tähendab immigrante – ja üha rohkem tähendab see üksnes immigrante,» jätkab ta.

Referendumi «ei» oli seega läbikukkujate perifeeria edukas vastulöök sümbolianalüütikute ja paadipõgenike võidukale koalitsioonile. Euroopa pagulaskriis on kõigis Lääne-Euroopa riikides kaua peidus olnud klassivastuolud jälle nähtavale toonud ja neid oluliselt võimendanud. Seetõttu pole põhjust imestada, et nn paremäärmuslased otsivad pagulastega liidu sõlminud omamaise eliidi vastu kambamehi ka meile väga ebasoodsalt poolt. Nii on Marine Le Penil, Saksa AfD liidritel – küll aga mitte Nigel Farage’il – viimastel aastatel olnud Putini kasuks nii mõnigi hea sõna ütelda.

Mis parata, nende koordinaadistik on lihtsalt meie omast niivõrd erinev. On selge, et Lincolnshire’i pubis õlut libistavale ekslondonlasele kangastuvad Pihkva dessantväelaste asemel põhilise ohuallikana Normandiasse koonduvad pagulaste banded. Erinevalt meist võib ta isegi arvata, et tema maad tegelikult ka juba rünnatakse. Asjaolu, et sissetungijad tulevad relvadeta, võib talle tunduda tähtsusetu. Kes vajab kahureid, kui peavoolu meedia turmtuli niidab iga koorekihi kõikenägevas tarkuses kahtleja kohe maha?

Neli aastat tagasi, kui ajalehtede esiküljed kirendasid säärastest mõistetest nagu valitsuse võlapaberid, tasakaaluline töötuse määr, struktuursed reformid, majanduskasv, intressivahe jne, kirjutas Stratfori asutaja George Friedman: «Euroopa kriis on suveräänsuse, kultuurilise identiteedi ja eliidi legitiimsuse kriis.» Need on ühtlasi Briti referendumiga alanud Euroopa sügise kolm juhtteemat.

[Kriku]

See on Eesti meedias tabuteema, et senine euroraha kurss ja poliitika soosib saksa hegemooniat ja surub nõrgemad ja väetimad majandused alla. Lihtne on öelda "tehke nagu sakslased" , tegelikult aga on tegemist poksiringiga, kus raskekaallasega peab poksima kergkaallane ja seda veel omakorda raskekaallase reeglite järgi. Saksamaa kasutab eurot - brüsseli kaasteadmises ja heakskiidul ja koostöös, et "majandusseisud põlistada" - see tagaks selle, et väiksemad riigid , noh majandused ei hakkas diktaadile vastu ja ei julgeks liidust välja astuda.

Ei ole nii lihtne. Eesti puhul näiteks kindlasti ei ole. Eesti valuuta kurss oli enne Saksa margaga seotud, siis euroga seotud ja euro kasutuselevõtuga Eesti jaoks mitte midagi ei muutunud. Teiselt poolt, kui Eestis ei oleks olnud valuutakomitee süsteemi, siis oleks kroon olnud kõigutatav spekulatiivsete rünnakutega. Devalveerimine pole rahvale, kes rida elutähtsaid kaupu impordib, mingi õnn.

Aga see kipub teemast hälbima, sest Suurbritannia pole valuutaliidus.

Poola välisministri hinnangul peaksid lõppema ka mitmesugused kitsamas ringis kohtumised nagu äsjane EL-i asutajariikide välisministrite kokkusaamine või nn Normandia formaat, kus Ukraina ja Venemaaga suhtlevad ainult Prantsusmaa ja Saksamaa.

Poola ei kirjuta Saksamaale, Prantsusmaale või Itaaliale ette, kellega nende riikide välisministrid võivad kohtuda või mida neil kohtumistel arutada. Isegi mitte Madalmaadele, Belgiale ega Luksemburgile.

Kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi - mul oli ka kunagi üks tuttav, kes tahtis telefoniposti püksi toppida...

[PaganHorde]

http://maailm.postimees.ee/3746151/fara ... it-pidanud

Ja vaenu õhutamine käib edasi. Teema alt hea kommentaar

9 minutit tagasi
Raporteeri

Ta ise istus aastaid europarlamendis mitte midagi produktiivset tegemata. Ainult kritiseeris kui paha on eu saades palka.

Meilt on ka sinna paar sellist läinud.

http://maailm.postimees.ee/3746211/soti ... -ka-vedage
Šoti europarlamendisaadik Brüsselis: Meie ei vedanud teid alt, ärge teie ka vedage

[Fucs]

Hardo Pajula: Euroopa sügis16
26. juuni 2016 23:59

Aitäh!

Gerassimovil on minu silmis silmapaistvalt silmapaistvad kõrvad

http://clubz-bg.ru/17478-orujie_putina_ ... i_fashistu
http://glavcom.ua/news/311012-forbes-mi ... emlja.html
http://rus.azattyq.org/a/rossiya-krizis ... 64860.html

[Kriku]

EPL kirjutab:

Šotimaa aktis on kindlaks määratud valdkonnad, mis jäävad Westminsteri kontrolli alla, ja kuulutatakse suuremeelselt, et kõik muu on delegeeritud Holyroodile*. Westminsterile** reserveeritud valdkondade seas on märgitud rahvusvahelised suhted, sealhulgas suhted territooriumitega väljaspool Ühendkuningriiki, Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Ent on ka punkt, et Westminsterile reserveeritu ei puuduta EL-i seadusest tulenevaid kohustusi. See justkui võimaldabki korraga väita, et EL-i asjus on vaja Šoti parlamendi nõusolekut ja EL-iga suhtlemine on Westminsteri kompetentsis.

Taylor juhtis aga tähelepanu veel ühele sättele, mille järgi säilib Ühendkuningriigi parlamendil voli teha seadusi Šotimaa jaoks. See tähendab, et lõpuks on kogu Ühendkuningriigi võim siiski Londonis istuva parlamendi käes. Holyrood võib jätta andmata nõusoleku Brexiti toimumiseks vajalikele seadusandlikele sammudele, Westminster võtab selle teadmiseks, kuid oma ülemvõimu kasutades jätkab siiski Brexitiga. Aga vaieldakse ka selle üle, kas Westminsteril ikka on viimase sõna õigus.

* Šoti parlamendile
** Suurbritannia parlamendile

---

Farage'i EP kõne video

Šoti saadiku sõnavõtt ka.

[PaganHorde]

http://majandus24.postimees.ee/3745253/ ... k-kitsikus
Suurbritanniat ootab ees majanduslik kitsikus

Kas keegi saab jagada?

PS: Lisan ühe päevakohase kommentaari antud teema alt.

[kaugeltuuriv]

http://majandus24.postimees.ee/3745759/ ... akse-idast
Siin enne küsiti,mida võis Poola president eraviisiliselt arutada Ilvesega.
Tundub,eks üks tulemus on juba väljas.Visegardi riigid+Eesti on hakanud Junkeri kohta avaldusi tegema,huvitav on vaadata nüüd Saksamaa reaktsioone.
http://majandus24.postimees.ee/3745973/ ... lise-keelt
Idiootsus,mille tagant paistavad selgelt komisjoni juhi kõrvad.

[Kriku]

Noh, see idee on mujalgi popp: Prantslased nõuavad inglise keelelt ELi keele staatuse võtmist.

Mitmed Prantsuse poliitikud leiavad, et pärast Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust peaks ühenduse ametlike keelte hulgast kaduma ka inglise keel.

«Inglise keel ei ole Brüsselis enam seaduslik,» kirjutas Lõuna-Prantsusmaal asuva Béziers'i paremäärmuslasest linnapea Robert Ménard Twitteris.

Inglise keelest kui ELi töökeelest loobumise idee leidis vastukaja erinevate poliitiliste vaadetega erakondades. Nii leidis Vasakpartei esimees Jean-Luc Mélenchon, et «inglise keel ei saa enam olla europarlamendi kolmas töökeel».

Mitu inimest küsis aga Twitteris inglise keelele kadu kuulutanud poliitikuilt, mida teevad sel juhul iirlased.

«Paha lugu,» tundis iirlastele kaasa Ménard, kuid tuletas küsijatele meelde, et Iirimaa esimene keel on ametlikult gaeli keel.

Sama lugu on Maltaga, mille teiseks riigikeeleks malta keele kõrval on inglise keel.

Euroopa Liidul on 24 ametlikku ja töökeelt.