Venemaa majandus ja sanktsioonid I

[PaganHorde]

Keegi veel mäletab mida need sanktsioonid üldse hõlmasid? Krimmi omad olid vist vaid mingid isikute vastased piirangud.

[Castellum]

Jama ehitasid väeliigile "insenerväed" alluvad väeosad, kuhu enamasti sattus kokku saast, mis mujale ei kõlvanud, tsurkad, kriminaalid jne.

Oot-oot, Sa ajad kaks asja segamini:
- pioneerivägi (Инженерные войска):
https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%98%D0 ... 0%BA%D0%B0
- ehitusvägi (Строительные войска):
https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A1%D1 ... 0%BA%D0%B0
vaat see viimane oli "kokkukogutud" jõuk...

[Martin Peeter]

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis vene riigieelarve on umbes 15% SKP-st, see tähendab, et praegu on on riigieelarve kuskil veerandiga miinuses. Ja paistab, et reservfondist võetakse sel aastal kuskil 70% välja, kui suudetakse Rosneftgas erastada. Kui ei suudeta erastada, siis ilmselt kulub veel rohkem raha reservfondist.
Igal juhul tundub, et järgmisel aastal saab raha otsa

Mingi link, kuidas seda mõõdetakse:

http://www.tradingeconomics.com/russia/ ... -data.html

TAX REVENUE REFERS TO COMPULSORY TRANSFERS TO THE CENTRAL GOVERNMENT FOR PUBLIC PURPOSES. CERTAIN COMPULSORY TRANSFERS SUCH AS FINES, PENALTIES, AND MOST SOCIAL SECURITY CONTRIBUTIONS ARE EXCLUDED. REFUNDS AND CORRECTIONS OF ERRONEOUSLY COLLECTED TAX REVENUE ARE TREATED AS NEGATIVE REVENUE.

Enamus sotsiaalkindlustusrahasid sinna ei kuulu. Aga see erinebki riigiti. Kunagi oli Eestiski sama seis.

[Blackhawk]

http://pluss.postimees.ee/3750667/putin ... inne-kriis

Põhja-Venemaa ühe suurima linna Arhangelski ärimees Aleksandr Petrov tunneb omal nahal, et majanduse elavdamiseks on vaja suuri muutusi poliitikas, kuid ei usu neisse. Tema meelest väldib Kreml ja Venemaa president Vladimir Putin järske samme.


«Minule tundub, et Putin pelgab igasugust muutust, kuna kardab, et see võib tema kontrolli alt väljuda,» räägib Petrov. «Mis iseenesest näitab juba kõnekalt tema mentaliteeti, kuna majandus on nii Putini kui ka tema lähikondsete jaoks võõras teema. Kedagi aga usaldada ei julgeta.»

Aleksandr on 35-aastane Venemaa mõistes väikse kaliibriga ettevõtja, kes on proovinud paljusid ärisid alates meediast kuni turismini. Arhangelsk on teda ära tüüdanud ja ta tahab kolida Krimmi, kuna tema meelest on seal praegu rohkem võimalusi. «Ma tean, et paljud just keskmise kaliibriga ärimehed otsivad Krimmis oma võimalust,» räägib ta.

Ja kordab enamiku Vene eraettevõtjate mantrat: «Kõige tähtsam on, et kohtud töötaksid ja ametnikud ei segaks, aga raske uskuda, et midagi muutuks.»

Venemaal on elanike sissetulekud riikliku statistika andmetel langenud juba 18 kuud järjest. Sellist asja ei ole Venemaa elanikud näinud alates 1998. aasta kriisist ehk mitte kordagi veel Putini valitsemisajal. Seejuures pole Putini toetus selle aja jooksul peaaegu üldse langenud ja on endiselt üle 80 protsendi. Majanduskriisis elamine hakkab venemaalastele juba rutiiniks muutuma.

Arhangelski oblastis, väga eraldatud kohas paiknevas väikelinnas Karpogorõs autode varuosade müügiga tegelev Sergei ütleb, et neil majandussurutis eriti tunda ei anna. Nagu elasime ja töötasime enne, elame ja töötame ka edasi, on tema sõnum. Ning kordab teist levinud mantrat Venemaal: «Me tahame, et elu oleks stabiilne!»

Aleksandri ja Sergei ootuste vahel peabki Putin nüüd valima. Maailma ühe tuntuma audiitor- ja konsultatsioonifirma PWC andmetel ei lõppe praegune kriis Venemaal enne 2019. aastat. Kuigi Putin ja tema ministrid on kriisi juba korduvalt lõppenuks kuulutanud, siis statistika seda ei näita.

Peale tavapärase võitluse jõuametnike (nn siloviki) erinevate grupeeringute vahel, käib Venemaal praegu «konkurss» kolme majandusrühmituse vahel, kes on president Putinile välja pakkunud tegevusplaani, kuidas saavutada Kremli sihiks seatud vähemalt neljaprotsendilise majanduskasv aastas.

Putin esialgu vaikib, millise tiiva ettepanekuid ta eelistab. Putinile on alati meeldinud pausi pidada.

20. sajandi algul Venemaal julgeid ja eesrindlikke majandusreforme teinud tollase peaministri nime järgi nimetatud Stolõpini klubi, mis ühendab peamiselt konservatiivsete ja väga riigikesksete vaadetega majandusmehi, näeb imerohtu riigi suuremas sekkumises majandusse.

Nad tahavad, et keskpank annaks ettevõtetele odavalt laenu vähemalt 1,5 triljonit rubla (võrdub kuuendikuga Venemaa tänavusest riigieelarvest) ehk trükiks sama hästi kui sama palju rublasid juurde, pooldab riigi reservide kiirelt käiku lasta ning valitsuse otsust julgelt laenu võtta.

Alternatiivi eelmisele pakub majandusteadlaste seltskond, mida juhib endine rahandusminister ja Putini usaldusisikuks peetav Aleksei Kudrin. Nende põhiidee on luua tingimused erainvesteeringute kasvuks. Erinevalt stolõpinlastest on nende eesmärk madal inflatsioon ja tasakaalus eelarve.

Enam-vähem sarnast teed – siseriiklike investeeringute stimuleerimist – näeb ka valitsuse majandusmeeste tiib eesotsas majandusminister Aleksei Uljukajeviga. Aga neile konkureerib valitsuses seltskond, kelle idee on suurendada siseriiklikku nõudlust sotsiaalkulutuste suurendamisega.

Kõigile on selge, et Venemaa majandus vajab kiireid investeeringuid. Pärast Krimmi ühendamist on välisinvesteeringud Venemaale vähenenud 70 miljardilt dollarilt viiele miljardile dollarile aastas. Venemaa pole omavahenditest nendele investeeringutele asendust leidnud, Hiinale pandud lootused pole ennast samuti õigustanud.

Stolõpinlased lubavad Putinile kohest kiiret majanduse elavdamist. Kudrin tunnistab, et tingimuste loomine majanduskasvuks võtaks küll mõned aastad aega, aga see-eest oleks kasv pikaajalisem ning majanduse vundament tugevam.

Nende plaanide vahel valides on Putin ja Kreml tõsise dilemma ees: rahva pretsedenditu toetuse kindlustanud nn stabiilsuse-poliitika ei meelita Venemaal enam isegi kohalikke investoreid.

Mingit majanduskasvu iseenesest kuskilt ei teki. Raha juurde trükkimist Putin kardab, sest see tooks peaaegu kindlasti kaasa kontrollimatu inflatsiooni, millest venemaalastel on väga halvad mälestused 1990ndatest aastatest.

Teisest küljest nõuavad Kudrini seltskonna pakutud reformid Kremli kõikjale ulatuva kontrolli piiramist ning eelkõige omandiõiguse, mis on erainvesteeringute kasvu vältimatu eeldus, reaalset austamist. Peale selle tähendaks see kohtuvõimu sõltumatuse kasvu, mis on praegu täielikult Kremli-silovikkide-kohalike võimude poolt kontrollitud.

Isegi Venemaa enda ärimehed ei hakka investeerima enne, kui nad on veendunud, et Venemaa paljud korrakaitseorganid hakkavad austama nende õigusi, mitte lihtsalt ei teeninda olemasolevat poliitilist süsteemi.

Kremli otsustamise teeb keerulisemaks asjaolu, et hiljutisel kinnisel kohtumisel Putiniga olid kõigi kolme majandusplaani autorid ühel meelel kolmes asjas, mis Putinit kindlasti õnnelikuks ei teinud.

Majanduskasvu eelduseks on suhteid parandada ja leppida Läänega, muuta liiga kulukat sotsiaalsüsteemi ja tõsta pensioniiga ning algatada riigireformid ja luua õigusriik. Sõnum oli seega kõigil üks – praegune valitsemisviis segab majandusarengut.

Moskva politoloogi Jekaterina Šulmani sõnul lähevad juba majandusreformid üksi, poliitilistest reformidest rääkimata, Putini loodud süsteemiga vastuollu. «Kuidas saab ettevõtjat kaitsta prokuröri eest, kui see sama prokurör on režiimi alus?» nentis ta.

Kreml on siiski sunnitud reforme tegema, aga neid lükatakse edasi ja need saavad olema aeglased ja laialivalguvad, kuna Putin peab arvestama väga erinevate silovikkide, riigikorporatsioonide ja regionaalsete huvigruppide huvidega, kirjutas hiljuti Moskva mõjukas ärileht Vedomosti.

Vot tak.

[PaganHorde]

Seejuures pole Putini toetus selle aja jooksul peaaegu üldse langenud ja on endiselt üle 80 protsendi.

Millele tuginedes seda väidetakse üldse? Nõuka ajal oli ka võimul 99,99% toetus või üle 100.

[Svejk]

Seejuures pole Putini toetus selle aja jooksul peaaegu üldse langenud ja on endiselt üle 80 protsendi.

Millele tuginedes seda väidetakse üldse? Nõuka ajal oli ka võimul 99,99% toetus või üle 100.

Aktiivset poolehoidu see number vaevalt tähendab. Vaikiv enamus on kuhugimaani kõigega nõus ja kui küsitakse, siis on kõik korras, isegi kui ei ole. Küsitluse tulemused näitavad heal juhul, mida vastatakse, aga mitte inimeste tegelikkku meelsust. Palju sõltub ka küsimuse asetusest.

Tsaari toetus 1914 oli enneolematutes kõrgustes, sõjaeufooria, jne, aga paar aastakest hiljem täpe.
Voovotshkal on veel paar aastakest jäänud, siis jõvvab Breeznevile järele... (ma mõtlen võimuloleku kestvuse mõttes )

[Lemet]

Märksa kõnekam on Moskva endise meeri Lužkovi näide- ütlemata kõva toetusprotsent vajus juba paar päeva peale kohast ilmajäämist pea olematuks...

[Svejk]

Märksa kõnekam on Moskva endise meeri Lužkovi näide- ütlemata kõva toetusprotsent vajus juba paar päeva peale kohast ilmajäämist pea olematuks...

Hea näide.
"Annab jumal ameti, annab ka rahvatoetuse" ......ja vastavalt vastupidi

[Kriku]

Aitäh, Blackhawk!

Majanduskasvu eelduseks on suhteid parandada ja leppida Läänega, muuta liiga kulukat sotsiaalsüsteemi ja tõsta pensioniiga ning algatada riigireformid ja luua õigusriik. Sõnum oli seega kõigil üks – praegune valitsemisviis segab majandusarengut.

Kogu eelneva pika jutu oleks võinud ära jätta. Need kaks lauset panevad asja ammendavalt paika - on ilmselge, et mitte midagi niisugust ei tule ja seega on edasine arutelu kõiksugu meetmetest vaid akadeemilise tähtsusega.

Tsaari toetus 1914 oli enneolematutes kõrgustes, sõjaeufooria, jne, aga paar aastakest hiljem täpe.

Tsaar tegi ise sel ajal mitu suurt lollust. Putin muutub kõigis valdkondades peale julgeolekuliste järjest inertsemaks. Täiesti võimalik, et tuleviku ajaloolased loevad impeeriumi järjekordsele lagunemisele eelnevasse stagnatsiooniperioodi ka praeguse aasta sisse. Nagu meie loeme näiteks aastat 1978 vms.

[metroo]

Moskvas kütab kirgi järjekordne skandaal. FSB akadeemia lõpetanud noored tšekistid tähistasid sündmust autodefileega Moskva tänavatel. 30 musta Gelandewagenit elik G-klassi Mercedest liikus mitmes reas, liiklust häirides ning pidevalt signaalitades. Vanemaid kolleege nörritas eriti sündmuse kajastus sotsiaalvõrkudes koos kõikide osalejate nimede ja piltide avalikustamisega. Mis muudab problemaatiliseks värskete tšekistide kasutamise praktilises luuretöös.

http://www.gazeta.ru/auto/2016/07/02_a_8356667.shtml#

[kaugeltuuriv]

http://www.dw.com/en/putin-associate-op ... a-19372110
Venelased avavad instituute Euroopas,et oma poiitilist kapitali seal suurendada.

[NGolf]

Oligarh Prohorov müüb, pärast FSB läbiotsimisi, kõik oma varad Venemaal. Sai vihjetest aru, eks tema omanduses olnud RBK avaldaski liiga selgeid materjale Putini režiimist, maksuparadiiside kasutamisest ja Putini tütardest.

«Онэксим» владеет активами в горно-металлургической отрасли (UC Rusal, «Уралкалий»), финансах (страховая компания «Согласие», банки «Ренессанс капитал», «Ренессанс кредит», МФК), энергетике («Квадра»), недвижимости (ОПИН), медиа (РБК, «Сноб»). Крупнейшие из них – 20% «Уралкалия» (цена на Московской бирже в прошлую пятницу – 103,9 млрд руб.) и 17,02% UC Rusal ($765,9 млн на Гонконгской бирже). Консолидированные финансовые показатели группа не раскрывает.

http://www.vedomosti.ru/business/articl ... kie-aktivi

[Kriku]

Jah, ma panen imeks, et nii kaua läks.

---

Vähi peab jälle programmilist kaitsekõnet:

Eesti peaks muutma senist kurssi ja asuma toetama Krimmi annekteerimise järel Venemaa vastu kehtestatud majandussanktsioonide tühistamist, ütleb endine peaminister ja praegune transiidiärimees Tiit Vähi.

NATO baaside loomine ja massiivsete õppuste korraldamine kahjustab Vähi sõnul Eesti majandust, sest võidukas sõda Venemaa vastu pole võimalik. Tema kinnitusel ajasid iseseisvuse taastamise järgsed valitsused edukat poliitikat, aga praegused riigijuhid käituvad ENSV parteibossi Karl Vaino moodi, kuulates mõtlemise asemel ülevalt saadetud käske.

Kas keegi jagaks? Kodumaa peab ikkagi oma kangelasi tundma

Kommentaar: Mitmed endised peaministrid liiguvad Venemaa kiiluvees.

Tiit Vähi sobib nende endiste Euroopa peaministrite klubisse, kes Vladimir Putini võimu ajal on asunud Kremli poliitikat õigustama või kelle huvid ristuvad Venemaa äridega.

Varem Putinile lähedal seisnud äripartneritega Sillamäe sadamat arendama asunud Vähi asus nüüd propageerima Venemaa suhtes järeleandlikku poliitikat. Kuu aega pärast Vähi teise valitsue ametisse asumist 1995. aastal kehtestas Venemaa imporditavatele Eesti kaupadele topelttollid. Ettevõtjate survel tegelesid järjestikkused valitsused viljatult läbirääkimistega tollirežiimi muutmiseks, kuid põrkusid oma partrneri poolsetele kaubandusega mitte seotud poliitilistele nõudmistele. Topelttollid kadusid automaatselt pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga.

Tuntuimaks Kremli sõbraks kerkis Saksamaa kantsler Gerhard Schröder, kes vahetult enne ametist lahkumist 2005. aastal andis miljardi euro suuruse riikliku garantii Venemaa riigieelarve võtmedoonori Gazpromi gaasitoruprojektile Nord Stream. Vahetult pärast riigitüürilt lahkumist sai Schröderist Nord Streami nõukogu esimees.

Tänavu mais tõusis Soome endine peaminister (1991-1995) Esko Aho nn sõltumatu direktorina Venemaa riikliku panga Sberbanki nõukogu liikmeks. Mees, kelle valitsus saatis pärast Nõukogude okupatsiooni lõppu Eestisse esimese suursaadiku, viis Soome Euroopa Liitu, juhib praegu olulisimate Soome ettevõtjate poolt idaturu vallutamiseks loodud East Office nimelist ühingut. Aho peaministri aeg langeb kokku Tiit Vähi valitsemisajaga Eestis.

Soome valitsus on venelaste ärihuvisid toetanud ka eksministritega. Aho valitsuses ministri staatuses tööstuse, kaubanduse ja väliskaubandusega tegelenud Pertti Salolainen asus 2004. aastal tegutsema Rosenergoatomile kuulunud ettevõtte United Power OY nõukogu liikmena, et hakata ehitama elektrikaablit Sosnovõi Borist Kotkasse.

Leedu endine peaminister Rolandas Paksas (1999, 200-2001), kes kuulub Europarlamendis euroskeptikute gruppi, sattus pärast Leedu presidendiks valimist raskustesse just sidemete tõttu Venemaaga. Paksas tagandati 2004. aastal, kui ta oli oma dekreediga andnud leedu kodakondsuse oma valimiskamopaaniat 400 000 dollariga rahastanud Venemaa lennundusärimehele. Paksast kahtlustatui ka riigisdaladuse lekitamises.

Läti olulisimaks oligarhiks peetav endine peaminister Andris Šķēle (1997, 1999-2000) müüs mullu riiklikule Venemaa Raudteedele 50 protsenti talle kuuluvast raudteefirmast Liepājas naftas tranzīts. Samal ajal asus mehe perekond investeerima Vene kapitaliga seotud laenuärisse.

---

Aitäh, Frukt!

[Frukt]

Eesti peaks muutma senist kurssi ja asuma toetama Krimmi annekteerimise järel Venemaa vastu kehtestatud majandussanktsioonide tühistamist, ütleb endine peaminister ja praegune transiidiärimees Tiit Vähi.

NATO baaside loomine ja massiivsete õppuste korraldamine kahjustab Vähi sõnul Eesti majandust, sest võidukas sõda Venemaa vastu pole võimalik. Tema kinnitusel ajasid iseseisvuse taastamise järgsed valitsused edukat poliitikat, aga praegused riigijuhid käituvad ENSV parteibossi Karl Vaino moodi, kuulates mõtlemise asemel ülevalt saadetud käske.

-Praegu te soovitate Venemaa vastaste sanktsioonide kaotamist. Kuid teatmeteoste järgi kehtestas Venemaa teie peaministriks oleku ajal Eesti kaupadele topelttollid, mis kadusid alles pärast meie ühinemist Euroopa Liiduga.

Kindlasti on teatmeteoses ka see, et mina kirjutasin 1995. aastal alla Euroopa Liitu astumise taotlusele. Täna olen aru saanud, et Venemaa soovib koostööd Euroopa Liiduga. Ka praegu on Putin välja öelnud, et nad ei vaena Euroopa Liitu. Kui Euroopa võtab Venemaalt sanktsioonid maha, võtab Venemaa omakorda maha vastusanktsioonid.

Olen olnud kutsutud viimastele Venemaa töösturite foorumitele. Olen kuulanud, kuidas vastavad nende ministrid ja ka Putin. See kujundab pilti. Mind kui eestlast võetakse seal normaalselt vastu, sest ma olen Euroopa Liidust ja teistmoodi kui need, kes jäid SRÜsse. Minu ja sadamaga tahetakse koostööd teha. Vaatamata tõsistele probleemidele on Sillamäe sadama vastu suur huvi nii Venemaa kui ka Euroopa poolt. Kuid sanktsioonid takistavad äri oluliselt.

Eesti parlamendiliikmed on minu käest küsinud, et kas me ei saaks ilma Veneta läbi. Ma olen neile vastanud, et muidugi saame, aga tuletame enne meelde ühe toreda vene kirjaniku Saltõkov-Štšedrini raamatut «Ühe linna ajalugu», kus Glupovi linnapea tahtis ära keelata Ameerikat. Ei ole tarvis midagi ära keelata, see oleks rumalus.

Ilma Venemaata saame küll läbi, kuid kahanenud on eksport ja majandus, ja see peegeldub ka inimeste sissetulekus. Hollandi ja Belgia ärimehed, kes huvituvad praegu Sillamäe sadamast, huvituvad tegelikult võimalusest teha läbi Sillamäe koostööd Venemaaga.

Kui me ehitame Narva jõele suure seina, siis nad siia tulla ei taha. Seda näitab ka asjaolu, et Euroopa investeeringud on viimasel paaril-kolmel aastal Eestist välja läinud, sest nad ei näe siin võimalust teenida. Eesti turg on väike ja ei huvita neid.

-Kuigi nii Venemaa kui ka Euroopa poliitikute poolt tehakse aeg-ajalt ka positiivseid avaldusi, siis mingisugust olude muutumist lähiajal ikkagi oodata ilmselt ei tasu.

Praegu käib hüsteeria, et Venemaa tuleb meile kallale. Enne Iraaki sisseminekut käis hüsteeria, et Iraagil on massihävitusrelvad. Hiljem selgus, et neil siiski polnud neid. Briti peaminister Tony Blair hiljem küll palus vabandust, kuid tapetud ja kodust välja aetud oli miljon või rohkem iraaklast.

Ma olen sügavalt veendunud, et Venemaa ei taha Balti riikidele ja Eestile kallale tulla. Sellisel rünnakul poleks mingisugust mõtet, nad ei võidaks mitte midagi, kuid kaotaksid palju, sattudes rahvusvahelisse isolatsiooni. Mina olen küll Saksamaa välisministri Frank-Walter Steinmeieriga ühte meelt, et NATO baaside loomine ja massiivsete õppuste toomine Eestisse pigem mõjub julgeolekule negatiivselt.

Kui üle piiride kavatsevad nii ühelt kui ka teiselt poolt minna tankid, raketid ja relvastatud sõdurid, siis kaubad sama teed minna ei taha. Selline olukord on praegu suurim probleem Eesti ettevõtetele, eriti nendele, eks tahavad äri teha Venemaa ja Euroopa majandusruumi vahel.

Kui poliitikud ja kindralid vaidlevad, kas meid vallutatakse kolme või nelja päevaga, pole mõtet investeerida. Kui minu naine teeks ettepaneku vahetada kodus välja kaks vana tugitooli, siis ma lükkaks selle ettepaneku tagasi. Kui valmistume sõjaks, siis tugitoolide asemel võiksime mõtelda hoopis kahe kirstu ostmisele.

Ma arvan, et Eesti võiks olla rahustaja ja vahendaja Euroopa Liidu ja Venemaa vahel nagu on Soome.

-Kas polnud mitte nii, et Soomele sai suurema kindlustunde vahendaja rolli mängida, kui tugevdas kaheksakümnendate keskel oma kaitsevõimet Horneti lahingulennukite ostmisega?

Soome president Sauli Niinistö ütles hiljuti Eestit külastades väga selgelt, et Soome kaitseb ennast, vastab igale agressorile. Soome on panustanud oma kaitsevõimesse ja teeb seda ka edaspidi. Kuid Soome pakub ka võimalust vastastikku kasulikuks koostööks. Kui see vastastikku kasulik koostöö toimib, siis miks peaks Venemaa kedagi ründama.

Kui lugeda meie peavoolupoliitikute kommentaare, siis iga päev räägitakse sõjast ja relvastusest. Öeldakse, et Eesti ei vajagi narratiivi. Jääb mulje, et Eestile on jäänud vaid üks narratiiv: võidukas sõda Venemaa vastu. Kuid sellist võimalust meil ei ole ja see on väga ohtlik.

Kui sõda Ukrainas eskaleerub ja sinna tuleb juurde ka NATO riik Türgi, siis võib sõda laieneda ka siinsesse regiooni. Sõjaasjatundjate hinnangul ületab NATO tavarelvastus Venemaa tavarelvastust kümme korda. Kui see on nii, siis ilmselt võetakse kasutusele tuumarelvastus.

Siis pole enam vahet, kas üks riik suudab teise hävitada kümme korda või ainult üks kord. Tulemus on koledus. Seetõttu peame tuleviku huvides, meie laste ja naiste huvides enam mitte ähvardama. Ähvardamise asemel peame otsima poliitilist lahendust.

Venemaa küll ei kavatse Balti riike rünnata, aga samas püüab ära hoida, et NATO ei saaks tema territooriumile liiga lähedale, sest nad peavad seda ohtlikuks ja on nõus tarvitusele võtma äärmuslikud abinõud. Ma ei saa aru, miks Venemaa peaks takistama Ukraina liitumist Euroopa Liiduga, kui Venemaa ise tahab Euroopaga koos töötada.

peale selle ei usu ma, et Ukraina liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga kujuneksid oluliselt lühemaks kui Türgil. Kuid ma saan aru, kui venelased ei soovi näha NATO baase Sevastoopoli või Harkivi all.

-Venemaa probleem on, et tribüünilt räägitakse ühte, kuid käitutakse hoopis vastupidi. Sel moel annekteeriti ka Krimm. Ka näiteks Eesti vastu kehtib mitteametlik vaikiv raudteeblokaad.

Poliitilistes ringkondades murtakse sageli lubadusi. Kas Venemaale anti kergel või raskel käel lubadus, et NATO ei laiene Vene piiride poole... sellest pole igal juhul kinni peetud. Probleemi ei tekkinud, kui Ida-Euroopa ja Balti riigid läksid NATOsse.

Vastureaktsioon tuli, kui Bukaresti NATO tippkohtumisel hakati arutama Ukraina ja Gruusia liikmeks võtmist. See oli koht, kus Kremli juhid ütlesid, et stopp, mingu või sõjaks. Ja eks ta sõjaks on Ukrainas ka läinud.

Niinistö ütles, et kui venelased ja ameeriklased selle konflikti lahendavad, siis konflikt laheneb meie juures iseenesest ära.

-Kas sellest peab järeldama, et meil endil pole siin midagi teha ja peame olema vagusi ja vaatame, kuidas suured maailmajõud seda asja lahendavad?

Te saite minust absoluutselt valesti aru. Kui me oleksime selle mõttekäigu järgi 80ndate lõpus edasi elanud, siis oleksime tõepoolest praegu Venemaa mingi provintsikene. Kuid meie mõtlesime siis, et meie riigi saatus sõltub meist endist.

Eesti tänased peavoolupoliitikud käituvad nagu Karl Vaino omal ajal: loevad ebakindla häälega keskusest tulnud korraldusi rahvale ette. Riigi ja majanduse arendamise asemel hoiame kõrgel hoopis sõjatõrvikut. Ei meeldi mulle see asi.

Kui ma olin transpordiminister Savisaare valitsuses, siis juba ENSV ajal valmistusime sadamate, raudtee, lennunduse ja side ülevõtmiseks, kohe peale 1991. aasta augustit lõime Estonian Airi, võtsime üle merelaevanduse ja raudtee, viisime ellu reformid, sest meie narratiiv oli üles ehitada meie oma majandus, viia läbi rahareform ja astuda Euroopa Liitu.

Kuid mis on riiklike infrastruktuuri ettevõtetest tänaseks järele jäänud: Eesti registris pole enam ühtegi kaubalaeva. Savisaar, kes kutsus mind omal ajal Rahvarindesse ja kõndis tõrvikukandjana reformide nimel, on nüüd taga kiustatud, taga aetud ja ühe jalaga.

Meie praegune eesmärk peaks olema sõjaohtu ära hoida, mitte naabrit kogu aeg torkida. Kaitsekulutusi tuleb suurendada, kuid kogu aeg ei pea sellest rääkima. Ega Niinistö ja Steinmeier pole lollid. Rootsi on öelnud, et ta ei kavatse NATOsse astuda, ja Soome elab ilma NATOta praegu rahulikumalt kui Eesti koos NATOga.

Tuletame meelde, et Eesti okupeeriti maailma jagamise tagajärjel 1945. aastal Jaltas. Peale Stalini olid seal kohal ka Churchill ja Roosevelt. Maailmarahu eest maksti siis lõivu meie küüditamise, elu ja surmaga. Nüüd siis käib hüsteeria, et Venemaa tuleb kallale.

Kas eesmärk on, et teha siin üks sõda ja maksta seda maailma jagamise lõivu jälle meie vere ja eluga. Mina pole sellega nõus. Me peame suutma selle sõja ära hoida või soovitama oma lastel minna elama kuhugi rahulikumasse kohta.

-Kas see tähendab, et Eesti poliitikud peaksid võtma sõna Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamiseks?

Eesti poliitikud peaksid olema sanktsioonide tühistamise poolt. Kuid kui Euroopa Liidu liikmed otsustavad sanktsioone jätkata, siis meie poliitikud peavad solidaarselt selle otsusega liituma.

-Kui meenutada varasemat, kui Eesti on aktiivselt otsinud suhete parandamist Venemaaga, siis pole see olnud kuigi edukas. Kas siis nüüd läheks teistmoodi?

Tuleb püüda, et läheks paremini. Sanktsioonide kadumisega iseenesest midagi muutuma ei hakka – see pole võluvits. Kuid asju on võimalik hakata ajama meile kasulikus suunas.

Eesti kaupade eksport Venemaale oli 2014. aastal 1,2 miljardit eurot ja aasta hiljem 0,8 miljardit eurot.

Ma kaldun arvama, et suures osas kadus ära just põllumajandustoodete eksport, mis näitab, kuhu langes sanktsioonide raskus. Me peame liikuma tagasi peamiste koostöö põhimõtete juurde Venemaaga: majanduskoostöö, kapitali liikumine, viisavabadus.

-Kas Eesti-suunaliselt raudteelt on Venemaa mitteametlik blokaad maha võetud?

Mina ei näe, et raudteelt oleks ühtegi takistust kõrvaldatud – kõik need on alles. Ka tänavu on raudtee ja sadamate mahud Eestis viie kuuga vähenenud paarikümne protsendi võrra. Midagi pole muutunud paremaks. Kindlasti on tõde ka selles, et majandus on kokku tõmmanud ja pole midagi saata.

Putin ütles Peterburi majandusfoorumil, et kui lääs võtab sanktsioonid maha, siis Venemaa võtab ka omalt poolt kohe maha. Kusjuures Venemaa otsus sõltub ühe mehe allkirjast ja seda pole vaja pikalt ette valmistada. Euroopa Liidus ütlevad kõik liikmesriigid oma sõna.

-Mida teie sõbrad ja äripartnerid, Sillamäe Sadama osanikud Andrei Katkov ja Jevgeni Malov, teevad Venemaa ühiskonnas pinge maha võtmiseks?

Nad ei karda sõda, kuid nad on sõja vastu, nad usuvad, et sõjani see ei vii, ja nad arvavad, et sõjahüsteeria kahjustab koostööd ja inimeste head elu.

-Teie partneritele kuulub Vene Föderatsiooni territoriaalvetes asuv Suursaar, mille kõrvalt mööda sõitmine annaks olulise tõuke Kotka-Sillamäe laevaliini avamiseks. Miks Venemaa selleks luba ei anna?

Neil oli kinnistu Suursaarel, mitte terve saar. Suursaarest otse mööda sõitmiseks vajame riikide kokkulepet. Ärimehed seda kokkulepet sõlmida ei saa, seda peavad tegema välisministeeriumid. Kui Eesti oleks Nord Streami projekti läbirääkimistel vähemalt laua taha istunud, siis ma olen raudselt kindel, et me oleksime selle laevaliini saanud. Aga kuna meie ütlesime, et meie venelasi huvitava teema puhul laua taha ei istu, siis miks peaksid nemad istuma laua taha meid huvitava teema puhul.

Kusjuures Nord Stream tuli meie arvamusest hoolimata, sest sakslased külmunud kala talvel süüa ei taha, vaid tahavad kala praadida. Selle pärast tuleb ka Nord Stream 2.

-Millised on Sillamäe Sadama väljavaated, saada osa Nord Stream 2 ehitustöödest?

Sillamäe Sadam on teinud Nord Streami ehitajatele pakkumise stividorteenuse osutamiseks. Kuid me oleme päris kindlad, et meie seda lepingut ei saa, sest neil on võimalus teha tööd läbi Ust-Luga või läbi Kotka.

Ma osalesin Nord Streami esimese järgu avamisel, kus osales ka Soome parlamendi toonane spiiker Niinistö. Ma ütlesin Niinistöle, et Eesti vastuseisu tõttu läksid stividoritööd Sillamäe asemel Kotkasse. Niinistö ütles selle kohta: «Väga hea!»

[kaugeltuuriv]

http://arvamus.postimees.ee/3751713/jar ... .224432672.
Midagi majandusteemasse.