Tminoff kirjutas:...16.laskurpolgu kaks laskurpataljoni asusid tõepoolest saartel - üks Saaremaal, teine Hiiumaal. Osalesid Virtsu dessantoperatsioonis.
16.laskurdiviisi staap asus Nõmmel. Ohvitseride naised ei saanud sõja eel kuidagi rahulikud olla. Nimelt hakkasid ohvitserid oma naisi alates 14.juunist sisemaale evakueerima. Peakorterist tuli aga karm käsk kõik tagasi saata, et mitte asjatut paanikat tekitada... Näiteks Riias jäid nad pea kõik tänu sellele käsule sakslaste kätte...
Seoses vene ohvitseride naiste saatuse teema üles kerkimisega, panen siia üles ühe vene naise saatust kajastava loo Saaremaal sõja algul. Tekst läheb küll pikaks, kuid sellest on ta jutustanud asjaosaline ise.
Niina Prohorov meenutab:
Sündisin 1919. aastal Kesk-Venemaal, Tuula linnas, 160 km Moskvast lõuna poole. Töötasin seal sidejaoskonnas. Linna kutsekooli tuli Siberi noormees Herman Prohorov. Minu vanemad võtsid noormehe oma majja korterisse. Nii ühes majas elades tutvusime ja ka armusime. Abiellusime 1939. aastal. Peale kooli lõpetamist võeti Herman Punaarmeesse. Kuna tal oli keskharidus, sai temast peale sõjalist õpet nooremleitnant. Sõjaväe juhtivatel kaadriohvitseridel oli õigus elada koos perekonnaga. Kasutasin siis minagi ära võimaluse, et olla koos abikaasaga – kuhu läks Rimka, sinna ka Ninka. Sõjaväeosa, kus Herman teenis, saadeti 1940. aastal Eestisse. Nii sattusin ka mina Saaremaale. Sõjaväeosa vanemleitnant oli Pavel Dresvjanin, kes abiellus 1940. aasta sügisel. Tema abikaasaks sai Toomalõuka küla noorik Läku Elli (Elfride Kivi). Sõjaväeosa paiknes Tehumardi külas Tasi ja Tõusa taludevahelises kadastikus. Ohvitserid elasid taluperedes. Meie Hermaniga elasime Salme külas vallamaja vastas Kipaku talus. Seal oli suur tuuleveski, mis hävis 1941. aastal. Kuna ma ei kuulunud Punaarmee koosseisu, ei tea ma ka sõjaväe tegevusest midagi. Suhted nendega toimusid abikaasa ja tema lähemate sõprade kaudu. Minule said lähedaseks talupered, kes meile peavarju andsid. Mõeldes nendele kaugetele aegadele, meenub külarahva töökus, ausus ja üksteise abistamine, peredevahelised heasoovlikud sidemed. Uksi külas ei lukustatud. Külarahvast iseloomustas nende kokkuhoidlikkus ja meeldiv praktiline rõivastus. Eriti uhked olid rahvariided ja naiste ilusad rätikud. Palju oli jalgrattaid. Naiste ratastel olid värvilised võrgud. Pättidega (sussidega) käidi linnatee, alles uulitsale jõudes pandi kingad jalga. Külatänaval vastutulevad lapsed alati teretasid, poisid tegid aupakliku kummarduse ja mehed võtsid mütsi või kaabu peast. Need toredad pered kujundasid meie sõprussuhteid, hoidsid ja mõjutasid ka minu edaspidist elu. 1941. aasta kevad-suvel, kui Punaarmee Sõrves kindlustustöid tegi, kolis sõjaväeosa Rahustesse. Seal andis meile peavarju ja sooja Heinamaa Triin. Sügisel, kui Saksa sõjavägi vallutas Sõrvemaa, viidi Herman sõjavangina Valga vangilaagrisse. Jäin sõjakeerises üksi võõra rahva hulka. Heinamaa Triin ja tema lapsed hoidsid mind oma kaitsva tiiva all. Sellele pereemale sain ma tütreks ja rohkemgi veel. Ta aitas leevendada minu kannatusi ja hirme. Tema abivalmidus ja armastus oli piiritu. Tänu temale pääsesin ma sõjahävingust – surmast. Olin alati hirmul, teadmata, mis minust saab. Ma ei julgenud kusagile minna. Kui nägin võõraid tulemas, pugesin voodi alla. Kuid minu olemasolu selles peres oli teada ka neile, kes nägid minus vaenlast. Mind arreteeriti ja viidi Tiirimetsa, kus hoiti kinni mingis lukustatud kuuris. Seal külastas mind kohalik kirikupastor Vladimir Paivel, kes tõi leiba ja piima. Tore mees oli. Kuna Salme koolimaja sai sõjahävingus tugevasti kannatada, asus kohalik omavalitsus Tiirimetsa koolimajas. Ka minu ülekuulamine Saksa sõjaväekomandandi poolt toimus koolimajas. Seal kohtasin peretuttavat Lepikut, kes töötas vallasekretärina. Komandant, nähes meie sõbralikke tervitusi, karjus Lepiku peale, kes oli julgenud kohtualust kallistada. Ta kahtlustas, et ka Lepik on seotud panditismiga. Mind süüdistati selles, et olen julgeolekuohvitseri naine. Lepik kaitses mind ja lubas kodust tuua Hermani poolt mälestuseks antud foto. Fotol olev autogramm tuvastas Hermani isiku. Selle Hermani fotoga, sõjaväevormis leitnandi pildiga, taastas Lepik oma usalduse riigivõimu ees ja vabastas ka mind vangistusest. Ema-Triin Rahustest sõitis hobusega mulle järele ja viis mind tagasi koduseks saanud pere juurde.
See andis ka lootust abikaasa vabanemisele vangistusest. Tema olukorrast Valga vangilaagris teadsin kirjavahetuse kaudu. See oli masendav. Paljud surid haiguste, nälja ja ebainimliku kohtlemise tagajärel.
Hakkasin teda vanglast välja nõudma. 1942. aasta suvel see õnnestuski. Herman oli tänulik ühele lätlasele, kes tõi mõnikord toidule lisa. Vastasel juhul oleks ka tema võinud hukkuda nagu paljud kaasvangid. Kui Herman tagasi jõudis, oli ta räbalais ja väga kurnatud, lausa nõrkemas. Heinamaa talupere armu ja abiga sain ma abikaasat põetada ja terveks ravida. Samal ajal oli Heinamaa talus ja saunas mitu peret: ema-Triin, tema tütar ja kasutütar (õe Eva tütar) õed Mari ja Väu kolme lapsega.
Peale abikaasa tervenemist ehitas Herman naispere abiga Ema-Triinule uue elamu. See oli tänuks selle eest, mida nad meie kaitseks olid teinud. Herman oli hea töömees. Ta tegi ka kõik sisetööd – pliidi, ahju jm. Ema-Triinu juures minule ja Hermanile siiski asu ei antud. Meid suunati tööle Praakli hõberebastefarmi, mis kuulus proua Anna Raudkatsile. Seal töötasin paar aastat.
