Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

[Some]

Läti hinnad ju teada... http://www.alko1000.ee/

[Aixc]

http://www.ohtuleht.ee/747325/einar-ell ... tluse-eest

Vürtsi lisab aktsiisiloole asjaolu, et eelmisel aastal juba tõsteti alkoholiaktsiisi 15 protsenti, aga siis veel ahnus nii upakile ei ajanud. Tõsi, riigieelarvesse plaaniti alkoholiaktsiisi 9% rohkem, aga saadi vaid 0,9% rohkem võrreldes 2014. aastaga.

2016. aastal taheti algul tõsta aktsiisi 10%, aga tõsteti hoopis 15%. „Otsus tõsta alkoholi- ja tubakaaktsiisi varem kokkulepitust rohkem sündis pärast seda, kui selgus, et senistel aktsiisitõusu meetmetel ei ole rahva tervisele loodetud mõju,“ kommenteeris rahandusminister Sven Sester. Ilmselt võib järgmisel aastal korrata sama lauset.

[Kapten Trumm]

Sester jutt kõlab vähe õõnsalt - praegu oli küll tegemist lihtsalt raha hankimisega, et riigieelarve otsad kokku saaks venitada.
Rahva tervise pärast muretsev paremkoalitsioon pidanuks aktsiise tõstma juba 2000ndate keskel, kui joodi 30% rohkem kui täna.
Siis aga laekus pappi niigi (tehti pidevalt ülejäägiga lisaeelarveid) ja polnud vajadust rahva tervise pärast muret tunda.
Loomulikult tuleks vähem lakkuda ja tossata, ainult kirvega lüües võib efekt olla see, et lätlane hõõrub käsi ja lakutakse ikka samapalju.
(Soomlastele me ju samamoodi teeme hulka aastaid, vaadake neid tohutuid alkomarketeid sadamas).

Kui laekumine enam ei kasva, siis on maksumäär ületanud oma kriitilise piiri - tavaliselt sedasi, et hakatakse asendust kuskilt sisse vedama.
ENSV teema all oli jutuks üks uurimistöö, kus selgitati välja, et alko tarbimist õnnestus oluliselt piirata kättesaadavuse piiramisega (loe ei müüdud) ning väidetav surrogaatide joomine lükati ümber tõenditega, kus nähtus, et vastavate meditsiiniliste juhtumite arv ei kasvanud.

[A4]

Sester jutt kõlab vähe õõnsalt - praegu oli küll tegemist lihtsalt raha hankimisega, et riigieelarve otsad kokku saaks venitada.
Rahva tervise pärast muretsev paremkoalitsioon pidanuks aktsiise tõstma juba 2000ndate keskel, kui joodi 30% rohkem kui täna.
Siis aga laekus pappi niigi (tehti pidevalt ülejäägiga lisaeelarveid) ja polnud vajadust rahva tervise pärast muret tunda.
Loomulikult tuleks vähem lakkuda ja tossata, ainult kirvega lüües võib efekt olla see, et lätlane hõõrub käsi ja lakutakse ikka samapalju.
(Soomlastele me ju samamoodi teeme hulka aastaid, vaadake neid tohutuid alkomarketeid sadamas).

Kui laekumine enam ei kasva, siis on maksumäär ületanud oma kriitilise piiri - tavaliselt sedasi, et hakatakse asendust kuskilt sisse vedama.
ENSV teema all oli jutuks üks uurimistöö, kus selgitati välja, et alko tarbimist õnnestus oluliselt piirata kättesaadavuse piiramisega (loe ei müüdud) ning väidetav surrogaatide joomine lükati ümber tõenditega, kus nähtus, et vastavate meditsiiniliste juhtumite arv ei kasvanud.

Esiteks, kui oleks pidanud need hüppelised aktsiisitõusud ära tegema 2000. aastate keskel, nagu viitad, siis miks me arvame, et ka siis ei oleks napsisõpradest rahasäästlikud kodanikud sarnaselt tänasele hakanud oma käraka ostmiseks sõitma lõuna- või väiksemate koguste puhul kasvõi idapiiri taha? Või tuues soomlaste näidet – eriti hinnatundlikud soomlased ei osta oma kärakat enam Tallinnast, vaid ei pea paljuks sõita läbi terve Eesti Põhja-Lätisse – miks poleks kodanikud vajadusel kasvõi läbi Läti Leetu odavama märjukese järele sõitnud.

Teiseks ei ole minu arvates eriti mõtet süüdistada rahandusministrit, valitsust või poliitikuid selles tekkinud olukorras. Kui rahvas – st. meie ise – andsime valimistel ülekaalukalt hääle erakondade ja lubaduste poolt, mis pigem otseseid makse vähendavad ja samaaegselt riigipoolseid toetuseid ja teenuseid suurendavad, siis tulemuseks ongi olukord, kus valitsus on ühe käega lubanud suurendada tulumaksuvaba miinimumi, tulu- ja käibemaksu mitte tõsta ja suurendada nt lastetoetusi. Ja teisalt ei jäägi selsamal meie enda poolt valitud valitsusel midagi muud üle, kui suurenevate kulude katteks leida raha kütuse- ja alkoholiaktsiisi suurendamise näol. Sest igasugusteks muudele võimaluste osas – nt tulu- või käibemaksu suurendamine – on rahvas valimistel selgelt ei öelnud.

Nii et kellele ei meeldi praegused aktsiisitõusud, kuid kes tahaks riigilt aina enam teenuseid ja toetuseid saada, nendel soovitan järgmistel valimistel hääletada pigem sellise erakonna poolt, kes pigem lubab kogu üldist maksukoormust märgatavalt tõsta ja seeläbi rohkem „riiki“ pakkuda, selle asemel et aktsiisitõusudest veeringuid kokku kraapida. Iseasi muidugi, kas seeläbi keskmisele kodanikule jääb pärast maksude mahaarvamist rahakotti rohkem või vähem raha.

Ja lõpetuseks võiks keegi kokku arvutada, et kui palju kodanikke meil üldse sellist alkoturismi viitsib harrastada. Mulle on jäänud pigem mulje, et tegemist on piiriäärse (ja alkolembesema) elanikkonna teemaga, kelle jaoks võtab üle piiri sõit piisavalt vähe aega ja raha, et asi ära tasuks. Mina Põhja-Eestis elades ei tea eriti kedagi, kes sellise jamaga tegeleda viitsib – kes tahab kord nädalas paar õlut või pudeli veini juua, sellel on ikka lihtsam see pudel supermarketist kogu muu kraami kõrvale suti kallima hinnaga ära osta, kui hakata raiskama sisuliselt tervet täispäeva selleks, et teise Eesti otsa tohutute koguste järele sõita. St. kellel on juba väljakujunenud sõltuvuse tõttu vaja igal nädalalavahetusel kaks pudelit viina või kast õlut ära juua (nagu suurel osal soomlastest alkoturistidest), need on niikuinii valmis selle kraami eest ka rohkem raha välja käima (muude asjade nagu nt korralik toidulaud või eluase arvelt) või kärutavad oma varude järele ikka sinna, kus on justkui odavam.

Kahju on ainult piiriäärsete piirkondade poodidest – on suur tõenäosus, et kui elanik sõidab oma viinapudelite järele Lätisse, siis ostab ta sama soojaga sealt Lätist ka kogu muu toidukraami ära. Mis piiriäärsetele piirkondadele tähendab sulgemisele minevaid poode, vähenevat maksulaekumist ja veelgi vaesemaks muutuvaid kohalikke omavalitsusi. On see nüüd „riigi ja poliitikute“ süü, või kohalike elanike süü, kes oma raha teadlikult teise riiki tassivad, on maitseküsimus. Minul aga nendest piiriäärsetest viinaninadest väga kahju enam ei hakka, kui nad ise poole aasta pärast hakkavad äkki hädaldama, et miks külapood kinni pandi ning vallavalitsus enam kohalikke teid ei remondi ja lapsi tasuta kooli ei sõiduta.

[Kapten Trumm]

Märke sellest, et aktsiisid on juba piiripealsed, oli juba varem. Mootorikütusega päästis paljugi päeva nafta madal hinnatase, mis muutis aktsiisi lisandumise vaevumärgatavaks.
Nüüd kui kütuse jaehind on tõusule pööranud, on kisa kui palju.

Lihtsalt taolises olukorras aktsiise tõsta, kui on teada, et piir on ammu käes, on üsna läbimõtlematu tegu ja tõenäoliselt saab see kinnitatud ka peagi mitte eriti tõusvate aktsiisilaekumistega. Siin ei saa paraku süüdistada valijat, vaid peeglisse tuleb vaadata neil, kes neid makse välja mõtles ja kraavisõit algas juba tegelikult Ligi ajal. Näiteks selle mittetoimiva nn firmaautode paketiga, mille mittetöötamist on ka EMTA korduvalt kinnitanud.

Piiritagustes poodides ei käi ainult kohalikud paadialused - see on väga rumal arusaamine. Seal käivad näiteks kohviku- ja hotellipidajad, väikepoodnikud ja täiesti ontlikud Tallinna inimesed, kes Riiast tulles ostavad enne piiri endale neli Vana Tallinna pagasnikusse.

Et asi ei läheks ühekülgseks, siis peab kiitma ka - põlevkivisektori kisa andis lõpuks tulemusi ressursimaksude leevendustega ning uudised 300 Viru Keemia töölise tööle tagasi võtmisest (kuigi naftahind pole eriti tõusnud ja VKG võtab tegelikult suuri riske) on sellest vallast esimene positiivne nupuke. Tõsi, selle hind on näiteks see, et Keskkonnainvesteeringute Keskuse sisemaine taotusvoor sel aastal rohkem ei toimu - pole raha (lõviosa sellest rahast tuli just põlevkivist). Aga julgeolek on kõige olulisem - senikaua, kui Ida-Viru muulased saavad põlevkivisektorist head palka, on seal Donbassi tegemine vähem võimalikum kui need töölised tööta/rahulolematud oleks. Seal kaevanduspiirkonnas on kaevanduse või vastava firma boss märksa kõvem võim kui politseiprefektuur või maavalitsus.

[kana tagumik]

Probleem, millele osutati, on ju selge - reffide lubatud maksualandused, mis pidada nagu ettevõtjaid soodustama, ei tee seda üldises kaudsete maksude tõstmise keskonnas tegelikult mitte. Vastupidi, öeldi, et võiks need paar väidetavalt ettevõtjasõbralikku maksualandamist tegemata jätta, kui maksualanduse hinnaks muude maksude tõus, nii ütlesid ka eesti tuntumad ettevõtjad ühehäälselt.

See reffide maksualandus on lihtsalt püüd kramplikult demonsteerida oma "parempoolsust", midagi, "millega valimistel eristuda" ja muu selline poliittehnoloogiline värk. Mingeid reaalseid tasuvusarvutusi või tegelikku mõju ei üritatudki välja arvutada ja see ongi see peamine etteheide Rõivase valitsusele ja seda kompetentsi puudumise märgiks peetakse, mingeid poliitikaid aetakse
poliitika enda pärast, mitte ei küsita, mis on majanduslik sotsiaalne hind. Samuti näitab see, et parteis Rõivase sõna eriti ei maksa - kui peaminister ei suuda riigi huve partei tagatoas peale suruda. Ja kui arvate, et Rõivasele meeldib pidevalt vastata küsimusele, kumba siis partei eelistab, Kallast või Kaljuranda presidendirallis, siis eksite. Nende nimede taga on partei tagatoa mängud ja Rõivasel pole autoriteeti, et ühe valiku huvides see ära lõpetada.

[Kapten Trumm]

Meie enda ettevõttes arvutasime, et see 1% sotsiaalmaksu langust võetaks tagasi selle nn firmaautode eelnõuga (eeldusel, et deklareerid nagu asi on).
Mingit maksulangust ei tule. See sotsmaksu langus puudutab rohkem neid, kus on palju töötajaid/suured tööjõukulud.
Majanduskompetentsi tagamaid avas Ruta Arumäe mõni aeg tagasi päris arusaadaval viisil.

[mutionu]

Ja lõpetuseks võiks keegi kokku arvutada, et kui palju kodanikke meil üldse sellist alkoturismi viitsib harrastada. Mulle on jäänud pigem mulje, et tegemist on piiriäärse (ja alkolembesema) elanikkonna teemaga, kelle jaoks võtab üle piiri sõit piisavalt vähe aega ja raha, et asi ära tasuks. Mina Põhja-Eestis elades ei tea eriti kedagi, kes sellise jamaga tegeleda viitsib – kes tahab kord nädalas paar õlut või pudeli veini juua, sellel on ikka lihtsam see pudel supermarketist kogu muu kraami kõrvale suti kallima hinnaga ära osta, kui hakata raiskama sisuliselt tervet täispäeva selleks, et teise Eesti otsa tohutute koguste järele sõita. St. kellel on juba väljakujunenud sõltuvuse tõttu vaja igal nädalalavahetusel kaks pudelit viina või kast õlut ära juua (nagu suurel osal soomlastest alkoturistidest), need on niikuinii valmis selle kraami eest ka rohkem raha välja käima (muude asjade nagu nt korralik toidulaud või eluase arvelt) või kärutavad oma varude järele ikka sinna, kus on justkui odavam.

"Ma ei tea kedagi kes teaks kedagi" on imetabane lähenemine. Pea alati 100% ulatuses vale.
Poe ees parkivate, Eesti numbrimärgiga, autode järgi ma küll ei julgeks sealseid ostjaid liigitada "piiriäärsete parmude" hulka. Ka olid kogused sellised, et viinaninal pole sellist raha kuskilt võtta, järjekorras enne mind oli kaks arvet ca 170 ja 200 eurot. Tõenäoliselt liigub osa ostetust Soome ja osa kõrtsidesse. Samas, jääb suht suur osa ka kohapealseks tarbimiseks.
Kohaliku, Pärnu, nö "külapoe" müüja ütles, et alkoholi müük on kõvas languses. Samas, tarbimine aga vähenenud pole(minu hinnang, mis põhineb kisal ja käral, mida ümbruskonnas kuulda on).

Üldiselt soovitaks teha arvutuse. Võta statistiline Eesti inimene, koos tema statistilise alkoholi tarbimisega, arvuta see viinaks ringi ja vaata, kas käimine tasub ära või ei. Lisa sinna juurde ka tankimise võimalus.
Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem(odavam) ja ega seda saa ka kellelegi süüks panna.

[Kapten Trumm]

Mingi Selveri funktsionäär teatas Postimehes hiljuti, et nende piiriäärsetes poodides on alko müük langenud 40-60%. Panin mälu järgi - keda huvitab, otsib ise.
Konkreetne raha läheb lihtsalt Lätti ja samad liitrid kallatakse kõrist alla vanaviisi.

Paljud väikeste söögi- ja majutuskohtade pidajad ostavadki oma kaupa tavalisest poest, valides soodushindasid - sest kuskilt kodumaisest väikehulgist ei saa odavamalt.
Kunagi oli taolise ürituse peamine toidukraami allikas....Säästumarket, sest seal olid põhitoiduained enamasti odavamad kui K-hulgimüügis (pluss sõitmise vaeva ka vähem).

Võta statistiline Eesti inimene, koos tema statistilise alkoholi tarbimisega, arvuta see viinaks ringi ja vaata, kas käimine tasub ära või ei. Lisa sinna juurde ka tankimise võimalus.

Eesti "keskmine inimene" laseb kõrist alla aastas 50 pooleliitrist pudelit viina. Arvutuste lähtealuseks
Meie abikaasaga oleme ka seda usku, et kodus kapis paar pudelit olema peab. Kuigi mõnda ei võeta aasta jooksul lahti.
Ostame nt siis, kui mõne ketipoe sooduka ajal midagi huvitavat odavam on. Hinnavahed on sooduka ajal tavalisega võrreldes päris suured.
Kui Riiast tuleme, eks siis vaatame, mis hinnad seal Ainazis on.
Kuna taoline kaubandus Vene-Soome ja Rootsi-Norra (muidugi ka Soome-Eesti) piiril eksisteerib juba aastakümneid, järelikult on piisavalt neid, kes ostavadki kasti jooki ja ei joo seda korraga ära.

Mina olen nt jääkülma Vana Tallinna austaja, sestab mäletan, et selle kõige lihtsama variandi hind on viimase kümnendiga tõusnud 5 euro kandist kuskile 10-11 euro kandist pooleliitrise pudeli eest. Kaks korda on kallinenud.

[Tegelane5]

Neste Eesti osakonna pealik kasutab vist Exceli asemel OpenOffice't kuna saab teistsuguseid tulemusi kui Exceli mehed/naised:

Tema sõnul otsustasid kümned ärikliendid käesoleva aasta alguses end registreerida Neste Läti ja Leedu klientideks ning oma Eesti kütusekaarte nad sisuliselt enam ei kasuta.

"Nägime sellist tarbijate käitumist ette ja informeerisime korduvalt ka otsustajaid, et aktsiiside tõstmine ei too kaasa maksulaekumiste oodatud kasvu. Nüüd on aeg viga tunnistada ja üle vaadata otsused, kas on mõistlik tõsta kütuseaktsiisi ka 2017. ja 2018. aastal,” leidis Kohv.

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/ne ... d=75034935

[pagan]

Aasta tagasi ütles maksumaksjate liidu juhatuse liige Lehis midagi sellist, ja see kehtib ka siin:

Mis on loo moraal?

Suur tükk ajab suu lõhki. Iga maksu juures on nähtamatu piir, milleni suurem osa maksumaksjaid tajub oma kohustust õiglasena ja maksab oma maksud ilma suurema kisa ja kärata ära. Ei pea maksuamet kedagi parklas pildistama ega ajakirjanikud linna peal Porschesid loendama. Kui sellest nähtamatust piirist üle astuda, siis võib kogu masinavärk päevapealt kokku kukkuda ja seda hiljem uuesti käima saada on väga raske. Sest usaldust on raske võita, aga lihtne kaotada. Oleks vaid ametnike hulgas rohkem neid, kes „mõistaksid lindude keelt“ ja oskaksid seda habrast piiri märgata.

Seda "lindude keelt" on vaja tegelikult igal erialal mõista.

[PaganHorde]

Üks huvitav artikkel, saab see Rõivas igalt poolt ikka kloppi. Aga ega ta ise midagi teinud pole ka eriti et ei saaks.

http://digileht.ohtuleht.ee/747569/ette ... iigi-sekka

Ettevõtja Neeme Jõgi: idee püüelda viie rikkama riigi hulka on jabur, parem püüelda viie väärikama riigi sekka
jaga 26
Andres Põld, 11. juuli 2016

Lätlaste Kārumsi kohukese eestlastelegi armsaks teinud Riia piimatööstuse endine juht Neeme Jõgi on pärast poliitikast lahkumist juhtinud mitut suurt ettevõtet. Kuigi ta kinnitab, et vastutus ja otsuste langetamine on raske töö, on see siiski tunduvalt tervislikum amet, kui lollidega koos ühe laua taga istumine, nagu ta poliitikuna palju kordi kogema pidi.

Millise pilguga te Eesti riigi juhtimist vaatate? Kogemusteta noored, kes pisut utreeritult öeldes pole päevagi tegelikku tööd teinud, need juhivad nüüd siis tervet riiki.

No ausalt öeldes ongi ju meie peaminister parteibroilerite inkubaatorist tulnud tegelane. Ses mõttes on ta uue põlvkonna ehe näide, kuidas omaaegsest plakatikleepijast võib saada peaminister. Ameerikas võis saada lehepoisist miljonäriks, meil on see tiba teistmoodi. Ma ei taha nüüd ainult ka kriitikanooli loopida, aga selge on see, et ei ole otsustamist. Aga seda pole seetõttu, et puudub see unistus, mille poole püüelda ja arusaam, kuidas seda teha.

Eesti on ju valmis, vaja veidi vaid peenhäälestust.

No kus kurat! Ükski asi pole kunagi valmis. Nagu inglased ütlevad – ainult võileib võib sul paremal juhul valmis saada. Ja ka siis oled sa dilemma ees, sest sa ei saa seda samal ajal omada ja ära süüa. Sa pead valiku tegema. Sellest võiks aru saada, aga sellest arusaamiseks elukogemust lihtsalt napib.

Kuhu me peaks teel olema, mis see siht võiks olla?

Viie rikkama riigi hulka jõudmise idee on jabur. Kui me eesmärk oleks aga kuuluda viie väärikama riigi hulka, siis sellele ideele ma kirjutaks kahe käega alla. Muidugi – ühel võib arusaam väärikusest olla üks, teisel teine. See algab ka ärikultuurist. Näiteks, miks ma eelistasin Eesti asemel investeerida Lätti ja Ameerikasse? Sest Lätis on kasvupotentsiaal suurem kui Eestis. Kuid Ameerika versus Eesti – ärikultuur. Meil on ju neid jokk-karjapoisi skeeme tulnud avalikuks tuhandeid. Riik ise viljeleb neid skeeme. Mis kuradi investeeringutest siia me räägime. Küsimus pole tööjõu kalliduses või odavuses. Küsimus on muidugi tööjõu kvaliteedis. Kuid eelkõige on oluline see, et meie ärikultuur ei ole selline, mis tekitaks investorites usaldust. Kui tankistide skeem on väga levinud. Kui ettevõtetest kanditakse raha välja ja öeldakse: "Ups!" Jah, ettevõtja peab omandama kogemusi kas või läbi pankroti, aga küsimus on selles, kuidas seda tehakse, kuidas ta pankrotis käitub. Ka mina olen ühe oma ettevõtte likvideerinud, aga ma ei jätnud ühtegi kreeditori sendita. Panime sinna raha juurde ja maksime oma võlad kõik ära. See on kultuuri ja mõttelaadi küsimus ja kes kurat veel, kui mitte valitsus peaks praegu püüdma seda arendada. Selles osas on aga jäänud tõsine vaakum. Aga seda oleks võinud juba 10–15 aastat teha.

Kuidas saaks riik meie äritegemist eetilisemaks suunata?

Õiguskord ja isiklik eeskuju. Estonian Airi juhtumi valguses tahaks näha nüüd edaspidiseid kohtulahendeid, kus kellelegi pannakse süüks samasuguseid jokk-skeeme. Kui riik ise mitu korda eirab õiguskorda ja seadusi, siis mis eeskuju me anname? Mina tahaks näha sellist Eestit, kus ärimehed on üle maailma tuntud selle poolest, et neil on esiteks rahvusvaheline maine. Seda meil praegu pole, pigem ollakse kodu- ja maavillased. Kus nad on tuntud selle poolest, et nad on väärikad, nad on sõnapidajad. Ja mis on väga oluline – et nad oskavad ka ei öelda. Ja et neil on ekspordi ambitsiooni. Just ambitsiooni ja ekspordi taga ongi meie majanduskasv. Võtame lihtsa näite – kui palju Eesti ettevõtteid on defineerinud oma koduturuna terve Baltikumi? Ei ole ju neid eriti palju. Mina Rigas Piensaimnieksis lausa keelasin oma müügiinimestel rääkida müügist Eestisse ja Leedusse kui ekspordist. Ma nõudsin, et me defineeriks Baltikumi oma koduturuna. Ja see oli mentaalselt ülioluline. Ja läks paar-kolm kuud, kui mõttelaad muutus. Äripäev kirjutab sellest suurte pealkirjadega, kui kaks kasti siidrit saadetakse Jaapanisse, aga tegelikku ekspordiambitsiooni ma näen ikka väga vähe.

Ja miks ma ütlesin, et oluline on öelda ei. Kas me ikka tahame olla üheks aastaks Ikeale allhanke tegija ja siis järgmine pakkumine läheb Rumeeniasse ja siis me loodame, et ehk viie aasta pärast tuleb see uuesti siia tagasi. Mis lisaväärtuse ja rikkuse loomisest me sellisel puhul räägime?

Mille taha on siis jäänud ambitsiooni puudumine?

Siin on mitu põhjust. Esiteks – kui me vaatame neid suurärimeesteks ja tippjuhtideks tituleeritud isandaid, siis millel põhineb nende äri? Väga paljus on nende ärid seotud kas riigi või omavalitsusega tehtavate diilidega. Ehk siis üheks partneriks on avaliik sektor. Üldiselt pole selline äri eksporditav. Ja korporatiivsest ühiskonnavormist korruptiivseni on õrnõhuke sein. Ning see ei anna aimu erilisest ärigeniaalsusest.

Teiseks – ärimehed on oma äri ajanud 20–25 aastat, mängu tulevad ealised iseärasused, enam ei olda nii altid riskima. Ses mõttes on nooremad itivennad palju riskialtimad ja nemad sebivadki end igale poole. Kas nüüd sellest itivärgist terve riik söönuks saab, selles ma kahtlen. Töötlev tööstus on ja jääb. Ka tulevikus.

Kas Eestis makstakse õiglast palka? Tundub ju, et me teeme sama tublilt ja hästi tööd kui soomlane või rootslane, palk aga on mitu korda väiksem.

Küsimus on väga lihtne. Võtame levinud kassapidaja näite. Ühelt poolt turu suurus, kliendimass, mis loob juba eelduse kõrgendatud lisaväärtuse tekkimiseks. Ega sellest tootlikkusest päris ilmaasjata ka ei räägita. Jagada saab juba loodud rikkust. Kui ühiskond on rikkam, saab ka kassapidaja osa sellest rikkusest, mis sest, et ta teeb täpselt sama palju tööd kui Eesti kassapidaja. Paraku saab ühiskond rikkamaks siis, kui see on suurem. Sisetarbimine suurendab SKTd.

Tundub ebaõiglane, et inimene, kes käib korralikult tööl, ei ela ikkagi oma palgast ära.

Ma olen sellega selles mõttes nõus, et vaatame, mis Eestis toimub. Lisaks sellele, et Eesti on väike, on see ka pagana kallis maa. Klient peabki lõpuks jalgadega hääletama hakkama. Võtma jalad selga ja ostma sealt, kus valik on suurem ja odavam.

Eesti kaupmees paneb pigem poe kinni, kui hinna alla laseb.

Päris nii see ikka pole. Paljudel asjadel on see juurdehindlus ikka päris rasvane. Aga kui turg on väike, siis ei saa ka väga väikest juurdehindlust lubada.

Island meist kolm korda väiksema rahvaarvuga tuleb ilusti toime.

Mina siin otseseid paralleele ei tõmbaks. Sellepärast, et eks nemad on ka oma vitsad kätte saanud ja vigu teinud. Aga nad on juba oma geograafilise asendi tõttu palju suletum ühiskond kui meie. Samas palju rohkem turismiatraktiivsem kui meie.

Teie jutust ma saan aru, et Eestisse tuleks inimesi sisse tuua, et sisenõudlust suurendada.

Kui mõistlikult asju ajada, siis saab väga edukalt majandada ka 1,3 miljoni elanikuga riigis. Pole mingit küsimustki. Paraku oleme me seni paljuski käinud ühest kraavist teise. Mis puudutab immigratsiooni, siis ajalugu on näidanud, et teatud ühiskonna heaolutasemest alates – ja meie oleme ka sinna jõudnud, ei taheta ise enam nii-öelda luuamehe tööd teha. Ja selleks võiks importida odavamat tööjõudu.

Pärast kevadist tööandjate aastakonverentsi "Tuulelohe lend" käisid ettevõtjad välja ettepaneku, mis minu arvates tähendab olulist paradigma muutust – kui seni räägiti vaid tippspetsialistide ja kvalifitseeritud tööjõu sissetoomise vajadusest, siis nüüd käib jutt juba koristajatest ja turvatöötajatest jne.

See oli äärmiselt ebaõnnestunud samm. Ühest küljest meil peab olema võimalus väliskodanikke siia sisse tuua, aga see peab olema kontrolli all. Loomulikult peavad olema eelistatud haritud töökäed. Ja miks mitte ka kultuuriinimesed. Aga neil, kes tulevad, peab endil olema ka mingi sisemine tahe. See on mentaliteedi küsimus. Need, kes tulevad, peavad teadma, et meil on nendele nõuded ja ootused, mida nad peavad täitma. Mis puudutab lihtööjõu importi, siis ma viskaksin kivi meie endi kapsaaeda. Kõik põrguteed on teatavasti sillutatud heade kavatsustega. Üheks põrguteeks on osutunud töötukassa. Idee ise on õige, teostusega aga me vähendasime töötegemise tahet ühiskonnas tervikuna veelgi. Meil on kümneid tuhandeid inimesi, kes ei tööta, mõned neist on töötuna arvel, nad ei olegi eriti huvitatud tööle minemisest. Me oleme unistusega Põhjamaade heaoluühiskonnast loonud keskkonna, kus me oleme kahandanud töötegemise tahet. Rikkus tuleb kuskilt, äkki Euroopa Liidust, aga seda, et peaks ise kella kaheksaks minema tööle ja seal ka tööd tegema, seda jääb järjest vähemaks. Kasvavad peale üha uued ja uued põlvkonnad, kus töötegemise tahet on järjest vähem ning oskustööline ja töötav inimene üldse on järjest vähem au sees. Sellele aitab kaasa ka sotsiaalmeedia ja suhtlusvõrgustikud. Ma ei näe ka, et praegusel valitsusel oleks arusaam sellest ja et nad oleksid võimelised a) tunnistama, et kuskil on tehtud mõni viga ja b) mida oleks võimalik veel teha, et midagi päästa, et tõsta töötegemise tahet ühiskonnas tervikuna. Näiteks avalikust sektorist oleks võimalik küll ja küll inimesi tootvale tööle saata. Iseasi muidugi, kas neil töötegemise tahet on.

Teie jutus annab tooni pessimistlik joon – töötajad on laisad, ettevõtjatel puudub ambitsioonikus. Kas te poliitikasse ei taha tagasi minna asju paremaks muutma?

Ei-ei. Ma tulin poliitikast ära selleks, et sinna mitte kunagi tagasi minna. Mina olen oma panuse andnud riigi ja linna ülesehitamisse. Siis, kui algas see Euroopa Liidu aeg, siis ma enam seda põnevust poliitikas jätkata nii palju ei näinud. Nüüd aga hakkab nagu kahjutunne tekkima, sest juhina ma näen, kuidas võimalusi ära ei kasutata. Kui ma poliitikast lahkusin, siis jäi mul palju tuttavaid alles ja ikka küsiti ühe või teise asja kohta arvamust. Nüüd, ma pakun, 10 aastat pole keegi mu nõu ja arvamusi kuulda tahtnud. Ja niipalju, kui ma olen aru saanud, pole see praegu ka tavaks, et ekspertide käest midagi küsida.

Üritaks tõmmata teie kunagisest poliitelust ühe paralleeli tänapäeva. Koonderakond, mille üks juhte te olite, oli kunagi tugev valitsuspartei, ometi on see nüüdseks kadunud. Kas näete, et pikaaegset võimuparteid IRLi võib ka oodata Koonderakonna saatus?

Ei näe eriti. Juba Res Publicaga liitumine muutis olukorra kardinaalselt teiseks. IRL on Koonderakonnaga võrreldes ikka palju noorepoolsem ja uue ülesehitamise peale suunatud. Koonderakond aga ühendas vanu majandusmehi, kes soovisid rohkem majanduslikku stabiilsust. Muuseas – ma pole kunagi kirjutanud Koonderakonda astumise avaldust, küll aga Koonderakonnast väljaastumise avalduse, kui ma poliitikast lahkusin. Koonderakond oli oma olemuselt klassikaline võimupartei, mis niipea, kui liidrid eest ära kadusid ja vähem liidrid ei suutnud erakonda võimule upitada, siis oligi see erakond lõpule määratud. Ja seesama liidriprobleem on praegu kõikidel erakondadel peale Keskerakonna, kes on oma liidriga samas teistmoodi hädas. Pärast Mart Laari haigestumist pole IRLil õiget liidrit olnud ja sealt hakkavadki probleemid peale. Ja ma ei näe, et sotsidel ja Reformierakonnal oleks olukord parem.

Kuhu need liidrid siis kadunud on, miks neid peale ei kasva?

Omal ajal tundsid inimesed, kes vähegi lehti lugesid, kõiki riigikogulasi nime- ja nägupidi, sest nende seas oli teadlasi, õpetlasi, ühiskonna- ja majandustegelasi. Kui ma aga tänapäeval vaatan riigikogu saadikute nimekirja ja kui nime taga poleks erakondlikku kuuluvust, siis ma ei oskaks paljude puhul öelda, mis erakonda nad võiksid kuuluda ja kes nad üldse sellised on. Ehk siis tänu liigsele parteistamisele ja politiseerimisele ongi erakondadega liitunud palju inimesi, kes näevad oma teenimis- ja karjäärivõimalust poliitilises süsteemis. Mis iseenesest ei pruugi paha olla, küll aga peaksid nad olema võimelised ka ise midagi panustama. Üldiselt paljud neist aga pole. Ja see on probleem. Ning kuna sinna ongi nüüd kogunenud broilerlus ja poliitiline karjerism, siis intelligentne ja haritud inimene, kellel oleks riigile palju anda ja kellest oleks riigil palju kasu – ta lihtsalt ei lähe sinna.

Poliitikas oli mul kõige raskem taluda enda ümber lollust. Eks ma olin toona muidugi noorem ja kärsitum ka. Poliitikuna aga pead sa lollust taluma. Aga eraettevõttes – kui sa oled tööandja ja sul on loll töötaja, siis sa saadad ta minema. Ja kui sul töövõtjana on loll ülemus, siis sa pead ise ära minema. Selles mõttes on olukord palju lihtsam ja tervislikum. Aga taluda väga palju lolle inimesi laua ümber – see ei ole tervislik töö!

Kas ettevõtte juht peaks olema rohkem ärimees või meeskonna juht?

Nii üht kui teist. Ettevõtte juht peab ennast alati asetama omaniku positsioonile. See on Eestis muide tõsine probleem. Paljud omanikud ei anna endale aru, keda nad endale tahavad – kas tegevjuhti või käsundusohvitseri. Mina omanikuna ei palkaks oma ettevõttele tegevjuhiks endast vähem võimekat või rumalamat inimest.

Iga ettevõte on nii suur, kui suureks esmalt omanikud ja tegevjuhtkond selle mõtlevad. Unistus peab alati käima tegelikkusest motivaatorina ees. Nagu Enzo Ferrari ütles – kõike, mida oskad unistada, oskad ka teoks teha. Ja väga tähtis on samal ajal määratleda see, kes me mingil juhul ei ole ja mida me mitte mingil juhul ei tee. Need loosungid, millega võidukad väed viljapõllule viiakse, on olemas, aga jäetakse defineerimata, mida me viljapõllul kohe kunagi ei tee.

Kui sageli rõhub tippjuhti vastutuse koorem? Et pagan küll, otsusest, mis ma nüüd teen, sõltub kümnete ja sadade inimeste käekäik. Või võtate seda nii, et otsustamine ongi minu töö, läheb siis kuidas läheb?

Ükski tippjuht pole ju robot. Kõik need emotsioonid on üldjuhul kõikides juhtides olemas. Kuigi on ka erandeid. Steve Jobs oli ju üsna jõhker vend. Samas – üks juhi peamisi inimlikke tunnuseid ongi võime ja tahe otsustada. Kui seda ei ole, kui seda hakatakse omanikule delegeerima, siis… Sa pead võtma endale selle otsustusõiguse, selle otsustusvabaduse ja pead seda ka realiseerima ja ka vastutama. Kui ikka kogu aeg käsi või hääl värisema hakkab, siis otsi omale muu amet, elad paremini.

Millega te ise praegu tegelete?

Haldan oma investeeringuid. Ja otsin uusi kohti, kuhu investeerida. Olen kinnisvarasse paigutanud, olen ka lihtsalt allutatud laene andnud, Lätis on natuke tööstust, mis (toonitades) ei ole toiduainetetööstusega seotud, poolteist aastat tagasi sisenesin ühte Ameerika firmasse, kus olen nüüd aktsionär.

Palgatööle enam minema ei pea?

Ei, seda kindlasti mitte. Ja ma ei lähe ka enam. Kui ma peaksin mingi ettevõtte juhtimise veel ette võtma, siis ainult seal, kus ma olen mingi osalusega ise sees.

Kuidas tippjuhiks saadakse

Neeme Jõgi sõnul tippjuhiks sünnitakse. Selles mõttes, et tal peab olema mingi algupärane iseloomu- või geneetiline omadus, mida ta siis ise peab tahtma arendada ja kasvatada ja sellega kuhugi välja jõuda.

"Võim pole alati paha asi. Heas mõttes võim võetakse, mitte ei anta. Kui võtta keegi ja panna direktoriks, aga kui ta ei hakka direktorina käituma, kui ta ei hakka direktori funktsiooni täitma, siis ta pole direktor. Mis sest, et visiitkaardil ilutseb ametinimetusena direktor," räägib ta.

Lisaks on Jõgi sõnul ajakirjanduses tippjuhi kui sellise nimi devalveerunud. "Nendeks tituleeritakse sageli inimesi, kellel puuduvad igasugused juhiomadused ja kes lihtsalt täidavad mingit juhi funktsiooni nominaalselt," leiab Jõgi.

Pealegi on juhi amet vastuoluline. "Ühest küljest peaks juht olema positiivne eestvedaja, teisest küljest peab ta [oma töötajates] alati nägema veel kasutamata potentsiaali. See ei tähenda virisemist, et kõik on pahasti ja keegi midagi ei tee, vaid juht peab mingisuguse ajupoolkeraga olema kriitiline ja vaatama just seda, et hea küll, saavutasime hea tulemuse, aga mis veel saavutamata jäi, mis võimalused veel avanevad," räägib ta.

Juhtimine seisnebki paljus asjade muutmises või muutuste esile kutsumises siis, kui seda on vajalik ja mõistlik teha ja kui sa teed seda enne teisi, siis seda nimetataksegi üldjuhul loovuseks.

Neeme Jõgi

Sündinud: 04.09.1966 Jõgeval

Haridus: 2006–2008 Estonian Business School ; 1984–1990 Tallinna tehnikaülikool, majandus­teaduskond

Töökäik

2007–2015 Rigas Piensaimnieks Ltd, juhatuse ainus liige.

2006 – investeerimisfond Mikran Invest OÜ omanik

2005–2006 Norfolier Baltic OÜ juhatuse liige

2004–2005 Estmilk Production OÜ, juhatuse esimees

2003–2004 AS ESTIKO-PLASTAR, juhatuse esimees

1999–2002 AS Tallinn Dairy, juhatuse esimees

1997–1999 Silmet Group, juhatuse esimees

1996–1997 Koonderakonna peasekretär

1992–1996 Tallinna linnavalitsuse liige linnaosa­vanema ja abilinnapeana

Hobid: jalgrattasport, suusatamine, jahipidamine

Perekonnaseis: lahutatud, kaks poega

[Kapten Trumm]

Neste Eesti osakonna pealik kasutab vist Exceli asemel OpenOffice't kuna saab teistsuguseid tulemusi kui Exceli mehed/naised:

No kes piiri taha sõidab, see tangib ennast nüüd Lätist. Sõiduautoga see värk muidugi ära ei tasu, kui nt Tallinnas elad, pool paaki kulub ainuüksi tankimas käimisele.
Rekkadel, kel mingid 500+ liitrit paagid on, võib ühe tankimisega juba tuntav sääst tulla, konkurentsis püsimiseks saadetakse praegu juhte juba ökosõidu koolitustele.

[fredeg]

üks okas:
Toimus ju rahva petmine. Alguses ehitatakse riigi toetusel Okupatsiooni Muuseum, siis muudetakse nõukogu poolt nimi Okupatsioonide Muuseumiks ja seejärel muudetakse nõukogu poolt kogu kontseptsiooni ja lõpuks muudetakse ka nimi Vabamuks.

toomas tyrk:
Missugusel riigi toetusel see muuseumi ehitamine toimus? Muuseum rajati 100% Kistler-Ritso fondi rahadega. Esialgse kokkuleppe järgi pidi muuseumi ülalpidamine seejärel minema EV kätte, tegelikuses katab sama fond lõviosa ka igapäevakuludest.

Siin puhul ei ole asjad nii lihtsad, et era ja riigi. See muuseum kogus oma fondi ka "esemeid, fotosid ja dokumente Nõukogude ja Saksa okupatsiooniperioodidest". Tänaseks ei ole enam päris kindel, kas isikute, kes sinna heausklikult oma mälestused ja materjalid saatsid, huvid on kaitstud ja kas nende saatetu saab olema ka tulevikus avalikult kättesaadav.

[Kilo Tango]

Aasta tagasi ütles maksumaksjate liidu juhatuse liige Lehis midagi sellist, ja see kehtib ka siin:

Mis on loo moraal?

Suur tükk ajab suu lõhki. Iga maksu juures on nähtamatu piir, milleni suurem osa maksumaksjaid tajub oma kohustust õiglasena ja maksab oma maksud ilma suurema kisa ja kärata ära. Ei pea maksuamet kedagi parklas pildistama ega ajakirjanikud linna peal Porschesid loendama. Kui sellest nähtamatust piirist üle astuda, siis võib kogu masinavärk päevapealt kokku kukkuda ja seda hiljem uuesti käima saada on väga raske. Sest usaldust on raske võita, aga lihtne kaotada. Oleks vaid ametnike hulgas rohkem neid, kes „mõistaksid lindude keelt“ ja oskaksid seda habrast piiri märgata.

Seda "lindude keelt" on vaja tegelikult igal erialal mõista.

Maksustamine on oi-oi kui palju keerulisem kui ühe maksu taluvuspiiri tunnetamine (mis on muidugi samuti oluline).