---
Terroristi ei suudeta ära tunda enne, kui ta juba ongi terrorist.
Kaivo Kopli
Eesti Päevaleht
„Pärast iga terrorirünnakut ilmub välja kaks miljardit amatöör-Freudi, kes tormavad järeldusi ja üldistusi tegema.”
Amedy Coulibaly, kes korraldas eelmisel aastal ühes Pariisi juudi poes tapatalgu, tegi seda oma elu hinnaga islami nimel. Kuid temast jäi maha lastepornograafiat täis arvuti. Tore bussijuht Samy Amimour oli üles kasvanud ilmalikus peres. Ta läks Süüriasse, tuli tagasi ja vallandas veresauna Pariisis Bataclani kontserdimajas. Omar Mateeni, kes sündis New Yorgis afgaanide pojana, on kirjeldatud homofoobina, kuid samal ajal kasutas ta geitutvuste äppi ja väidetavasti suhtus islami usku üsna vabalt. Aga siis avas ta Allahi nimel tule Orlando geiööklubis.
Viimaste aastate terroristide seas on olnud immigrante ja kohalikke – tõsi küll, immigrantliku taustaga kohalikke. On olnud n-ö muslimiks sündinuid ja islami usku läinuid, kogenud kurjategijaid ja „korralikke kodanikke”, kes on tahtnud näiteks hambaarstiks saada. Paradoksaalne?
Viisteist aastat pärast 11. septembril 2001 USA-s toimunud rünnakut ei ole selge, mis teeb kellegi terroristiks, ega tegelikult seegi, keda terroristiks nimetada. Mateeni peetakse üldiselt terroristiks. Dallases viis politseinikku maha lasknud Micah Johnsonit võib-olla pigem mitte, sest teadaolevalt ei olnud sel mustanahalisel mehel muud eesmärki, kui tappa valgeid ja eelkõige valgeid politseinikke. Mõlemad sarnanevad mõnes mõttes nendega, kes on aastate jooksul korraldanud massitulistamisi Ameerika koolides, kirikutes ja muudes avalikes kohtades ning kelle motiivid on sama mitmekesised kui terroristidel – keda iganes nii ka ei nimetataks.
Mõnes uuringus on jõutud järeldusele, et rünnaku tõenäosust suurendab see, kuidas suhtub ühiskond islamipärasesse pearäti kandmisse. Selle keeld Prantsusmaa avalikes kohtades ja just seal ridamisi islami nimel toimunud rünnakud viitavad väite tõepärasusele. Kuid on küllalt eksperte, kelle arvates räägib selline analüüs terroristist ja terrorismist vähe. Pigem rääkivat see neuroosidest riigis, kus otsitakse toimuvale selgitusi. Neuroosidest nagu relvakontroll USA-s, sekularism Prantsusmaal, mitmekultuurilisus Suurbritannias.
Arvatud profiili ei ole
Probleem on selles, et arvamus, nagu oleks terroristidel – nüüdsetel islamisõdalastel, varasematel natsionalistidel, valge ülemrassi jüngritel, äärmusvasakpoolsetel – üks profiil, ei pea paika. Seda profiili ei ole, aga selle otsimine ja selle järgi tegutsemine ei võimalda adekvaatselt reageerida.
Aga mida siis otsida? Psühhiaater ja endine CIA töötaja Marc Sageman, kes on eksperdist tunnistajana osalenud terroristide kohtuprotsessidel just advokaatide poolel, ennustas juba umbes kaheksa aasta eest, et Al Qaida (Islamiriiki tollal ju veel polnud) organiseeritud rünnakute asemel või kõrval kerkib esile „juhtimata džihaad”. Sageman ütleski ülaltoodud lause amatöörekspertidest, kelle „tugitooliteooriad” on üsna kasutud. Tema sõnul seob islamiterroriste ainult see, et nad peavad end osaks ummah’st, muslimite kogukonnast. See on Sagemani arvates kujutletav kogukond, mis aga nüüdsel internetiajastul kogub virtuaalsuses jõudu.
Islamiterrorist võib olla punkar, ta võib juua alkoholi, ta võib olla isegi homoseksuaalne, kuid ta identifitseerib end selle muslimikogukonnaga, mis tema arvates on Lähis-Idas ja mujal lääne rünnaku all, ning tunneb, et peab tegutsema kogukonna kaitseks. Sagemani sõnul sarnaneb see muide ameeriklaste reaktsiooniga pärast 9/11 sõjaväkke tormata.
Tõepoolest. „Te tapate oma õhurünnakutega süütuid naisi ja lapsi. Nüüd maitske Islamiriigi kättemaksu,” kirjutas Mateen Facebookis. Teadaolevalt ei olnud tal Islamiriigiga mingit kontakti peale selle, et Islamiriik on õhutanud poolehoidjaid kõikjal ründama omal käel kõike, mida võimalik. Nii Euroopa kui ka Ameerika terrorismieksperdid ütlevad, et katsed profileerida, kes ja kus võib rünnata, ei pruugi olla edukad.
Motivatsiooniks lõpmatult võimalusi
Probleem on selles, et paljud inimesed võivad profiiliga sobida, kuid nad ei ründa. Ent need, kes ründavad, ei pruugi mustrisse sobida. Stanfordi ülikooli professor Martha Crenshaw väitis juba 1981. aastal, et terroristide kohta kogutud info viitab kokkuvõttes ainult ühele mustrile: nad on üldiselt pigem liiga normaalsed, et nende kohta midagi ennustada. Terroristi motivatsioonist rääkides on Crenshaw sõnul võimalused lõpmatud – isiklikust kibestumisest vaimuhaiguse ja sotsiaalse frustratsioonini.
Aga siiski, erinevalt USA „üksikutest huntidest” kuulusid Pariisi ja Brüsseli rünnakute korraldajad organiseeritud džihaadivõrgustikesse, millel oli sidemeid või vähemasti isikute tasandil kokkupuuteid Islamiriigiga. Ent ka nemad ei vastanud päriselt terrorismis kahtlustatavate mustrile.
Prantsuse sotsioloog Farhad Khosrokhavar on islamit Prantsusmaal paarkümmend aastat uurinud ja arvab, et seal, nagu ka mujal läänes, on poliitiline reaktsioon, sealhulgas pärast rünnakuid kasutusele võetud julgeolekumeetmed, põhinenud vääral usul profileerimisse. Poliitilistel liidritel on vaja öelda rahvale, et võitleme kindlat tüüpi isikute vastu, aga sellist üht tüüpi ei ole. Ka Briti terrorismieksperdi Paul Rogersi hinnangul on unikaalse terroristi profiili otsimine kõrvalekaldumine ja laiemate trendide tähelepanuta jätmine. Tema sõnul on nende trendide seas näiteks haritud noorte meeste marginaliseerumine sellistes kohtades nagu Tuneesia.
Mida sellise teadmisega peale hakata? Ei jää ikka üle muud, kui jätkata profileerimist? Paremini kui seni? Me ei tea.
