«Vot see on õnn!» ütleb Oleg Sirota Venemaa presidendi Vladimir Putini otsuse peale pikendada Euroopa Liidu toidukaupade embargot kuni 2018. aastani. «Super oleks muidugi, kui pikendataks veel 15 aastat, no vähemalt kümmegi.»
28-aastane Sirota avas aasta tagasi Moskvast 70 kilomeetri kaugusel Istra linnakese lähedal oma väikese juustukoja. Kui temalt täna juustukera tellida, siis peab vähemalt kolm kuud ootama. Ja mitte sellepärast, et ta teeb juustu nii kaua, vaid osta soovijate järjekord on nii pikk.
«Meil on hullumeelne nõudmine. Seina peal ei ole enam ruumi!» näitab krässus habemega heasüdamliku vene vägilase moodi Sirota ettevaatlikult käega oma väikeses poes. Seinad on maast laeni täis kleebitud nimekirju inimestest, kes on Sirotalt tellinud vähemalt ühe juustukera (5,5 kilo!) ja selle eest juba ette ära maksnud. Nimede taga on kuupäevad, millal võib järele tulla.
Nimekirja tipus seisab «Putin, Vladimir – 5,5 kg, tasuta». Sirota õnne allikat ootab tänutäheks juba eelmise aasta lõpust nimeline bierkäse-juustukera. «Räägitakse, et Saksamaal töötades meeldis talle kõige rohkem just see juust,» ütleb Sirota, kes tahab juustukera kindlasti käest kätte üle anda.
Varem ta Putinit ei toetanud. Veelgi enam – Sirota osales 2011–2012 talvel ja kevadel kõigil suurematel Kremli-vastastel meeleavaldustel selle vastu, et Putin saab uuesti presidendiks. Moskvas Akadeemik Sahharovi prospektil toimunud kõige rahvarohkemal miitingul kandis Sirota suurt õhupalli kirjaga «Stop Putin!». «Ma arvasin, et midagi muutub Venemaal ainult siis, kui Putin ära sureb,» räägib ta naerdes.
Läks aga kaks aastat mööda, Putin võttis Venemaale Krimmi ning algasid sündmused Donbassis. «Ma nägin, et meie riik on muutunud teistsuguseks. Mulle muidugi ei meeldi praegugi paljud asjad, mis Venemaal toimuvad, aga tuleb toetada!» lausub Sirota palju tõsisemalt. «Varem ma ei näinud Venemaal tulevikku, kuid nüüd näen. Nüüd olen nende 86 protsendi seas.»
Viimase lause all peab ta silmas Putini toetajaskonda, keda küsitluste andmetel on pärast Krimmi liitmist Venemaaga stabiilselt üle 80 protsendi, hoolimata isegi sellest, et tegelik elatustase on Venemaal langenud juba poolteist aastat järjest.
«Juustutööstust ehitades õppisin ma, et Venemaa on praegu oma tavalises seisundis,» esitab Sirota oma nägemuse Venemaa praegusest olukorrast. «Kui meil on kõik hästi, siis me ei suuda mitte midagi. Me ei saa muidu, kui meid tuleb panna raskesse olukord. Me töötame normaalselt ainult siis, kui meil on mobilisatsioon. Selles on kogu vene inimese olemus. Vene inimene ei saa töötada, kui kõik on hästi. Peab olema halb ja püüdlema eesmärgi poole.»
Monoloogi lõpetuseks lubab Sirota püstitada oma juustkoja ette Barack Obama, Angela Merkeli ja François Hollande’i elusuurused pronkskujud, kui nad sanktsioone Venemaa vastu veel mitmeks aastaks pikendavad. Sel juhul seisaksid kujud kõrvuti Novorossija lipuga, mis praegu ehib juustutööstuse õue.
«Lääs pani [sanktsioonidega] meid normaalsesse olukorda, pani meid tööle,» kinnitab Sirota. «Nii on alati olnud, et meid, venelasi, keegi ei armasta ega hakkagi armastama. Venemaa jaoks on see normaalne, et me oleme vaenlastest ümbritsetud. Lääne jaoks oli Venemaa 20 aastat nagu söök, aga toiduga ei olda kunagi sõbrad.»
Sirota oli kuni 2014. aasta kevadeni IT-ärimees Moskvas, kellel oli 30 töötajat, korralik korter kesklinnas ning kallis Mercedes. Ta müüs äri maha ja otsustas ellu viia vana unistuse – panna püsti juustutööstuse. Seni ei näinud ta sellisel äril Venemaal mingit perspektiivi. Tänu Krimmile ja toiduembargole hakkas aga nägema.
«See on mu elu suurim start-up,» ütleb 28-aastane Sirota uhkelt oma ettevõtmise kohta, kuhu ta mattis esimese aastaga kõik oma senise vara müügist saadud 20 miljonit rubla (275 000 eurot). Seejuures on tal kolm tütart – vanim vaid nelja-aastane – ning neljas laps on tulekul.
Alustuseks käis Sirota üle poole aasta Šveitsis ja Saksamaal tõelist juustutootmist uurimas. Saksamaalt Wiesbadenist leidis ta 20-aastase kogemusega venelasest juustumeistri Sergei, kes oli nõus temaga kampa lööma ja tagasi Venemaale kolima.
Šveitsist tõi Sirota kaasa ka joonised juustukoja sisustuse kohta, mille lasi valmis teha kohalikul Vene tehasel. «Vaata, kui paks metall, nagu tankil,» lööb ta vastu suurt metalltünni, kus keedetakse juustu. Kiidab, et tema väikses tehases on ainult põrandaharjad välismaalt. «Vot sellist lihtsat asja meie omad kvaliteetselt teha ei oska. Kosmoselaeva ja tanke oskavad, aga põrandaharja ei oska,» naerab ta.
Moskva oblasti valitsuselt sai ta 49 aastaks rendile 46 hektarit maad koos järgneva väljaostuõigusega. Rent on täiesti naeruväärne – 8000 rubla (110 eurot) aastas. Minu muigavat nägu vaadates kukub ta kohe kinnitama: «Ma pole kogu selle aja jooksul ühtegi rubla altkäemaksu maksnud! Isegi maa eest ei maksnud. Venemaal maad õnneks on veel, isegi Moskva oblastis.»
Möödunud augustis, täpselt Kremli kehtestatud toiduembargo esimesel aastapäeval, avas ta keset põldu Dubrovski külas oma kõlava nimega juustukoja Vene Parmesan. Praegu müüb ta juustu ligi kolme miljoni rubla (41 000 euro) eest kuus, aasta lõpuks loodab käibe kasvatada nelja miljoni rublani (55 000 euroni).
Praegu on Šveitsi juust kuulsatest Euroopa juustudest ainus, mida Venemaal müüa tohib. Moskvas maksab selle kilogramm umbes 3000 rubla (41 eurot). Vene Parmesanist saab head juustu 800 rubla (11 eurot) kilogramm, ainult et peab kaua ootama. «Meil on nii suur hea juustu puudus,» ohkab Sirota. «Venemaal pole sada aastat korraliku juustu tehtud.»
Tegelikult on Venemaal poeletid muidugi juustust lookas, kuid enamik sellest meenutab juustu ainult väliselt, mitte maitselt.
«Venemaal nimetatakse juustuks seda, mida tehakse palmiõlist. See pole tegelikult juust,» räägib Sirota. «Inimesed ostavad sellepärast, et see on odavam. Ja inimesed ei tea ju, mis on hea juust. Annad neile normaalset juustu, nad ütlevad, et govno (ee k sitt)! Me jagasime siin külas ükskord inimestele oma juustu, nad kirtsutasid ainult nina ja ütlesid, et fuh, mingi govno,» laiutab Sirota käsi.
Mõningatel andmetel on 80 protsenti Venemaal müüdavast juustust valmistatud palmiõli abil. Venemaal on arutatud mõtet palmiõlile aktsiis peale panna, et selle kasutamine juustuvalmistamisel mõttetuks muuta. See tõstaks aga ka juustu hinda, mis oleks niigi vaesunud Venemaa elanikele järjekordne löök.
Sirota igatahes usub, et ükskord Venemaal palmiõli keelatakse, ja lubab tootmist tulevikus laiendada. Aga hetke pärast lisab: «Venemaal pole tegelikult võimalik pikalt ette planeerida, isegi viieks aastaks ette ei saa. Liiga palju ebaselgust. Mina ei planeeri ka tegelikult kaugemale ette kui selle aasta lõpuni. Näiteks kui kontrasanktsioonid lõppeksid, siis mõjuks see minu ärile kohe hävitavalt.»
LISALUGU
Ehtsat parmesani peab Venemaal veel kaua ootama
Oleg Sirota juustutööstuse nimi Vene Parmesan kõlab uhkelt, aga on tegelikult eksitav, sest just parmesani ei saa ta kuidagi valmistada. Seda juustu ei saa üldse kuskil Venemaal valmistada, ükskõik kui väga keegi ka ei tahaks.
Ja mitte sellepärast, et õiget parmesani võivad teha vaid itaallased – Euroopa Liidu selline piirang Venemaal lihtsalt ei kehtiks –, vaid palju lihtsamal põhjusel. «Parmesan nõuab kõrgekvaliteedilist piima, aga meil pole kahjuks sellise piima tootmise kultuuri. Samal põhjusel ei saa teha ka õiget emmentalerit,» ütleb Sirota. «Läheb veel kolm kuni viis aastat, enne kui Venemaal ilmub müügile selline kõrgekvaliteediline piim. Peaasi, et sanktsioonid säiliksid, siis on meil kõike varsti.»
Teiseks tuleks ehtsa parmesani valmistamiseks Venemaal kõigepealt seadusi muuta. Ehtsat parmesani keedetakse nimelt vaskkateldes, aga Venemaal on vasknõude kasutamine toiduvalmistamisel keelatud. Samuti on Venemaal keelatud toiduvalmistamisel kasutada pastöriseerimata piima.
Juustu valmistamiseks piisava kvaliteediga piima on Venemaal üldse keeruline leida ning see on kallis ettevõtmine. «Praegu on meil ainult kaks farmerit, kellelt julgeme piima osta,» räägib Sirota. Mõlemad farmid asuvad juustukojast üle 250 kilomeetri kaugusel. Venemaa mõistes ei ole see kaugel.
Kvaliteetse piima liitri eest maksab Sirota 35 rubla (48 senti), koos kohaleveoga 39 rubla (54 senti). Keskmine piima hind on Venemaal umbes 25 rubla (34 senti).
Selleks, et kokku hoida ja piima kvaliteedis kindel olla, ehitab Sirota aasta lõpuks endale saja lehmaga lauda. Farmi ehitus läheb talle maksma 30 miljonit rubla (410 000 eurot). Sellest 18 miljonit (248 000 eurot) annab riik tagastamatu abina. 12 miljonit (162 000 eurot) peab ta ehituseks ise leidma, lisaks 20 miljonit (275 000 eurot) lehmade ostuks ja sisseseadeks.
Sirota toodab praegu üheksat sorti juustu. Tema unistus on aga toota Mešerski juustu, mida hakkasid 19. sajandil just siinkandis valmistama Venemaal töötanud šveitslased. Sellest kõvast, aukudega juustust, mis sarnaneb Emmentali juustuga, peab saama tema firmamärk. Selle tootmine eeldab, et Vene Parmesan on juba kindlalt jalgadel, sest Mešerski juustu valmimine võtab aega poolteist aastat.