Olukord Türgis

[Kriku]

"Postimees" Erdogani dekreedist sõjaväereformi kohta:

President ja peaminister saavad määruse alusel volituse anda maa-, mere- ja õhuväe komandöridele otsekorraldusi. Muu hulgas suletakse kõik sõjakoolid, -akadeemiad ja allohvitseride õppeasutused, luuakse riiklik kaitsekõrgkool, viiakse väejuhatused kaitseministeeriumi otsealluvusse ning vallandatakse 1389 sõjaväelast.

Lisaks viiakse kõik sõjaväehospidalid tervishoiuministeeriumi alla ning laiendatakse kõrgeimat sõjanõukogu, kuhu nüüd lisati asepeaministrid ning justiits-, välis- ja siseminister. Kõrgeimas sõjanõukogus langetatakse kõik olulisimad sõjaväelised otsused ning määratakse ametisse sõjaväe tippjuhte.

[Kulibin]

Vabandust kerge oftopic, aga küsimus targematele ksf, kuivõrd Gülenistlikud on meie TV-s näidatavad Türgi seebid ?

[PaganHorde]

Kolmas osapool paiskab mõnuga jah valeteateid netti. Tõenäoliselt see Erdogani Saksamaa asüüli atotlus oli ka sinna masti. Erdogan peaks ise ka oma lambaajuga aru saama et sõprus Venemaaga toimib seni kuni ta neile kasulik on, pärast seda lüüakse ikka nuga selga.
Kuidas see oligi, leping Venemaaga ei ole isegi paberit väärt millele ta kirjutatud on vms.

[kana tagumik]

http://maailm.postimees.ee/v2/3783703/s ... se-koelnis

Türgi probleem siis Saksa õue...arvata on, et pinged ei kao välistürklaste vahel pikema aja jooksul.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Vabandust kerge oftopic, aga küsimus targematele ksf, kuivõrd Gülenistlikud on meie TV-s näidatavad Türgi seebid ?

155-seerialine ajaloosari SAJANDI ARMASTUS sultan Süleiman Toreda pikast valitsusajast (mis langeb kokku Osmanite impeeriumi kõrgajaga) on ajalooliselt päris täpne olnud

[Kulibin]

Tänud ksf, pole küll kahjuks Osmani impeeriumi edulooga kursis ennast hoidnud, aga kui seda saagat aegajalt olen jälginud ja lugupeetava eelnevat väidet uskuda, siis on ju kõik OK ? Fürerid tulevad ja lähevad, aga lõppudelõpuks käib ikka läbi nagu sitt lehma ihust...

[Kriku]

Metsast saadi veel 11 Erdogani Marmarise hotellis arreteerima pidanud sõdurit kätte.

[Kriku]

Ankara haiglast arreteeritakse 100 demokraatia vaenlast. Ravisid valesid inimesi...? Juba pargiprotestide ajal keelati arstiabi osutamine kokkupõrgetes politseiga viga saanud meeleavaldajatele.

[Kriku]

Erdogan: PKK, PYD, YPG, Daeš või FETO, vahet pole. Ega tal endal Türkmenbaši ja Lukašenkaga ka pole.

Antalyas pandi erdoganistlikule meeleavaldusele isetehtud pomm. 2 vigastatut.

"Forbes": Türgi NATO-liikmelisus on anakronism ja autoritaarne Türgi tuleks välja visata. Hea näide, kui lolli juttu ka suurest Lääne peavoolu väljaandest leida võib.

---

1.08 lasi PKK Bingölis politsei bussi õhku.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Türgi riigipöörde „isadustest”
04. august 2016 00:06
Priit Simson, arvamustoimetaja
Eesti Päevaleht

Gülenistide süüd kipuvad uskuma isegi need, kes muidu Türgi presidenti ei usu
Kui Türgi hiljutise riigipöörde taga ongi salapärased gülenistid, siis vähemalt siiani on nad oma suuremaid ambitsioone väga hästi varjanud. Kuid üks märk on infovoogude virvarris olulisem kui teised. Gülenistide süüd kipuvad uskuma isegi need, kes muidu usuvad nende peavaenlast president Reccep Tayyip Erdoğani viimases järjekorras.
„See pole pelgalt propaganda. On hea põhjus arvata, et süüdistus on täpne,” kirjutas valitsuskriitiline Hürriyeti ajakirjanik Mustafa Akyol The New York Timesi veergudel 22. juulil. „Kümnenditega on see ühendus imbunud Türgi riigiasutustesse, politseisse, õigussüsteemi ja relvajõududesse.”
„Tema järgijad peavad teda mitte pelgalt kõrgelt haritud vaimulikuks, nagu nad avalikult väidavad, vaid „oodatuks”, nagu mulle on eraviisiliselt öeldud. Ta on Mahdi, islami versioon messiast.”

Varjatud ambitsioonid?
Teine Hürriyeti ajakirjanik, Ezgi Başaran, on samuti veendunud, et USA-s elav ja peamiselt raamatuid kirjutav ning läkitusi tegev religioosne mõtleja Fethullah Gülen on märksa suuremate tahtmistega, kui välja paistab.
Eestis elavaid güleniste ei saa saata Türki, kus neid võib vangikongis oodata füüsiline töötlemine.
„Güleni rahumeelseks õpetlaseks pidamine maalib temast vale pildi,” arvab ilmaliku väljaande ajakirjanik (Hürriyet Daily News, 28.7). Başaran kirjutab, et gülenistidest kohtunikud on andnud oma panuse ka Hürriyeti ajakirjanike tagakiusamisse õigussüsteemi abiga. Jääb mulje, et Türgi ilmalikud ringkonnad näevad gülenistides suuremat ohtu kui valitsevas Seaduse ja Õigluse parteis (AKP). Seega pole välistatud, et ühel hetkel peame ütlema: Erdoğanil oli õigus.
Eluvõõras käsk tulistada
Kes tahes riigipöörde taga täpselt ka oli (Gülen ise eitab oma seotust), on verine riigipööre fakt. Riigipöörajatel paistis olevat üsna puudulik arusaamine sellest, mis on praeguses Türgi ühiskonnas aktsepteeritav. Riigipööre on minevikuhõnguline vahend, mis lükkab euroopalikumad türklased Erdoğanile lähemale – ehkki samal ajal elavad nad nüüd hirmus, et mine tea, kas riigipöörde mahasurumise käigus saab poolautoritaarsest riigist nüüd täisautoritaarne.
Olen Güleni liikumisega mitut puhku kokku puutunud, seda nii Eestis kui ka Türgis, ja vähemalt selle pealispinnal ei paista küll mingeid radikaalseid ega riigipöördele viitavaid elemente. Veel 2012. aasta detsembris õnnestus mul oma silmaga näha, kui lähedased olid valitsuspartei AKP ja gülenistide aktivistid. Näost ümar ja enesekindel asepeaminister Ali Babacan käis Antalyas gülenistide majanduskonverentsil esinemas ja käskis mul kindlasti Urmas Paeti tervitada. Gülenistlik ajaleht Zaman ei kippunud iitsatamagi midagi valitsusvaenulikku, samal ajal kui tuttav Hürriyeti ajakirjanik sõnas, et vangisolek on Türgis ajakirjanduskarjääri loomulik osa.
Erdoğan ja Gülen tundusid soovivat samasugust Türgit: gülenistid (nagu ka valitsuspartei toetajate suur osa) õlut ei joonud, nende naised katsid päid ja kogu mõtteviis käis selle ümber, kuidas religioon moodsas maailmas ikkagi kasu võiks tuua. Kui Türgi riigitelevisioon kandis üle Londoni olümpia avatseremooniat, jäeti John Lennoni laulu rida „Imagine there’s no religion” (kujutle, et religiooni pole) lihtsalt tõlkimata.
Güleni enda tekstid jätavad naiivse mulje ja neis on ridamisi põhjendamata ja vastuolulisi väiteid. Näiteks väidab ta, et religioonita on inimese elu üsna tühi ja sisutu. Mõte, et sellise väite puhul tuleks uuringutega tõestada, et ateistid on usklikest õnnetumad, pole ilmselt messia mõõtu mehe vääriline.
Vaheldumisi käivad tekstist läbi igasuguse vägivalla hukkamõist ja kiitus sultan Mehmet II Vallutajale, kelle tegevus lõpetas Konstantinoopoli nn tohuvabohu. Ajalooõpikutest teame, et see, mis lõppes, polnud tohuvabohu, vaid tuhandeaastane Bütsantsi riik, ja Mehmet II vallutusega kaasnes suur rüüstamine ja tapmine. Aga kuna publikuks on türklased, kes armastavadki mõelda, et Osmanite impeerium oli väga leebe, siis ilmselt on Güleni teeneks see, et ta räägib inimestele juttu, mida need kuulda tahavad. „Need tekstid on tehtud mainekujunduslikel eesmärkidel,” ei võta mu Ankara riigiaparaadis töötav tuttav raamatuid tõsiselt. Ta on ilmalik ja gülenistide süüs täiesti veendunud.

Laia vennaskonna toetus
Hizmetiga kaasneb ulatuslik võrgustik, kus suheldakse omavahel, käiakse koos õhtusöökidel, reisidel, konverentsidel, asutatakse koole jne. Ilmselt toetavad nad üksteist veelgi truumalt kui meie tudengikorporatsioonid. Ja nii nagu korporatsioonid-seltsid toimivad tööbüroona, võib oletada, et ka Güleni liikumine tõmbas inimesi mitte üksnes ideede, vaid ka võimaluste pärast. Mõtteni, et paralleelstruktuuri ehitanud vennaskonna mingi osa võib ühel hetkel tunda soovi riik üle võtta, võib jõuda tavalise empaatiaharjutuse käigus. Selgemad tõendid selleks siiski puuduvad.
Riigipöördekatse puudutab ka Eestit. Eesti roll peaks olema reageerida tasakaalukalt. Siin elab päris mitu gülenisti, kellele Eestil ei tohiks seni midagi ette heita olla.Nähes, kuidas riigipöörajad olid kaamera ette veetud veriste nägudega, on selge, et Eestis tegutsevatel gülenistidel on alust paluda Eestilt pagulasstaatust. Vähemalt seni, kuni pole andmeid selle kohta, et nad oleksid isiklikult riigipöördega seotud. Me ei saa saata neid tagasi Türki, kus neid võib vangis oodata füüsiline töötlemine.
Ametlik Türgi on nördinud, et lääs pole kiirustanud uskuma president Erdoğani sõnu Güleni vastutuse kohta. Kuid lääne umbusul on oma ajalugu: sõna „terrorist” on Erdoğani režiimis juba liiga palju kordi kasutatud kõikvõimalike siseopositsionääride kohta. Riigipöörde õnnestumine oleks Türgile olnud katastroof, kuid see ei tähenda, et Eesti peaks presidendi kõik järgnevad mõõdutundetud karistusaktsioonid heaks kiitma.

[Kriku]

Tema järgijad peavad teda mitte pelgalt kõrgelt haritud vaimulikuks, nagu nad avalikult väidavad, vaid „oodatuks”, nagu mulle on eraviisiliselt öeldud. Ta on Mahdi, islami versioon messiast.

See võib ju kõik nii olla, aga ta on üsna vana mees juba (78 vist?) ja kui ta Allahi juurde läheb nagu kõik teisedki, siis vaibuvad need arusaamad iseenesest.

Erdoğan ja Gülen tundusid soovivat samasugust Türgit

Seda olen minagi mitu korda öelnud, et tundub väga, nagu langeks riigipöörajate ja Erdogani tegevusplaanid olulises osas kokku...

Vaheldumisi käivad tekstist läbi igasuguse vägivalla hukkamõist ja kiitus sultan Mehmet II Vallutajale, kelle tegevus lõpetas Konstantinoopoli nn tohuvabohu. Ajalooõpikutest teame, et see, mis lõppes, polnud tohuvabohu, vaid tuhandeaastane Bütsantsi riik, ja Mehmet II vallutusega kaasnes suur rüüstamine ja tapmine.

Rüüstamine ja tapmine küll (nagu ka ristisõdijate 1204. aasta vallutuse järel), aga Konstantinoopolis oli tohuvabohu siiski. Peale ajaloolaste kirjeldab seda ilukirjanduslikult ka näiteks Umberto Eco, kes vist ei ole gülenist.

Hizmetiga kaasneb ulatuslik võrgustik, kus suheldakse omavahel, käiakse koos õhtusöökidel, reisidel, konverentsidel, asutatakse koole jne. Ilmselt toetavad nad üksteist veelgi truumalt kui meie tudengikorporatsioonid. Ja nii nagu korporatsioonid-seltsid toimivad tööbüroona, võib oletada, et ka Güleni liikumine tõmbas inimesi mitte üksnes ideede, vaid ka võimaluste pärast. Mõtteni, et paralleelstruktuuri ehitanud vennaskonna mingi osa võib ühel hetkel tunda soovi riik üle võtta, võib jõuda tavalise empaatiaharjutuse käigus. Selgemad tõendid selleks siiski puuduvad.

Igatahes on kindel, et kuigi hulka salaorganisatsioone on kahtlustatud riikide ja ühiskondade juhtimises, ei ole need kahtlustused seni vett pidanud. Kui see Güleni puhul õige oleks, siis oleks tegu esmakordse ning senises ajaloos unikaalse juhtumiga. Ratsionaalse mõtlemise reeglite järgi nõuab erakordne juhtum ka erakorraliselt veenvaid tõendeid. Neid ei ole siiani kuskilt näha olnud.

[Yks]

Güleni pooldajate või Hizmeti puhul ei räägi (vähemalt Priit Simsoni poolt tsiteeritutest) keegi salorganisatsioonist, mis riiki või ühiskonda juhib, vaid laia kandepinnaga liikumisest, mis kohati on konspiratiivne (täna kindlasti juba rohkem) ja kohati vähem konsperatiivne ning mille puhul üheks oluliseks substantsiks (et liikumist võiks nimetada gülenistlikuks) on Güleni autoriteedi või tema (kohati vastuoluliste ehk lausa erinevate) ideede tunnistamine ning mingist ajast Erdogani kui Türgi riigi/rahva vaenlase kuvandi aktsepteerimine. Põhimõtteliselt ei ole kindlasti sellel liikumisel mingit "keskorganisatsiooni" (a la nagu omal ajal oli VK(B)P Keskkomitee), kuid üsnagi selgelt on kohati mingid (autonoomsed ja autokefaalsed) struktuurid välja kujunenud ning üsna selgelt aktsepteeritakse Gülenit kui vaimset isa ning tema öeldu on kohati lausa religioose tähendusega.

Asi on/tänaseks juba "oli"/ kohati läinud selleni, et omavahel leppisid kokku näiteks 20 kohtunikku, kes käisid omavahel läbi perekonniti just Güleni tõttu, et Erdogani valitsuse või tema poolt juhitava keskvalitsuse korraldused on mingites asjades ebaseaduslikud, kuid neid siiski täidetakse, kuni avaneb võimalus neid mitte täita. Täna kasseeritakse keskvõimu poolt nö tšekke, sest paljudel juhtudel ei olnud see "konspiratiivsus" eriti konspiratiivne ning täna selgub, et kui 19 kohtunikku otsustasid oma aktiivsema suhlemise "Güleni tasandil" lõpetada (võimalik, et isegi juba aasta tagasi), siis 1 kohtunik otsustas minna täna kaugemale ja tegi avalduse. Sama kehtib kõigis eluvaldkondades, kus tekib teatav tsunftikuuluvus - õppejõud, sõjaväelased, politseinikud, arstid jne.jne. Me panime siin tollal rahulikus Eestis Madissoni türmi teatava oletusliku tegevuse eest, millest me siis sisuliselt kohati rinderiigis Türgis räägime?

Gülen on väga ambivalentne isiksus. Tundub, et oli minevikus väga EL'i meelne, samas NATO suhtes oli ta (ja on vist ka hetkel) väga kriitiline. Kuidas aga nägi tema liitumist EL'iga "teki all"? Üsna võimalik, et see oli tema arusaamal parim meetod kasutada pehmet ülevõtu vormi islami maailma laiendamisel. Näiteks. Semmi paavstiga (ära konfronteeru temaga), räägi võrdsusest ja vabast valikust. Tee kõik, et Euroopas poleks kellegil põhjust ühe või teise mošee rajamist takistada. Tilkuv vesi uuristab kivi. Samas kui sepavasar või ise puruneda.
Ja sõjavägi pole talle kunagi meeldinud. Sisuliselt, kui nüüd Erdogan tõesti võtab paljud sõjaväe senised funktsioonid ja annab need politseile, siis iroonilisel kombel viiakse ellu kunagisi Güleni "plaane". Ka oli Gülen kohati taga nn panturkismi ideede levikul Kesk-Aasia suunal. Vähemalt on ta siiani 90ndate "ekspansiooni" üks vaimseid isasid. Ja see, et ta sureb varem või hiljem pole vist isegi oluline. Ajatolla Khomeini on kaua uba surnud? ometigi kummitab tema vari siiani Iraani.

PS! Konstantinoopoli tohuvabohu kirjeldavad kaasaegsed ladinlastes kroonikud sageli tagasiulatuvalt ja süütundest lähtuvalt.
Konstantinoopol oli sel ajal üsnagi hästi vunkav vabalinn, koos (pisi)territooriumidega Kreekas, Balkanil ja ka Väike-Aasias. Sellisena sobis ta hästi ottomanide pilti ning Mehmeti eelased ei plaaninud sisuliselt linnriiki annekteerida. Mehmet muideks nö tagandati korra riigi/ottomanide sellise poliitika eiramise eest. Lõpuks kogus niipalju nahhalsust ja võimu, et julges vabanki peale minnes linna piirama hakata. Ebaõnnestumise korral (mis oli mingil piiramise hetkel üsnagi reaalne, sest opositsioon tema ettevõtmisele oli ka tema laagris kohati märkimisväärne) oleks ta peajagu lühemaks tehtud nö riigivaenuliku ja ressursse raiskava poliitika eest.

[Kriku]

Güleni pooldajate või Hizmeti puhul ei räägi (vähemalt Priit Simsoni poolt tsiteeritutest) keegi salorganisatsioonist, mis riiki või ühiskonda juhib, vaid laia kandepinnaga liikumisest, mis kohati on konspiratiivne (täna kindlasti juba rohkem) ja kohati vähem konsperatiivne ning mille puhul üheks oluliseks substantsiks (et liikumist võiks nimetada gülenistlikuks) on Güleni autoriteedi või tema (kohati vastuoluliste ehk lausa erinevate) ideede tunnistamine ning mingist ajast Erdogani kui Türgi riigi/rahva vaenlase kuvandi aktsepteerimine.

Erdoganistid igatahes on rääkinud neist kui "paralleelriigist", ühiskondlikku vereringesse imbuvast viirusest ja kasutanud väljendit "sleeping cell".

Sisuliselt, kui nüüd Erdogan tõesti võtab paljud sõjaväe senised funktsioonid ja annab need politseile, siis iroonilisel kombel viiakse ellu kunagisi Güleni "plaane".

Just täpselt.

Ja see, et ta sureb varem või hiljem pole vist isegi oluline. Ajatolla Khomeini on kaua uba surnud? ometigi kummitab tema vari siiani Iraani.

Seda ma mainisin seoses teooriaga, et ta võiks olla mahdi ehk siis muhameedlaste messias. Kui ta rahulikult maha sureb ja maailmas midagi ei muutu, siis saab temast üks paljudest, kelle kohta nii on arvatud.

[Yks]

Yks kirjutas:

Güleni pooldajate või Hizmeti puhul ei räägi (vähemalt Priit Simsoni poolt tsiteeritutest) keegi salorganisatsioonist, mis riiki või ühiskonda juhib, vaid laia kandepinnaga liikumisest, mis kohati on konspiratiivne (täna kindlasti juba rohkem) ja kohati vähem konsperatiivne ning mille puhul üheks oluliseks substantsiks (et liikumist võiks nimetada gülenistlikuks) on Güleni autoriteedi või tema (kohati vastuoluliste ehk lausa erinevate) ideede tunnistamine ning mingist ajast Erdogani kui Türgi riigi/rahva vaenlase kuvandi aktsepteerimine.

Erdoganistid igatahes on rääkinud neist kui "paralleelriigist", ühiskondlikku vereringesse imbuvast viirusest ja kasutanud väljendit "sleeping cell".

Sellest pole rääkinud ainult erdoganistid. Viimaste puhul on selline ülereageerimine üsnagi mõistetav. Mitte aktsepteeritav, aga mõistetav. Sellest on mäletamistmööda rääkinud näiteks ka need tegelased, keda alates 2003.aastast hakati represseerima - sõjaväelased, ajakirjanikud ja muude eluvaldkondade liikmed - ja kelledest suuremal osal õnnestus süüdistustest lõpuks pääseda 2014.aastast alates.

[Kriku]

Väga võimalik, et mitte ainult erdoganistid pole rääkinud neist kui salaorganisatsioonist.