Toomas Alatalu: Miks Vladimir Putin Ukraina presidendi peale olümpiamängude ajal vihastas?
16. august 2016
Praegu on suur osa Kremli välispoliitilistest sammudest seotud Venemaal 18. septembril toimuvate valimiste mõjutamisega. Kui mullu otsustati duumavalimised detsembri 2016 asemel korraldada neli kuud varem, siis panustati eeskätt lootusele, et värskelt puhkuse lõpetanud kodanik on paremini häälestatud, kui aastast kokkuvõtteid tegev kodanik.
Suve hakul avaldatud info põhjal on kodanikud oma isiklikku tarbimist kärpinud tervelt 10% ja enamus arenguprognoosidest on väherõõmustavad, ent hetkel mass kannatab. Ent pole ka vaimustatud eelseisvatest valimistest ehk neil hääletamisest, nagu pea samal ajal tehtud teine küsitlus näitas. Sestap oli ette teada, et Kreml leiab enne valimisi säärase välisvaenlase, kelle kaela kõik hädad ajada jutuga, et too tuleb veel kohe kallale ka.
Selle vältimiseks on mõistagi tark näidata koondumist võimu ümber ehk siis ikkagi valimiskastide juurde tulla.
Välisvaenlase kandidaate oli sedapuhku kolm – USA halb valitsus, kes ei lase tegelikult heal Euroopal Venemaa-vastaseid sanktsioone lõpetada, noa selga löönud Türgi ja fašistliku hunta juhitud Ukraina. Esimene neist oli pikka aega parajalt kaugele jääv kuri, kuniks algas Venemaa sportlaste eemalejätmine olümpiamängudest, mis mõistagi Washingtoni kätetöö.
Sestap käib ka ameeriklastele pasunasseandmine Rios, kus Vene telereporterid lausa otsivad Venemaa ja USA sportlaste vastasseise ja ameeriklaste silmist kaotusepisaraid. Türgiga jõuti juulis-augustis „ajalooline leppimine“ saavutada ja just selle finaali hetkel kärgatas uus konflikt Ukrainaga. Võib kindel olla, et kaks asja olid omavahel seotud.
Meenutuseks – Putin ja Erdogan kohtusid Peterburis 9. augustil ja nii, et välispoliitilist võtmeküsimust ehk Süüriat arutati pärast pressikonverentsi ja „niikaua, et polegi teada kui kaua“, nagu väljendus paljuteadvalt TV-Rossija saatejuht. Krimmi põhiintsident aga toimus 7.-8. augustil ja Putin kommenteeris juhtunut 10. augustil, esitades Ukrainale süüdistuse üleminekus „terrori“-poliitikale.
Peaminister Medvedev aga lubas 12. augustil diplomaatiliste suhete katkestamist Ukrainaga. Kiiev reageeris kärmelt, saavutades 11.08 arutelu ÜRO julgeolekunõukogus, kus Moskva ei esitanud „mingit tõendmaterjali“, nagu Washingtonis konstateeriti, kuid ühtlasi soovitati ka Kiievil tasakaalukamalt tegutseda. Reageeris ka Saksamaa välisminister ja OSCE eesistuja Steinmeier, kes pidi pigem Kremlit maha rahustama!? Või ideid saamas, kui meenutada nn. Steinmeieri Abhaasia plaani sündi ja pikka kasutamist 2008.a., mil tegelikud sündmused hargnesid hoopis Lõuna-Osseetias!
Mis siis ikkagi ajendas Putinit 10. augustil Ukrainat „terroris“ süüdistama? Valusad, endale tähelepanu kiskuvad sõnad on reeglina mõeldud millegi muu ja tõsise varjamiseks. 29. juulil aga hakkas hargnema uus paljastustesari 2014.a. sündmustes.
Nimelt näidati ühes Ukraina telekanalis toonase võimupartei saadiku Volodymyr Landiku tunnistusi ja dokumente, mis kinnitasid Vene sõjaväelaste autobussidega Luhanski toomist, kus nood 3.03.2014 võtsid üle kohaliku oblasti adminhoone ja kuus päeva hiljem julgeolekukomitee ning seal olevad relvad – just „nende relvadega“ selgitati kaua seda, kust separatistide üldse relvad said.
Kes aga jälgis telekaadreid 3.03 ja 9.03 Luhanskis toimunust, said suurepäraselt aru, et juhuslik inimene tänavalt ikka nii nobedalt teise korruse aknast sisse ei roni, uste mahalõhkumisest jmt. rääkimata. 30. juulil aga võeti Borispoli lennuväljal kinni Regioonide partei toonase fraktsiooni juht ja endine Luhanski kuberner Oleksandr Yefremov, kelle allkiri oli eelmisel päeval näidatud inimeste transportimise dokumentidel. Lühidalt – Ukraina võimud andsid teada, et neil on tõendmaterjali selle kohta, kuidas kõik algas Ida-Donbassis.
1.08 lõhkes uus pomm, kui Ukraina teatas, et ei hakka arutamagi Venemaa uue suursaadiku kandidatuuri. Asi selles, et 28.07 toimunud suure kaadrite uuendamise ja ümberpaigutamise käigus kutsus Putin tagasi ka Venemaa suursaadiku Kiievist Zurabovi ja nimetas tema asemele Volga föderaalpiirkonna ülema ja 2002-3. Tsetseenias peaministriks olnud Mihhail Babichi. Kiievi vaatenurgast oli aga probleemiks Zurabovi pikk komandeering – ta tuli saadikuks 2009 ja kuigi vahepeal oli Maidan jpm., hoidis Moskva „Janukovychi kaastöölist“ visalt ametis. Sestap pidas Kiiev vajalikuks täpsustada, et kuniks pole sisuliselt midagi muutunud Ida-Ukrainas, heakskiidu andmist saadikule ei hakatagi arutama.
Just need kaks seika – dokumendid 2014. aasta kohta ja saadikust keeldumine olid peamised tegurid, mis panid Putini Ukrainat terrorismis süüdistama.
On kolmaski, täna ebaselge, ent aimatav. Nn. Krimmi terroristidest on Moskva tänaseks näidanud kolme. Neist teine oli „töötu moslem“ Ridvan Sulemenov, kes väidetavalt saadeti Krimmi dzihaadiga ähvardama. See pole muud, kui krimmi tatarlaste mängu toomine. Õigemini – nende hoiatamine. Moskva saatis küll tatarlaste esindusorganisatsioonid laiali, ent Krimmi Mejlis kogunes viimasel ajal Türgis ja Vene-Türgi tüli ajal said tatarlaste juhid kahel korral kokku Erdoganiga.
Arusaadavalt nõudis Putin Erdoganilt tatarlaste toetamise lõpetamist, mida türklane lubas, pole veel teada ega selgunud. Tasub mitte unustada, et Krimmi vallutamises on Venemaale mitmeid juriidiliselt tõsiselt nõrku kohti ja üheks neist on tatarlastele kuulunud omand ja õigus selle tagastamiseks. Sellest ka meeletu soov hoida tatarlasi Krimmist eemal nii palju ja nii kaua kui võimalik.
Võib liialdamata öelda, et Kremlis arvestatakse kõvasti Krimmi valijaskonnaga ehk täpsemalt siinse valimistulemusega. Teadu kannab isegi Venemaa võimupartei üks valimisbrosüüridest pealkirja „Partija teh, komu Krõm doroze Kurshevelja“ (Nende partei, kellele on Krimm väärtuslikum Coursevel’ ist – viimane on kurikuulus Venemaa oligarhide kuurort Prantsusmaal).
Kuna 18. septembril on teatud välisvaatlejad ikkagi kohal ja tõenäoliselt organiseeritakse ka mitu nn. paralleelset häälte lugemist, peeti Kremlis õigeks jõhkrat ja jõulist käitumist. Mitu päeva jahutud jutte sellest, kuhu iganes oli terroristidel kavas oma pommid panna järgnes Venemaa sõjatehnika tipu raketikompleksi S400 paigutamine Krimmi (12.08) ehk siis sõjahüsteeria viidi ka tippu. (Mille kõrval transponderite teema ja kõigest 4000 mehe paigutamine Balti riikidesse on selgelt kahvatud käigud).
Tahes-tahtmatult meenutab see sirgjoonelisus märtsis 2014 toimunud „rahvahääletuse“ ja kuus kuud hiljem toimunud kohaliku parlamendi valimistulemuste „tegemist“. Eks aeg näita, kas läheb paremini kui toona. Tasub mainida sedagi, et kuu aega tagasi tegi Kreml Krimmile Tõvat – mäletatavasti kaotas see Aasia keskpunktis olev riik 1944.a. iseseisvuse ja alandati 3 päevaga punaimpeeriumi 4. järgu administratiivseks üksuseks. Kui Krimm võis end siiani tunda teisejärgulise üksusena, sest sai otse pöörduda Moskvasse, siis nüüd on ta kolmandajärgu üksus, mille esimene pöördumiskoht asub Rostovis Doni ääres. Aga nii läks ka Karjalal elik Venemaa poliitikas naabrite suhtes pole midagi uut.
