Moskva ajalooõpik õpetab Ukraina sündmusi õigesti nägema.Putini määratud ministri taust ennustab stalinistlik-patriootliku kasvatuse moodiminekut.
19. augustil alustasid Eesti ja muu maailm 25 aastat tagasi Moskvas läbi kukkunud putši suuremale verstapostile sobilikku meenutamist, ent Venemaa praegune valitsus ja president Vladimir Putin ei tahtnud demokraatia võidust totalitarismi üle välja teha.
Tõsiasi, et Putin peab Nõukogude Liidu kokkuvajumist ajaloo suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, sai veel kord kinnitust, sest ta valis riigipöörde alguse aastapäeva just selle kaadrivahetuse väljakuulutamiseks.
„Hüva, teeme nii, ma nõustun,” kostis Putin peaminister Dmitri Medvedevi kaamerate ees tehtud ettepanekule vabastada ametist senine haridusminister Dmitri Livanov ja nimetada tema asemele Olga Vassiljeva.
Stalin oli riigile hüvanguks
Putinile pole Vassiljeva tundmatu nimi, sest Vassiljeva töötas 2012. aastast alates presidendi administratsiooni ühiskondlike projektide osakonna juhataja asetäitjana. Kuid temast ei teinud soosikut uude ametisse lihtsalt riigipea aparaadis töötamine. Võib eeldada, et peamist rolli mängisid tema seisukohad.
Kremli ühiskondlike projektide osakonna tööülesannete hulka kuulub „ettepanekute väljatöötamine Vene ühiskonna vaimsete ja moraalsete aluste tugevdamiseks ning noorsoo patriootilise kasvatuse edasiarendamiseks”. Vassiljeva leidis seal õhinaga töötades arvatavasti õige tooni, tänu millele teda nüüd edutati.
Näiteks 2013. aastal pidas Vassiljeva Moskva võimuerakonna Ühtne Venemaa liikmeile „kinnise” loengu, kust lekkis juba toona tähelepanu pälvinud lektori pehmelt öeldes huvitav vaade ajaloole. „Kõigi oma puudujääkide juures oli Stalin riigile hüvanguks, sest ta tegeles rahva ühendamisega, tõstis taas ausse revolutsioonieelsed Venemaa kangelased ning tegeles vene keele ja kirjanduse propagandaga. See suuresti võimaldaski sõja võita,” tsiteerisid kohal olnud allikad nüüdse ministri sõnu.
Aastad on läinud, kuid Vassiljeva vaated on väidetavasti samaks jäänud, kui mitte veel äärmuslikumaks muutunud. Alles juuni lõpus pidas ta Vene noortele patriotismile pühendatud seminari, kus ütles, mida arvab Nõukogude Liidu kokkukukkumise perioodist ja siis esimest korda toimunud avalikust arutelust stalinismi kuritegude üle. „Eesmärk oli mustata ajalugu, eemaldada ühiskonna teadvusest traditsioonide väärtused, oma riigi üle uhke olemise tunne,” rääkis Vassiljeva seminaril. „Kui vaatate ajakirjas Ogonjok toona avaldatud Nõukogude võimu tõttu surnute ja represseeritute arve, jääb täiesti selgusetuks, kas keegi üldse jäi veel ellu!” lisas ta läbinähtavalt Stalini mõrvarežiimi koledusi pisendada soovides.
On ilmselge, et selliste vaadetega inimest hariduselu eest vastutavale kohale määrates saatis Putin sõnumi. Ja paljud usuvad, et Vassiljevalt ei tasu loota mingeid järeleandmisi oma vaadete juurutamisel kogu koolisüsteemi ulatuses.
Ajaloo üle ei arutleta
Üks Putini administratsiooni allikas rääkis ajalehele The Moscow Times, kuidas vastne haridusminister lähenes Kremlis Vene ajaloo ja kirjanduse õppematerjalide loomisele, milles tal oli määrav osa. „Ta üritas väga teravalt, isegi toore jõuga edendada üht ideoloogilist lähenemist ja vähendada mitmekesisust. Ta näeb ajalugu kui tõe uurimist, mitte ideoloogilist debatti.”
Haridusministeeriumi allikas iseloomustas majja tulnud ministrit väljaandele Vedomosti kui äärmuskonservatiivi. „See on lihtsalt karauul!” sõnas ta. Võimust sõltumatuma raadiojaama Ehho Moskvõ peatoimetaja Aleksei Venediktov, kes on seni ministeeriumi avalikku nõukotta kuulunud, teatas pärast Vassiljeva määramist, et paneb ühiskondliku ameti kohe maha. „Sellest ametisse määramisest ei saa midagi head tulla,” nentis ta.
Vassiljeva aitas soosingusse isa Tihhon
Venemaa uue haridusministri vaated Nõukogude Liidule kattuvad Putini omadega, kuid see pole ainus, mis aitas ta riigipea heasse nimekirja.
Olga Vassiljeva haridustee on pühendatud õigeusklikule kirikule. 1990. aastal kaitses ta väitekirja kiriku ja Nõukogude riigi patriootlikust tegevusest Teise maailmasõja ajal. Peale selle on ta koostanud rohkelt kiriku ja riigi suhetele pühendatud kirjutisi ning töötanud kiriku struktuuris.
Vene ajakirjanduse teatel kohtus ta 2000. või 2001. aastal Ungaris arhimandriit Tihhon Ševkunoviga, keda peetakse president Putini vaimseks nõuandjaks. Sealt edasi on Vassiljeva tähelendu lihtne seletada.
Koos uue haridusministriga saabusid ka uued, Ukraina koha pealt vaenulikud ajalooõpikud.
Venemaal ametisse pandud haridusminister Olga Vassiljeva sai ühe esimese asjana teatada avalikkusele, et uue kooliaasta alguses antakse koolidele üle uued ajalooõpikud, millest teadmishimulised lapsed saavad vastused kodumaa mineviku kohta.
Muu hulgas on heakskiidu saanud õpikutes esimest korda käsitletud värskeid Ukraina sündmusi. Aga kui keegi peaks sealt otsima vastust vabas maailmas arutatavale küsimusele, miks Venemaa Krimmi annekteeris ja algatas Ukraina-vastase agressiooni, siis Kremlilt rohelise tule saanud õpikutes säärast arutelu mõistagi pole. Sealt leiab hoopis muud vastused.
Näiteks Maidani revolutsiooni kirjeldatakse järgmiselt: „Janukovõtš lahkus salaja Kiievist (sest ta elu oli ohus) ja pidi peagi otsima kaitset Venemaalt. Kiievis moodustati seadusvastaselt uus valitsus.”
Krimmi Ukrainalt haukamise kohta öeldakse: „2014. aasta 11. märtsil võeti Krimmi autonoomse vabariigi ülemnõukogu ja Sevastopoli linnanõukogu otsustega vastu suveräänsusdeklaratsioonid. Niimoodi sai Kiievist alanud revolutsioonist rahvusvahelise poliitika nähtus ja Krimm ujus revolutsioonilisest lainest teise suunda.”
Venemaad kiusatakse
Ja rahvusvahelist hukkamõistu Venemaa tegevusele käsitletakse sedasi: „Lääneriikides sündis USA-ga eesotsas ühtne Vene-vastane rinne, mille eesmärk oli sanktsioonide süsteemiga Venemaad karistada nii Krimmi kui ka selle eest, et Ukraina kaguoblastite rahva enamus ei soovinud vastu võtta natsionalistlikku Kiievi võimu. Kahe kümnendi jooksul Venemaa ja lääne vahel rajatud partnerlus leidis sellega suuresti lõpu.”
Ideoloogiline vaenutsemine Ukrainaga ajaloo üle paistab silma kaugemategi perioodide puhul. Näiteks lahates Venemaa varast arenguperioodi, mida teatakse Kiievi-Vene ajajärguna, kasutatakse uutes õpikutes hoopis terminit „Vanavene periood”. Ainult ühes kohas ja möödaminnes seotakse asi laiemalt tuntud nimetusega.
