Sanktsioonid sanktsioonideks...
Polegi ammu oma mölapidamatust demonstreerinud siin
Seega Lets-GO
VF-i põhieesmärgid IMHO olid ja on jätkuvalt samad.
1. UKR peab olema vähemalt poliitiliselt (tore oleks kui ka majanduslikult, aga see rong tundub olevat vist läinud) VF kontrolli all/saama kontrolli alla (lahendaks kohe ka järgmised probleemid ilma neid eraldi välja toomata)
2. UKR ei tohi saada NATO liige ! (Praeguse VF-i Raudpolt kindel seisukoht, mida ei väära hetkel miski)
3. UKR ei tohiks, kui vähegi võimalik, saada EU liikmeks (siin ilmselt võimalikud teatud mööndused ja järeleandmised)
Esimese punktiga on praegu nii, nagu ta on...
Ütleme nii, et on suuri lahendamatuid või hea õnne korral üliraskesti lahendatavaid probleeme ja vajakajäämisi

kuigi alguses (2014) oli vbl suht paljulubav isegi
Kuna esimese punktiga on tõsiseid probleeme, siis kerkivad üles tähtsuselt järgmised teemad, eeskätt nr.2 ja seejärel vaikselt ka nr.3
Praegune olukord selles suhtes IMHO teatud mööndustega "rahuldab" VF-i, sest see teeb põhimõtteliselt esialgu täiesti mõeldamatuks, et UKR võetaks NATO-sse ja/või isegi EU liikmeks. Isegi, kui UKR suudaks ellu viia vajalikud reformid ja korraldada elu riigis nii, et kõik vastaks vajalikele parameetritele.
Ja IMHO vaatamata igasugustele sanktsioonidele ei saa VF (mitte praegune valitsus ja võimul olevad poliitilised jõud) astuda sammukestki tagasi, mis looks kasvõi teoreetiliselt võimaluse, et UKR-st võib kunagi määramata kauges tulevikus saada NATO ja/või EU liige.
No Gruusias oli VF-il kaudselt umbes sama teema selle Gruusia võimaliku NATO liikmelisusega, mida isegi teoreetiliselt ei saanud VF lasta juhtuda. "Artikkel 5" tundub on endiselt kõige suuremaks pinnuks tagumikus. Kaotades n.ö. mõjuvõimu piiriäärsetes riikides ei saa/taha VF lubada, et lisaks mõjuvõimu (mõjusfääride) kaotusele saaks nendest endistest mõjusfääridest veel ka NATO liikmed. Olgu need piiririigid mis nad on (igasugused NATO partnerlused jms on kuidagi veel alla neelatavad), aga peaasi, et KUI peaks olema vajadus sõjaliselt viia läbi mingeidki operatsioone nendes riikides/piirialadel (UKR, Gruusia, Azerbaidžaan, Valgevene, Soome jvm), et siis ei peaks kartma vähemalt "artikkel 5" rakendumist (et see ei tõmbaks kohe eos pidureid peale).
Sellest, minu võibolla vildakast arvamusest tulenevalt, on IMHO VF-l oma tahtmiste saamiseks Ukrainat puudutavates küsimustes praegu kaks põhimõttelist varianti:
1. Jätkata praeguste tegevustega ja hoida "külmutatud konflikti" ilma seda niisama lambist liialt eskaleerumata (pole lihtsalt vajadust ega põhjust Ukrainas praegusest suuremat möllu korraldada - olemasolev olukord tagab hetkel VF miinimumvajadused UKR küsimustes)
2. Võtta see UKR teema jõuliselt ette (n.ö. "parem õudne lõpp, kui lõputu õudus"), et üritada lahendada oma vajadused n.ö. "kiiresti, pöördumatult, kohe ja jäädavalt".
See tähendaks suuremaid sõjalisi operatsioone, mis peaksid miinimumprogrammina viima UKR valitsuse kukkumiseni, UKR majandusliku ja poliitilise pankrotini, maismaaühenduse tagamiseni VF-Krimm, uute alade haaramiseni/hõivamiseni "novorossiija" koosseisu (VF-le lojaalse/kontrollitava puhvertsooni laiendamine UKR-VF piiridel kõikides suundades).
Esimesel puhul võib VF loota, et sanktsioone ei lisata (olemasolevatega arvatakse suuremas hädas hakkama saavat), teoreetiliselt jääb võimalus, et sanktsioone isegi (lähi)tulevikus vähendatakse ilma VF poolsete põhimõtteliste järeleandmisteta (abiks EU lammutamisürituse jätkamine, välisriikides asuvate lojaalsete poliitiliste jõudude edasine moosimine ja rahastamine, USA mõjuvõimu vähenemise lootmine/ootamine s.h. USA presidendivalimised jne) aga ka päevakorda jääks VF huvidest lähtuva töö NATO suunal jätkamine.
Teisel puhul tuleb VF-l arvestada tõenäoliselt sanktsioonide karmistamisega, täieliku isolatsiooniga, võimalusega, et Ukrainast ei saadagi jagu, millel oleks VF jaoks äraarvamatud edasised tagajärjed, võimalusega, et VF-st saab riik, kes algatas lõpuks minu pärast kasvõi III Maailmasõja ja sellest tulenevad tagajärjed.
Sestap hetkel ei usu, et VF läheks seda teist teed. Vähemalt mitte nii kaua, kuniks esimene tee tagab vähemalt minimaalsete VF huvide kaitsmise UKR suunal. Siin võib aga "üle öö" toimuda kannapööre, kui näiteks a) UKR üksused peaksid ise võtma ette vähemalt gängastaani vabastamise, b) lääneriikide toetus Ukrainale peaks kasvama sellise piirini, kus UKR oleks tõenäoliselt võimeline edukalt tagasi võtma nii gängastaani, kui ka Krimmi, c) Ukraina võetaks pretsedenditult olemasolevas konditsioonis NATO liikmeks (tahetaks kindlat lähiajal võtta, või teatud kindlates ajapiirides kõigele vaatamata võtta ja see oleks teada, kui kindel ning vääramatu otsus).
Ja VF peab/tahab selleks (ükskõik milliseks VF-le kahjulikuks stsenaariumiks) valmis olla/olema, mistõttu tugevdatakse jätkuvalt ja vääramatult nii Krimmis kui gängastaanis paiknevaid vägesid. IMHO kõige tõenäolisemaks peab VF (ja ilmselt kardab praegu kõige enam) olukorda, kus UKR armee asubki okupeeritud alasid tagasi võtma ja samal ajal ähvardatakse läänemaailma poolt VF-i, et sõjalise "sekkumise" ja vastutegevuse korral Ukrainas, lisatakse sanktsioone kuni VF täieliku isolatsioonini välja ja hakatakse Ukrainale tarnima pädevat sõjalist abi.
Praegune kogus relvastust, soomust ja isikkooseisu gängastaanis (aga ka Krimmis, kuigi seal ei pea VF enam tsirkust edasi tegema ja võib avalikult oma brigaade sinna juurde kärutada siis, kui aga soovi selleks on) peaks VF-le tagama (või IMHO tahetakse jõuda sinnamaale, et tagaks) UKR armee sõjaliste operatsioonide korral selle, et VF saab mingi teatud kriitilise aja mängida gängastaanis edasi lolli ja mardisanti otsese avaliku sõjalise sekkumiseta (tahetakse vältida a`la Ilovaiski ja Debaltsevo laadseid olukordi, kus VF otsene sekkumine, mida ei ole võimalik varjata, muutus ühel hetkel möödapääsmatuks). Et juba kohale kärutatud vahendid ja elavjõud tagaks gängastaani püsimajäämise võimalikult kauaks, lükates VF avalikku sekkumist edasi võimalikult pikema ajaperioodi peale, mille jooksul oleks võimalik vajadusel hakata ähvardama nii Ukrainat kui läänemaailma (iga sellise ähvardamise "kohalejõudmiseks" adressaadile läheb alati mingi kindel aeg ja see ei juhtu üleöö - VF-l oleks vaja selliste stsenaariumite puhul puhveraega, et nt. ähvardus kasutada strateegilist tuumarelva oleks esitatud veenvalt koos vastavate tegevustega/vägede liigutamistega, see ähvardus oleks jõudnud lääneriikide valitsusteni, teema jõutud seal analüüsida ja läbi arutada, ning võetud kasutusele vastavad eeldatavad kartlikud meetmed, mis tagaks VF-ga sõtta mitte astumise lääneriikide poolt jne).
Elik lühidalt kokkuvõttes:
VF valmistub praegu misiganes stsenaariumiteks ja arenguteks, sest:
VF tahab valmis olla, ja peab valmis olema, misiganes stsenaariumiteks, ootamatusteks ja arenguteks.
VF teeb seda kõike esialgu nii, et olukord Ukrainas püsiks võimalikult kaua suuremat sorti sõjaliste eskaleerumisteta.
VF üritab saavutada sõjalist valmisolekut misiganes stsenaariumiteks ja arenguteks nii, et ei saaks hetkel juurde sanktsioone ja nii, et pigem oleks lootust sanktsioonide leevendamisele.
VF üritab heidutada vähemalt Ukrainat, et see ei alustaks mingil hetkel okupeeritud alade tagasivõtmist (ükskõik, kas lääne toel või toeta).
Sellest tulenevalt ka vastav käitumine ja tegevused UKR suunal.
Ainult minu arvamus.