kiri..
Eesti rootslaste kogukonna üks liidreid, ärikonsultant Anders Hedman (50) ütleb, et Rootsi ettevõtjaid tõmbab Eestisse, sest siin pole suurt massi probleemseid sisserändajaid ega alamotiveeritud politseid.
Olete Eesti välisinvestorite nõukogu (FICE) president. Mis praegu toimub ühe Eesti välisinvestori peas?
Kõik loodavad, et Eesti jääb truuks praegusele majandus- ja maksupoliitikale, millele laoti vundament Mart Laari 1992. aasta esimese valitsuse ajal.
Arvatakse, et see ei vii meid edasi. On nõudlust muutuste järele.
Muutused oleks Eesti jaoks halvim variant. Osa inimesi Eestis tahaks jääda senistele majandusideedele truuks. Teised tahaksid liikuda Eestiga Põhjamaade teed, kuid see on väga ohtlik. Põhjala riigid tulevad praegu oma elatustasemega alla, meile vastu. Nii et kui tahame nendega ühes suunas minna, liigume koos kuristiku poole.
Mis mõttes Eesti kuristiku poole ihaleb?
Suurimaks ohuks on ametnikud. Balti riigid teevad paljudel tasanditel Põhjamaadega koostööd, näiteks Põhjamaade Ministrite Nõukogu raames. Sealt tuleb Eesti suunal rohkesti soovitusi, et võiksite teha nii ja naa – oleksite kõikidele eeskujuks, kui võimalikult palju uusi õigusakte Eestis üle võtaksite.
Eesti ametnikel on kihk olla priimus. Tublid.
Mart Laar vist kunagi ütles, et kui Brüssel tahab, et Eesti astuks kümme sammu, astuvad siinsed ametnikud kakskümmend.
On palju näiteid, kus Eesti seadused on tehtud rangemaks, kui Brüssel ette näeb või kui on naaberriikides.
Näiteks?
Näiteks huuletubaka müük on Eestis keelatud. Rootsi kauples selle õiguse välja Euroopa Liidu liikmeks astudes. Ka Soome oleks võinud selle erandi saada, kuid ametnikud ei hoolinud sellest. Hiljem veensid soomlased eestlasi, et ka siin tuleb võimalikud karmid reeglid kehtestada.
Nüüd ongi need reeglid karmimad kui isegi Soomes – Eestisse võid tuua vaid kümme karpi huuletubakat iseenda tarbeks. Ning pean ise iga kümne päeva tagant Stockholmis või vähemasti Tallinki laeval huuletubaka järel käima.
Kah asi, mille pärast muretseda.
Meie, rootslaste jaoks on see väga tüütu! Umbes sama, kui Rootsi keelustaks sealsetele väliseestlastele hapukapsa ja musta leiva, öeldes, et see rikub tervist. Huuletubakas on palju ohutum kui sigaretid ja kõik noored kasutavad seda. Rootsis on Euroopa madalaim kopsuvähi tase.
Olen Toompeal inimestele öelnud, et huuletubaka keelustamine oli loll samm. Nad on seal kui puuga pähe saanud: kas tõesti meie tegime selle keelu? Millal? – Eelmisel suvel! – Oi, ma ei teadnudki!
Eestis kasvas viimases kvartalis majandus 0,6 protsenti. Majanduses ei toimu midagi.
Ma pole nõus. Paljud äritegelased tahaksid Rootsist Eestisse kolida. Kolida mitte ainult oma tehaseid, vaid ka iseendid. Nautida õiglast maksusüsteemi. See on seotud ka Rootsi elu uute keerukustega: massiline sisseränne, jamad politseiga, laste õpitulemuste langus jne.
Heaoluühiskond...
Rootsi on maailmameister poliitilises korrektsuses ja vähemuste õiguste küsimuses: oleme ekstreemsed selliste näitajate poolest nagu nais-, võrd- ja homoõigused. Meie piirid on avatud sisserändajatele.
Mul muidu poleks selle vastu midagi – oleksin isegi uhke –, kuid on üks probleem: Rootsi sotsiaalsüsteem pole võimeline võtma vastu sadu tuhandeid inimesi kolmandatest riikidest, lubades neil mitte töötada.
Kui võrrelda Rootsit Suurbritannia või USAga, siis on neis riikides palju sisserännanuid, aga Rootsile meeldib sisserännupoliitika, mitte immigrandid ise. Teistes riikides on vastupidi.
Kui oled mehhiklane ja tuled Texasesse – unustame hetkeks Donald Trumpi – ja küsid seal tööd, siis ma teen sinust oma sulase: niidad muru, puhastad basseini, korrastad aeda. Su naine Maria koristab mu maja. Võib-olla pole te riigis päris legaalselt, kuid samm sammu haaval sulandute ühiskonda. Rootslane tahab tunda, et ta on õilis inimene, kes hoolitseb sõjapõgenike eest. Aga rootslane ei taha mingist „Mohammedist“ midagi kuulda! Elagu kusagil, kus teda pole näha, mitte mingil juhul naabruskonnas.
Stockholmis ja Malmös elab hulganisti „Mohammede“.
Meil on 17 suuremat nn no go tsooni, kuhu isegi politseinikud ei julge minna. Kus neid loobitakse kividega ja Molotovi kokteilidega, kus nende autod pannakse põlema.
Rootsi suurim probleem praegu on ülimalt alamotiveeritud politsei. Neile ei maksta normaalset palka, paljud mundrikandjad lahkuvad töölt.
Kahjuks lõhkus Rootsi juba 1960ndatel ka oma koolisüsteemi. Õpetajaamet pole enam austusväärne. Kannatanud on õpetajate kvaliteet ja maine.
Eesti läheb kahjuks sama teed. Ma ei saa aru, miks peaks keegi tahtma olla täna Eestis õpetaja 600eurose kuupalgaga, kui ärisektoris saab kerge vaevaga 1500 eurot.
Kus Rootsi ühiskond kõige rohkem keeb?
Täna käib äge võitlus feministide ja ultraliberaalide vahel. Viimased õigustavad rootslannasid käperdavaid moslemimehi. Väga paljud Rootsi naised on hirmul. Rünnakud noorte naiste vastu on suvel igapäevased: pannakse käsi rindadele või seeliku alla. Ja siis öeldakse, et nad peavad mõistma, et lühikest seelikut kandes solvavad ja provotseerivad nad ise moslemipoisse, kelle religioosseid tõekspidamisi tuleb austada.
Politsei on täiesti võimetu selliste juhtumitega tegelema.
Noored Rootsi moslemitüdrukud on harjunud uusi vabadusi nautima ega soovi kanda burkasid, niqab’e ega hiqab’e. Nad käivad Rootsi koolides ega taha elada fundamentalistlikult, nagu nende vanemad sageli ette kirjutavad.
Vanemad seevastu leiavad, et sellised lapsed rikuvad perekonna maine. Nii kukuvad paljud noored mosleminaised „täiesti juhuslikult“ 8–10korruseliste majade rõdudelt alla. Räägitakse enesetappudest, kuid tegelikult…
Kas Rootsi sulgub?
Kodusõda ei tule, kuid rootslased võtavad karmima joone: kui tahad meile elama tulla, jäta oma Lähis-Ida traditsioonid kus see ja teine ning hakka endale ise elatist teenima.
Teise maailmasõja ajal põgenesid eestlased, lätlased ja leedukad Rootsi. Esimesel päeval nad magasid ja korrastasid ennast. Teisel päeval registreeriti nad politseis, neid küsitleti ja neile anti uued riided. Kolmandal päeval tuli neil juba tööle hakata. Nad said Rootsi ühiskonnas suurepäraselt hakkama. Hiljem sulandusid sama hästi hästiharitud ungarlased, tšehhid, tšiillased, iraanlased jt. Kõik nad said kohe tööle ja võeti omaks. Kedagi ei häirinud kellegi erinev nahavärv. Kuid viimase kümne aasta jooksul on Rootsi võtnud kolmandatest riikidest kirjaoskamatuid ja väga kehva haridusega inimesi, kes ei ole moodsas ühiskonnas elamiseks valmis.
Kuna Eestis niisuguseid inimesi pole, kas see teeb meid Rootsi ettevõtjate silmis atraktiivseks?
Absoluutselt! Küsimus pole pagulaste arvus. Küsimus on selles, et inimesed saaksid endale elu- ja töökohad. Sellised inimesed ei lõhka pomme ega näperda naisi.
Kuidas turgutada Eesti majandust?
Eestist ei tohiks saada järjekordset igavat, suletud ja ülereguleeritud riiki, kus vorbitakse uusi seadusi ja piiranguid. See oleks suurim lollus!
Parem jätkake sama maksujoont ning näete, et varsti tulevad siia ettevõtted igalt poolt Euroopast. Eestil on Euroopa parim maksusüsteem. Inimeste suhtumine, ühiskond – midagi halba pole öelda. Teed on okei, infrastruktuur on okei, haiglad on ühed Euroopa parimad.
Lähed õhtul sõbraga välja ja sind ei röövitagi. Stockholmis maksad normaalse õhtusöögi eest 300 eurot ning kui tahad ka ühe šampanja juua, küsitakse 100 eurot lisaks. Eestis on arve sama asja eest 100–150 eurot. See on suur vahe.
Uudistest võib ridade vahelt lugeda, et Eesti on järgmine sõjatanner.
Ei, ei. Välisinvestoreid muidugi huvitavad sellised asjad, kuid hirmu ei tunne keegi. Vene rikastel on palju raha välismaa pankades. Kui Putin tõesti tahaks hakata hullu panema, teavad ameeriklased täpselt, milliseid nuppe vajutada.
Putini suurim probleem on sama, mis Jeltsinil oli 1999. aastal: keda saaks usaldada oma järeltulijaks? Vene traditsiooni kohaselt on võim selleks, et oma taskud maksimaalselt täita. Ning võimult lahkudes kindlustada, et sinu järeltulija ei hakkaks sind peedistama.
Miks eestlane teeb palju odavat tööd?
Minu arvates tuleksid Eestile kasuks siinsete inimeste eest võitlevad ametiühingud. Sest nõrk ametiühing tähendab, et palgad hoitakse kunstlikult madalad, kuigi tegelikult saaks maksta rohkem, investeerida tehnoloogiasse ning tõsta tööviljakust.
Näiteks Eestis on paljudel sekretärid. Nad keedavad kohvi, ajavad paberivärki jne. Enamasti on paigaldatud kohvimasinad, kust saad tassi kätte ühte nuppu vajutades.
Olin kunagi Eestis ühe firma tegevjuht. Mul oli 500 töötajat viies riigis, neist 120 Eestis. Laos töötas meil 50 naist, kes teenisid 600 eurot kuus. Mõtlesime, et peaks lao automatiseerima. Kuid siis kalkuleerisin: 10–15 naist peaksin ikkagi tööle jätma. Investeering oleks suur, tuleks veenda pankureid ja võtta laenu. Jõudsin järeldusele, et vanaviisi – nende 50 naisega – on lihtsam edasi minna.
Üldiselt ei ole väikese palga eest mõtet tööd teha. Tuleb ümber õppida.
Eesti ei vaja sadat tuhandet kirjaoskamatut Lähis-Idast. Pigem võtke sada tuhat hiinlasest ettevõtjat.
Ma juba näen neid tulemas, muide. Neil on paksud rahakotid ja nad tahavad investeerida – nagu norralased hakksid 1970ndatel naftaraha tööstusesse ja kinnisvarasse paigutama.
Aga ELi varisemisoht?
Briti referendum oli Euroopa Liidule väga hea äratuskell.
Mulle meeldib Euroopa Liit, kuid mitte selline sotsialistlik Euroopa Liit, mis meie igapäevaelu detailideni paika paneb, ütleb, millist tualettpaberit kasutada või kas ma tohin huuletubakat tarbida. Sotsiaaldemokraatia on mürgine! Selline Euroopa oleks Euroopa lõpp.
Kas rootslased usaldavad eestlasi?
Nendel rootslastel, kes elavad Eestis või on Eestis käinud, pole usaldusega mingeid probleeme.
Kuid enamik rootslasi pole eriti teadlikud. Viimase 25 aasta jooksul on rootslaste suhtumisele eestlastesse avaldanud suurimat negatiivset mõju Estonia katastroof 1994.aastal ning kahe Rootsi ametiühingutegelase mõrv 1991. aastal Tallinnas – pärast seda, kui vene neiud olid nad Viru hotellis mürgitanud, jäeti mehed keset talve paljaks röövituna prügimäele. Me arvame, et kõik rootslased on Eestis käinud, kuid tegelikult pole see nii. Üle lahe liiguvad kogu aeg samad näod. Pakun, et kõikidest rootslastest on Eestit külastanud võib-olla vaid iga kümnes.
Leidsite endale eestlannast naise.
Üldiselt on Eesti naised Rootsi meeste jaoks endiselt atraktiivsed. Kuid ma tean oma tutvusringkonnas jahmatavalt palju eestlannasid vanuses 50+, kes on kunagi saanud oma eksiga koos rikkaks, kuid siis on mees nad 28aastase vastu välja vahetanud. Elavad üksi, hulguvad mööda maailma ringi. Eestis pole nende jaoks kohaseid mehi.
Millist nõu annate Eestis rootslastele?
Ühel neist läksid Rootsis ärid allavett. Tema võimalused jäid napiks ja ta kolis väga kallist Stockholmist Eestisse. Nüüd elab vanalinna korteris, maksab 75ruutmeetrise korteri eest 600 eurot üüri. Stockholmis maksaks ta viis korda rohkem ja see käiks talle üle jõu.
Aitan rootslastel end Eestis sisse seada. Paljude asjadega saaksid nad ise hakkama, sest kõik on internetis olemas, kuid nad on liiga laisad. Mina teen neile Rootsi hinna ja see tundub neile normaalne.
Eestlased ei oska üldse müüa. Ka siinses restoranis soovitab teenindaja mulle kõige soodsamat rooga, selle asemel, et teenida oma tööandja huve ning soovitada mulle kõige kõrgema kasumimarginaaliga sööki!
Eestlastel on veel nõukogudeaegne mõtteviis, kus inimesed peavad hoolitsema teineteise mingisuguse ühishuvi eest. Äri tegemise mõttes on selline mõtteviis traagiline.
Nils Per Anders Hedman
•Näeb välja nagu Winston Churchilli teisik.
•Juhtinud ettevõtteid Skandinaviska Ledningsgruppen ja Sirowa Group, samuti Rootsi ja Prantsuse kaubanduskodasid Eestis ning Eesti välisinvestorite nõukogu FICE.
•Rotary International Tallinna klubi ning Eesti vanalinnas koos käiva Eesti rootslaste klubi president.
•Konsulteerib Rootsi ettevõtjaid oma firma Viggen Consulting alt.
•1990ndatel juhtis Põhjamaade Ministrite Nõukogu missiooni Peterburis. Hiljem töötas kaks aastat OSCE esimese sekretärina Tallinnas.
•Kandideerinud Rootsi Konservatiivse Partei nimekirjas Rootsi parlamenti Riksdagi
Kas inimõigusi mitteaustaval Eestil oleks õigus eksisteerida?
Kui lubame teha mööndusi „teiste” puhul, avame tee ka iseenda mahasurumiseks.
Trahh! Uks lendab lahti ning kitsasse koridori valgub terve jõgi kiivreid, kumminuie ja kummikuule tulistavaid püsse. Kiivri sees ja relvade taga on riigi tahteks vormunud jõud. Eest pühitakse kõik. Nii see, kes liigutab, kui ka see, kes on täitsa vagur ja vaikne. Soomus kaitsetu inimkeha vastu.
Trahh! Klaas mu selja taga lendab kildudeks. Erariides lõust kamandab midagi varrukasse peidetud mikrofoni. Väljakule valguvad kiivrid ja kumminuiad. Eest pühitakse kõik. Nii need, kes sõna võtavad, kui ka need, kes on, lapsed kukil, lihtsalt uudistama tulnud. Justkui unes lendab lokkispäine nooruk vastu seina, veri hämmeldunud silmadesse voolamas.
Esimene mälupilt on Eestist anno 2015, teine Valgevenest anno 2010. Esimene pärineb Harku väljasaatmiskeskuse videolindilt. Keskuse elanikele jäi arusaamatuks nõue kirjutada alla võõras keeles dokumendile. Teine on omaenda silmadega nähtu Minski Iseseisvuse väljakult, kus sealsetele elanikele jäi arusaamatuks valimistulemuste ja protokollide erinevus.
Tegelikult oli Eesti algus päris hea. Tegime eksami ära 15. mail 1990.
Need on esmapilgul kaks täiesti erinäolist maailma. Ja ometi ühendab Minski-Tallinna telge ikka veel kumminui. Seal tantsib ta vajaduse korral omade turjal. Siin, kah väidetavalt vajaduse korral, nende peal, keda etniline enamus võõraks peab. Nõustugem: ühest teiseni pole just pikk maa.
-Meie siin lubame, et jõumonopoli hoidva riigi korrakaitsesõdurid võivad igasuguse karistuseta haiget teha inimestele, kelle ainus süü on see, et ajaloo keerdkäikude tõttu on nad võõrale maale paisatud. Nemad seal teevad – samuti karistamatult – haiget inimestele, keda ajaloo keerdkäigud on paisanud türanni alla elama.
-Meil öeldi, et ega nad ei kuuletunud ja vehkisid kätega. Minskis nad kah ei kuuletunud. Ja vehkisid samuti kätega.
-Meil pandi kaks nn vastuhaku organisaatorit igasuguse kohtukorralduseta enam kui kümneks päevaks kartserisse. Seal pandi veidi pikemaks ajaks, aga olgu, kohtust rääkida poleks samuti paslik.
See võiks nüüdseks olla vana ühekordne asi. Pealegi, kõik toimus ju silme alt eemal ja avalikus ruumis pälvib politsei oma raske töö eest pigem ainult kiidusõnu. Ent lähisuhtes piisab elukaaslase vägivaldsuse mõistmiseks ühest sinikast silma all. Riigi puhul tähendab see hoolimatust ühe universaalsema väärtuse, inimõiguste vastu. Politsei on toodud lihtsalt näitena kui jõumonopoli hoidva riigi kõige reljeefsem kokkupuutepunkt inimestega.
Alustasime hästi
Tegelikult oli Eesti algus päris hea. Tegime eksami ära. 15. mail 1990, kui Toompea lossi ees peetud kaks demonstratsiooni lõppesid kokkuvõttes verevalamiseta, läks meil kõvasti paremini kui väga paljudel rahvastel, kes kommunismi varemetest pead välja pistavad. Tõestus, et enamusrahvus suudab vähemusega laipadeta toime tulla, andis meile moraalse õiguse iseseisvuda.
Seda kurvem on vaadata, kui väikeseks jäi ühiskonna protestiröögatus nüüd, kus meedia otsese vägivalla süütute inimeste kallal nii puust ja punaselt esile tõi. Miks me vaikime? Lihtsalt seetõttu, et rünnati „teisi”, neid, kelle jaoks „usuvenna eest välja astumine on seadustest tähtsam” – kui PPA kõnepruuki kasutada? Kahjuks vist küll.
Viimasel ajal koguvad kõlapinda hääled, mis seavad kahtluse alla, kas inimõigused peaksid üldse olema universaalsed või kas neid võiks kindlatel tingimustel siiski painutada.
Niipea kui ütleme, et sinu õigused on väiksemad kui teisel, asendame seadustele tuginevad suhted jõupoliitikaga.
Ma ei räägi siin ühest rassistlikust erakonnast, kelle loosung kutsub nahavärvi tõttu ust näitama. Aga ka näiteks pead tõstvad „mõõdukad” konservatiivid on läinud rünnakule läänemaailma ühe kesksema tugisamba vastu. Nõnda iseloomustab kolumnist Hardo Pajula Postimehele kirjutatud arvamusloos filosoof Leszek Kołakowskile tuginedes ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni kui dokumenti, mis on „tšehhide, prantslaste, venelaste ning sadade teiste rahvaste verega läbi immutatud”.
Alternatiiviotsingud inimõiguste kesksele kohale seadmiseks joonistavad välja üsnagi ebameeldivad arengustsenaariumid.
Kes meid kaitseks?
Meie iseseisvus tugineb praegu üksnes haprale rahvusvaheliste kokkulepete süsteemile ja õnnelikule ajaloolisele juhusele. Praeguses maailmas on meie garandiks kaks suurt blokki: Euroopa Liit ja NATO. Kummassegi kuulumise üks põhilisi kriteeriume on demokraatia. Ühes liidus täielikult, teises Türgi näitel mööndustega.
Inimõigusteta demokraatia ei toimi.Kui me nad ideaalina hülgame, tuleb hakata mõõtma Eesti ja siin elavate inimeste õigust eksisteerida hoopis teiste kriteeriumide alusel.
Keda appi hüüda, kui olemegi hinges samasugused kui Minsk ja Moskva?
Niipea kui ütleme kellelegi, et sinu õigused on väiksemad kui teisel, anname automaatselt õigusemõistmise selle kätte, kellel õiguse asemel on rohkem jõudu. Siis pole meil ka riigina põhjust nuriseda, kui Eestiga kunagi sama põhimõtte kohaselt käitutakse.
Inimõigused rahvust ja kodakondsust ei küsi, nad on üleüldised. Iga samm neist eemale viib meid kumminuiateljel ida poole. Üksikisikule see midagi head ei kuuluta. Harkus kuuliga vastu jalga saanud väljasaadetav astus teistegi eest meetrikese Minski Iseseisvuse väljaku poole.
Kui kaardile vaatame, siis jääb Tallinna- Minski teljele Venemaa, kellele teeb rõõmu iga nuiapikkus, mille võrra endine vasall Euroopa põhiväärtustest eemale ja tema poole liigub. Perspektiivis on tegemist väga varisemisohtliku teekonnaga.
Juriidilist õigust omaette riigina eksisteerida muidugi nii kergelt ei kustuta. Aga moraalset? Ja keda appi hüüda, kui olemegi hinges samasugused kui Minsk ja Moskva? Keda appi hüüda, kui järgmisena ründab kiivris jõuametnik sind?
Mul on väga kahju, et Paris ja tema nimetamata jäänud kaaslased on hinges samasugused kui Minsk ja Moskva. Keda nad peaksid appi hüüdma, ei oska paraku öelda.Keda appi hüüda, kui olemegi hinges samasugused kui Minsk ja Moskva?
+1nimetu kirjutas:Tegu on maailmas laiemalt (eriti aga just vasakpoolse poliitilise kalduvusega ringkondades) leviva korrakaitsestruktuuride vastase retoorikaga. Kõige eredam näide on vast Black Lives Matter liikumine.
Märkimisväärne on selle juures asjaolu, et korrakaitsjaid dehumaniseeritakse täielikult. Tegu pole enam mõtlevate inimestega, vaid halastamatute robotitega, mis täidavad mingisuguse pahatahtliku 'süsteemi' käske. Muidugi tähendab see seda, et mitte-inimese vastu võib kõiki vahendeid rakendada. Tegelikult isegi peab, sest "Nahhui see ment mu õigusi siin rikub!"
Ma aeg-ajalt mõtlen, et need inimesed võiksid vahelduseks oma tahtmise saada. Ühel ilusal päeval võiksid korrakaitsjad lihtsalt öelda, et panevad uksed kinni määramata ajaks. Vot siis vaataks mis seis nende inimõigustega on.
..kodumaine hetke kõige eredam näide on jälle üks lapsporno-tegelasest kanepi-aktivist, kes hetkel kohtu allnimetu kirjutas:Tegu on maailmas laiemalt (eriti aga just vasakpoolse poliitilise kalduvusega ringkondades) leviva korrakaitsestruktuuride vastase retoorikaga. Kõige eredam näide on vast Black Lives Matter liikumine.
..selle kohta siin foorumis juba varasemast tabavalt mainitudSeersant Steiner kirjutas:Ons ikka vägev kuid sisutühi artkkel. Paris vöiks sellise jama kirjutamise löpetada.
..iga teema millele Paris küüneviha külge ajab, on läbinisti opakalt kirjeldatud ja täpselt risti vastu normaalsusele
"Reutersi" loost võib muide lugeda ka seda, millest "Delfis" unustati kirjutada: et AfD sai arvatavasti 21,4%.Saksamaa liidukantsleri konservatiivne Kristlik Demokraatlik Liit tegi Angela Merkeli koduliidumaa valimistel täna kolmanda tulemuse, jäädes alla nii sotsiaaldemokraatidele kui ka immigratsioonivastasele erakonnale Alternatiiv Saksamaale (Afd), selgub telekanali ARD TV lävepakuküsitlustest.
Merkeli jaoks märkis parempopulistliku AfD tõusmine suuruselt teiseks erakonnaks Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal järjekordset poliitilist kaotust aasta enne üleriigilisi parlamendivalimisi, vahendab uudisteagentuur Reuters.
Sotsiaaldemokraatlik Partei tegi liidumaal sarnaselt eelmiste valimistega taas parima tulemuse - 30,5% -, kaotades siiski enam kui viis protsenti häältest võrreldes 2011. aasta valimistega. Kristlik Demokraatlik Liit sai 19% häältest, mida on neli protsenti vähem kui eelmistel valimistel, märkis telekanal.
Ka väiksematele erakondadele tähendas AfD esiletõus langust. Vasakäärmuslik Vaskapartei sai senise 18,4% asemel 12,5% häältest ja Roheline Partei 8,7% asemel napilt 5%. Paremäärmuslik NPD jäi liidumaa parlamendist aga sootuks välja, kui sel õnnestus senise 6% asemel koguda pelgalt 3,5% häältest, suutmata seega ületada valimiskünnist (5%).
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline
