Eelmisel reedel Harku kinnipidamiskeskuses tulekahju süüdanud uiguuri rahvusest varjupaigataotleja on varem püüdnud endalt elu võtta nii Vao kui ka Harku keskuses, kokku neli korda. Talle olid määratud rahustid ja antidepressandid.
„Ta tuli enne mu juurde, et paluda vabandust selle pärast, mida kavatseb teha. Ta palus, et teda ei jäädaks halvasti mäletama. Ta oli otsustanud endalt elu võtta ja meie ei saanud teda enam takistada,” räägib telefonivestluses üks Harku kinnipidamiskeskuse kinnipeetuid. Kuidas ta seda teha kavatseb, ta ei öelnud. Endalt soovis elu võtta 35-aastane uiguuri mees, kes põgenes Kõrgõzstanist, kus teda tema päritolu tõttu piinati ja taga kiusati. Nimetame teda siin varjunimega Mehmutiks.
31. augustil sai Mehmut teada, et Eesti riik tegi tema varjupaigataotluse kohta tagasilükkava otsuse. Ta ei tahtnud mingil juhul tagasi Kõrgõzstani ja soovis seetõttu pärast advokaadiga nõu pidamist otsuse edasi kaevata. Advokaat ütles, et edasikaebuse tulemuslikkuse võimalus on kasin. Ametnikud olid Mehmutile algusest peale sisendanud, et tal ei ole lootust.
9. septembri päeval tulid tema jutule ametnikud ja rahvusvahelise migratsiooniorganisatsiooni (IOM) Eesti esindaja. Nad selgitasid Mehmutile, et ta võiks vabatahtlikult koostöös IOM-iga Kõrgõzstani tagasi minna, ja andsid mõista, et muidu ootab teda Eestist väljasaatmine.
Mehmut otsustas kirjutada ajakirjandusele. Tema kaaslane luges kirja telefonis Eesti Päevalehele ette. Mehmut võtab kirjas kokku oma loo, kuidas temast sai põgenik ja kuidas ta soovib Eestis rahulikult elada. Ta kirjutab, et on kohtult mitu korda palunud, et teda ei hoitaks kinnise režiimiga Harku keskuses, mis on võrdne vanglaga, kuid kõik palved on tagasi lükatud. „Kõrgõzstanis ootab mind surm,” on kirja viimased read.
Palus elanikel lahkuda
Õhtul enne kella üheksat palus Mehmut kõigil oma majatiiva elanikel tubadest lahkuda ja minna õue suitsetama. Ta ütles neile, et kavatseb enesetappu. Kõigepealt üritas ta rikkuda ukselukku sama korruse kahel ametiruumil, kus on tulekustutid. Mehmut on ametilt lukksepp ja oskab lukkudega ümber käia. Seejärel tekitas ta oma toas raadio küljest võetud elektrijuhtmega (politsei versioon) tule ja süütas madratsi. Seejärel viis ta tule paberiga üle koridori vastastuppa ja süütas sealgi madratsi. Kui politseinikud kohale jõudsid, siis kõik juba põles ja Mehmut oli koridoris keset suitsu. Politseid nähes põgenes ta maja teise tiiba. Seal sulges ta end tuppa, kuni politsei ta kinni võttis.
See oli Mehmuti viies enesetapukatse Eesti asutustes. Vao keskuses üritas ta endalt elu võtta kolm korda ja Harku keskuses kord varem tablettide üledoosiga.
Mehmut saabus Eestisse 2015. aasta septembris Narva piiripunkti kaudu. Tal olid kaasas legaalsed dokumendid ja ta palus Eesti riigilt varjupaika. Avalikkusele saadetud kirjas ütleb ta, et Kõrgõzstanis kiusati taga juba tema vanemaid ja ta teab, et Kõrgõzstanis ei ole tal võimalik kuhugi kaevata. Temavastased rünnakud viisid lõpuks tema vangistamiseni, Mehmuti väitel fabritseeritud süüdistuste alusel. Vangistuses pidi ta taluma julma ja alandavat peksu ja piinamist. Ta kirjutab, et ei taha tagasi Kõrgõzstani minna ega tea, kuidas edasi elada.
Ka inimõigusorganisatsioonide raportid ja reportaažid on meedias esile toonud uiguuride kui siiani ilma oma riigita rahva Kõrgõzstanis diskrimineerimise. Näiteks USA riigidepartemangu 2015. aasta raport Kõrgõzstani inimõiguste olukorrast nimetab vähemuste, kaasa arvatud rahvusvähemuste tagakiusamist. Sõpradelt saadud rahaga õnnestus Mehmutil Venemaale põgeneda. Aga kuna ta kannatas seal samuti diskrimineerimist ja vägivalda, küsis ta inimkaubitsejate soovitusel Soomest valepassiga asüüli. Seetõttu deporteeriti ta kolm aastat hiljem tagasi päritoluriiki. Uuel katsel tuli ta Eestisse, sest oli Soomes tundma õppinud siinse piirkonna rahulikkust. Vahepeale jäi veel katsumuste aasta Venemaal. Poolpaljaks röövituna jõudis ta lõpuks Eesti piirile.
Varjupaigataotlejana saadeti ta elama Vao majutuskeskusse. Seal sai tema toanaabriks Aafrikast pärit mees, kellele ta ei meeldinud ning kes olevat teda noaga ähvardanud ja välja ajanud.
Oktoobris diagnoositi Mehmutil TÜ kliinikumis depressioon ja talle kirjutati välja antidepressandid. Novembris sooritas ta tablettide üledoosiga esimese enesetapukatse, mistõttu vajas haiglaravi. Pärast seda hakkas ta alkoholi kuritarvitama ja keskusest kaduma. Politsei võttis ta purjuspäi avalikus kohas viibimise tõttu mitu korda kinni ja viis kainenema. Registreeriti ka väärtegu võimuesindaja solvamise pärast. Mehmuti selgituse järgi vestles ta tänaval tuttavaga ja läheduses olnud politseinik sai valesti aru, et tuttavale öeldud märkus oli talle määratud. Selle eest maksis Mehmut trahvi.
Tänavu jaanuaris tegi Mehmut Vao keskuses teise ja kolmanda enesetapukatse. Teisel korral neelas ta jälle palju tablette ja läks õue magama, et külmuda. Ta leiti üles ja järgnes sõit haiglasse. PPA tegi kohtule taotluse panna Mehmut kinnisesse Harku keskusse ja kohus nõustus. Kellegi Harkusse kinnipanekuks peab tema ohtlikkus tõendatud olema. PPA ja kohtu hinnangul tõendasid ohtlikkust Mehmuti joomisintsidendid ja ebaadekvaatne käitumine.
Aprillis läks Mehmut keskuse psühholoogi Urve Kauri nõustamisele. „Need vestlused venisid kohati nelja tunni pikkusteks, selleks et saada patsient stabiilsesse, rahulikku seisu, et lasta ta seest välja valu, vaen, viha, kahtlused, hirmud ning lasta tal rääkida, aktsepteerida olukorda ja otsida lahendusi,” lausub Kaur. Pärast mitut vestlust selgusid Mehmuti jubedad kogemused, sealhulgas alandav seksuaalne vägivald. Psühholoogi sõnul ei ole Mehmuti traumareaktsioone võimalik teeselda, ta oli Kõrgõzstanis tõesti piinamise ohver.
„Need reaktsioonid tulid tal esile just vangistuses ja võimendunult, sest ta põgenes Kõrgõzstanist julmast vangistusest. Kindlasti on oma osa ka tema jaoks ebasoodsatel võimuesindajate otsustel, sest need tähendavad ainult üht: tema tagasisaatmist jäleduse juurde, mille eest ta põgenes,” selgitab psühholoog.
Kauri sõnul oli Mehmut agressiivne siiski enese, mitte teiste vastu ja jõi depressiooni uputamiseks. „Kui patsient on suitsiidiohtlik, tuleb sellest teada anda ja seda ma ka tegin, nii et Harku juhtkond oli sellest teadlik,” kinnitab Kaur.
Kaur tegi ettepaneku saata Mehmut psühhiaatriahaiglasse. Keskuse arst aga seletas talle, et see ei ole võimalik, sest selleks peab Mehmutiga haiglasse kaasa saatma politsei ööpäevaringse valve. Kaur survestas edasi, kuni Mehmuti vaatas veerand tunni jooksul üle psühhiaater, kes tegi seejärel otsuse, et Mehmuti ei ole vaja haiglaravile saata ega teistest eraldada. Kui Kaur avalikustas arvamusartiklis Mehmuti juhtumi, saadeti Mehmut lõpuks PERH-i psühhiaatriahaiglasse. Ta pandi juunikuu alguses haigla kinnisesse osakonda, kaasas politseieskort.
Haigla psühhiaater diagnoosis Mehmutil kohanemishäire, mis oli vallandunud reaktsioonina vangistusele. See häire võib väljenduda käitumishäiretena – inimene võib olla rahulolematu, manipuleeriv jne.
PERH-is tuvastati muu hulgas, et Mehmut põeb nii kroonilist C- kui ka B-viirushepatiiti. Nagu teada, on C-hepatiit ülimalt nakkav ja ohtlik haigus. Kuna Harku keskus teeb kõigile uutele tulijatele vereanalüüsi, pidi Mehmuti haigus välja tulema juba ammu, aga mingit ravi talle seal ei määratud. Keskuse teatel kuulavad nad keskuse arsti, kes olevat öelnud, et patsient pole nakkusohtlik ega vaja ravi.
Võinuks juhtuda suurem tragöödia
Harkusse naastes hakkas Mehmut peagi uksesulgureid maha võtma. Politseinike märkuste peale ta ärritus, kommenteerib intsidenti politsei pressiesindaja. Tema sõnul lõi Mehmut vastu ust ja küsis, kas tal oleks võimalik saada õhtuks määratud rahustid kohe, ja need anti talle. Mehmut oli ka kaaslastelt ravimeid kogunud ja neelas kõik tabletid korraga alla.
„Järgmisel hommikul avastati, et ta on oma voodis, teadvusel, kuid kontaktivõimetu ja voodisse urineerinud. Mehe seisund ei olnud keskuse arsti hinnangul eluohtlik, kuid ta vajas toibumise ajal jälgimist,” selgitab politsei pressiesindaja. Mehmuti ei viidud uuringutele, et tuvastada võimalikke siseorganite kahjustusi. Elu läks edasi, nagu midagi poleks juhtunud.
Eesti Päevalehega rääkinud Harku keskuse inimeste sõnul oli neile teada, et Mehmut on haige ja ebastabiilne. „Ei ole ju normaalne, kui mees urineerib päise päeva ajal püksi, kui taob vastu uksi,” ütles üks Mehmuti kaaslane. Tema sõnul on isegi üks keskuse juhte tunnistanud, et Mehmut ei ole vaimselt stabiilne. „Ta ei oleks pidanud siin olema, ta oli ohtlik endale, meile ja personalile. Mõelge, kui ta oleks põlengu alustanud öösel, kui kõik magavad. Siin hoitakse ju kõiki uksi kinni, välja hüpata ei saa.” Teine intervjueeritu tõdes, et Mehmut oli vaikne ja lahke, aga raskes depressioonis. Ent temagi tõdes, et põleng suudeti tegelikult üksnes õnnekombel õigel ajal kontrolli alla saada. „Tuli levis väga kiiresti, aknad juba purunesid kuumusest. Õnneks ei läinud katus põlema – mis siis veel oleks saanud?”
PPA: Mehmut ei üritanud enesetappu
PPA seisukoht on, et Mehmut ei üritanud endalt põlengut põhjustades elu võtta. „Süütamise ajend võis olla enne kätte saadud varjupaiga andmisest keelduv otsus,” möönis kinnipidamiskeskuse juht Kristo Lensment.
„Mees kohtub regulaarselt keskuse psühholoogiga, tema terviseseisundit on kolmel korral hinnanud psühhiaater. Arstid on määranud mehele raviplaani ja otsustanud, et ta on küll depressiivne, kuid ei vaja teistest eraldamist ega kliinikusse paigutamist. Kogu keskuses viibimise aja on ta võtnud talle määratud ravimeid vastavalt raviplaanile. Kinnipidamiskeskusel ei ole põhjust kahelda psühhiaatri hinnangus mehe tervisele ega arsti määratud raviplaanis. Konkreetse isiku õiguste tagamist on kontrollinud ka õiguskantsler.”
Kolm fakti
9. septembril puhkes Harku keskuses tulekahju.
24 kinnipeetut viibis põlengu ajal kinnipidamiskeskuses, neist 23 tuli evakueerida.
1 keskuses tööl olnud politseinik sai kustutustööde käigus põletushaavu ja viidi haiglasse.
Ma täiesti usun, et see isik on piinamiste ohver, lõhutud hingega, depressiivne ja suitsidaalne. Aga ka selliste probleemidega kohalikele puudub häbiväärsel kombel adekvaatne kontroll ja ravi. Hea näide on see Viljandi hull, kes hiljuti trepikojas suvalise vastu tulnud inimese maha laskis.