Vastast ei ole: Eesti äärmuslased võitlevad varjudega
Peeter Raudsik, ajakirjanik
Janek Järva hinnangul võib Eesti paremäärmuslaste tegevust võrrelda varjupoksiga, kus poksija võitleb kujutletava vastasega, tehes tegelikult lööke õhku. Peeter Raudsik
Terrorismivastase võitluse tähtsus on möödunud suve traagiliste rünnakute ja eelmise aasta sisserändelaine valguses taas kasvanud. Piirid terrorismi ümber on läinud küll hajusamaks, ent siiski hakkavad silma teatud ühised jooned riikide vahel.
Postimehele antud intervjuus selgitas äärmusluse leviku põhjusi ja olukorda Eestis Kaitsepolitsei Lõuna osakonna direktor Janek Järva, kes on muuhulgas põhjalikult uurinud radikaliseerumist Eesti vanglates.
-Lääne-Euroopa puhul märgitakse, et terrori poole pöörduvad eeskätt just teise põlvkonna noored sisserändajad. Millest see tuleneb?
Lihtsustatult võib öelda, et riskigruppe on kolm: teise ning kolmanda põlvkonna sisserändajad, vangid ja uuskonvertiidid.
Esimeste puhul on oluline tegur võõrandumine. Nad tunnevad end igal pool tõrjutuna, millestki ilma jäetuna. Erinevalt oma vanematest ei ole neil päritolumaa kultuuriga enam nii tugevat sidet, samas pole neid omaks võtnud ka uus ühiskond. Otsides oma elule mõtestatust ning ühtekuuluvustunnet, jõutaksegi mõnikord terroriorganisatsioonideni, kelle propaganda levib jõudsalt.
Kinnipeetavate puhul on tegemist nii-öelda vangistuse valudega. Eriti haavatavad ja ühtlasi radikaliseerumisele vastuvõtlikumad ollakse vangistuse alguses. Tihtipeale ei olegi kinnipeetaval valikut: sisuliselt tuleb valida mõni religioonipõhine või vanglasisene kuritegelik grupp.
Praegu Eesti vanglates sellist probleemi ei ole, kuna niisuguste subkultuuride teke on viidud väga madalale tasemele, võrreldes nii Euroopa kui ka Venemaaga. Seejuures on oluline, et kinnipeetavate religioossel tegevusel on üldiselt positiivne mõju inimese käitumisele: areneb enesedistsipliin, tekivad uued moraalsed põhimõtted ja nii edasi.
Konvertiitluse ehk usuvahetuse puhul on oluline vana usu mahajätmine ning uue vastuvõtmine, mille jooksul teeb inimene läbi olulise psühholoogilise ning käitumusliku muutuse. Sel ajal on kerge tekkima polariseeriv maailmakäsitlus: eelnev vs nüüdne, meie vs nemad. Seetõttu peavad religioossete liikumiste juhid, eestkõnelejad ning misjonärid saama aru oma rollist ja vastutusest.
Kokkuvõttes on ülioluline mõista, ja see on fakt, et üksnes väike osa islamiusulistest kuulub eelpool nimetatud kolme riskirühma ning üksnes murdosa nendesse kategooriatesse kuuluvatest inimestest radikaliseerub.
Seetõttu on täiesti vale tõmmata islamiusu ning äärmusluse või terrorismi vahele võrdusmärk. Sama ohtlik on ka selliste väidete abil usulist vaenu külvata. Ei maksaks unustada, et praegu saab islamistlikes terroriaktides surma mitu korda rohkem moslemeid just Lähis-Idas ja Põhja-Aafrika riikides kui Euroopas.
-Samas ei ole seesugust terrorile kaldumist täheldatud teistest piirkondadest pärit sisserändajate puhul. Meedias ei näe me uudiseid Hiinast või Indiast pärit teise põlvkonna noortest, kes korraldaksid veriseid rünnakuid tavaliste inimeste vastu.
See on tõepoolest hea tähelepanek. Radikaliseerumine on protsess, kus mängivad olulist rolli nii isiklikud, sotsiaalsed kui ka ühiskondlikud tegurid ning mida ajendab konkreetne olukord. Seega saab tõdeda, et ilmselt pole teistest piirkondadest pärit immigrantide puhul selliseid soodustegureid, mis käivitaks radikaliseerumise.
Kindlasti on üks põhjus kogukondade suuruse erinevused, eriti kui rääkida Prantsusmaa või Madalmaade kontekstis. Araabia riikidest sisserännanute hulk on ajalooliste põhjuste tõttu lihtsalt väga palju suurem.
Väikse küla poistekamba liikmeist ei satu võib-olla keegi kunagi vanglasse või ei saa mõnest teisest silmapaistvat kultuuritegelast, suure linna noorte puhul on tõenäosus palju suurem, kuna neid on lihtsalt arvult rohkem. Seega on mastaabid erinevad, mis võivad võimendada ka vastandumist.
Teine asi, millest ei saa mööda vaadata, on kultuuridevahelised erinevused ning ajalooline taust. Kui jääkaru satub kõrbe, mis on tema jaoks täiesti teistsugune keskkond, siis ta kas kohaneb või sureb, kuid enne seda läbib ta eeldatavasti faasi, kus ta on nii vihane, et hammustab igaüht.
Midagi sellist toimub ka riikides, kus meedias räägitakse mitmest niinimetatud no-go-tsoonist, kus politsei peab korda tagama suurendatud jõududega. Selline asjade käik näitab, et lõimumisega on suuri probleeme. Võib-olla on küsimus võimes sellise hulga immigrantidega toime tulla või nende paigutamise metoodikas.
Terrorismi poole pöördumine on selle laiema probleemi kõige äärmuslikum väljendus. Kultuuri ei maksa seejuures piiritleda ainult religiooniga. Näiteks Süüriast või Iraagist tulevate inimeste puhul tasub arvesse võtta ka autokraatlikus riigis elamise kogemust. See tähendab, et neil on riigi, kitsamalt jõustruktuuride rolli kohta ühiskonnas teatavad eelarvamused.
Autokraatlikes riikides ei tegele politsei inimeste kaitsmisega, vaid kujutab endast vastast. Seetõttu hoiavad neist riikidest tulevad inimesed võimuesindajate suhtes teatavat distantsi. Viimase okupatsiooni ajal Eestis elanud inimesed mäletavad kindlasti suurepäraselt, mida tunti riigivõimu ja jõustruktuuride suhtes.
Viimaseks on radikaliseerumise puhul oluline roll ka propagandatööl, mida näiteks ISISe-sugused organisatsioonid teevad internetis ja sotsiaalmeedias.
-Lääne-Euroopa puhul on märgitud, et äärmuslaste värbamistegevus on liikunud mošeedest eemale, vaba aja veetmise paikadesse, näiteks spordisaalidesse. Kas see suundumus on üldine?
Inimesi leitakse tihtipeale ikkagi mošeest või mõnest muust islamiusulisi koondavast kooskäimiskohast, näiteks kultuurikeskusest, kuid seejärel tõmmatakse värvatav nii-öelda kõrvale.
See tähendab, et radikaliseerimine ise leiab tõepoolest pahatihti aset mujal. See on ka loomulik, kuna mošees koos käivad inimesed esindavad valdavalt peavoolu islamit ega soosi äärmuslikke vaateid.
Sotsiaalmeedia tõttu on värbaja ning potentsiaalsete äärmuslaste suhtlus omakorda läinud lihtsamaks. Seejuures on teada juhtumeid, kus radikaliseerumine leiab aset ainult interneti vahendusel, kellegagi näost näkku kohtumata.
-Viimasel ajal on ilmunud teateid noorte kohta, kes sõitsid eelmisel aastal Süüriasse, kuid soovivad nüüd naasta kodumaale, olles pettunud eest leitud kalifaadis. Kuidas selliste inimestega käituda?
Siin on kolm probleemiasetust. Esiteks, kuidas ning miks nad sinna sattusid. Teiseks, kuidas neid taasühiskonnastada. Kolmandaks, milline saab olema õiguslik hinnang nende tegudele. Kui nad on seal viibides toime pannud näiteks mõne Eestis terrorismi- või inimsusevastase kuriteona käsitletava teo, siis peab neid vastavalt ka karistama.
Nende isikute taasühiskonnastamine on kindlasti ülesanne, mis ei kuulu üksnes kaitsepolitsei kompetentsi. Kaitsepolitsei vaatleb selliseid inimesi eeskätt julgeolekuprisma kaudu, hindamaks nende võimalikku edaspidist ohtlikkust Eestile. Lõpphinnangu annab nende inimeste tegudele kohus.
Seni oleme saanud naasvate välisvõitlejate probleemi osas piirduda oma partnerite kogemusest õppimisega. Paljudes Euroopa riikides on juba välja töötatud nii-öelda deradikaliseerimise programmid, mille abil liidetakse inimene samm-sammult uuesti ühiskonnaga. Võime ju loota, et asi piirdub õppetundidega, kuid oleks naiivne naasjate ohu võimalust eirata.
Kui nendes minekutes ja naasmistes üldse midagi positiivset näha, siis võib-olla ainult seda, et kes on sealt eluga tagasi tulnud, ei taha sinna ilmselt vabatahtlikult tagasi minna. Sealne reaalsus ja terroriorganisatsioonide propaganda maalitud pilt on lihtsalt niivõrd erinevad.
-Kaitsepolitsei on aastaid märkinud, et Eestis pole islamiterrorismi ohtu. Kas viimase suve veriste sündmuste valguses on see ohuhinnang muutunud?
Kaitsepolitsei on aastaid tõdenud, et terrorismioht on Eestis madal, kuid mitte olematu. Ohuhinnangus ei ole toimunud põhimõttelist muutust ehk Eesti puhul ei saa rääkida otsesest terroriohust. Samas on terrorism lihtsalt üks suurema probleemi äärmuslikumaid väljendusi. Eelneva valguses on Eestis küsimus eeskätt just põhiseadusliku korra järgimises.
Põhiseadusliku korra tagamise seisukohast on oluline, et nii Eestis aastatuhandeid elanud eestlased, okupatsioonide ajal siia lähetatud või sattunud isikud kui ka täna ja homme siia saabuvad uusimmigrandid austaksid ning järgiksid Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda.
Eesti on riik, kus igal inimesel on väga palju õigusi ja vabadusi. Seda asjaolu on kinnitanud kõikvõimalikud rahvusvahelised uuringud ning pingeread, kus Eesti on nimekirjade tipus.
Kui rääkida näiteks Lähis-Ida riikidest saabuvatest sisserändajatest või ka kohalikest islamikonvertiitidest, siis ilmselgelt on usul nende inimeste elus suur osatähtsus, eriti kui võrrelda seda väga ilmaliku Eesti ühiskonnaga.
Oma usku, olgu see kristlus, islam, uusvaimsus või mõni muu religioosne vool, võib Eestis igaüks praktiseerida. Ent religiooni viljelev inimene võiks põhiseadusliku korra kontekstis võtta arvesse kahte asjaolu.
Esiteks seda, et Eestis kehtib igaühe põhiseaduslik õigus usuvabadusele. Teiselt poolt on oluline, et usuvabadus kui põhiõigus ei ole teiste põhiõiguste ülene. Teisisõnu, usuvabadus ei anna luba kedagi vaenata või kellegi teise õigusi rikkuda.
Põhiseadusliku korra tagamise seisukohast pole julgeolekuasutustel vahet, kas keegi kutsub Eestis üles Kallaste väikelinna liitmisele Venemaa Föderatsiooniga või šariaadi kehtestamisele õiguskorrana. Mõlemal juhul on tegemist põhiseadusliku korra vastase tegevusega.
Praegu on Eestis suurim äärmuslusega seonduv oht Kremli agressiivne propaganda Eesti venekeelsete inimeste vastu. Kui ISISe propaganda sihtmärk on Euroopas elav noor, siis Kremli ajupesu üks sihtmärke ning ohvreid on Eestis elav venekeelne inimene, keda Kreml üritab radikaliseerida.
Kreml mängib oskuslikult venekeelsete inimeste identiteeditunnetusel: kui okupatsiooni ajal esindas venekeelne inimene enamust, siis iseseisvuse taastanud Eestis on keele alusel tegu vähemusega.
Oluline on rõhutada, et Eestis ei kiusata vähemusi taga ning nad teavad ja tajuvad seda kindlasti ka ise. Nii nagu ISISe mõjutustegevuse puhul ei radikaliseeru enamik noori, ei neela valdav osa Eestis elavatest venekeelsetest inimestest tegelikult alla Moskva visatud sööta ega asu Eesti põhiseadusliku korra vastu tegutsema.
-Oma magistritöös märkisite, et olematu haiguse ravimisega võidakse see hoopis ise esile kutsuda. Kas islamist räägitakse liiga palju julgeoleku kontekstis, see tähendab, et on toimunud teema asjatu militariseerimine?
Ilmselt on islamist rääkimine läbi julgeolekuprisma praeguses olukorras paratamatu, kuna vägivaldsed äärmuslased kasutavad religiooni oma tegevuse kattevarjuna. Seega tuleb ka julgeolekuteenistustel äärmuslusevastases võitluses religioosset aspekti arvesse võtta.
Samas kui näiteks mõni Süüria etnilise taustaga kuritegelik ühendus tegutseb Euroopas, rõhutamata oma religioosseid eesmärke ning põhimõtteid, ei keskenduks jõustruktuurid ühendusevastases võitluses kindlasti kuigi suurel määral liikmeskonna religioossusele. Ent terroriorganisatsioonid on oma ideoloogia keskmesse asetanud just religiooni.
Praegu pole selget vastust ka küsimusele, kas usulised tõekspidamised on osa äärmuslaste tegevuse põhjus või üksnes vahend. Kindlasti on mõistlik leida neist teemadest avalikus ruumis rääkides tasakaal, kuna terroristide tegevuse üks peaeesmärke on inimeste seas võimalikult laialt hirmu külvata.
Avaliku arvamuse mõjutamise kaudu loodetakse omakorda sundida riikide valitsusi endale sobivas suunas tegutsema. Suure meediakajastuse saamine on terroristidele võit ning terroriakt, mis jääks meedia tähelepanuta, ebaõnnestunud. Seega ei tohiks terrorikuritegusid tarbetult võimendada või veel vähem nende toimepanijaid müstifitseerida, mis võib viia kopeeritud käitumiseni.
Kuigi maailmas on praegu kaugelt üle 150 terrorismi definitsiooni, on tõenäoline, et iga avalikus kohas noaga vehkiv ning religioosseid sõnumeid karjuv isik pole terrorist, vaid võib-olla hoopis meelehaige või vägivalda nautiv sotsiopaat.
-Eestis elavad välismaalased on tundnud siin rassismi kasvu. Kas selles valguses võib Eestis rääkida ka paremäärmusluse tõusust?
Raske öelda, mille põhjal Eestis elavad välismaalased nii väidavad. Tihtipeale on nii, et intsident, mis esmalt tundub ühele osalisele ilmsest võõravihast ajendatud olevat, tegelikult seda siiski pole. Näiteks kahe eri nahavärviga baarikülastaja arveteklaarimine, mis puudutab mõnele konkreetsele tütarlapsele lähenemist, pole rassistlik vihategu ning selliseid kaklusi toimub Eesti baarides nädalavahetuseti kümneid ja seda ka sama nahavärviga inimeste vahel. Üldjuhul on probleemiks hoopis alkoholi liigtarvitamine.
Mingisugust plahvatuslikku paremäärmusluse tõusu pole Eestis viimasel ajal toimunud. Sagenenud on sisserändevastased väljaütlemised, kuid sisuliselt ei ole need ajendatud tihtipeale mitte võõravihast, vaid võõrahirmust.
Teisalt on pagulaskriisiga seonduvalt kasvanud nende inimeste hulk, kes proovivad rahva hirmutamise ning riigi kritiseerimise kaudu lõigata endale poliitilist tulu. Eesti riik on teinud ja teeb kõik endast oleneva, et takistada riigi julgeolekut ja turvalisust ohustavate inimeste saabumist Eestisse. Selles osas on Eesti mudel paljudest teistest riikidest mõneti teistsugune, kuna immigrantide vastuvõtmisel on sisse viidud mitmetasandiline viisa- ja taustakontroll. Selle eesmärk on ohtlike inimeste riiki mitte laskmine.
Eesti paremäärmuslaste tegevust võib võrrelda poksitreeningutel kasutatava varjupoksiga, kus poksija võitleb kujutletava vastasega, tehes tegelikult lööke õhku. Eesti paremäärmuslaste tegevus ongi just selline – vastast tegelikult ei ole.
Viimasel ajal ulatuslikku meediakajastust saanud Odini sõdalaste tegevus meenutab rohkem varjupoksi paroodiat. Tegemist on Soomest kopeeritud liikumisega, milles sisalduvad võõraviha elemendid ning milleks Eestis pole mingisugust põhjust. Eestis ei ole ulatuslikku probleemi islamiusuliste sisserändajate kuritegevusega, mistõttu on sellise organisatsiooni loomine Eestisse sisuliselt ainetu ning pigem vaenu õhutav.
Kes aga tahavad tegelikult ka kaasa aidata Eesti turvalisemaks muutmisele, võiksid näiteks mõelda, kuidas ühiskonnas vähendada joobes juhtide põhjustatud liiklussurmasid, tehes sotsiaalvõrgustikes näiteks sellesisulist kampaaniat.
