nimetu kirjutas:
Muidugi selliseid lollusi kiputakse ikka igasuguste "võitjate" seas levitama - alates Napoleoni kääbiklusest kuni Hitleri homoseksuaalsuseni. Sest jumal hoidku ega nad inimesed saanud olla.
Kusjuures paradoksaalsel kombel needsamad "võitjad" ise praegu sedasama "hitlerlikku" homoseksualismi just propageerivad

. Ja kääbikut pole ka enam ilus kääbikuks nimetada, invaliidiks sõimata samuti mitte. Ta on teistest lihtsalt natuke erinev, aga erinevus teadupärast ju pidavat rikastama! On lihtsalt, noh, natuke nii erivajadustega

. Huvitaval kombel pole ühestki "võitjast" olnud Hitlerile võrdväärset majandusmeest ja riigi ülesehitajat. Tuletagem meelde, et '30. aastate alguseks oli Saksamaa sisuliselt pankrotis, miljonid inimesed töötud ja tohutu kogus erakondi tegeles ainult võimu nimel kemplemise ja ei millegi sisulisega. Ja seesama riik oli 1936. aastaks arenenud juba sedavõrd võimsaks, et suutis korraldada olümpiamänge! Pealegi esimesi, mida lisaks raadiole kanti üle ka televisioonis. Ja selleks ei tõmmatud mitte kogu ülejäänud majandust "kuivale", vaid samal ajal ehitati autoteid, tehaseid, elamuid ja sõjatööstus arenes samuti.
Lemet kirjutas:
Mulle jääb see kurtmine pisut arusaamatuks. Lapsi ei taha, võõraid ei taha, välja surra kah ei taha, aga inimväärset pensioni anna meile tänapäev. No ei ole võimalik, või nagu venelased, pole võimalik korraga i rõbku...i nah...etc. Üks kolmest tuleb valida.
Vaat' lastega on nii, et tahtmine ja saamine on üks asi, aga üles kasvatada ju ka vaja. Pidevalt me ju sõimame neid lapsevanemaid, kes pole just ülemäära edukad, st. piisavalt hästi teenivad, et no naaher oli siis vaja viis last valmis treida kui nüüd toita-katta-koolitada ei jaksa (ja "Kodutunne" maja remontimas peab käima). Lapsed ka vanemate peale pahased: koolis narritakse ja kiusatakse vaesuse pärast, miks sa, ema, mind üldse sünnitasid, kondoomi jaoks polnd raha vä?
Vot nii on lood. Vastutustundlik inimene lihtsalt ei torma lapsi vorpima, kui pole kindel, kas homme ka veel toit laual on ja kui pole teada, kas ta ikka suudab lastele parema lapsepõlve ja elu garanteerida kui tal endal oli. Meeldib see meile või mitte, aga NSVL ajal oli elu siiski stabiilsem, muret homse pärast vähem ja seepärast meil selline demograafiline WC-pott rahvastikupüramiidilt vastu vaatabki. Oleks tol ajal olnud elu-olu sama mis täna, oleks meil pigem demograafiline telefonipost. Euroopas on seis põhimõtteliselt sama. Oli küll Külm sõda, aga olid ka kuldsed kuuekümnendad ja stabiilsed seitsmekümnendad, siis hakkas juba asi vaikselt käest minema. Ilmus rohkem võõrkultuuridest sisserändajaid, kelle tõttu algul suurenes konkurents töökohtadele, palgatõus pidurdus (kuna türklane oli sama tööd nõus tegema odavamalt kui sakslane), hiljem juba suurenes surve sotsiaalrahadele, kuna riigid võtsid vastu palju selliseidki migrante, kelle väheste teadmiste ja oskustega polnud Euroopa tööturul midagi peale hakata. Sama tendents jätkub inertsist praegugi, kuigi tulemus - katastroof - on sellesse skeemi juba algselt sisse programmeeritud ja teada, aga mugavam on seda lihtsalt eitada.
toomas tyrk kirjutas:
Lihtsalt sihikindlad inimesed suudavadki ja teevadki rohkem. Ja seda tihti mitmel alal korraga. Loomulikult eelkõige neil, mida nad olulisteks peavad.
Nõus. Aga kas on normaalne, et mitte rikkuse, vaid minimaalse elementaarse heaolu tagamiseks peab sihikindel päästja vabal päeval taksot sõitma, sihikindel politseinik peab lisaks ka turvafirmas töötama ja sihikindel kassapidaja peale 10-12 tunnist tööpäeva veel poole kohaga kusagil näiteks koristamas käima? Ehk inimene on sunnitud töötama ajast, mis idee poolest peaks olema tema enda kvaliteetaeg, mil oleks normaalne, et ta saaks puhata-taastuda ja perega olla? Või peaks nad ehk kõik ettevõtjateks või kõrgharitud spetsialistideks hakkama, sest tegelikult meil ju päästjaid, politseinikke, turvasid, taksojuhte, müüjaid ja koristajaid vaja polegi? Kui Soome riik väärtustab bussijuhti kordades kõrgemalt kui Eesti tuletõrjeauto juhti, siis pole mingi ime, et inimene teise riiki tööle (ja makse maksma) läheb.