Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Kapten Trumm]

Mis sa nüüd räägid, ülemakstud ehitussektori töölised, kes saavad õpetajast poole rohkem, on ka tänane reaalsus.
Selle palga teemal võiks isegi vait olla, aga kui vaadata, kuidas viimase paari aastaga on taas töössesuhtumine ja kvaliteet ehitusel hakanud allamäge veerema, siis lõhnab varsti mäsu järgi. Mulle nt pakuti äsja vastuvõtmisel ehitist, kus kesk põrandat paistsid välja armatuurterase vitsad koos asjakohase roostelaiguga, ehitaja teatas, et tema küll nüüd teist korda põrandat valada ei kavatse, töö järjekord on ukse taga ja ega see väljaulatuv armatuur nüüd kasutamist sega

Muidugi sunniti teda asju korda tegema, aga suhtumine ise oli kõnekas - iga ehitustöölisest tont tunneb end künnina ja teeb kuidas pähe tuleb.

[Roamless]

Muidugi sunniti teda asju korda tegema, aga suhtumine ise oli kõnekas - iga ehitustöölisest tont tunneb end künnina ja teeb kuidas pähe tuleb.

Ehk mida maksad, seda saad , valisid kõige odavama pakkuja pumbajaama ehitama, siis eks saad ka teenust vastavalt hinnale. Täna õnne, et lõpuni asi ehitati. Üldiselt väikeobjektide odavpakkujatest ei ole mõtet ka mingit erilist kvaliteeti oodata, hea kui objekti kuidagi lõpuni suudab pusserdada, selles suhtes on uuema ehitusseaduse kvalifikatsiooninõuded head, et tean mitut soss-seppa, kes nüüd meeleheitlikult mõnda paberitega penskarit otsivat, et nende putkat kinni ei pandaks.

[tympsa]

Kõik teatmikud ja entsüklopeediad liikusid ainult "leti alt".
ENE/EE (1,2,3,4,5..), olümpiamängude raamatud ja EM/MM teatmikud, Tervise ABC, retseptiraamatud, võõrsõnade leksikonid jne

Osad sarjad, nagu nt. "Seiklusjutte maalt ja merelt" , "Ajast Aega", "Varamu" jms.

"Põnevik" sari oli juba nõukaaja lõputeema sealt 90-ndate algusest. "Kupar" ( "Kupra kriminaalromaan" ) vist kah.
Neid jah üldiselt sai ka leti pealt kui kiire olid

oot-oot.
Millest me nüüd räägime? Raamatu VALIKUT ju tegelikult polnud, vähemalt selles tavapärases mõttes millest saaks aru muu maailm. Või millisena me seda tänapäeval mõistame.

Mis ENE/EE - kui sa ikka tahtsid osta näiteks Encyclopedia Britannica või Americana või Grand Larousse', siis öelge mulle kust seda nõuka-ajal sai seda osta?

Ma arvan, et isegi kui seda oleks meil müüdud, sul poleks jätkunud raha, et neid Britannicaid osta. Rubla ja dollari tegelik kurss oli nii räigelt erinev sellest ametlikust, et kõik välismaised tarbekeubad oleks osutunud meeletult kalliks. Sama asi kasvõi autodega, see välismaalt toodud Ford või Volkswagen, rääkimata Mercedesest või BMW-st oleks tegeliku kursi järgi läinud nii kalliks, et võimatu osta.Nii et pole mõtet vesistada suud asjade peale, milleks niikuinii raha pole.

Gorba ajal kui elu läks vabamaks, hakkasid asjade tegelikud hinnad ka paika loksuma.Minu vanematel oli kontakte välismaal ja neile toodi igasugu raamatuid välismaalt, mõned inglise keeles, mille ma maha müüsin antikvariaadis ja sai ikka roppu raha selle eest.Mäletan kui meie tänavale ilmus esimene Fordi kupee, see oli linnaosa ühe rikkama perepoja auto, nad olid suured lillemüüjad ja väga jõukad.Räägiti, et auto oli maksnud rublades samapalju kui nende kahekordne maja.

Mis puutub aga ENEt, siis minu mälu järgi polnud see mingi eriline defitsiit. Tiraazh oli tohutu, 65 000 ja raamatu ostmiseks pidi end kirja panema. Sa pidid olema mingis kaupluses selle sarja ettetellija, mis polnud üldse raske ega võimatu asi teha .Köitehind oli odav niisuguse raamatu kohta 4 rbl 50 , sama palju kui pudel viina .Mul on need kodus mõlemad olemas, esimene tumepunaste kaantega Naani oma ja hiljem see mustade kaantega.

[Lemet]

Kui oleks Britannicat müüdud, oleks ilmselt müüdud riikliku kursi järgi. Edasi, käest kätte, oleks ilmselt hind mägedesse tõusnud. Oli ju pea igas lehes mõni kuulutus " Vahetan sõiduauto ostuloa ENE tellimiskviitungi ja ilmunud köidete vastu"...

[Tegelane5]

Pisut norides:

Praegu on 10 rm metsakuiva halgu ca 400 euri, mis omakorda on ca pool statististilisest keskmisest kuupalgast.

vs

Tänasel päeval saab õppimise kõrvalt erialast tööd tegev tudeng lõdva randmega tonni kätte, kui just jumalast juhmi või padulaisaga pole tegu.

Kuidas siis sellega ikkagi on? Saab keskmiselt 800 või "lõdva randmega tonni"?
Õigem ongi vist öelda, et võrreldes nõukaajaga väärtustatakse nüüd tööd vastavalt tegelikule turuhinnale ja tulemuseks ongi, et traktorist pole enam külakunn ja resto uksehoidja... neid polegi enam. Nõuka ajal sai minu ehitusalal tegutsenud peainsenerist isa aastaga umbes samapalju palka, kui traktorist suvega. Seejuures võis traktorist haltuurat veel N korda suuremas mahus juurde tiksutada, kõik riigi masina ja kütusega. Tüüpilised nõukaaja taganutjad ongi just need, kel nüüd suhteliselt(!) kehvemini läheb.

Samas, kas mitte traktoristile idee järgi ei oleks pidanud vähem maksma kui insenerile. Aga päris elu pani asjad paika ja väiksema raha eest poleks nad niimoodi ka tööd teinud. Ehk siis olid traktoristid ja kombainerid esimeste seas kelle tööd hinnati nö "vastavalt tegelikule turuhinnale".

[2korda2]

Põhjus ja tagajärg on sassis - põllumajandus (ja maaelu) oli rämedalt doteeritud. See võimaldas maksta suurt palka lühedase haridustee järel.
Maaelu doteerimise kohta - kas teie teate mõnd maaelu majapidamist 80-ndatel, milles poleks olnud värviteleviisorit, telefoni, sõiduautot, pesumasinat, külmkappi jne... Linnades oli hulgim perekondi, kus vaatamata kahe kõrgharitud vanema pingutustele ei olnud ei autot, ei telefoni, värviteler hakkas laiemalt levima alles '80 poole pealt.
Ses mõttes jah - "turuhind" kehtis siis vaid majandusharu siseselt. Sellest ka anekdoodid traktoristiks läinud inseneridest.

[Jaanus2]

Need traktoristid, kes hästi teenisid, tegid ka rohkem tööd (viibisid kauem oma mürisevas ja vibreerivas traktoris) kui teised traktoristid. Valdav osa insenere olid oma 8 tundi ära ja ei oleks saanud ka hea tahtmise korral rohkem teenida. Insener oli üldse väga levinud amet siis ja suurel hulgal neist ei olnud inseneeriaga midagi tegemist tegelikult. Kindlasti oli ka insenere kaitsetööstuses jm., kes hästi teenisid, kui suutisd midagi parteile ja valitsusele meelepärast välja mõelda. Põllumajandus oli imelikus seisus - kiidetud ühismajandid ei suutnud kuidagi nii palju toota, et rahvas korralikult söönud oleks. Teatud rohkem inimtööd vajavaid tooteid ei suudetud kohe eriti toota - puuvilju ja marju, köögivilju. Et kõigest söödavast oli puudus, siis makstigi neile hästi, kes sel alal tööd teha viitsisid natuke rohkem. Põllumajanduslik tootmine oli ka üks väheseid kohti, kus N. Liidus eksisteeris turumajandus - võisid müüa oma aiamaal kasvatatud saadusi kolhoositurul, asugu see või Leningradis või Arhangelskis. Sealt see maaelanike jõukus tuli ja ka suurema aiaga linnaelanike jõukus, kui oli natuke pealehakkamist.
Ema teenis riigitööl kuus 120 rubla (oli ka insener nime poolest) ja isa 160 rubla, kapsast ja kartulit müües teenisid heal aastal 5000 rubla, halvemal 3000.

[kromanjoonlane]

Rikka traktoristi fenomen Nõukogude Liidus ei põhinenud niivõrd turumajandusel, kui just turumajanduse solkimisel.
Sest kolhoosnikul ei tohtinud olla isiklikku veovahendit täitsa arusaadaval põhjusel- et oleks raskem varastada (see kaherattaline MTZ-05 polnud tõsiseltvõetav veovahend). Ma tegelikult ei tea, kas "ei tohtinud" tähendas seaduslikku keeldu või lihtsalt "võllide" sallimatut suhtumist- äi on surnud ja täpsemalt üle küsida temalt enam ei saa. Aga see toimis küll- kas pidas näiteks keegi eraisik ENSVs hobust? Metsavahtide hobused olid igatahes metsamajandi omad, mitte nende endi.

Niisiis tähendas juurdepääs kolhoosi/sovhoosi tehnikale, et sul oli olulise teenuse pakkumises monopol. Võisid küsida kõrgemat hinda, kui normaalses turumajanduses saanuks.

[Fucs]

"Kolhooside-sovhooside-MTJ-de jne ajal" oli erinevaid perioode.

Aga see toimis küll- kas pidas näiteks keegi eraisik ENSVs hobust?

http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/el ... d=66828223

Sest kolhoosnikul ei tohtinud olla isiklikku veovahendit täitsa arusaadaval põhjusel- et oleks raskem varastada (see kaherattaline MTZ-05 polnud tõsiseltvõetav veovahend).

http://www.vooremaa.ee/nostalgia-aratab ... nad-elule/
http://www.vooremaa.ee/noukogude-ajalgi ... raktoreid/

NB ja PS...
..et keegi jälle ei tõlgendaks posti, kui minu arvamust sellest, "mis nõukaajal head oli"...

Postitus on tehtud selleks, et täpsustada siin kõlanud väiteid.
Thats All

[Jaanus2]

Riigi tagant varastamisega sai nii maa- kui linnarahvas ka ilma isikliku veovahendita edukalt hakkama, enamasti piisas kahest jalast. Ikka leidus töö juures midagi sellist, mida inimesel endal näis rohkem vaja minevat. Isiklike hobuste mitteolemasolu tulenes pigem sellest, et isikliku aiamaa harimiseks (niipalju kui seda normid ette nägid) oli hobune "overkill" ja kolhoosnike heinamaa kulus ka ära pigem lehmaheina tegemiseks. Traktoristid muidugi said lisateenistust individuaalmaade harimisest (anti maks. viiekas või pudel), aga muude "turuhindadega" võrreldes kellelgi sellest kahju küll ei olnud.

[vanahalb]

Hobune oli meilgi majapidamises kuskil 70-ndate lõpus 80-ndatel alguses. Mälu on küll kehv kuid mäletamist mööda oli ta sovhoosi nimekirjas kuid elas meil ja sovhoositöid ei teinud. Varemalt vedas üks sama küla mutike selle hobusega piima meiereisse (ca 3 km). Lõpuks läks mutike pensionile, piimaringi hakkas tegema auto ja hobune jäi ripakile. Mälus sorkides tundus ta sovhoosi nimekirjas olevat sellepärast, et hobuse jaoks anti eraldi tükk heinamaad. Kusjuures päris korralikku, lehmaheina tegime kivikõrbes käsivikatiga.
Igasugused enda majapidamistööd sai ära teha ja mõnikord naabrite omad samuti. Hobuse kasutamise eest käidi meil abiks heina tegemas või kartuleid võtmas. Keegi seda hobust oma majapidamisse ületalve elama ei tahtnud ja ega siis väärt elukat saanud ka vorstiks lüüa.
Kaks lehma võis päris kindlasti olla, meilgi oli. Piiri seadis jälle see, et maad mingi suurfarmi karjatamiseks ja heinategemiseks ei jagunud, sest enamus maid oli sovhoosile endale vajalik. Meil oli naabriga, kes ise lehma pidada ei viitsinud, kokku lepitud, et kasutame ka tema hingemaad, mis muidu jõude seisaks.
Kuuldavasti oli küll mõned külad edasi ühel metsamehel suurusjärgus 10 lehma, sest looduslike metsaheinamaadega ei viitsinud sovhoos tegeleda. Niisuguse kulakluse eest teda vähemalt neil aastatel plate peale ei viidud.
Kui kõik oma pere jõududega tehtud sai, polnudki probleemi. Ilge jama tuli siis kui keegi hakkas endale tulu teenimiseks võõrast tööjõudu kasutama kasvõi sulase pidamise kujul. Selline teguviis rüvetas "Kommunismiehitaja moraalikoodeksit", mille järgi pidi olema kadunud inimese ekspluateerimine inimese poolt.

Tõsisematest masinatest oli külas erakasutuses üks RS-09 ja mõned ise kombineeritud umbes sama klassi traktorid. Nende masinate omamine polnud keelatud vaid organitel tekkis õigustatud küsimus, et kust said? Tavaliselt saadi mõni ametlikult mahakantud masin või vähemalt detail, mille ümber traktor ehitada. Sellepärast hoiti neid nagu silmatera ja haltuurat eriti ei tehtud, sest juhtub midagi katki minema, ongi hambad varnas. RS-09 mehel seisid tagarehvid koos ainult tänu poltidega kinnitatud kummilappidele, sest sellises mõõdus rehve NSV Liidus rohkem ei olnud ja riik Saksamaalt juurde ei ostnud. Sest kodumaine tööstus hakkas selle asemel tootma T-16, mille rattad teistsuguste mõõtudega olid.
Üleüldiselt - kuskil kooperatiivipoes polnud traktoritele ja veoautodele mitte midagi ükskõik siis mis raha eest.

Vähemalt meil võis oma aiamaa harimiseks sovhoosist ja pärast kolhoosist ka ametlikult traktori tellida kuid siis võis ka päris kindel olla, et enne tuleb lumi maha kui töö tehtud saab, sest tegemata riigitööd oli küll ja veel. Sellepärast oli lihtsam pudeli või kolmeka-viieka eest mõni parasjagu möödasõitev traktorist püüda, kes möödaminnes need paar vagu ära kündis.
Autode ametlik tellimine millegi linnast toomiseks või viimiseks oli rohkem levinud ja sealgi kehtis direktori kinnitatud hinnakiri oma töölistele.

[ants431]

Põhjus ja tagajärg on sassis - põllumajandus (ja maaelu) oli rämedalt doteeritud. See võimaldas maksta suurt palka lühedase haridustee järel.
Maaelu doteerimise kohta - kas teie teate mõnd maaelu majapidamist 80-ndatel, milles poleks olnud värviteleviisorit, telefoni, sõiduautot, pesumasinat, külmkappi jne... Linnades oli hulgim perekondi, kus vaatamata kahe kõrgharitud vanema pingutustele ei olnud ei autot, ei telefoni, värviteler hakkas laiemalt levima alles '80 poole pealt.
Ses mõttes jah - "turuhind" kehtis siis vaid majandusharu siseselt. Sellest ka anekdoodid traktoristiks läinud inseneridest.

Kunas ja kus need maainimesed nii rikkaks said? Meenutan oma ema naabreid maal 80 aastal. Värvitelakast ei mäletagi, ikka mustvalged ja mitte kõige kallimad. Pesumasinatest oli levinud "Riga". See ainult pesi, väänamiseks olid eraldi vändaga aetavad rullid, rikkamatel oli pesumasin millel lisaks trummel väänaja aga pesu tuli käsitsi ümber tõsta. telefon oli üksikutel asjameestel, mitte lihtsal inimesel. Metsavahtidel olid telefonid.
Auto ostu luba oli enamuses unistus.
Traktoristidel oli suur palk siis kui oli hooaeja tööd ja tehti pikad päevad. Talvel vedelesid töökojas, remontisid oma traktorit.

[Motronicus]

...- kas pidas näiteks keegi eraisik ENSVs hobust?...

Ühed vanavanemad mul kasutasid hobust nii transpordil, kui majapidamistöödel, pea kuni 80-ndate keskpaigani. Suvevaheajaks maale küüditatud teismelisena sai loorehaga loogu kokku veetud, isegi mõni rida kartuleid mullatud, jne. Ainuüksi hobuse ületalve pidamiseks kulus 30 rõuku heina, mida sai teha mahajäätud metsheinamaadelt, lisaks muud lojused. Kus õnnestus niita Krulli hobuniidukiga, kus vikatiga.
Kuna tegu oli/on ääremaaga, talus elektrit polnud, siis ilmselt oli selline asi aksepteeritav.

Aga ega see hobuse pidamine väga levinud polnud küll, vajadusel pigem küsiti kolhoosi tallist päevaks paariks.

[Walter2]

Kas hobune sai tõesti ensv ajal olla eraomanduses - pigem olid "hobuseomanikud" oma looma ikka majandist saanud oma koju kasutada kui looma ületalve pidasid ja ninaesise eest hoolitsesid. Mul naabergi maakodus "omas" eri aegadel järjepidevalt hobuseid, tema jutu järgi need enam suurmajandi töödeks ei kõlvanud vanuse tõttu aga kuni veel loom kõbus oli siis rebaste ette ka ei saadetud, nendega ta vaikselt seal toimetas ja aitas ümbruskonna rahvast potipõllunduses.

[mutionu]

Kas hobune sai tõesti ensv ajal olla eraomanduses - pigem olid "hobuseomanikud" oma looma ikka majandist saanud oma koju kasutada kui looma ületalve pidasid ja ninaesise eest hoolitsesid.

Sai olla ja oli ka.